Esimese jõulupüha nali...

Issi: "Mul on autovõtmed kadunud..."
Mina: "Millised nad on?"
Issi: "Mm.. sellised.. tavalised."
Mina (murelikult ja mõttes): "Millised on 'tavalised' autovõtmed?"

Vajadus...

Praegu on suur vajadus Michael Jacksoni järele. Tõesti. Asjad on jälle arusaadavamad pärast seda muusikat.. Lööge või maha, aga tuju läks väga heaks!

Ära anda üks Hercule Poirot.

Raske südamega astun iga päev talvele vastu. Raske südamega, sest teadmine, et üks väike Hercule (eestipäraselt Herkul) peaks talve veetma õues külmetades, on äärmiselt kaalukas koorem. Õnnetuseks ei saa Herkulit tuppa sooja võtta, sest ülejäänud 3 kassi on laiutades kõik soojad kohad endale haaranud ning isaste olelusvõitlus ei laseks tõenäoliselt ka meie perekonnal rahulikult elada. Palve kõigile hea südamega inimestele, kellel oleks pakkuda koha õnnetule kassipoisile, kes tundub juba kassipuberteedist välja kasvanud olevat - palun võtke Herkul enda juurde sooja! Herkuli näol ei ole tegemist 100%-lise õuekassiga - ta on kunagi olnud siiski toakass. Seda on näha tema suurtest püüdlustest kogu aeg tuppa tungida. Ka ei tunne ta end tubastes oludes kuidagi kehvasti, vaid teab, kust saab süüa, teab, kus saab magada.












Herkul ei ole veel inimest täielikult usaldama hakanud, tõenäoliselt pole tal algsete omanikega lihtsalt vedanud. Siiski on selgelt näha, et miilustada ja pai saada talle meeldib, kuigi aeg-ajalt üritab veel teatud momentidel paitajat hammustada. Herkul pole valiv - ta sööb kõike, mida hea omanik talle pakkuda suudab. Lisaks tundub ta ka hiirte püüdmisega hakkama saavat, seega kui kellelgi on tallu kasvõi hiirepüüdjat vaja - Herkul on selle töö jaoks õige mees. Ja kui vastne kassiomanik veel ka Hercule Poirot' austaja on, leiab ta meie Herkulis nii mõnelgi hetkel tuttavaid iseloomujooni samanimelise kuulsa detektiiviga. Kusjuures, kõik ülejäänud pereliikmed hüüavad Herkulit hoopis Poirot'ks.

Kõik hea südamega kassiarmastajad, kontakteeruge minuga! E-maili aadress on triin.toomesaar@gmail.com ja mobiiltelefoni number 56203920. Kiisu asub Harjumaal, aga küll teda ka kaugemal asuvate uute ootavate omanike juurde toimetada saab! Aidake kassil leida talveks soe kodu!!

Rida.. mitu rida mitmest-mitmest juhtumisest.

Juba 20ndat aastat järjest on taaskord minu silmad suve lõpu hommikuti nägemas, kuidas August aknast sisse piilub. Õnneks ei ole August teatud sorti kalduvustega, vaid ta lihtsalt... on seal kuskil ja siin ka ning tungib sisse igast praost ja avast ja eksisteerib üheaegselt nii minu kui sinu kopsudes, kuhu sa just ühe suurema koguse augustiõhku sisse tõmbasid.


Enne Augustit oli Juuli. Tema vaatas ka aknast sisse. Ja tegelikult vaatas ta ka aknast välja, sest ega Juuli ju ainult õues polnud - ta oli toas ka. Elutoas, magamistoas, vannitoas, isegi keldris. Ja kui Juuli tundis, et hakkab selleks aastaks jälle kergelt väsima, helistas ta Augustile, kes sekunditäpsusega Juulilt töö üle võttis.

Mida Juuli endaga kaasa tõi?

Nuumasin oma fantastikaisu taaskord, käies kinos Narnia kroonikate teist osa "Prints Caspiani" vaatamas. Kui ikka raamatud varem loetud, kisub samu juhtumisi vaatama ka n.ö elusuuruses. Lisaks vaatasin ka elusuuruses lõvisid ja okassigu ja krokodille ja kaljukitsesid ja lumekasse ja jääkarusid ja erinevaid ahvisid ehk teisisõnu käisin loomaaias. Paljudel tupsu-dunnudel olid veel pisi-tupsu-dunnud, kes hüppasid ja uudishimutsesid ja tegid muid trikke, nii et kui kell näitas juba loomaaia sulgemise aega, oli hirmus kahju lahkuda. Pealegi - elevantisid ma ei näinudki. Mis tähendab seda, et tahaks hirmsasti uuesti loomaaeda minna. Kas Aeg ja Saatus mulle selleks lähiajal võimalust annavad, on teada ainult Ajale ja Saatusele, kes tunduvad teineteisest mitte kunagi ja mitte kuidagi tüdinevat.



