pühapäev, 3. märts 2013

Meie kohustus on märgata!

Eilsel Eesti Laulu konkursi finaalkontserdil kõnetas mind enim vaheklipp Jugoslaavia sõjakurjategijast. See sobib kummalis-iroonilisel kombel suurepäraselt õppetunniga, millise sain reedel-laupäeval kaasa esmaabikoolituselt, mille õpetaja Andrus Lehtmetsaga „Kaasaegse esmaabi alusteks“ ümber ristisime. Millisest õppetunnist on jutt?



Põhipunkt – see esmaabi andmise alus, millega meie tänases ühiskonnas ongi kõige suurem probleem – on märkamine. Me kipume liiga tihti kas teadmatusest või hoolimatusest või mõne ülimugava vabanduse tõttu (joodik! ma ei oska ju niikuinii!) mööda kõndima olukordadest, mis vajaksid kaasinimese sekkumist kas potentsiaalse ohu likvideerimise, häirekeskuse teavitamise või – ja seda isegi üsna harva – ka otsese abiosutamise näol. Inimesi enda ümber tuleb märgata. Olukordi enda ümber tuleb märgata. Elu on nagu male – teatud käigud on matši võitmiseks vaja ette mõelda.

Üksi peolt koju kõndiv napsine sõber võib sattuda väga eluohtlikusse olukorda, kui sätib end minutikeseks lumehange või pargipingile puhkama, võib-olla aga hoopis kukub olematu teehoolduse tõttu surmavlibedatel tänavatel. Ajuverejooks, alajahtumine, lämbumine jms surmaga lõppevad (!) situatsioonid on täiesti käega katsutavad. Vikatimees luurab nurga taga ning ootab oma võimalust. Sa ei pea iga sõpra tingimata käe kõrval koju saatma, sest siis tuleks sul endal üksi koju seigelda, ent nt helista sõbrale mõne aja pärast ning uuri, kas ta ikka jõudis kohale!

Kraavis lebav räpaste pükstega vanem meesterahvas on kellegi vanaisa, isa, vend või abikaasa. Isegi kui tegu on kodutu või joodikuga, on ühtlasi tegu inimesega, kes ilmselgelt vajab abi. Sa ei pea tingimata tegema talle suust suhu hingamist, ent sinu kohus on nähtud olukorrast teatada häirekeskusele. Kontrolli, kas inimene hingab, kas ta on teadvusel, kas on vaja peatada mõni suurem verejooks ehk kas on tarvis osutada kiireloomulist esmast abi eluvaimu sees hoidmiseks.

Mida Andrus Lehtmets rõhutas, on see, et tihti jäetakse esmaabi osutamata hirmust, et midagi tehakse valesti. Jätkem meelde – ja mulle see ilmselt jääbki eluks ajaks meelde – kui sa mitte midagi ei tee, sest äkki läheb midagi valesti, sureb inimene suurema tõenäosusega ära kui siis, kui sa võtad end kokku ja teed midagigi. Veel enam – kui inimene on surnud ja sa nt pelgad elustamist, siis tea, et surnut sa ju oma „valestitegemisega“ topelt ei tapa! Küll aga lood sa oma ebatäiusliku südamemassaažiga võimaluse, et inimene jääb ellu! Hirm tuleb jätta kõrvale – kui inimene ei hinga, tuleb teda elustada! Teed sa siis 2 kunstlikku hingamist vahekorras 20 südamemassaažiga või kogemata hoopis suhtes 1:18, peaasi, et sa teed!

Kui me märkame abivajajat – või veel parem, kui me märkame potentsiaalseid ohukohti ning likvideerime need enne õnnetust – kui me jätame oma hirmud maha, siis on tegelikult vaid üsna üksikud teadmised ja võtted, mis tuleks meelde jätta, et abi osutada võimalikult õigesti. Reaalsus on selline, et meil kellelgi pole seljas suurt abipakikest steriilse sideme, kaelatoe vm ulmevahenditega, mida meid esmaabikoolitustel tihti kasutama õpetatakse, aga mis kellelgi kunagi niikuinii meelde ei tule. Nii me seisamegi kannatanu kõrval nagu tossikesed, kes ei julge midagi teha, sest äkki me teeme valesti.

Märka (abivajajat, võimalikke ohte) ja julge reageerida (lähene, aita ja teavita)! Siis me ei pea enam normaalseks stereotüüpi keskmisest eestlasest, kes ei märka tema nina all toimuvat röövkallaletungi ning kes peab pingil lebavat meelemärkuseta neiut automaatselt joodikuks. Isegi kui tegu ON joodikuga, siis ka tema on inimene ning võib vajada kiiret esmast abi!

Kommentaare ei ole: