Kuigi ma planeerin oma aja alati võimalikult täpselt, jõuan ma igale poole, kuhu pole igapäevane ning üksluine minek, üldjuhul liiga vara. Mõnikord palju-palju minuteid varem, mõnikord 5 minutit varem, mõnikord haruharva jään hiljaks ka. Just! Aga praegu olen ma kooriproovi jõudnud palju-palju minuteid varem ning viin oma väikese blogimaailma kurssi Rootsi reisi ning Eestimaa koristamisega.
_____________________________________________
25.mai varahommikul leidsin end esimest korda elus lennujaamast ning natuke hiljem esimest korda lennukist ja natuke aega veel hiljem juba Eestimaa kohal lendamas. Äärmiselt põnev oli. Ei tahtnudki maanduda. Igatahes, Rootsis käisime külas Stockholmi Tehnikaülikooli Kammerkooril, kuna nemad käisid nädal varem meil külas ja meil oli käimas projekt Dirigendivahetus. Jah.Ilukirjandust täna vist ei sünni.
Stockholmis oli reedel meeletult palav, kõiksugu puud ja lilled õitsesid, tüdrukud käisid liiga lühikeste seelikutega ning poistel polnud särke seljas. Läänelik heaoluühiskond. Rahvast oli isegi reede keskpäeval kesklinnas liiga palju liikvel, mis pani küsima - kes siin tööd teeb? Kuigi poodidesse ning kohvikutesse sisse põigates sain aru küll, kes seal tööd teeb. Aga see ei olnud siiski 100% sedasi. Tegid ka teised tööd.
Kõndisin jalad rakku ja kannikad pringiks ning süüa ei raatsinud suurt kuskilt midagi osta, sest kõik maksis numbriliselt sama palju kui Eestis, ainult et konverteeritult koduvaluutasse tundus see minu jaoks liialt kallis. Lubasin endale ühe lagritsajäätise ja see vist oligi kõik, mis ma reisi esimesel päeval ostsin.
Õhtuks korraldasid rootslased meile kerge istumise ülikooli tudengimajas. Eelroaks oli, mm, see punane sõrgadega veeloom, vähiks vist kutsutakse :), ja kuna ma ei tahtnud oma sõrmedega seda kangutama hakata, tituleerisin end tolleks õhtuks taimetoitlaseks. Aga ka taimetoit oli hea. Ehk isegi parem kui vähisööjate eine.Eelroa, põhiroa ning magustoidu söömine võttis aega viis tundi. Kui jõudsin süüa ühe kahvlitäie ning vahetada paar sõna lauanaabritega, kolistas rootslaste Kooritähtsus vastu klaasi, andes teada, et nüüd hakatakse (jälle) laulma. Ja nii me siis laulsime (loe: veerisime) rootslaste laulikust rootsikeelseid (napsu)laule laulda umbes iga 3-4 minuti järel. Esimesed 60 minutit oli isegi tore, aga 61.minutil hakkas juba ära tüütama.
Kui söömine (ja laulmine) oli lõpetatud, olid enamus (93%) eestlastest juba nii väsinud, et tantsupeole jääda ei soovinudki. Kuigi eelnevalt oli igale inimesele määratud erinev partner esimeseks kuueks tantsuks. Valss, valss, samba, kiire valss, valss, valss. Ja siis jäi eestlastest järgi vaid umbes 5%, kelle hulgas ka mina järgmised 2 tundi diskotantsu vihtusin. Valusate jalgadega jõudsime mingi kell hostelisse.
Jaa! Järgmisel hommikul kaua ei maganud. Nii igaks juhuks. Käisin üksinda Stockholmi parimat (või siis järjekorras teist parimat) vaadet nautimas ning närisin oma päiksepõletusest kurnatud huuli. Pärastlõunal kerge kooriproov ja siis poodi lagritsat ostma. Õhtul olin taaskord mina viimane eestlane, kes rootslastega aega veetis. Rääkisime hosteli köögis poliitikast.
Pühapäeval oli ühes Stockholmi kirikus eestikeelne jumala- teenistus, pärast mida meie koor ning Rootsi koor esinesid. Ühist hüvastijätmist ei toimunud. Üksikud tulid meid odavamatesse söögikohtadesse juhatama ning need üksikudki kadusid mingil hetkel ära. Või olin ma lihtsalt valel ajal vales kohas. Kell 17 haaras iga mees hostelist oma sumadani ning veeres metroo ja rongiga lennujaama "lõbusalt" aega veetma. Viimased lagritsaostud ning elu teine lennukogemus. Kell 22.midagi olin taas kodumaa pinnal.Ilukirjanduslikku teksti täna ei tulnud, polnud lootustki. Pildid... pole minu tehtud, sest omatehtud klõpsud ootavad mind alles minu digikaameras. Olen laisk!
______________________________________________
Laupäeval transportööriti mind Mardi poolt Harkujärve külla, kus umbes 11 toredat haldustudengit oma Haldus- tiimiga andis panuse Eestimaa koristamistalgutel. Neli tundi pidevat kummardamist, kangutamist, kükitamist, vedamist ja tassimist ei kurnanud mind füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Niivõrd hoolimatu ongi meie kaaselanik? Harkujärve külas elavad räpakollid. Tõsiselt. Õllepudelid (peamiselt Presidendi pilsner), mähkmed ja hügieenisidemed, kasvuhoone kile, kasvuhoone klaas, plastmasskastid, muud pudelid, rehvid, tünnid, raudvardad. Mõningad ebaseaduslike suvilahoonete ees grillivad vene rahvusest inimesed tõid meile aga lahkesti oma kodust prügi juurde ning selle asemel, et ise ka oma maja kõrval asuvat prügihunnikut natukenegi väiksemaks aidata teha, näitasid näpuga, kus prügi asub, ning kurvastasid (loe: pahandasid), et me ikka kogu prügi ära ei suutnud viia. Kas tõesti ei ole inimestel võimalust oma prügiga tegeleda? Või on takistuseks suutmatus, laiskus, motivatsioonipuudus? Kurb. Ning kuigi me koristasime 4 ja pool tundi, ei saanud me meie grupile määratud Harkujärve küla äärseid platse küll täiesti puhtaks. See oli puhtfüüsiliselt võimatu.Aga vähemalt sain mina oma käe külge löödud ning kummikust läbi astutud roostes metallnael enam sokist läbi minna ei soovinud! Laibad jäid ainult leidmata! Hurraa! Tegime ära!