Aeg ja Saatus tundusid juuli keskel, ühel kolmapäeval, numbriga 16, teineteisega eriti hästi läbi saavat, sest see päev kallas mind üle heade-juhtumiste-vihmaga. Ja natuke päris vihmaga ka. Nimelt - olles just säravate silmadega koolituselt lõunale suundunud ning juba söögikoha menüüd silmitsema jõudnud, märkasid mu mitte-just-nii-väga-terased silmad pitsarestorani ukse taga õnnetu loomuga nälgivat kassipoega. Miljon mõtet paari minuti jooksul ning otsus sai tehtud - võtsin ta enda hoole alla. Ja nii ma siis istusin ja sõin kesist salatit, söötes samal ajal ka kõrvaltoolil tammuvat kassipoega. Vilavad, umbusklikud silmad. Mitte kassil. Mujal.

Lõunapausilt koolitusele naasin kassipojaga. Kerge ärevus, et ehk hakkab ta rahutult mööda klassi ringi ekslema, oli põhjusetu. Tupsu magas terve koolituse lihtsalt ja ülbelt mu laual. Pärast koolitust magas ta edasi mu kotis, kui ma samal ajal tööd teha üritasin. Hetkest, mil aga sammud loomaarsti poole seadsime, muutus kassipoiss kergelt närviliseks. Pärast loomaarstil käiku, oli teda aga praktiliselt võimatu kotis hoida. Ta tahtis näha iga müratekitajat ehk siis kõiki neid autosid, busse, tramme ja trolle, mis meist mööda sõitsid. Ja kui me lõpuks ise trolli saime, tahtis ta trollis ringi vaatama hakata. Oh neid noori lapsi küll. Nii püsimatud teised.

Ühiselamus sai kass süüa ja magamisaseme ja mõned kiirelt tualettpaberist valmistatud mänguasjad. Aeg ja Saatus olid vist unustanud, et mul samaks õhtuks kaks piletit Dagö (ja Chalice'i ja Lenna Kuurmaa) kontserdile ostetud olid? Aga võib-olla nad ka ei olnud unustanud. Olnud kassile õhtuks küllalt tegevust muretsenud ning ehitanud talle käepäraste vahenditega ka tualettpaberikasti häda tegemiseks, lendasingi juba kesklinna poole, et haarata käevangu üks noor Sokk, et saada nautida muusikat, mis nii paljudele ei meeldi, aga õnneks paljudele ikkagi rohkemgi kui meelepärane on.

See oli üks mu parimaid kontserte, kus ma käinud olen!! Kusjuures KÕIK välja kuulutatud artistid olid tasemel! See muusika, need sõnad, see olemus, need artistid, see emotsioon... need (!) emotsioonid, see õhkkond, see varjatud tähendus ja mitte-nii-väga-varjatud tähendus... Unustamatu! Sellised peavadki kontserdid olema. Või tegelikult. Sellised peavadki need ÜKSIKUD head kontserdid olema. Sest kui neid oleks palju, siis ei tekikski vast seda tunnet, kus on lihtsalt nii hea olla, et tahaks maha pikali visata, püherdada nagu üks õnnelik väike põrsas, joosta ümber kõigi teiste õnnelike inimeste, endal pisarad silmas. Siis ei tunneks ma end justkui kaalutuna, kerkimas üha kiiremini üha kõrgemale, kusjuures mida kõrgemale jõuan, seda õnnelikumaks muutun ja seda suuremaks muutub kirg joosta ja püherdada ja trampida jalgu suures hirmus, et see kõik hea varsti otsa saab. Need üksikud eredad tunnid peavadki jääma üksikuteks eredateks tundideks, kus korraga kisub nii maa kui taeva poole, kaheksa tuule suunas, kus sa ei tea, kas joosta, hüpata või lennata, kuhu täpselt keerata, mida öelda, mida vaadata või oodata, kus sa tead ainult üht - sa ei taha, et see kunagi lõpeks.

Aga see lõppes. See lõppes ja nüüd olen ma pidanud elama pea 30 päeva õndsate mälestustega, mis tund tunnilt õrnemaks jäävad. Ent teadmine, et see, mis oli, oli võimatult hea, ei kao kunagi kuhugi. Minu siiras kaastunne inimestele, kes sellest meelierutavast kontserdist ilma jäid. Aga samas on teil ka kergem - te ei janune ega igatse seda kõike tagasi. Igatsusega, januga, on väga raske elada.

Minu käidud kontserdite esikolmik:
1. Tõnis Mägi ja Kait Tamra (suvi 2006) Raasiku kirikus. See oli nii ilus, et pisar, õnnepisar tuli silma.
2. Dagö (ja Chalice ja Lenna Kuurmaa) (16.07.08) Pirita kloostris. Tundeid ja arvustust saab lugeda ülalt.
3. Aerosmith (ja õnnetuseks ka Tanel Padar ja Päikesepoisid) (suvi 2007) A. le Coq Arenal. Eelmisel aastal sai selle kohta tehtud ka eraldi sissekanne.

Nagu näha, teevad Eesti artistid välismaistele silmad ette. Aga ega ma välisartistide kontsertitel rohkem käinud ei ole ka. Ime, et ma eelmisel aastal sellegi pileti osta raatsisin, kooner nagu ma olen. Ehk tulevikus tuleb vähem koonerdada. Loodan. Kõige selle võimatult hea muusika pärast, mida mu kõrvad, hing ja süda, aga lisaks ka kopsud, maks ja põrn ja kõik ülejäänud sise- ja välisorganid kuulda ja tunda tahavad.

Nägin öösel unes, et lähen Hispaaniasse ja Prantsusmaale. Nimetan selle prohvetlikuks unenäoks, sest Hispaania kultuuri ja keele järele januneb mu hing juba pikemat aega. Üks teistsugune reisijanu saab aga üsna varsti rahuldatud. Sellest aga lähemalt juba siis, kui seal käidud. Ei tohi ette ju ka kõigest rääkida, muidu pärast Murphy tuleb jälle oma seadustega ja keerab kõik kihva.

Muuseas, käisin ka vahepeal ära Setumaal ja tädi sünnipäeval Paides (1.augustil) ja lisaks ka onu sünnipäeval Tallinnas (2.augustil), mistõttu Seto Kuningriigi päeval käimine jäi sel aastal vahele. Aga vähemalt esimesest antud lõigus mainitud käigust kirjutan veidikese aja pärast.

Lõpetuseks kerge mõistujutt Kellelegi: kui kaks ahvi kinnitavad kolmandale ahvile, et nad on ahvid, aga ise nokivad maast teri, magavad öösiti pea "tiiva all" ja üritavad kõrgelt puu otsast alla hüpates lendama õppida, mida siis kolmas ahv mõtlema ja tundma peab?

Tegime Ära 2008, Palju Tegime Ära 2008

Kuigi ma planeerin oma aja alati võimalikult täpselt, jõuan ma igale poole, kuhu pole igapäevane ning üksluine minek, üldjuhul liiga vara. Mõnikord palju-palju minuteid varem, mõnikord 5 minutit varem, mõnikord haruharva jään hiljaks ka. Just! Aga praegu olen ma kooriproovi jõudnud palju-palju minuteid varem ning viin oma väikese blogimaailma kurssi Rootsi reisi ning Eestimaa koristamisega.

_____________________________________________

25.mai varahommikul leidsin end esimest korda elus lennujaamast ning natuke hiljem esimest korda lennukist ja natuke aega veel hiljem juba Eestimaa kohal lendamas. Äärmiselt põnev oli. Ei tahtnudki maanduda. Igatahes, Rootsis käisime külas Stockholmi Tehnikaülikooli Kammerkooril, kuna nemad käisid nädal varem meil külas ja meil oli käimas projekt Dirigendivahetus. Jah.

Ilukirjandust täna vist ei sünni.

Stockholmis oli reedel meeletult palav, kõiksugu puud ja lilled õitsesid, tüdrukud käisid liiga lühikeste seelikutega ning poistel polnud särke seljas. Läänelik heaoluühiskond. Rahvast oli isegi reede keskpäeval kesklinnas liiga palju liikvel, mis pani küsima - kes siin tööd teeb? Kuigi poodidesse ning kohvikutesse sisse põigates sain aru küll, kes seal tööd teeb. Aga see ei olnud siiski 100% sedasi. Tegid ka teised tööd.

Kõndisin jalad rakku ja kannikad pringiks ning süüa ei raatsinud suurt kuskilt midagi osta, sest kõik maksis numbriliselt sama palju kui Eestis, ainult et konverteeritult koduvaluutasse tundus see minu jaoks liialt kallis. Lubasin endale ühe lagritsajäätise ja see vist oligi kõik, mis ma reisi esimesel päeval ostsin.

Õhtuks korraldasid rootslased meile kerge istumise ülikooli tudengimajas. Eelroaks oli, mm, see punane sõrgadega veeloom, vähiks vist kutsutakse :), ja kuna ma ei tahtnud oma sõrmedega seda kangutama hakata, tituleerisin end tolleks õhtuks taimetoitlaseks. Aga ka taimetoit oli hea. Ehk isegi parem kui vähisööjate eine.

Eelroa, põhiroa ning magustoidu söömine võttis aega viis tundi. Kui jõudsin süüa ühe kahvlitäie ning vahetada paar sõna lauanaabritega, kolistas rootslaste Kooritähtsus vastu klaasi, andes teada, et nüüd hakatakse (jälle) laulma. Ja nii me siis laulsime (loe: veerisime) rootslaste laulikust rootsikeelseid (napsu)laule laulda umbes iga 3-4 minuti järel. Esimesed 60 minutit oli isegi tore, aga 61.minutil hakkas juba ära tüütama.

Kui söömine (ja laulmine) oli lõpetatud, olid enamus (93%) eestlastest juba nii väsinud, et tantsupeole jääda ei soovinudki. Kuigi eelnevalt oli igale inimesele määratud erinev partner esimeseks kuueks tantsuks. Valss, valss, samba, kiire valss, valss, valss. Ja siis jäi eestlastest järgi vaid umbes 5%, kelle hulgas ka mina järgmised 2 tundi diskotantsu vihtusin. Valusate jalgadega jõudsime mingi kell hostelisse.

Jaa! Järgmisel hommikul kaua ei maganud. Nii igaks juhuks. Käisin üksinda Stockholmi parimat (või siis järjekorras teist parimat) vaadet nautimas ning närisin oma päiksepõletusest kurnatud huuli. Pärastlõunal kerge kooriproov ja siis poodi lagritsat ostma. Õhtul olin taaskord mina viimane eestlane, kes rootslastega aega veetis. Rääkisime hosteli köögis poliitikast.

