Eesti – see on justkui väike esivanemate majake kahekümne esimese sajandi globaalküla serval; pisike rehielamu, kus elab ja hingab pigem endasse hoidev kogukond – või kodukond. Koduuks sellel elamul on aga kui maagiline värav, mis käib päevast päeva kinni-lahti, lubades meid maailma avastama, oodates meid võõrsilt tagasi, ükskõik, kui kaua me ära olime olnud. Ent viimasel ajal minnakse rohkem kui tullakse, minnakse kauemaks, mõnikord jäädavaltki. Kas naabertaludes, kaugemates mõisades ja lossides on tõesti parem? Kas seni nii kodune rehielamu on meile kitsaks jäänud? Miks minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?
Juba kakskümmend aastat on meie koduuks olnud (taas) meie endi avada ja sulgeda. Aastaid sama palju on olnud üha avatumad ka teiste elamute uksed meid vastu võtma – käiakse külas, õpipoisiks, sulaseks. Kes ise võõrsile minna ei saa, ahmib aina uuenevate telekommunikatsioonivahendite toel pea ööpäevaringselt teavet, kuidas kodukonnast väljaspool elatakse. Tekivad uutmoodi soovid ja ideaalid, arusaamad õnnelikust elust – õigustatud isu millegi parema järele, isu, mis süües aina kasvab, ent mida kodukonnaliidrid rahuldada ei suuda.
Kui õitseb majandus, hakkab ka inimestel hea – selline on viimastel aastatel olnud kodukonnaliidrite loogika. Suurem osa meist pingutabki ühiselt püksirihma, mõnel on juba päris valus, ning ootab, et heaolu ometi kord saabuks. Investeerime majandusse – kastame ja väetame seda ebamaist imetaime, kohendame pinnase ettevõtluskombainiga piisavalt pehmeks ja sõmeraks. Ootame veel... hingki kinni. Läheb üks, seejärel teine – kolmas kuuleb kahelt esimeselt, et naabertalus võib püksirihma lõdvemaks lasta, ning läheb samuti. Aeg-ajalt uuritakse mahajäänutelt, kas heaolu juba paistab. Ei paista? Jäävad kauemaks võõrsile.
Miks meilt minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?
Liidrid võõrsil on lähtunud teistest põhimõtetest – kui õitseb inimene, hakkab ka majandusel hea. Kollektiivne kokkulepe, et varakamad panustavad rohkem ning vaesemad vähem, on kogukondlikult aktsepteeritud – nii ei pigista kehvematel aegadel koomale tõmmatav püksirihm kedagi poolsurnuks, majandus saab oma väetise ning kriisist väljumine on valutum, sest see ei toimu inimeste arvelt, vaid nendega koostöös. Eesti kodukond tunneb üha enam, et me hoolitseme kombainide, traktorite, labidate ja rehade eest, aga ei hooli inimestest, kes neid riistu käsitlema peaks. Liidrite eesmärk on seni olnud üles ehitada väliselt võimalikult jõukas ja modernne talukompleks; talutööline, kelle nägu pingul püksirihmast sinine, näeb end aga teisejärgulisena. Kellel pealehakkamist, õnne ja võimalust, põgeneb – jah, põgeneb. Plaaniga astuda peagi taas üle koduläve, ent – plaanid tihti muutuvad, eriti nähes, et reaalne heaolu kodutallu ei jõuagi.
Mis on lahendus? Lööme ukse naeltega kinni – kes sees, see sees, tehku tööd ja nähku vaeva, siis tuleb ka armastus? See armastus võib ühel hetkel aga moonduda vimmaks, millel teadupoolest komme plahvatada. Kui põllutöö tehtud ja majandus õitsiline, küll siis investeerime ka inimestesse? Õitsev majandus ei ole imerohi – kellele see õitseb, kui pole enam kedagi, kes õisi imetleks, kes ilust osa saaks? Klassikaline ettevõtlustõde on meie muidu nii majandusele orienteeritud kodukonnas millegi pärast unustatud – motiveeritud kodukonnaliige, kes tunneb, et teda hinnatakse, panustab vabatahtlikult rohkem – nii otseselt kui kaudselt, nii tahtlikult kui tahtmatult – majanduselu edendamisse. Kasta ja väetada, poputada ja läikima nühkida tuleb hoopis praegust kastjat ja poputajat – ükskõik, kui õitsev on meie majandus, ise see oma saaki ei korja; ükskõik, kui putitatud on meie ettevõtluskombain, üksinda – inimeseta – see ei sõida.
Eesti uksed jäägu valla – sisse-välja-käimine on tervendav ning minejaid-tulejaid risti lüüa oleks vale. Tuleb mõelda aga sellele, miks on tagasitulek nii paljudele vastumeelne. Pidevast poputamisest ja läikima nühkimisest hoolimata tihti streikima kippuva majanduse asemel tuleb keskenduda inimestele. Kui kodukond on õnnelik, jääb jäädavalt minejaid vähemaks ning uute ja oluliste teadmiste ning kogemustega tagasi tulejaid saab olema rohkem.
__________________________
Essee on kirjutatud presidendi kirjatalgute "Eesti ustest - sisse-välja" raames. Talgute eesmärk oli koguda kokku erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuvad välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning (taas)lõimumisega. Sellised olid minu mõtted talgute ajal. Praegu kirjutaksin mõned asjad ehk ümber, aga idee(d) jääksid sisuliselt samaks. See, et inimese asemel hoolitakse rohkem numbritest ja süsteemist, on just see, miks mina tahaksin (mõnikord) ära minna... Mõnikord, sest seni ma veel loodan, et ehk tuleb ka inimeste aeg.
__________________________
Pildid mu poolt aastate jooksul Setomaal klõpsutatud.
