Viimane postitus õpetajate väärtuse(tuse)st pälvis minule endalegi ootamatult väga suurt tähelepanu ning erinevat vastukaja. Kirjatükk on ülikiiresti muutumas kajami seni populaarseimaks peatuspaigaks. Diskussiooni ulatus ning sellest läbi kumav emotsionaalsus näitab, et haridus paneb meie südame kollektiivselt valutama, olgugi et mitte alati samadel põhjustel. Hetkel on kommentaariumis aset leidev arutelu esiti tõstatatud teemalt kõrvale kaldunud, mistõttu hoian sellel vaid silma peal ega sekku sügavamalt. Küll aga annab kommentaarium mõtteseemneid ilmselt mitmeteks järgmisteks postitusteks... Seni pisike vahekokkuvõte nii enda kui ka kommenteerijate ideedest.
Selge on see, et haridus(süsteem) on väga mitmekihiline, probleeme ei lahenda korraga ja kiiresti. Jäämägede vahel kulgeva üüratu suure laeva suuna muutmine võtab palju aega ning üsna keerulist manööverdamist. Manööverdama võiks aga hakata alles siis, kui ollakse veendunud, et nii laev kui meeskond sellele vastu peavad. Milline on katlakütjate ehk õpetajate moraal, nende töömotivatsioon; milline on meeskonnaliikmete koguarv ja võimekus võrreldes töömahuga, mh juhtkonna ja hariduspoliitikute suhtumine nn katlakütjatesse, aga milline on ka reisijate, s.o õpilaskonna rahulolu ning tegevus, ootused – sellest kõigest (aga mitte ainult!) sõltub reisi lõpptulemus. Peaasi, et me PISA-testi statistiliste tulemuste üle eufooriliselt rõõmustades tänasele haridussüsteemile ilmtingimata auru juurde ei lisaks ega avastaks ühel hetkel end kogu kupatusega põhja vajumast.
Hetkel rügavad nõgised õpetajad katlaruumis tööd higistada, I klassi reisijad ehk eliitkoolide õpilased on võtavad süsteemist nii palju head ja paremat, kui võtta annab, II ja III klass lepivad sellega, mis eliidist, st suurematest keskustest maakohtadesse üle jääb, katlakütjaks minna ei plaani eriti keegi, haridusametnikud laeva kaptenisillal tunduvad olevat aga veendunud, et meie haridussüsteem on uppumatu.
Titanic ei läinud põhja pelgalt reisi jooksul langetatud väärade juhtimisotsuste tõttu, vaid ka põhjusel, et laev ise oli kehvasti projekteeritud, nii mõnigi materjal valesti valitud, mis tekitas olukorra, kus vesi pahises laeva sisemuses edasi määral ning jõul, mis ei jätnud enam võimalusi teistsugusteks kulminatsioonideks. Inimesi hukkus tohutul määral, sest päästepaate jätkus vaid vähestele valitutele. Kus on meie haridussüsteemi projekteerimisvead, mis võivad ka pisikese jäämäe saatuslikuks muuta? Kas päästepaate jätkub ikka kõigile või on nii meie noormehed kui nn III klass on sunnitud uppuva hariduslaevaga põhja minema? Kas adutakse, et kui katlakütjad ühel hetkel
söelabidad nurka viskavad, jääb laev - olgu siis kasvõi tõesti uppumatu - keset ookeani seisma?
Palju küsimusi, aga hetkel veel kahjuks vähe vastuseid.