Pühapäeval oli ühes Stockholmi kirikus eestikeelne jumala- teenistus, pärast mida meie koor ning Rootsi koor esinesid. Ühist hüvastijätmist ei toimunud. Üksikud tulid meid odavamatesse söögikohtadesse juhatama ning need üksikudki kadusid mingil hetkel ära. Või olin ma lihtsalt valel ajal vales kohas. Kell 17 haaras iga mees hostelist oma sumadani ning veeres metroo ja rongiga lennujaama "lõbusalt" aega veetma. Viimased lagritsaostud ning elu teine lennukogemus. Kell 22.midagi olin taas kodumaa pinnal.

Ilukirjanduslikku teksti täna ei tulnud, polnud lootustki. Pildid... pole minu tehtud, sest omatehtud klõpsud ootavad mind alles minu digikaameras. Olen laisk!

______________________________________________

Laupäeval transportööriti mind Mardi poolt Harkujärve külla, kus umbes 11 toredat haldustudengit oma Haldus- tiimiga andis panuse Eestimaa koristamistalgutel. Neli tundi pidevat kummardamist, kangutamist, kükitamist, vedamist ja tassimist ei kurnanud mind füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Niivõrd hoolimatu ongi meie kaaselanik? Harkujärve külas elavad räpakollid. Tõsiselt. Õllepudelid (peamiselt Presidendi pilsner), mähkmed ja hügieenisidemed, kasvuhoone kile, kasvuhoone klaas, plastmasskastid, muud pudelid, rehvid, tünnid, raudvardad. Mõningad ebaseaduslike suvilahoonete ees grillivad vene rahvusest inimesed tõid meile aga lahkesti oma kodust prügi juurde ning selle asemel, et ise ka oma maja kõrval asuvat prügihunnikut natukenegi väiksemaks aidata teha, näitasid näpuga, kus prügi asub, ning kurvastasid (loe: pahandasid), et me ikka kogu prügi ära ei suutnud viia. Kas tõesti ei ole inimestel võimalust oma prügiga tegeleda? Või on takistuseks suutmatus, laiskus, motivatsioonipuudus? Kurb. Ning kuigi me koristasime 4 ja pool tundi, ei saanud me meie grupile määratud Harkujärve küla äärseid platse küll täiesti puhtaks. See oli puhtfüüsiliselt võimatu.

Aga vähemalt sain mina oma käe külge löödud ning kummikust läbi astutud roostes metallnael enam sokist läbi minna ei soovinud! Laibad jäid ainult leidmata! Hurraa! Tegime ära!

Valikud ja tagajärjed...

Andestage mulle mu hetkeline lagritsaüledoos, aga ma lihtsalt pidin selle paki täna lõpuni sööma. Reis Rootsi reede varahommikust pühapäeva õhtuni andis mulle imelise võimaluse osta Soomes toodetud lagritsat Rootsi (hirmkõrge) hinna eest. Ma ei saanud ju seda ometigi kasutamata jätta. Vaikselt hakkavad paremad palad küll juba otsa saama. Aga Rootsi reisist pikemalt juba järgmisel korral.

Tegelikult olen ma vahepeal jõudnud teha mitmeid asju, alustades erinevatest Sotsiaaldemokraatide üritustest, lõpetades hunnikutes TTÜ Kammerkoori ettevõtmistega, mille vahele mahtus ka paar tööintervjuud, ürituste korraldamist Humanitaarteaduskonna Üliõpilasnõukoguga, kohtumisi erinevate tähtsate isikutega, käimisi erinevates tähtsates valitsusasutustes, mõningaid kodutöid ja üks eksamgi ning umbes nelja päeva jagu Marti. Aprill on läbi, algas mai. Mis ei tähenda sugugi vähem kohustusi ja ülesandeid.

10.aprillil oli TTÜ humanitaar- teaduskonnal traditsiooniline halduspulm. Eelmisel aastal Mehhiko stiilis, sel aastal loomastiilis, lauda-, kodu-, metsa- ja mistahesloomadega. Kes mina olin? Kasspreestrinna, kes pani paari meie kaks haldushiirt - Minnie ja Vinnie või siis õigemate nimedega Ly ja Pent - , üks siis hiir Miki endine tüdruksõber ja teine mootorratturhiir. Järgnevalt on teil võimalus lugeda tseremoniaalkõnet ja abielutõotusi:

Tere õhtust, kallid haldusloomad, kes te kõik siia täna kogunenud olete, et panna paari need kaks haldushiirt - Minnie ja Vinnie -, et nad saaksid oma edasise haldushiire elu veeta koos õnnelikult oma urus juustu näksides.

Ly ja Pent, kes kohtusid teineteisega alles paar aastat tagasi Kopli Säästumarketi juures, kus Pent oma mootorrattaga Ly'st mööda sõites ta poriga üle pritsis, on tänase päeva kangelased. Pent armus Ly'sse otsemaid, kui nägi Ly'd kummardumas oma mahakukkunud koti järele, ning Ly andestas Pendile ka kõik tulevased poripritsimised, nähes tema tuulest sasitud kelmikaid hiirevurre. Nüüd, olles juba pea kaks aastat teineteise seltsis erinevaid juustusorte nautinud, on Ly ja Pent otsustanud oma juustud ühte kappi panna ning kutsunud haldusjumala ees meid kõiki nende haldusliitu astumise tunnistajateks.

