„Värise, riigiametnik!“ ehk uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu

Üha uusi seaduseelnõusid õlakahurist välja tulistav justiitsminister Michal on lauale löönud (järjekordse) avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Olen nõus – uus avaliku teenistuse seadus koos tasutamisreformiga on tänasel päeval juba hädavajalik. Siinjuures ei tohiks aga unustada mõningaid põhimõtteid, millistega hetkel kehtivat süsteemi luues (mõneti) arvestati ning millistega tuleks arvestada ka nüüd. Oluline on, et valitsuskoalitsioon ei näeks järjekordset reformi läbi viies vaid üht eesmärki – vähendada, kokku tõmmata, õhukeseks lihvida – mida siis retoorikas efektiivsuse-suurendamise-sildi all serveeritakse. Paljud juba laual olevad ning ajakirjanduse vahendusel tutvustatud ettepanekud on põhjendatud, mõned aga mitte. Esimesse kategooriasse langeb nt idee suurendada ametnike liikumisvabadust asutuste vahel ning mõte muuta palgasüsteem läbipaistvamaks ja arusaadavamaks, teise kategooriasse aga ametnike motivatsioonipakettide vähendamine ehk lisatasude pea täielik elimineerimine, samuti lisapuhkusepäevade vähendamine.

Need neetud lisapräänikud

Riigi ning tema kodanike jaoks on oluline, et rahva teenindamiseks palgatud ametnikud oleksid oma ala spetsialistid – haritud, motiveeritud, arenemisvõimelised jne. Kuidas selliseid spetsialiste enda alluvusse saada? Pakkudes konkurentsivõimelist tasu ning motiveerivat töökeskkonda, võisteldes erasektori poolt pakutavate palkade ning hüvepakettidega. Tõsi, tänane (tasustamis)süsteem on ajale olulisel määral jalgu jäänud ning ilmnenud on mitmeid vigu, ent samas on lisatasudel olnud omamoodi motiveeriv ülesanne täita – sedamoodi peaks (või vähemalt pidanuks) riik demonstreerima, et hindab ametniku kõrget haridustaset, keelteoskust, staaži jpm. Sellele mõeldes – kas lisatasudesüsteemi pea täielik väljasuretamine on mõistlik?

Hetkel ei ole (mulle) veel selge, kuidas palgasüsteem uue eelnõu kohaselt välja hakkaks nägema ning millised saaksid olema põhipalgad ja (üksikud, harvad) lisatasud. Oluline on, et ametnike „üüratuid palku“ lisatasude likvideerimise näol päris kokku ei kuivatataks ning et säiliks ka teatav motivatsioonielement. Uue seaduseelnõuga soovitakse veel vähendada ka ametnikele ühe „prääniku“ või „porgandina“ – kuidas kellelegi sobib – seni võimaldatud lisapuhkusepäevade arvu. Samal ajal keelatakse jätkuvalt nt ametnike õigus streikida, mis tegelikkuses läheb vastuollu rahvusvahelise tööõiguse tavapraktika ning põhimõtetega. Kas kirjeldatud töökeskkond kõlab sellisena, kus kõrgharitud spetsialist töötada tahaks?

Üks aspekt, millega uut avaliku teenistuse seadust ning palgasüsteemi välja töötades veel peab arvestama, on korruptsioonioht. Miks on parlamendiliikmete palgad nii suured? Ideaalis ning seda suures osas just seetõttu, et vähendada võimalusi, kus riigikogulane tunneks kiusatust kolmandatelt isikutelt saadavate hüvede eest „suunatult“ võimuaparaati tüürida. Ametnikud, kes oma igapäevatöös puutuvad veelgi rohkem kokku kolmandate isikute soovide ning katsetega otsuseid mõjutada, nii suuri hüvesid riigilt ei saa, vaid peavad üldjuhul olema motiveeritud korruptsioonist hoiduma peamiselt hirmu tõttu karistatud saada. Ja siis tulevad „kõrgepalgalised riigijuhid“, kes tavaametniku jaoks niigi napid lisatasud ka veel ära võtta tahavad. Rääkimata teistest, juba varem majandussurutisest innustust saanud kärbetest ja motivatsioonielementide likvideerimisest, nt riigiametnike õppelaenude tagasimaksmiste peatamisest jne. Eesti riigiametnik ei ole Kreeka riigiametnik, et teda liiga kõrge palga eest igapäevaselt noomima peab.

Kui praegu välja pakutud seaduseelnõu peaks eelkirjeldatud aspekte arvestamata ühel hetkel siiski õigusaktina realiseeruma, võib pikemas perspektiivis näha olukorda, kus (1) riigiametnike keskmine vanus tõuseb, sest noored spetsialistid leiavad üha enam rakendust erasektoris kodu- või välismaal; (2) kus töötajatest veelgi suurema osa moodustavad naised, sest mehed teadupoolest on pigem töötud kui töötavad napi palga eest; (3) kus – mis vast kõige olulisem – teenuste kvaliteet üha langeb, sest vähemotiveerivasse töökeskkonda on raske leida uuendustega kaasas käia suutvat ametnikearmeed; (4) kus korruptsioonijuhtumid hakkavad sagenema, sest ametnik kahjuks ei motiveeru ainult suurest isamaa-armastusest, vaid tahab ka juustu leiva peale, porgandit, präänikut jne.

Hästi toimiv väikeriik on kallis lõbu

Meil, eestlastel, kipub tihti meelest minema, et oma riigi ülal pidamine ongi kulukas ettevõtmine. Meil on tarvis mõista, et kui me soovime riigiaparaadi tõhusat (!) toimimist, on vaja selle eest (hästi) maksta, mh maksta isikutele, kes selles suures süsteemis igapäevaselt olulist mutrit või polti mängivad. Väikeriigina peame sageli tegema ka proportsionaalselt rohkem kulutusi kui suuremad riigid – miinimumteenuse kättesaamiseks on tahes-tahtmata lihtsalt kindel ühik miinimumtööjõudu, mis pahatihti rahvaarvu kahanedes ei pisene.

Meie avalikus teenistuses on kindlasti ainest uutmisteks ning tõhustamiseks, sealjuures ka aspektides, mis puudutab ametnike tasustamist. Tavaametnike ületasustamine, millele nii sageli viidata üritatakse, aga pigem ei kuulu selle ainese hulka, vaid on otsitud asendustegevus teiste probleemide kohal silmade kinni pigistamiseks. Rohkem tuleks esile tõsta, analüüsida ning reformida nt seda, mis ja kuidas toimub riigiasutuste juhtkondades – see on koht, kus sageli kiputakse ületasustatud saama, ülepuhkama, seadusandlusele läbi sõrmede vaatama jne. Õnneks on eelnõu kavand hetkel vaid menetlusprotseduuri alguses, mistõttu on õhkõrna lootust, et ühel hetkel nähakse puude taga ka metsa – või Eesti puhul – et ühel hetkel nähakse ametnikemetsas ka süsteemselt viltu kasvavaid juhtpuid. Oluline on eelnõu menetlemisse kaasata ka ametnikke endid – minevikueelnõude puhul on siinkohal kahjuks ametnikest pigem lihtsalt mööda mindud. Samas – vaadates praeguse valitsuskoalitsiooni senist toimimist „vajalike“ seaduste parlamendist läbisurumisel, ei imestaks, kui ühel hetkel öeldakse „järgmine eelnõu palun!“.
___________________
Pildid siit ja siit.