teisipäev, 22. november 2011

Rein Lang, kirjutan teile esimest korda...

Kuna diskussioon „Väärt- versus sopakirjandus“ ei ole tänaseks oma päevakajalisust minetanud, võtan ka nüüd hetke, et kirjutada välja oma mõtted kirjanduse lahterdamise ning selle kättesaadavuse kohta.

Esmalt, härra minister, tahan teid tänada, et juhtisite minu tähelepanu kirjandusele ning autoritele, mis ja kes on mul seni kahe silma vahele jäänud. Kui te ei oleks tõstnud esile mõningaid konkreetseid autoreid, poleks ma ilmselt nende teoste vastu kunagi huvi tundnudki, kuna mind erutavad teosed kuuluvad natuke teistsugustesse valdkondadesse. Ent nüüd ma luban, et võtan esimesel võimalusel kätte mõne Barbara Cartlandi teose, sest tahan viimaks teada, milles seisneb selle kirjaniku fenomenaalne populaarsus. Pealegi leian, et saan ükskõik millist kirjanikku tegelikult arvustada vaid lugejana ehk teisisõnu alles seejärel, kui olen selle kirjaniku teoseid lugenud.

Teiseks, lugupeetud minister, ei saa ma aru, mis asi on see riigi raha, millest te nii rõhutatult räägite. Kui mõelda, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus võim on tegelikult rahva võim ehk demos kratos, on see raha, mida te kiivalt nn sopalugejate eest hoida soovite, rahva raha. Kui rahvas ei taha lugeda seda nn väärtkirjandust, ei ole viga rahvas ega rahva kehvades valikutes, vaid pigem kõrgemal süsteemis ning tehtud poliitilistes valikutes – ehk tuleks kultuuri- ja ka haridusministril esitada hoopis endale küsimus, miks ei teki suurel osal inimestest kiindumust nn väärtkirjanduse vastu?

Kolmandaks, härra minister, võib-olla olete olukorra liigkiirelt probleemiks ristinud? Mulle tundub, et inimesed laenutavadki sopakirjandust just nimelt raamatukogust, sest see ei ole väärt püsikohta lugeja isiklikus raamaturiiulis. Inimesed, sh nt mina, muretsevad koju ikkagi eelistatult ostmist (ja korduvat lugemist) väärt kirjandust – raamatukogudest käingi laenutamas raamatuid, mida üldjuhul iial koju ei ostaks, ent mis siiski mingil põhjusel huvi on äratanud. Kumb on parem olukord – kas see, kus raamatukogudes seisavad riiulid täis väärtkirjandust ning inimeste kodudes on hunnikutes Barbara Cartlandi, sest neid lihtsalt raamatukogust laenutada ei saa, või see, kui inimene saab oma kodusest raamatukogust igal hetkel haarata lugemist väärt raamatuid, ent sopakirjanduse järele peaks minema raamatukokku? Muidugi on oluline, et ka raamatukogudes oleks piisavalt väärtkirjandust, ent kas "vähem väärt" kirjanduse olemasolu raamatukogudes on tingimata probleem?

Viimaks, kultuuriminister, on tegelikult kummaline kuulda teie kui liberaalse erakonna esindaja suust, et riik peaks turgu piirama. Raamatuturg on ka turg, mida peaks reguleerima see Reformierakonna poolt palju armastatud nähtamatu käsi, nõudluse ja pakkumise tasakaal, vaba turumajandus. Miks, mis põhjustel on raamatuturg mis tahes muust turu(osa)st erinev, et riigil oleks õigus öelda – seekord nähtamatu käsi eksib, me ise reguleerime?

Ma olen nõus sellega, härra Lang, et raamatukogudes peaks mingisugune kindel baasvalik alati saadaval olema, ent selleks peaks riik raamatukogudele andma eraldi rahastuse. Kui praegune niigi napp raha peaks tulevikus minema aga mingi teatava sundvaliku muretsemiseks, on olukord minu hinnangul nutune. Väärtkirjanduse olemasolu raamatukogudes ei pane inimesi nn sopakirjanduse lugemisest loobuma, suurem väärtkirjanduse pakkumine ei suurenda ilmtingimata nõudlust.
..

_________
Pildid siit ja siit.

2 kommentaari:

Teet ütles ...

Hiline kommentaar küll, kuid tahtsin avaldada igakülgset toetust eriti sinu teises punktis mainitud "riigi" raha küsimuse esitamisele. Tõesti tahaks teada, mis loom see selline on.

Sellega seoses üks väike kõrvalepõige ligilähedasel teemal. Oli see vist paar nädalat tagasi, kui härrased Muuli ja Samost arutasid saates Olukorrast riigis raamatukogudele seatud nn kohustusliku kirjanduse nimekirjade üle. Muuhulgas tuli jutuks see, et Ida-Virumaa lugejad huvituksid suure tõenäosusega pigem venekeelsest kirjandusest. Millele järgnes huvitav pärl a la "aga miks peaksime me kulutama maksumaksja raha võõrkeelse kirjanduse soetamiseks meie raamatukogudesse?" Ehk siis teisisõnu, vene emakeelega inimesed meil ilmselt vist makse ei maksa või vähemalt võivad edaspidi rahuliku südamega seda mitte teha? Või äkki siiski vähemalt "riigi" rahaga saab neidki aidata? Nuta või naera...

Triin Toomesaar ütles ...

Retoorika raamatukogude rahastuse ümber on olnud tõesti humoorikas - ühel hetkel on tegemist "riigi rahaga", teisel hetkel "maksumaksja rahaga", sealjuures määrav on see, kuidas parasjagu kellelgi tarvis midagi serveerida on... :)

Hea, et suur osa inimestest ei ole ikkagi seda teemat tuimalt mööda külgi maha lasknud voolata...