Ly, haldusjumala ning kõigi haldusloomade ees, kas sina võtad Pendi, mootorratturhiire, oma armastatud abihiireks, et teda hoida ja kaitsta ning talle sooja juustu tuua, kui ta on haige, et temaga koos piiksuda nii rõõmus kui kurvastuses oma hiirepäevade lõpuni? Kui see on sinu ülim soov ja tahtmine, vasta selgesti - PIIKS!

Pent, haldusjumala ning kõigi haldusloomade ees, kas sina võtad Ly, noore hiirebeibe, oma armastatud abihiireks, et teda hoida ja kaitsta ning talle sooja juustu tuua, kui ta on haige, et temaga koos piiksuda nii rõõmus kui kurvastuses oma hiirepäevade lõpuni? Kui see on sinu ülim soov ja tahtmine, vasta selgesti - PIIKS!

Haldusjumala nimel ning kõigi siinviibijate ees kuulutan ma teid - Ly ja Pent - hiireks ja hiireks!
Võite hiirt suudelda!

Ja kui see kõik sai läbi, järgnes traditsiooniline pruutpaari õnnitlemine ning pulmarong läbi Musta- ja Õismäe, hiljem kerge simman, kust peighiir juba kahe tunni pärast ära põgenes. Nende abielu kaua ei kestnud, aga see ei olnudki meie ürituse eesmärk, ega ju..?!


Veel? Eksamisessioon läheneb, tähtajad lähenevad, lugemist ootavate tekstide hulk kasvab, kirjutamist ootavate analüüside ja esseede hulk kasvab, õhutemperatuur tõuseb, eeldatavasti ka veetemperatuur, jah, ning lagrits saab varsti otsa. Kuuldavasti läheb Tõnis, vend, kes veel ei tea, varsti Soome. Ma arvan, et ta saab kerge ülesande - osta lagritsat!

Olge tublid ning oodake ikka mu järgmist sissekannet ka, mis peaks loodetavasti tulema Rootsi reisi kohta. Kes saab, võiks 3.mail Eestimaad koristama ka minna. Ma lähen!

Puder, kapsad ja klaas piima.

"Roosa vedelik kleepus ta nahale ja selle mürk oli nagu ürgne üleujutus, mis teda edasi kihutas. Ta keha muutus nõrgaks ja jõuetuks ja tema närvid olid valmis katkema.

Isegi praegu on mulle vastumeelne sellele mõelda."
Wei Hui "Shanghai beib"

-------------------------


Eelnev lõik on tsiteering ülalmainitud raamatust. Miks see siin on? Ei tea. Tekkis tunne, et see sobiks siia sissejuhatuseks. Kui seda saab sissejuhatuseks nimetada. Tegelikult see ei ole vist ikkagi sissejuhatus. See on rohkem püüd jätta mulje, et nüüd tuleb üks sügavamõtteline sissekanne.

Viimasel ajal ei ole seda kirjutamistuhinat enam. Puudub piisav inspiratsioon. Inspiratsiooni mingil määral isegi jagub, ent see kohal olev inspiratsioon ei suuda mind ennast veenda mu piisavas inspireerituses ning nii ma siis muudkui ootangi hetke, mil lõpuks saaks tunda jälle surinat sõrmedes, mis on kirjutanud blogisse pika mõttetiheda arutelu, ning kätes, mis on kirjutanud isiklikumasse raamatusse veelgi pikema sissekande elust, olust, minevikust, tulevikust ning kõigest muust selle vahel, ümber ja keskelgi ehk... Kas täna on see päev? Hetkel ütlen: "Ei.."

Võib-olla oleks aeg muuta oma blogi kontseptsiooni? Minna oma elu erinevate tahkude ning silma jäänud detailide arutelult üle raskemate ning ühiskondlikemate eluprobleemide analüüsile või kogetud ning veel kogemata kultuurielu kirjeldamisele-kriitikale-analüüsimisele? Ma ei tea, kas olen selleks piisavalt täiskasvanu..

"Ma ei tea veel pooli puid ja maid või kuidas moosi endasse saab komm või üledoosipomm, mis silmapilguga võib muuta eluloo."
Dagö "Ma ei tea"

Täna siiski ei ole see päev, mil mu sõrmed kirjutamisest suriseda võiksid, rääkimata kätest üleüldse. Täna on vist see päev, mil surisema hakkab hoopis tagumik ning seda liigsest diivanil istumisest, olgu see siis arvuti taga või televiisori ees. Kuigi liikuvat pilti näitavat kasti olen ma täna vaadanud kõigest 25 minutit... Arvuti taga olen istunud kauem... Kõvasti kauem.

------------------------
"Kõikide kadumaläinud kasside mälestuseks"
Astrid Reinla

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

Teine võimalus on, et nad tulevad meie juurde elama... :)

Kaunitar ja koletis...

On veel miski, mida ma pean jagama. Ja see on see laul...

Celine Dion & Peabo Bryson "Beauty and the Beast"

Romantik nagu ma olen... mulle meeldivad ilusad lood. Muinaslood. Õnnelikkude lõppudega...

