Kuigi ma planeerin oma aja alati võimalikult täpselt, jõuan ma igale poole, kuhu pole igapäevane ning üksluine minek, üldjuhul liiga vara. Mõnikord palju-palju minuteid varem, mõnikord 5 minutit varem, mõnikord haruharva jään hiljaks ka. Just! Aga praegu olen ma kooriproovi jõudnud palju-palju minuteid varem ning viin oma väikese blogimaailma kurssi Rootsi reisi ning Eestimaa koristamisega.
_____________________________________________

Ilukirjandust täna vist ei sünni.
Stockholmis oli reedel meeletult palav, kõiksugu puud ja lilled õitsesid, tüdrukud käisid liiga lühikeste seelikutega ning poistel polnud särke seljas. Läänelik heaoluühiskond. Rahvast oli isegi reede keskpäeval kesklinnas liiga palju liikvel, mis pani küsima - kes siin tööd teeb? Kuigi poodidesse ning kohvikutesse sisse põigates sain aru küll, kes seal tööd teeb. Aga see ei olnud siiski 100% sedasi. Tegid ka teised tööd.
Kõndisin jalad rakku ja kannikad pringiks ning süüa ei raatsinud suurt kuskilt midagi osta, sest kõik maksis numbriliselt sama palju kui Eestis, ainult et konverteeritult koduvaluutasse tundus see minu jaoks liialt kallis. Lubasin endale ühe lagritsajäätise ja see vist oligi kõik, mis ma reisi esimesel päeval ostsin.

Eelroa, põhiroa ning magustoidu söömine võttis aega viis tundi. Kui jõudsin süüa ühe kahvlitäie ning vahetada paar sõna lauanaabritega, kolistas rootslaste Kooritähtsus vastu klaasi, andes teada, et nüüd hakatakse (jälle) laulma. Ja nii me siis laulsime (loe: veerisime) rootslaste laulikust rootsikeelseid (napsu)laule laulda umbes iga 3-4 minuti järel. Esimesed 60 minutit oli isegi tore, aga 61.minutil hakkas juba ära tüütama.
Kui söömine (ja laulmine) oli lõpetatud, olid enamus (93%) eestlastest juba nii väsinud, et tantsupeole jääda ei soovinudki. Kuigi eelnevalt oli igale inimesele määratud erinev partner esimeseks kuueks tantsuks. Valss, valss, samba, kiire valss, valss, valss. Ja siis jäi eestlastest järgi vaid umbes 5%, kelle hulgas ka mina järgmised 2 tundi diskotantsu vihtusin. Valusate jalgadega jõudsime mingi kell hostelisse.
Jaa! Järgmisel hommikul kaua ei maganud. Nii igaks juhuks. Käisin üksinda Stockholmi parimat (või siis järjekorras teist parimat) vaadet nautimas ning närisin oma päiksepõletusest kurnatud huuli. Pärastlõunal kerge kooriproov ja siis poodi lagritsat ostma. Õhtul olin taaskord mina viimane eestlane, kes rootslastega aega veetis. Rääkisime hosteli köögis poliitikast.

Ilukirjanduslikku teksti täna ei tulnud, polnud lootustki. Pildid... pole minu tehtud, sest omatehtud klõpsud ootavad mind alles minu digikaameras. Olen laisk!
______________________________________________

Aga vähemalt sain mina oma käe külge löödud ning kummikust läbi astutud roostes metallnael enam sokist läbi minna ei soovinud! Laibad jäid ainult leidmata! Hurraa! Tegime ära!