laupäev, 12. aprill 2008

Puder, kapsad ja klaas piima.

"Roosa vedelik kleepus ta nahale ja selle mürk oli nagu ürgne üleujutus, mis teda edasi kihutas. Ta keha muutus nõrgaks ja jõuetuks ja tema närvid olid valmis katkema.

Isegi praegu on mulle vastumeelne sellele mõelda."
Wei Hui "Shanghai beib"
-------------------------


Eelnev lõik on tsiteering ülalmainitud raamatust. Miks see siin on? Ei tea. Tekkis tunne, et see sobiks siia sissejuhatuseks. Kui seda saab sissejuhatuseks nimetada. Tegelikult see ei ole vist ikkagi sissejuhatus. See on rohkem püüd jätta mulje, et nüüd tuleb üks sügavamõtteline sissekanne.

Viimasel ajal ei ole seda kirjutamistuhinat enam. Puudub piisav inspiratsioon. Inspiratsiooni mingil määral ise
gi jagub, ent see kohal olev inspiratsioon ei suuda mind ennast veenda mu piisavas inspireerituses ning nii ma siis muudkui ootangi hetke, mil lõpuks saaks tunda jälle surinat sõrmedes, mis on kirjutanud blogisse pika mõttetiheda arutelu, ning kätes, mis on kirjutanud isiklikumasse raamatusse veelgi pikema sissekande elust, olust, minevikust, tulevikust ning kõigest muust selle vahel, ümber ja keskelgi ehk... Kas täna on see päev? Hetkel ütlen: "Ei.."

Võib-olla oleks aeg muuta oma blogi kontseptsiooni? Minna oma elu erinevate tahkude ning silma jäänud detai
lide arutelult üle raskemate ning ühiskondlikemate eluprobleemide analüüsile või kogetud ning veel kogemata kultuurielu kirjeldamisele-kriitikale-analüüsimisele? Ma ei tea, kas olen selleks piisavalt täiskasvanu..

"Ma ei tea veel pooli puid ja maid või kuidas moosi endasse saab komm või üledoosipomm, mis silmapilguga võib muuta eluloo."
Dagö "Ma ei tea"

Täna siiski ei ole see päev, mil mu sõrmed kirjutamisest suriseda võiksid, rääkimata kätest üleüldse. Täna on vist see päev, mil surisema hakkab hoopis tagumik ning seda liigsest diivanil istumisest, olgu s
ee siis arvuti taga või televiisori ees. Kuigi liikuvat pilti näitavat kasti olen ma täna vaadanud kõigest 25 minutit... Arvuti taga olen istunud kauem... Kõvasti kauem.

------------------------
"Kõikide kadumaläinud kasside mälestuseks"
Astrid Reinla

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?

Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.

Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest

Linnutee tähed saavad.

Teine võimalus on, et nad tulevad meie juurde elama... :)

Kommentaare ei ole: