neljapäev, 12. juuni 2014

„Triinude mäng“ (2/7): muundumine öökullist aolõokeseks

Trienerys loeb voodis lohesid. Neid on kokku saanud juba omajagu, aga öö oodatuim mees (Une-Mati – toim.) ei ole ennast ikka näole andnud. Kell 3 viskab Lohede Ema hoogsa tüdimusega teki pealt, paneb kohvi küdema, pesumasina tööle ning hakkab lugemiskontrolle parandama.

Kliendi-pakkuja-suhe Une-Matiga oli mu teisel õpetaja-aastal väga kehv. Mees käis, kuidas juhtus, aga väga harva siis, kui minul vaja oli. Kui varem sain kelkida, et mul pole magamajäämisega probleeme ning seda ajast või kohast sõltumata, siis nüüd näis kodu olevat (ainus) koht, kus und ei tulnud, ning sobilikku aega magamaminekuks justkui polnudki. 

Püüdsin probleemile läheneda ümber väga mitmete nurkade – loobusin pärastlõunasest kohvijoomisest, katsetasin taimeteede ja teiste looduspreparaatidega, proovisin erinevaid füüsilisi aktiviteete, lugesin voodis surmigavat raamatut jne. Uneliiva monopolist oli mind ilmselgelt kandnud mingisugusesse musta nimekirja, sest ükski meetod ei töötanud piisavalt hästi.

Tegelikult olen ma öökull: toimin kõige paremini (hilis)õhtul ja öösel. Siis on mul pea ideid, keha energiat täis; mõte töötab, luuletusi ja muid tekste kukub varrukast alates südaööst ning üldse on minu hinnangul mõnus uinuda kell 4 hommikul, et uuel pärastlõunal uue tuhinaga jätkata. 

Õpetajana – või noh, tõdegem, ka pea igasugust muud tööd tehes – on kirjeldatud režiimi järgi keeruline, et mitte lausa võimatu elada. Kell 8 peab olema triksis-traksis ning kedagi ei huvita, et ma ideaalis sel ajal alles oma öö 2. unenägu lõpetaksin. Mis seal siis ikka: kell 22 magama ja kell 6 üles!

Kahjuks see unegraafik ei töötanud väga erinevatel põhjustel. Näiteks ei tahtnud Une-Mati vabatahtlikult enne südaööd või mõnikord ka mitu tundi pärast südaööd mulle külla tulla, mistõttu tiksusin tihti niisama lage vahtida, paremal juhul luuletada, uusi sõnu välja mõelda, sõnamänge mängida, päevaplaane kokku panna, kuni kell oli 3-4, et saaksin äratuseni paariks tunniks sõba siiski silmale. 

Probleemi tuum ehk siis põhjus, miks uni piisavalt vara tulla ei tahtnud, peitus selles, et tegin enne magamaminekut enamasti intensiivselt tööd. Kui ma koolist (harilikult) kella 18 paiku koju jõudsin, olin kui tühi nutitelefoniaku, mis paar tundi laadimist vajas, enne kui uueks päevaks tunde planeerima ja töid parandama suutsin hakata. Alustasingi päeva teise töövahetusega kella 20-21 paiku ning lõpetasin heal juhul koos hilisõhtuse vestlussaatega või sagedamini hiljemgi veel.

Minu öökulliaju ei suutnud pärast tundide planeerimist mõista, et tegelikult meil siiski ei ole plaanis koidikuni tööd vihtuda, vaid uneaeg on nüüd, kohe, siin ja praegu. Esimesel õpetaja-aastal olin oma sisemist öökulli piinanud sel määral, et tundsin kevadel tõemeeli, et ta näeb välja selline nagu all paremal:


Teisel aastal ilmselt otsustati koos Une-Matiga pikema tööstreigi kasuks. Neljanda veerandi eel, mil tundsin, et magamatuse all kannatav öökull hakkab vaikselt kustuma, katsetasin viimaks muundumist. Pärast koolitööpäeva ei liigutanud ma kodus ühtegi õpikut ega parandamata tööd, läksin koolimõtetest pooltühja peaga magama ning ärkasin kell 4 hommikul. Seejärel jäi mul 2 tundi, et valmis saada sama päeva tunnid ning – kui hästi läks – parandada 1-2 pakki töid.

See töötas.

Early bird’i ehk triinukeeli aolõokese rütmi järgi elamine õnneks toimis, kuigi mul polnud tegelikult esialgu sellesse usku. Ühtlasi välistas see minu sundmuundumise angry bird’iks, sest pikemat aega magamata Triin muutub tahes-tahtmata pahuraks. Uus probleem, mis tekkis, oli aga see, et minu muidu niigi nigel sotsiaal- ja eraelu kuivas veel rohkem kokku, sest lõokeserežiimi leplikumalt suhtunud Une-Mati lõi mind liivakotiga jalust juba enne „Aktuaalset kaamerat“. Pidin loobuma isegi oma igaõhtustest poliitikasaadetest, sest kell 4 ärkamine nõudis ka hiljemalt kell 21.30 magama minemist. Varem ma tõesti ei suutnud...

Kevadhommikud olid omamoodi mõnusad, seda enam, et päike hakkas päev-päevalt üha varem tõusma. Need 2 töötundi olid justkui paralleelaeg ning kell 6, mil end viimaks riidesse sättisin, oli minu jaoks uus ärkamine ehk siis sain endale iga päev 2 hommikut. Energia, millega 4. veerandil koduuksest välja astusin, oli oluliselt intensiivsem ja kestvam kui esimesel kolmel veerandil, mil alles kell 6 oma paaritunnisest vaevusaabunud unest ärkasin.

Kohati on mul nüüd, mil töö õpilastega on läbi, isegi keeruline koolieelsesse tavarütmi tagasi saada. Vägisi tuleb uni kell 22-23 ning linnud kipuvad mind äratama koos päiksetõusuga. Muidu poleks isegi ju lugu: võiksin ka aolõokesena elada, õppisin varahommikuid omamoodi nautima. Head mõtted ja kirglik tööelevus – need aga saabuvad ikka alles südaööl. Rääkimata sellest, et hommikuti üksinda kohvipidu pidada on küll mõnus (meeleldi loeks ajalehte, seda paberil ajalehte ka kõrvale, aga post(iljon) tuleb millegi pärast alles pärast kella 7-t), ent mõnikord tahaks õhtul ka kauem vastu pidada kui viimaste uudisteni.

Üks mu töövihtumislauludest. Mõnikord vihtusin tantsu ka.

Kommentaare ei ole: