reede, 27. juuli 2007

Setomaa saatus...



Käisin täna Setomaal. Päätnitsäpäival. Traditsioon on selline. Et käiakse kirikus ja sugulaste haudade peal, süüakse seal ja võetakse pitsike või paar kangemat, keelamata seda ka maetutele. See on justkui austusavaldus oma sugulastele. Traditsioon. Eks ole. Ja... kui me Setomaale jõudsime, tundsin ma kohe ülisuurt kihelust autost välja karata ning sussid jalast võtta, et siis paljajalu läbi käia iga viimanegi ruutmeeter ja siis visata kuhugi ilusasse paika pikali ning püherdada õnnest, ülisuurest õnnest. See emotsioon, mis Setomaal olles mind valdas, see juurtelähedus - kirjeldamatu. Pisar tuli silma!

Kell 6 ja 10 minutit peale hakkasime Kehrast liikuma. Ja enne 10t olime juba Saatses. Saatse kiriku ja kalmistu juures. (Pilt ülal, olge lahked - Saatse kiriku värav) Rahvast oli palju. Ema ja vanatädi teadsid rääkida, et kõvasti rohkem kui eelmisel aastal ning just noori olevat sel aastal kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Väga hea! Igatahes. Käisime tegime ruttu haua korda. Istutasime mõningad taimed ja silusime platsi ära ning siis kirikusse. Küünlaid süütama. Traditsioon. Vene õigeusu kiriku traditsioon. Setude traditsioon. Kirikus oli väga palju rahvast ja väga palav, nii et seal massis eriti kaua ei viibinud, aga... küünlad said pandud.

Käisin veel ka kirikutornis, kus ühed noored 14-18-aastased poisid ja tüdrukud tegid reidipilte, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Ma ütlesin neile, et see on pühakoda ja all käib jumalateenistus ja ei maksa siin lärmata ja mõttetustega tegeleda. Sain uskumatu solvanguterahe endale kaela, stiilis ää-sa-oled- nii-nõme-äää ja ää-ära- kobise-ää-icc-irw. Aga mul õnnestus nad siiski liikuma saada. Kuid ühel tibil tekkis raskusi ülikitsast luugist alla ronimisega. Kellanöörist ma ei lubanud tal kinni haarata, sest üks nende bandest juba tõmbas seda kogemata ja käis kena kong. Ja siis ta läks veel vihasemaks. Ja ma soovitasin tal järgmine kord pikem seelik selga panna. (Jumalateenistusele ei kõlba aluspesu välgutava seelikuga tulla nagunii!) Ja tibi läks veel vihasemaks. Ja ma näitasin talle, kuidas stiilselt luugist alla minna. God, kuidas ma miniseelikutes ajudeta olevusi ei salli. Parempoolne pilt ülevalpool-kuskil on vaade tornist alla väikse zoomiga - kaks neidu pildi keskel on mu ema ja vanatädi (emaema õde). Ja nende selja tagant sai endale erinevate anumatega kaasa viia pühitsetud vett.

Pärast kirikuskäiku läksime hauale tagasi, kus katsime "laua" või pigem siis - asetasime hauale laotatud linale söögid-joogid. Väiksed pitsid Nipernaadi viina kõigile, kaasa arvatud surnuile. Ahjaa, kui olin sugulastele rääkinud, kuidas ma kirikutornis noori korrale kutsusin ning lauakatmise ülesande onu käest endale haarasin, sest ainult nii sain ma olla kindel, et kõik saab olema õigesti, ütles ema, et ma olen ikka üks õige Toomesaar. Normaalne. Igatahes. Sõime. Käisin vahepeal jooksuga vaatamas mingisugust sellist rituaali, kus papid tegid kirikule ikooniga tiiru peale. (Vaadake pilti ülevalpool vasakul. Pean mainima, et see pikkade hõbedaste juustega ee... papp(?) meeldib mulle. Ärge saage ainult valesti aru!) See oli... meelierutav. See viirukihõng, mida nad endaga kaasa tõid, ning see "laulev" hääl, millega nad pühasõna ette kandsid - võiks kohati öelda, et isegi... maagiline. Ja pühitsetud vett pritsisid nad rahva sekka. Ma olen nüüd pühitsetud! Muuseas, ma olen selles kirikus ka ristitud. See oli ammu, vast siis, kui ma 3-aastane olin. Mäletan, kuidas ma üle kiriku röökisin. Ülikõvasti! Vesi oli märg ju! (Aga tegelikult on/oli selle veehirmuga seotud lapsepõlve uppumistrauma...)

Pärast seda rituaali tormasin viisakalt Toomesaarte hauaplatsile tagasi. Laud oli tühjemaks söödud. Eksole. Ja pudelid olid ka tühjemad. Onu Aleks (emaema vend) hüppas meie meeldivast seltskonnast läbi. (Ja siinkohal oleks paslik vaadata ka allpool asuvat vasakpoolset pilti, kus istuvad ja söövad onu Aleks ja onu Kalju (emaema õepoeg)) Naljakas on jälgida sugulasi, keda harva näeb; eriti vanemaid inimesi; eriti setusid. Nad on... huvitavad inimesed. Ja huvitav on mõelda, milline on olnud nende elukäik. Ja veider on mõelda, et nende sees voolab sama veri, mis minuski. Aga võib-olla (olgu, päriselt!) olen ma lihtsalt imelik. Igatahes.

Torkasin oma meeldivad varbad veelgi meeldivamasse Setomaa mulda! Tundsin lähedust kohaga, kust olen ma pärit. Uskumatut lähedust. Seda tunnet polegi võimalik sõnadesse panna. Ma oleks tahtnud sinna jäädagi! Kahjuks ei saanud. Peagi oli pidu haual läbi ja vaja söögiasjad kokku pakkida. Viimased (noh, eelviimased, sest me pöördusime hiljem korraks veel hauale tagasi) pilgud haua suunas ning siis juba viis tee meid kirmaskile, mis siis selgemalt pannes oleks afterparty.



Kirmaskist suurt juttu rääkida ei olegi. Väike laul ja väike pillimäng, veel väiksem tants. Allpool mõned pildid. Keskmisel pildil meeldivad mulle need papid, kes tagaplaanil on. Eriti see keskmine. Parempoolne pilt on näide noortest setudest; poisil oli lausa setupoisi pluus säläh. Vasakpoolsel pildil... no mulle meeldis selle naise pearätik. :)


Pärast kirmaskit hakkasime vaikselt liikuma Saatsest väljapoole. Kell oli umbes 15. Käisime mu vanaema-vanaisa talus, mis nüüdseks on täiesti lagunemas. Põhjuseid ei nimeta. Kurb oli vaadata. Mäletan, kuidas seal sai ikka natuke joostud ja poolpimedat koera kardetud ning ema õepoegade eest ära joostud, sest nad tahtsid sulle vihmausse pluusi alla toppida. Ja vanaema mäletan. Ja vanaisa mäletan. Ma mäletan ju!


Parempoolne pilt on peahoone. Heinas. Üleni heinas. Keskmisel pildil (vaadake alla) on vaade sellest, kui pöörata sisse teele, kust saab minu ema lapsepõlvekoju. Vasakpoolsel pildil on ait. Ja mu ema. Ja vanatädi. Pange tähele, kuidas mu ema oma seeliku üles on tõstnud. ;)

Pärast seda melanhoolset ja nukrat olengut käisime läbi veel emaisa õe talust, kus ma sain teada, et inimesed, keda ma kunagi näinud pole, on mu sugulased. Ent nemad mind juba teadsid. Televiisori kaudu. Ja see... oli minu jaoks kummaline. Aga noh, nimi Toomesaar vist pani neid huvi tundma. Tegin seal ka tutvust kassiga, kelle nimi on Triinu. Saime kenasti läbi. Ent kuna mu sõrmed lõhnasid kala järele, leidis ta mingil hetkel, et ma olengi üks suur ja maitsev kala, ning hammustas mind raginal keskmisest sõrmest. Verd voolas, ma ütlen teile. Aga Triinud ongi sellised. Ärge kunagi kaotage Triinudega oma valvsust! Ja siis... olid seal ka kanad. Ja üks kukk. Tahtsin neist kenasid lähikaadreid teha. Ja asetasin oma põlve ilusasti kanakaka sisse. Shit happens! Pildid siis järgmised: stiilinäide kanakakast Triinu pükstel pärast rohuga pühkimist; Triinu ja Triinu; kaks kana ja üks kukk.




Veel pildikõisi Seto tripist: Esimene pilt: kes saab korralikult aru, mis on sinna kirjutatud, on tubli! Mina saan aru. Parim silt seal oli aga hoopis "tubagukiskmisõ kotus". Sellest ma pilti ei saanud. Kaamera akud said tühjaks. Darned! Keskmine pilt: Vene piiri lähedalt sai kõvasti mööda sõidetud. Korraks sai isegi venemaalt (meelega väikse tähega, sorry!) läbi sõidetud. Võitlesin sooviga aknast välja sülitada. Aga siinkohal ikkagi pilt ühest piiripostist. Pilte sai tehtud küll mitu, aga see on parim, sest ema sõrm jäi ka peale. I just love it! Ja minu keskmised sõrmed meeldivad mulle ka. Kolmas pilt: emaisa õe talumaja katuse alla olid nii mitmedki pääsukeste perekonnad omale pesad teinud. Sellest pesast väike pääsuke piilub välja. Ettevaatust, muidugi, Toomesaared on ju õue peal. Aga tegelikult me lindudele-loomadele viga ei tee. (Ämblikud siia ei klassifitseeru. Kuigi... täna hommikul ma ei tapnud vannis vedelevat ülikarvast ja jämedate jalgadega ämblikut ära. Aga ema siiski tappis.)

Ja siit tuleb siis ka minu meelest reisi fotograafiliselt parim pilt, mis mul õnnestus teha - Piusa jõgi auto aknast sõidu ajal. Palun:

KOKKUVÕTTEKS. Kogu see reis oli nii meeliülendav ja hea ja emotsionaalne ja melanhoolne ja lõbus ja nukker ja kummaline samal ajal. Ja ma tahan sinna tagasi! Ja ma lähen sinna tagasi! Ma lähen vist lõpuks autokooli ja saan load ja auto juba on olemas ja siis lähen sinna järgmisel suvel mitu-mitu-mitu korda ja olen seal mitu-mitu-mitu päeva ja käin kõik kohad läbi ja teen kõigest ja kõigist pilti ja püherdan linapõldudel ja mullas ja heinas ja liivas ja metsas ja jõgede kallastel, et seda kõike üha rohkem endasse saada. Mul on jalad praegugi Setomaa mullaga koos ja ma ei kavatsegi neid enne hommikut pesta! Mul on marsruut Setomaale ja vanaema-vanaisa tallu ja Saatse surnuaiale selge. Võin kasvõi üksi minna. Väga hea! Veiga illos om!! Tagasitulles kuulasime veel autos kahe minu vanatädi vastvalminud plaati, mille peal on ka näiteks Seto hümn ning kaasas olnud vanatädi poolt kirjutatud imeilus isamaaline setokiilne laul ja kui need lõpuks järjest tulid... ma hakkasin peaaegu nutma! Veiga illos!! Armastan!

Kommentaare ei ole: