Jaanuari lõpust alates käib meelelahutusmeedias pidev trall selle ümber, kuidas üht või teist nn armutähtpäeva pidada. Kas tähistada, kuidas tähistada, mida (mitte) kinkida, kuidas, kellega, miks ja mis poosis tuleks lilled südamedaamile üle anda, et edastada õige sõnum jne. Ma leian, et tänane rahvusvaheline naistepäev ei peaks olema lihtne lillede omaniku mitmekordse vahetamise ja naiste nunnutamise sündmus, vaid eelkõige see üks päevadest aastas, kus keskendutakse tavapärasest veelgi enam naiste kui kahjuks sotsiaalselt ebavõrdsemas seisus soorühma probleemidele üle maailma.
Meie jaoks siin Eestis on tavapärane, et naised käivad (tihti kahjuks alatasustatud) tööl, omandavad kõrgharidust, ostavad kinnis- ning vallasvara jne. Üle maailma on aga kogukondi, kus kehtib norm, et igasugune vara on mehe omand, haridus on eelkõige meeste privileeg, tehakse selgelt eristatavaid meeste- ja naistetöid, kusjuures viimased on väga harva üldse tasustatud. Alltoodud video konverentsilt TEDxMidAtlantic räägibki ühte masai hõimu kuuluva naise võitlusest selle nimel, et noortel tüdrukutel oleks õigus ja võimalus end harida, õigus ja võimalus olla iseseisev inimene, aga ka õigus pääseda traditsioonilisest suguelundeid moonutavast rituaalist, mis on aastasadade jooksul tapnud arvukalt noori tüdrukuid ning pärssinud veel suurema hulga naiste potentsiaalset seksuaalelu.
Mis see meisse siin kuuskede, mändide ja sulavate lumehangede vahel puutub?
Masai meeste ja naiste jaoks on ülalkirjeldatud naiste õigusetu ning nilbelt vägivaldne olukord aastasadu olnud normiks ning meie siin näitame näpuga, et küll on seal alles kiviaeg. Eestis aga kiputakse soolise võrdõiguslikkuse vastase argumendina samuti esitama vägagi sarnast väidet, et nii on ju alati olnud – juba vanasti tegelesid just naised lastega, perekonnaga ja mehed tõid leiva lauale. Meid vaatavad üllatunult omakorda pealt rootsi, soome ja norra mehed-naised ning mõtlevad omakeskis, et on alles kooparahvas.
Võrdlus on mõneti mõistagi utreeritud, aga ometi kehtiv – mõlemad kogukonnad on võtnud põhiargumendiks väite, et loodus on kord juba need asjad sedasi sättinud, nii on see olnud aegade algusest peale. Kõik, kes vähegi püüavad tänase ebavõrdsuse vastu võidelda Eestis või nt Kenyaski, ristitakse „karvaste jalgadega feministideks“ või visatakse kogukonnast välja. Kui kõik peaks tõesti olema selline nagu aegade algusest peale, tuleks meil tänaseni koobastes elada ja nahkades ringi loivata. Kui kõik peaks olema endine, st mees toob leiva, naine kasvatab lapsi, ei tohiks meil olla ka seda nukralt üüratut emade hulka, kes oma lastele leiba üksi teenima peavad. Tööandjad aga kahjuks lähtuvad endiselt liigtihti arusaamast, et naine on alaväärtuslikum töötegija; mees on ikkagi perepea (alati olnud!), naine teenib endale vaid taskuraha; mees on karjajuht (alati olnud!), naine tahabki talle alluda, heal juhul seda mehepead „kaelana pöörata“. See on mugav, et naine on odavam kui mees – milline kulude kokkuhoid! Suuremale pildile kahjuks ei mõelda.
Naistepäev ei pea(ks) olema ainult liblikate ja lillede, mesiste muside ja kaunite komplimentide päev. See on muidugi ka vahva – mulle lilled ja liblikad väga meeldivad, ausalt – ent meedia fookus, meie kõigi fookus on nende lillesortide ja -värvide valimise kõrval liikunud tegelikelt probleemidelt kõrvale; soolist võrdõiguslikkust puudutavad artiklid ehitatakse pealkirjade ja tsitaatide abil üles kliki- ja kommentaarikogujateks. Mis saab naistest edasi 9. märtsil ning ülejäänud päevadel aastas? Naistepäeval võiks mõelda sellele, et naistel tekiks meestega samaväärsed võimalused sissetuleku teenimiseks, mõistliku pensioni kogumiseks (!) Eestis või hariduse ja kinnisvara omandamiseks Kenyas. Vabandus „nii on alati olnud“ ei ole pädev! Sellisel juhul peaksime kõik kähku internetist välja kolima, sest suurem osa ajast siin ilmas on möödunud ilma selleta! Arvutid ja trükipressid üldse hävitada, sest vanasti kirjutati sulega! Veel parem – suled ja tint ka ahju, sest õige koopainimene ei kirjuta, vaid kraabib kiviseintele pildikesi.
Head rahvusvahelist naistepäeva!