Leidsin luuletuse...

"Mitmus"

Torm täis vihast rammu
eile veel.
Morn pilk, aralt tammus,
halb ol' meel.

Tuul käis oma sammu
pikal teel.
Huul ol' hirmust hambus.
Vanal reel

ist' ta keset õue,
tühi pea.
Mis tal karjus põues,
ei ma tea.

Hääl vaid kostis nõudes:
"Tegin head."
Sääl pool paadis sõudes
tüdruk neab

saatust pettund moel ta.
Hirm on suur.
Raagus puid vaid loeb ja
vaatab kuud.

Öö tõi nukrust. Toetab
vastu puud.
"Löö, kui kardad," poetab
ohkel suu.

Varjust ehk suudame hüpata üle?

Taju pole ollagi. Se's mõttes pole ollagi, et mu taju ei taju veel, et aasta 2007 on tajutavalt läbi ning tajumist vajav 2008.aasta on tajutavalt käes. Või siis on asi veinis...

Vanamees läheb mööda. Astub pikkamööda. Oli sõda ja Siber ja perekond pärast ja kiriku pole veel jõudnudki. Aeg on täis. Elu läheb mööda. Õnneks pikkamööda. Kui see hetke vaid kestaks, mis mõtet on tullagi vaevama kasijaid, talujaid, kandijaid? Noor daam läheb mööda. Kümme aastat möödas. Pole maganud temaga iialgi, armunud olin vaid. Olen ehk veelgi, kes seda teab? Valu läheb mööda. Läheb aegamööda. Kõik need sidemed, lahased küljest kord tervena tundes end, kisud ja armides ringi käid.

(Dagö "Mööda") Muusikasaatel kerge kokkuvõte aastast, mida mu aju tajuma on harjunud... Kultuurist ja... kultuurist, põhiliselt. (Siiri Sisask ja Kristjan Randalu "Jälg")

1. 21.jaanuar: Eesti Draamateater "Julia" - vaieldamatult minu lemmiketendus. Vahelduvate emotsioonidega ja esimesel nägemisel täiesti segadusse ajav näitemäng. Armusin esimesest korrast. 21.jaanuaril oli juba minu kolmas kord. Süütuse kaotasin talle juba 2.novembril 2005.aastal. (Riverside "The Curtain Falls")


2. 23. veebruar: Rock Café ja Naapurivisa. J.M.K.E, Metsatöll, Kotiteollisuus ja Viikate. Esimest neist ma ei kuulanud. No lihtsalt, pole minu kõrvadele. Üritus iseenesest oli väga hea. Üksik üritustelkäija nagu ma harilikult olen, leiavad igasugu perverdid mind alati üles. Sel korral üritas mind üks purjus keskealine soomlane ära sebida, väites, et tunneb Kotiteollisuuse solisti. Ei läinud läbi.

3. 10.märts: Coca-Cola Plaza "Šotimaa viimane kuningas" - mul polnud õrna aimugi, millest see film räägib. Mõtlesin, et ilusatest šoti meestest, aga eksisin. Ajalooline film oli. Mm.. Uganda diktaator Idi Amin'ist. Hea film oli.

4. 12.märts: TTÜ kino, film "Nuga" - kuna filmi reklaamivad postkaardid mulle meeldisid, läksin vaatasin filmi ka ära. Kehv ei olnud. Filmile pani lõpp-punkti naispeategelase surm pähe kinni jäänud nagikonksu läbi. (Riverside "Volte-Face")

5. 23.märts: Estonia ooperiteater, ooper "Tuhkatriinu". Garderoobis töötasid päris kobedad noormehed. (: Aga ooperietendus ise oli hea. Lemmiktegelane oli ringijooksev tugitool. Kahjuks oli tegemist muinasjutuga muinasjutus. Kui päris Tuhkatriinu elas oma printsiga õnnelikult surmani, siis ooperi-Tuhkatriinu kujutas seda kõike endale ainult ette ning leidis end lõpuks ikkagi tolmulapp käes elutoast.

6. 4.aprill: Estonia ooperiteater, ooper "Tosca". Meeldis ehk isegi rohkem kui "Tuhkatriinu". Üht ma teile ütlen - mulle meeldib ooper ja nii on, nii jääb.

7. 10.aprill: Nõmme "mingikoht" ja Halduspulm. Kindlasti aasta kultuurisündmus. (: Sel kevadel saavad Ly ja Pent oma pulmaga siis eelmise üle trumbata. Kas ma juba mainisin, et mina ja Pent saime Tantsulõvi tiitli? Ei? No, nüüd siis teate. Kui on põrand ja kui on muusika, siis Triin tantsib. :)

8. 22.aprill: Eesti Draamateater "Julia". Minu neljas kord. Ravimatu haigus, ma räägin teile. Kui keegi tahab minna vaatama seda (ja ma tõsiselt soovitan!!), siis võib mul käest kinni võtta. Ma kavatsen seda kindlasti veel vaatama minna. Kevadel... näiteks. Nad peaks seda mängima küll. (Dagö "Üks hetk päevast jäi puudu". Sobiv lugu näiteks eksamisessiooni ajal, kui magamine tundub kui kauge unistus. "Töötamine öösiti on veider vabadus.")

