reede, 1. märts 2013

Vaikiv Ajastu on läbi

Reaalne tõde on olnud see, et minu igapäevane pedagoogitöö ja napile õpetajapalgale lisaleiva teenimine on aju akud üsna tühjaks kulutanud. Kuigi jälgin endiselt aktiivselt meie meediat, seda, mis toimub poliitikas, teaduses, kultuuris ja mujal, pole kirjalikeks sõnavõttudeks õppetundide ettevalmistamise kõrvalt väga mahti olnud ega energiat jätkunud. Nüüdseks olen õpetajana saavutanud mingi õhkõrna vilumuse, paralleelselt on endast märku andnud ka tükk aega rahuldamata olnud kajamisvajadus, mistõttu otsustasin siin valitsenud Vaikiva Ajastu lõpetada, kolida diletantlikud luuletused teise keskkonda ja jätkata sellega, milleks antud blogi kunagi kujundasin.

Olen viimase nädala jooksul - lisaks aktiivsele kiilasjääl libastumisele Tallinna tänavatel - kirjutanud valmis juba neli postitust, millised siin üsna pea järgemööda maailmale lugeda paiskan. Esimesed kolm on näiteks inspireeritud möödunud kolmapäeva õhtul Von Krahlis aset leidnud TED2013-konverentsi otseülekandel nähtud-kuuldud kõnedest. Minu ajju jäi idanema kolm mõtteseemet või teadmist, mida jagada tahan – suuresti selleks, et need ideed läheksid võimalikult laia maailma rändama (mh tean, et nii mõnigi mu õpilane on seda kajamit lugema hakanud); aga andmaks ka märku, et ma ei ole sugugi surnud, vaid suudan endiselt kirjutada riimituid-rütmituid tekste.

Luuletused elavad edaspidi teises keskkonnas, täpsemalt minu Kuldkalapäevikus (vt siia), kuhu postitan lisaks poeemidele ka ühe pildi igast päevast - projekt, mis on loomulikult inspireeritud järjekordsest TED-konverentsil salvestatud kõnest (vt siia).

Jõudu? Jõudu tarvis!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

No jõudu siis!