reede, 6. juuli 2007

AE-RO-SMITH!


Neljapäeva hommikul ärkasin teadmisega, et eesootaval õhtul näevad minu silmad midagi, mida nad on juba kaua aega ihanud näha. Steven Tylerit! Ka teadsid mu kõrvad, et nad saavad kuulma miskit ääretult head ja geniaalset. Ma olin valmis! Hommikusöök, natuke hingetõmbamist ja vaikust enne suurt möllu, väike silmavärv ja küünelakk, et ikka Steveni jaoks ilus välja näha, võimalikult vähe asju taskusse ja kotti ning rongisõit Tallinna. Natuke ootamist. Natuke veel ootamist. Ja siis natuke veel ootamist ning kell oligi juba 17, et saaks natuke veel oodata, sest rahvast sisse ei lastud, kuigi piletil oli kirjas, et kell 17 saab sisse. Kell 18 sai sisse hoopis. Ja siis... sai veel oodata 90 minutit, sest staadionile lasti alles kell 19.30. Jooksime kolmekesi turvamehed pikali; üks veel üritas mulle kätt ümber panna, ma jäin seisma, vaatasin turvamehele silma, ta võttis käe ära ja ma jooksin edasi. Saime kenasti lavakeele parempoolsesse külge kohad. Hiljem selgus muidugi, et ma olin suurepäraselt osanud ennast suurte meeste vahele sättida ning aeg-ajalt läks veidi kitsaks, aga see pole oluline. Emakas oli 2 poisi vahele litsutud, aga mis sellest enam. ;)

Niinii. Kell oli 19.35. Ootasime. Et saaks selle Taneli ära kuulata ja võiks siis lõpuks asja kallale asuda. Tanelit ei tulnud veel. Nõme. Ma pakun, et ootasime umbes tund aega, millal Tanel sai oma tantsulugudega püünele tulla. Rahvas oli suhteliselt tuim. Ma ise ka ei tundnud erilist kirge Tannu muusika järgi hüppamiseks. Pealegi - pidev kikivarvukil olemine ei olnud mu jalgadele eriti meeltmööda. Viimaks sai Tannu läbi. Kell oli äkki 21.15. Ja siis... pandi makk jälle mängima. Jasper! Jesper! Joonatan!

Kell 22.03 läks siiski möll lahti. Ta tuli. Nad tulid. TA TULI! Steven. Ülejäänud koosseis ka, aga minu jaoks siiski olulisim mees laval oli Steven. Ja ta tuli. Ja ta nägi NII hea välja, et... oleks ta hea meelega ära söönud. Liiga kaugele jäi kahjuks. Aga ta käis sageli lavakeele peal publikuga vibratsioone vahetamas. Hööritas oma minimaalset puusa, vibutas oma mikrofoniga, tegi nägusid, katsus ja silitas ennast - nagu üks korralik rokitaat ikka. :) See häälekasutus ja need noodid, mis Steveni kõrist välja tulid, need... raputasid mu läbi ja rebisid mu sisemusest suuri tükke, et siis need kohe sinna igasuguse tuimestuseta jämeda niidi ja nõelaga tagasi õmmelda, et neid kohe jälle küljest rebida. See emotsioon oli nii võimas!

Parim oli see, et Steveni kõhule oli kirjutatud: "Laku mind!" :) Ma oleks hea meelega läinud Steveni juurde ja küsinud: "Okei. Kohe või?" Aga ei saanud... :)

Kontserdist üldisemalt. Sound oli hea. See oli küll mu esimene nii suur välikontsert, aga muusikuna võiks öelda, et vähemalt seal, kus ma seisin, oli heli vägagi tasakaalus. Kõik instrumendid ja vokaalid olid ilusasti kuulda. Küll aga ei olnud meeste jutust suurt aru saada. Ja ma ei paneks seda oma inglisekeele oskuse süüks. Mu inglise keel on väga hea. Lihtsalt - mikrofoni heli on sätitud laulmise, mitte rääkimise jaoks.
Niinii. Lugude valik oli hea, aga mitte parim. Minu jaoks mitte parim. Kellegi teise jaoks oli see ehk KÕIGEKÕIGEM! Ma oleks tahtnud veel kuulda selliseid lugusid nagu "Amazing" ja "Janie's Got a Gun". Ja "Crazy" ka äkki. See poleks nii oluline olnud. Aga lugude valik oli HEA!
Joe "Fuckin' " Perry ja Steven Tyleri koostöö show andmisel oli suurepärane. Pillimehed olid igati tasemel. Need mehed ikka oskavad teha seda, mida nad teevad. Need kitarrisoolod ja jammimised! See, kuidas mehed laval jammisid, see oli ikka TA-SE-MEL!
See energia! See energia, mis neil meestel oli, ja see, mis nad mulle andsid. See enneolematu vibratsioon, mis ma neilt sain, kestis varajaste hommikutundideni ja kajab siiani sees. Mehed on juba oma 60ndatesse jõudmas-jõudnud, aga rokivad laval nagu 20-aastased. That's the way, uh-uh, uh-uh, Triin likes it!
Show oli täis seksapiili, erutusvärinaid, võimsaid noote, uskumatut harmooniat meeste vahel ja uskumatut häälekasutust! Tahaks praegu lihtsalt mudamülkas püherdada nagu õnnest joobunud põrsas ja siis joosta läbi Tallinna kesklinna rõõmulaul huulil, hirmutada vanatädisid ja -onusid, püherdada veel natuke ja siis vajuda õndsasse unenägemisse, et vaadata Stevenit veel ja veel ja veel. I'm sick, I know! But I like it!

Öösel nägingi Stevenit unes. Pärast seda, kui olin üksinda kell 1 Kristiine juurest jalgsi Mustamäe lõppu tempoga 8 km/h jubekiiresti vudinud, endal suurest hirmust juba pissitilk püksis (tüdrukutega tehakse ju igasugu koledaid asju!), ent Steveni suur suu silme ees ja hääl kõrvus kajamas, viskusin teki alla, jalad veidi kõrgemale tõstetud, ning uinusin intrigeerivasse unne, kus Steven ja mina viskasime nalja ja kallistasime ja olime igati muhedad. Hommikul ärkasin rõõmuvõdin südames.

Kontserdist tekkinud erutus kestab siiani. Täna õhtul on endal vaja Lelle alternatiivil esineda ja... ma tean, et täna olen ma laval hoopis teine inimene kui varem. Mitte et mul enne laval energiat poleks olnud... Nüüd ma lihtsalt kujundan oma energiast midagi muud! I've seen the light! :)

Oeh. Oeh. Järgnevad sõnad võtavad kõik kenasti kokku:
I was cryin' when I met you, now I'm tryin' to forget you. Your love is sweet misery. I was cryin' just to get you, now I'm dyin' 'cause I let you do what you do down on me.
Oeh. Oeh.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kui sind lohutab, siis mina näen joe "fuckin`" perryt ilmselt veel paar nädalat öösiti unes, hihiii!!
anneli( trummide tagant)

Triin Toomesaar ütles ...

Ma ütleks, et meil on siis ikka väga ilusad unenäod. ;D

Triin (klaviatuuri tagant) ;)