9. 19.mai: Tartu klubi "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?", esinemine "sümfooniaorkestriga" Treee. Ma arvan, et mu tamburiinisoolo ei olnud just kõige parem. Aga õnneks oli Johnny hõngu tunda... ma saan Johnnyga väga hästi läbi. Kadetsege, naised! ;)

10. 17.juuni: Tallinn, Kloostri ait, esinemine puhkpillikvartetiga Treee. Mul on ainult hägus mälestus oma tamburiinisoolost, seega ma seda lähemalt ei kommenteeriks. Aga tulemus oli nauditav. (Dream Theater "Pull Me Under") Ja kui teil tekib küsimus, miks on 19.mai ja 17.juuni vahel tühjus, siis ma ütlen ainult ühe sõna: eksamisessioon.

11. 5.juuli: A. Le Coq Arena, Aerosmith. Oi, valleraa! Mitte et ma Stevenit pärast seda kontserti unes poleks näinud. Mkmm. Johnny kõrval on Steven teine mees, kellega ma hästi läbi saan. Nad olid algul küll teineteise peale kadedad, aga hiljem suutsid olukorraga leppida. Kontserdist on ka blogis väike sissekanne. Vaadake juulikuu alt.




12. 6.juuli: Lelle Alternatiiv, esinemine keelpillikvintetiga "Raske Rukis". Ka sellest on juulikuu all pikem sissekanne. Tagantjärgi võib öelda, et oli tore sündmus, olenemata kõigist hilisematest raskustest, mis ehk teatavat õnne varjutada võiksid. (Disturbed "Land of Confusion")

13. 14.juuli: Coca-Cola Plaza "Kariibimere piraadid: maailma lõpus" - nimi "Johnny" ütleb teile kõik? Kerti ütles, et Orlando on ilusam. Ma arvan, et tal on õigus. Aga Johnny on huvitavam. ;)

14. 18.juuli: Keila kirik, Rein Rannap ja Taavi Peterson, kontsertituur "Must klaver". (Oli vist?) Noh. Oleneb, millisest nurgast vaadata. Asjalik, aga samas... liialt kommertslik?

15. 21.juuli: Coca-Cola Plaza "Harry Potter ja Fööniksi Ordu". Oi, kann! Nii jubedat filmi ikka annab ühest raamatust teha. 80% raamatust oli lihtsalt välja jäetud ning 20%, mida kasutati, oli ka valesti kasutatud. Pettumus oli suur.

16. öö vastu 22.juulit: üks kirjastus, mille nimi mulle meelde ei tule, ning "Harry Potter and the Deathly Hallows". Põhjusmõtteliselt kell 2.00 hakkasid nad Harry Potteri raamatu viimaseid osasid müüma. Ma sain ka!!! Ma sain ka!!! Läbi väikeste probleemide, aga siiski sain. Harry Potteri saagast lähemalt on blogis ka juttu. Juulikuu all.

17. 23.juuli õhtu: minu voodi, "Harry Potter and the Deathly Hallows" sai läbi. Voldemort suri ära, poolkogemata. Snape tapeti enne seda. Ja Harry jäi ellu ja sai Ginny'ga (liiga) palju lapsi. Millest on mul kahju. Täpsemalt siis sellest, et Snape ära suri. Harry on küll tubli noormees ja kindlasti väga julge ja palju asju veel, aga... Snape'is oli "see miski", mis mulle väga meeldis. Ja meeldib edasi. Kuues esimeses osas Snape elab.


Leidsin huvitava pildi internetist. Severus Snape ja Hermione Granger: "This scene depicts Severus Snape comforting a pregnant Hermione after surviving the Killing Curse. Watercolor on regular sketch paper."






18. 27.juuli: Setomaa, Saatse surnuaed, päätnitsapäiv: kultuur, kultuur! Kui ma Kehrast Mustamäele sõidan, siis ma ei tunne vajadust varbaid mulda torgata või maas püherdada. Ei Kehras ega Mustamäel. Setomaal ma aga just seda teha tahtsin. Pilte ja juttu on blogis, vaadake juulikuud. (Ma vaatan, et juuli oli üks tegus kuu.)

19. 4.august: Setomaa, Meremäe vald (?), Seto Kuningriigi Päiv. KULTUUR! Inimesed. Kultuursed inimesed, pikkadest juustest kiilaspäisuseni välja. Vaadake seda osa, mis ma eelmise punkti all püherdamisest kirjutasin. Ja blogis on ka käigust pilte ja juttu. Augustikuu all seekord. (Riverside "Dance in the Shadow")

20. 8.-12.august: ainuke välisreis möödunud aastal. Soome. Salo. Helsinki ka mõnedeks tundideks. Tehtud sai palju. Näiteks noortekooriga sai esinetud, veini sai joodud, jubehästi sai söödud, lagritsavarusid sai meeletute kilode võrra täiendatud, venelastega sai mängitud mängu "Peipsi jäälahing", ainult et nemad ei teadnud, et me seda mängime. "Uuiii kam frrom ze greit kaaantri - Rrrašša!" Oh, dšiisäs!

21. 24.august: Patarei vangla, esinemine, Raske Rukis: Agent M, Kaseke ja Propeller olid ka. Riho Sibulal on väga veetlev naeratus. :) Ja olenemata nendest köhapastillidest ja teetassidest ja meepurkidest, millest mul juba väga kõrini oli, läks asi... mitteniiväga korda. Noh, aga mina tegin hästi vähemalt. (Alanis Morissette "That I Would Be Good")

22. 25.august: Von Krahl, esinemine, Raske Rukis: kaks päeva järjest haige häälega esinemisi võttis suhteliselt võhmale, aga asi sai vigadeta ära tehtud. Trubetskile kahjuks meie looming eriti ei istunud, seega meil paluti varem lõpetada. Khm.

23. 6.september: TTÜ Akadeemikute allee, RebasteRock, esinemine, Raske Rukis: üllatus, üllatus, hääl pidas vastu ja... kogu asi oleks olnud isegi päris ilus, kui poleks olnud tehnilisi viperusi. Peaesineja Metsatöll pakkus ka pinget mu karvastele :P kõrvadele. (Riverside "Reality Dream III")

24. 8.september: Kehra staadion, püromuusikafestival "Tuleristsed", esinemine, Raske Rukis: päris põnev oli esineda pärast Tanel Padarit ja Päikesepoisse. Kurb, et mu kõrvad neid kuulma pidid, ainult. Natuke on sellest ka blogis juttu, septembrikuu all. Vend tegi trummarina oma bändiga ka debüütesinemise. Mida muud jääb vanemal õel teha kui oma venna üle uhke olla.

25. 18.september: aasta kultuuripauk - Triin sai endale esimese üsapuutri ehk liplopi ehk läptopi ehk sülearvuti. Töötab hästi.

26. 15.oktoober: hõissassaa! Algas praktika Kaitsejõudude Peastaabis. Te ei kujuta ettegi, milline tunne see oli, läbida hommikul turvaväravad, näha vormis mehi marssimas lippu heiskama, näha vormis mehi turvalauas, näha vormis mehi koridoris, näha vormis mehi sööklas, näha vormis mehi, näha vormis mehi, näha vormis mehi, vormis mehi, vormis mehi... Ei, tegelikult nii hull asi ei olnud! :) Te ei kujuta ettegi, milline tunne see oli, töötada niivõrd... riigikaitselises institutsioonis. Ma ei saa riigikaitsest kuidagi kaugemale. No ei saa. Täna vaatasin avaliku teenistuse koduleheküljelt, et Kaitseressursside amet otsib nõunikku. Kui ma ainult julgeks kandideerida... (Riverside "The Same River")

27. 24.oktoober: TTÜ raamatukogu, TTÜ ühiselamu number 4. Tehtud sai üks ääretult keeruline otsus. Ainult et keegi peale minu ei teadnud veel seda.

28. 27.oktoober: otsus sai ka teistele teatavaks. Ainult et see ei olnud osadele inimestele meeltmööda. Lahkumine Raskest Rukisest. Blogis on sellest kõigest lausa 2 sissekannet ja meeletutes kogustes kommentaare.

29. 3.november: Rakvere teater, big-band Treee esinemine Eesti kanneldajate kokkutulekul ehk teisisõnu oli seal mingisugune hip-hopi inimeste gathering. :) Seekord oli mu tamburiinisoolo tasemel. Teedule meeldis väga. ;D Ja lumi oli maas ja sai lumepalle teha. Ja autojuhil, kes meil Rakvere teatrisse rongi pealt viis, oli selline auto, millel oli esiistme soojendus. Teet ei saanud proovida. ;)

30. 15.-17.november: osalemine NATO model Estonia'l ehk teisisõnu mängisin ma Taani kaitseväe ülemjuhatajat mänguNATOs. Käisin Taani saatkonnas, rääkisin militaarsetest asjadest, mõtlesin militaarsetest asjadest. Jah, ma olen küll tüdruk, kui kellelgi peaks tekkima kahtlusi. Blogis on ka lähemalt asjast juttu. Novembrikuu all.

31. 26.detsember: sain vanaks


Ja nüüd ma mõtlen, et november-detsember jäid kultuurilises mõttes kuidagi kuivaks. Või mis? Aga mul oli vaja kirjutada üks referaat (vaata blogi, novembrikuu), üks õigusaktide majanduslik analüüs, mis tagantjärele mõeldes ei tulnud eriti majanduslik, sest ma lihtsalt analüüsisin Eesti prostitutsioonipoliitika vigasid ja sigasid, üks poliitikaanalüüs karjäärisüsteemist avalikus teenistuses, mis sai ka võib-olla valesti (loe: liiga detailselt) tehtud, aga eks ma tulemuste üle kurvastan jaanuari lõpus. Eksameid veel teha... veidi. Jajah. (Disturbed "Decadence")

Ja ma vaatan, et viimased kuud 2007.aastal möödusid suhteliselt karvasemuusikavaeselt. See viga tuleb uuel aastal parandada. Jeesh. Ja pange siis tähele, et ma muudan varsti blogiaadressi.
Vein sai otsa.

Vaatasin just Draamateatri koduleheküljelt, et nad ei mängigi sel hooajal enam "Julia't". Nii. Kes tahab nüüd ühe keretäie saada?

Aga nüüd siis hooga aastasse 2008.