pühapäev, 22. juuli 2007

Harry Potter, mina ja ma ise.

Se's mõttes, et... Kui te mõtlesite nädalavahetusel uudiseid vaadates, et inimesed, mugud, kes viimase Harry Potteri raamatu peale öösel tormi jooksid, on napakad, siis... ma võin üks käsi südamel ja teine võlukeppi hoides ette sirutatult öelda, et... ma olen napakas. And I'm damn proud of it!

Pärast tööd sõitsin Mustamäele, kus ma hoolikalt kõhu täis sõin ja kell 20 jalga lasksin, et kell 21.15 filmi "Harry Potter ja Fööniksi ordu" tolle päeva viimasele seansile jõuda. Jõudsin. Ja käisin veel viimasel minutil tüdrukute lavatorys ära, et mitte mingil juhul filmi ajal jalgu risti peaks suruma. Ja need tüütud reklaamid enne filmi algust vaatasin ka rahulikult ära. Ja kuuldes esimesi tuttavaid muusikahelisid, mis tähendasidki viimaks filmi algust, tundsin, kuidas süda värises. Olin 6 tundi tagasi lõpetanud sama raamatu juba 3ndat korda lugemise. Ja ma lootsin... Ja ma...

Ma istusin terve filmi ajal käed rinnal ristis ja korrutasin mõttes kinoekraanil toimetavatele tegelastele: "See ei olnud nii!" või "Aga Neville pidi ka testraleid nägema!" või "Nad said inkvisiitorisalgast hoopis teistmoodi jagu!" või "Ron ei läinud koos Harry, Hermione'i ja Hagridiga metsa Mörri vaatama!" või "Sirius suri hoopis teistmoodi!" või "Cho ei olnud äraandja!" või "Umbridge ei kuulanud KÕIKI Sigatüüka õpilasi (võlts)veritaseerumiga üle!" või... noh, saate aru küll ju! KOGU FILM OLI NIIIIIII VALE!! Ja ma lausa ootasin, millal see läbi saab, sest ma ei suutnud seda enam taluda. Kõik tegid valesid asju ja rääkisid valede inimestega ja käisid valedes kohtades. Blimey!

No igatahes. See kestis veel liiga vähe ka. Se's mõttes, et isegi "Kariibi mere piraadid: maailma lõpus" kestis kauem. Oleks siis teinud pikema ja õigema filmi, mitte jätnud 80% raamatust lihtsalt vahele ja teinud ülejäänud 20% ka täiesti mööda. No igatahes. Juba 23.45 olin ma mõõdukate jalutamissammudega võtnud suuna Estonia puiestee poole, kus kell 2.01 pidi mind ees ootama Harry Potteri sarja viimane osa. Umbes-täpselt südaööl jõudsingi kohale. Ja ma polnud esimene. Olin viies! Sain järjekorranumbri ja puha. Ja siis... küsisin igaks juhuks, kas kaardimakseaparaat ikka kindlasti töötab. Vastati: "Jah! Muidugi! Ei tea küll, et probleeme oleks!" Olin roosa ja õnnelik! Võtsin osa viktoriinist.

Viktoriin. Esimesel leheküljel oli 6 lõiku erinevaid Harry Potteri raamatute alguseid. Inglise keeles. Ja siis pidi ära arvama, millised raamatud nõnda algavad. Ja teisel leheküljel oli 6 inglise keelset lõiku juhuslikest kohtadest kuuest erinevast Harry Potteri raamatust. Ja sa pidid arvama, millisest nad on. Arvasin õigesti! Ja kuna ma olin kõige esimene, kes valmis sai... siis... võitsin raamatupoe "Punkt ja Koma" kinkekaardi. Juhhei.

Aeglaselt, ent siiski, liikus aeg kella 2-le lähemale. Kõht läks tühjaks. Vahepeal oli nagu lootust süüa saada, aga... ei saanud ikkagi. Eks ole. :) Aga rahvas läks ärevamaks. Ja ma juba võtsin ka järjekorda koha sisse. Vaatasin trügijaid kurja pilguga! MINA OLIN VIIIIEEES!! Ja süda peksis ja üleüldse tundsin ennast loomastumas, aga surusin ennast viisakaks tagasi. Need kaamerad ja asjad ärritasid kohutavalt... ma tahtsin oma Harryt rahus saada!! Ja siis... selgus, et kaardimakseautomaat ei tööta!

Ma mõtlesin, et ma Voldemordistun ise! Ausalt!! NII EI TOHI TEHA!! Müüjatädi muudkui hõikas: "Kellel on sularaha?!" ja müüs neile raamatuid, aeg-ajalt minu kaarti läbi tõmmata üritades. Ja ma... ma olin korraga nii paanikas kui vihane ja üleüldse tahtsin kedagi kõvasti raputada! Nii ei tohi teha!! No ja siis ma palusin müüjal enda jaoks OTSEKOHE õige kaanepildiga raamat kõrvale panna, sest ma jooksin sularaha järele. Noh, ei jooksnud, sest ma ei jaksa eriti joosta kaua aega (jajah, noh, mis teha, eks ole), aga õnneks olen ma kiirkõnnis suhteliselt võitmatu ja nii ma siis põrutasingi uskumatul kiirusel Vabaduse väljaku poole, mõtlemata, et äkki Kaubamaja automaat oleks lähemal olnud. Keegi meesterahvas koos naisterahvaga uimerdas seal automaadiruumi ukse ees ja ma pugesin ta käe alt läbi ja kiirustasin masina juurde ja haarasin 400 krooni ja põrutasin lennates (no õnnetuseks mitte luuaga, eks ole, sest Tallinn oli ikkagi mugusid täis ja värki!) raamatu...poodi tagasi. Ja trügisin rahvast mööda ja ütlesin: "Siin ma olen!" ja tädi võttis mulle kõrvale pandud raamatu vahelt kinkekaardi, mille ma olin sinna jätnud märgiks, et see raamat on minu ja keegi teine seda ei või saada! ning onu rebis selle kinkekaardi tükkideks, mis pani mind hetkeks ehmatama, kuni ma mõistsin, et nüüd saan raamatu soodsamalt ning saingi, vaid 299 krooni eest, ja siis ma tundsin ekstreemset kergendust, lahkusin raamatu...poest, kõndisin Estonia ette ja... ei osanud enam midagi ette võtta. Tahtsin nagu raamatut kohe lugema hakata, aga ma teadsin, et kui ma nüüd kohe lugema hakkan, siis ma ei suuda korralikult kohe süveneda, sest ostuöö-erutus ei lase keskenduda.

...

Aga hommikul... lõunal rongiga koju sõites tegin raamatu lahti ning jõudsin kõvasti juba lugeda, enne kui ma Aruküla ja Raasiku vahel väheste öiste unetundide tõttu magama jäin. Aga kodus ma lugesin edasi. Ja lugesin täna... ja varsti lähen jälle lugema. Ja mul on juba 400 lehekülge raamatust läbi. Tegin siin väikese pausi, sest... lugedes on kogu aeg närvipinge üleval ja igasuguse võimaluse juures, et surmasööjad või veel hullem - Voldemort ise - tulevad jälle Harryt, Roni ja Hermione'it kollitama (noh, tapma!) ja see pinge lihtsalt väsitab. Kohutavalt väsitab! Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja vahepeal lihtsalt peab pause tegema. Ja sööma šokolaadi, sest see mõjub pärast dementoritega kohtumist kõige paremini.

Aga ma pean ütlema, et viimane osa ei ole enam lasteraamat. See on täis hirmu ja vägivalda ja... koledusi. Ja uskumatut pinget. Võib ka muidugi nii olla, et mul on lihtsalt ekstreemselt elav kujutlusvõime ja ma elan kogu asjale liiga võimsalt kaasa, aga... see ei ole minu meelest enam lasteraamat. Aga see on küll kindel, et ma olen napakas.

Se's mõttes, et... enne blogisissekande tegemist testisin meie uut ID-kaardi lugejat ja... sekundiks kerkis minusse tugev hirm - kohe tõsine hirmuvärin - et... kui ma ID-kaardiga süsteemi sisse login, saavad... saavad nad mu asukoha teada ja... tulevad mulle järgi. Sekundi pärast ma muidugi adusin juba, et Harry Potteri maailm ja mugumaailm, noh, Harry maailm ja... meie maailm... ei ole... Harry maailm... eksisteerib ainult raamatus. Aga see hirmutunne, mis minust üle käis, oli tõeline. Aga ega ma ei häbenegi tunnistada, et ma napakas olen. Elu ongi nii lõbusam. :)

Ja nüüd on aeg seal maal, no peaaegu, et ma võiksin tagasi minna raamatut lugema. Homme on õnnetuseks tööpäev ja ma juba aiman ette, et ma tunnen terve päev lihtsalt ääretut agooniat, et ma ei saa minust 10 meetrit eemal viibivat raamatut lugeda, ning ma tean, et ma tahaks rüüpõuest haarata oma võlukepi, et hüüda "Accio Harry Potteri raamat!", aga ma ei saa. Ja siis ma muudkui pomisen omaette, et aeg kiiremini liiguks, aga ta ei liigu, kuni... lõpuks kell ikkagi on 17 ja ma võin Mustamäele reisida. Oeh.

Oeh-oeh!!

Oeh!

3 kommentaari:

naistesebija ütles ...

raamatuid lugenud ei ole, aga filmid olen kõik ära vaadanud ja kuna nad on olnud üliigavad, siis tõepoolest tundub see pottery-maania täiesti arusaamatu. aga noh, muinasjutud ja lugemine polegi ammu popid olnud, nii et parem juba harry potter kui üldse mitte midagi.

Triin Toomesaar ütles ...

Since you've never even read any of the books - shut up! :D Se's m6ttes, et... filmid pole pooltki seda, mida on raamatud. Viimane film on raamatust ka ainult 20% ja seegi ekstreemselt kehv. Järeldusi oskad nüüd mu jutust teha?

Ma... tegelikult ei imesta, et sa selline oled, nagu sa oled, ja et asjad on sul nii, nagu nad on. If you know what I mean. ;)

Anonüümne ütles ...

film oli kehv. igas mõttes. nii ülesehituselt kui ka sisult. raamatut pole veel lugenud, aga su läbielamistest saan aru ;)