teisipäev, 30. aprill 2013

"Ise on mingi kuradi õpetaja..."

Möödunud kolmapäeval leidsin pärast tunde klassiruumi põrandalt kirja õpilaselt õpilasele: „Naljakas, õp. räägib, et elus seda vaja teist vaja ja siis ise on mingi kuradi õpetaja.“ Olen seda kirjakest järgmistel päevadel põhjalikult analüüsinud, sest midagi mu sees jõnksatas... Jõnksatus eeltoodud märkusele ei tekkinud aga isiklikust vaatepunktist või emotsioonidest, vaid mind pani muretsema hoopis suurem pilt.


Jõnksatasin, sest kõnealune lause annab selge signaali õpetajaameti väärtusetusest mitte vaid mingil laiemal ja käega raskesti katsutaval ühiskondlikul tasandil, vaid pedagoog on „mõttetu tross“ ka õpilase jaoks koolikeskkonnas. Kui õpilase suhtumine on, et tema ees seisavad oma eluvalikutes läbi kukkunud „mingid kuradi õpetajad“, siis kas saabki rääkida õpimotivatsiooni olemasolust või lihtsast huvist kuulata, mida need põrunud pedagoogid üldse räägivad. Meist keegi ei vaevu ju kuulama esinejat, kellesse pole usku; me näeme sellist kõnelejat tihti läbi teatud iroonilis-sarkastilise filtri. Eluline paralleel poliitikast: kui härrased Ansip või Savisaar, Gräzin või Riisalu on valija jaoks ebausaldusväärsed, siis kõnealune valija ei usu nende aktiivselt edastatavat sõnumit. Kodanik ehk vaid raputab pead, viskab seltsimeeste üle nalja ning toimetab-mõtleb edasi ikka nii, nagu ise õigeks peab, pöörates mõnikord poliitikute sõnu lausa räigeks roppuseks, kasutades nende ideid edaspidi riigijuhtide enda vastu jne. Kõik sarnane leiab kahjuks liiga sageli aset ka klassiruumis, mida vaatan üha sagedamini kui minipoliitmaastikku. Mõistagi ei peaks õpilane koolmeistri juttu puhta kullana võtma, aga pedagoogil on tarvis mingit autoriteeti (mitte autoritaarsust!) - et osakegi, mida ta edasi anda püüab, on tegelikult ka omandamist väärt ja õpilane ei lõpeta hästi õppimise järel „pelgalt mingi kuradi õpetajana.

Madal õpimotivatsioon meie tavakoolides sai pärast antud sedelit igatahes hoopis uue tähenduse. Haridussüsteemi parandamise juures on karjuv, et mitte öelda kurdistavalt kriiskav vajadus tegeleda õpetajaameti mainega. On tarvis, et koolmeistriteks tahaks pürgida senisest enam (andekaid) noori; on tarvis, et pedagoogide vahel tekiks tervislik konkurents; on tarvis, et koolid ei peaks õpetajakoha täitmiseks mõnikord palkama n-ö inimest tänavalt, kes vähemalt midagigi noortele õpetaks, sest muidu jääks positsioon hoopis tühjaks... Kas eelloetletut ellu viia koos palkade olulise tõstmise, koormuse vähendamise või mõne muu „võluvitsaga“, see arutelu jääb praegusest teematõstatusest kõrvale. Kui aga nende protsesside tulemus ehk õpetajaameti väärtuse laiem kasv jõuab mõne aja pärast ka klassiruumi, kaob olukord, kus pedagoog on koolijütside silmis hoolimata 5-aastasest kõrghariduspingi nühkimisest totaalne luuser, kellel ilmselgelt pole peas kõik päris korras. Kes ometi teeks vabatahtlikult sellist roppu tööd nii vähese raha eest? Normaalsed inimesed lähevad ikka pankuriks või ärimeheks või vähemalt Soome ehitajakski...

64 kommentaari:

Mad Max ütles ...

Aga milliseid väärtusi meie õpetajad siis õpetavad?

Seda et ei tohi mõelda oma peaga ja tuleb alluda reeglitele.

Koolid on stagnatsiooni pesad ja need, kes seal tegutsevad ei ole õpetajad vaid ametnikud kes sunnivad tuimalt reegleid järgima.

Kui öelda sõna "õpetaja" siis mis meenub? Jäik autoritaarne ametnik, kes ütleb, et tema räägitav on elus vajalik aga kes ei oska põhjendada - kuidas seda pähetuubitavat teksti reaalselt kasutama peaks ja mida sellega üldse peale hakata.

Average Jane ütles ...

Sinu koolikogemus, Mad Max, on vist küll väga ammusest ajast pärit või ei ole sul lihtsalt vedanud. Õpin õpetajaks ja minule tehtava "ajuloputuse" põhiline mõte on õpetada lapsi mõtlema, õpetada ise analüüsima, õpetada ise omi valikuid tegema, õpetada autoriteedis kahtlema, õpetada küsima, looma seoseid jne. Konkreetsed ainealased teadmised on vajalikud selleks, et sellised protsessid toimuda saaks, sest need nõuavad eelteadmisi, mis iseenesest kellegi pähe ei voola.

Olen umbes triljon korda igatepidi analüüsinud oma enda kooliaega ja huvitav küll, minul on vist kahe väga erineva väikelinna kooli peale kokku olnud ehk 2 sellist "ajast ja arust suhtumisega" õpetajat.

Tegelikult tahtsin autorile öelda, et ma lugesin suure äratundmisega ja samas suure-suure kurbusega, sest taaskord sai kinnitatud fakt, et õpetaja elukutse on lihtsalt mingi kuradi... jne. Ja ma ei tea, kuidas seda muuta, sest tundub, et endast 100% andmine ja oma töö armastamine ja selle hästi tegemine ei puutu üldse asjasse. Mul on nii palju mõtteid selle teemaga seonduvalt aga need las jäävad kuhugi mujale, tahan sulle lihtsalt öelda, et elan väga kaasa.

Mad Max ütles ...

Siin on klassikaline näide sellest, milliseid väärtusi õpetaja loob ehk - kõrgharitud lõpetaja tööintervjuul:


Töötukassa intervjuul

Konsultant: Siin on see otsitava ameti lahter ... Mis ma siia lahtrisse kirjutan?
Tööotsija noor: Ma olen õpingute ajal töötanud pool aastat baaris, kuid nüüd tahaksin oma elult juba midagi muud.

Konsultant: Eee ... okei ... aga mida ma siia lahtrisse panen?
Tööotsija noor: Ma olen noor inimene, täis värsket indu, võimet mõelda nii loominguliselt kui ka loogiliselt, tahet leida värskeid lahendusi ja entusiasmi muuta maailma, alustades väikestest asjadest.

Konsultant: Tore-tore, aga see ei mahu siia lahtrisse. Mida ma siia lahtrisse kirjutan?
Tööotsija noor: Ma lõpetasin filosoofia. Filosoofia õppimine arendab mõtlemisvõimet, õpetab kahtlema, küsima, analüüsima ja täpne olema. Need on väga universaalselt vajalikud oskused. Ma arvan, et tegelikult peaks selline oskustepagas andma mulle võime saada hakkama üpris laias töövaldkonnas.

Konsultant: Ahah .. aga mida ma siia lahtrisse kirjutan?

jne

Triin Toomesaar ütles ...

Mad Max, õpetajakoolitus on oluliselt muutunud võrreldes varasemaga. Mulle tundub aga ka, et sa paned väärtuskasvatusel jällegi õpetajale liiga suure rolli. Esmased väärtused saab õpilane kodust kaasa, õpetaja saab hiljem aidata neid vaid suunata. Kui kodus aga vastavat tuge pole, siis õpetajal on väga raske rööpaid painutada. Miks too noor filosoof oma tarkadelt vanematelt nõu ei ole küsinud, mida siis eluga pihta hakata, kui kooliharidus tõesti nii paha on?

Kurb tõsiasi on see, et mõtlemise ja analüüsimise õpetamine on väga pikk ja keeruline protsess, millega õpilased ei ole harjunud. Lünktekst on kahjuks liiga tihti hoopis vahvam kui "mõtiskle 100 sõnaga teemal x või y ning põhjenda oma arvamust".

Mad Max ütles ...

Ehk siis - õpetaja ei vastuta millegi eest. Tema asi pole anda reaalseid tulemusi. Tema tegeleb lihtsalt mingi "feng shuiga" ja väärtus on see, et ta ise ütleb, et see on väärtus.

Ma imestan, et kõrgelt haritud õpetajad, kes peaks olema targad inimesed, teenäitajad, ei taha osutada - kust see nende suur palgaraha peaks tulema.

Kas õpetajad arvavad samuti nagu delhvi kommentaatorid, et raha tuleb valitsuselt?

Kas õpetajad ei tea, et raha riigikassasse tuleb tegelikult kodanikelt, kes tööd teevad. See tuleb REAALSETE väärtuste eest, mida kodanikud loovad.

Ja kui Eestil ei ole piisavalt raha riigikassas, mille eest õpetajatele maksta, siis tähendab see seda, et Eestis on küll väga palju kõrgelt haritud inimesi (28% meestest ja 50% naistest), aga kogu oma haridusest hoolimata ei loo nad mitte midagi väärtuslikku.

Kas see on õpetajate praak? Või on haridussüsteem juba vundamendist alates mäda, sest reaalset kasutust sellele nö "haridusele" ei ole?

Liis ütles ...

Mulle tundub, et härra Max liigub sinna tasandile kuhu kõik kinni jäävad, kes seda teed alustavad. Küsimus ei ole RAHAS, küsimus on AUSTUSES. Meil on praegu rahakultuslik maailm, siia ei ole midagi parata. Päris-päris mikrotasandil peab hakkama kasvatama seda, et vingem vend pole mitte see, kellel on tugevama jõuga Beyblade kaasas vaid see, kes su püsti aitab kui sa kukud. See ei ole õpetaja töö ainuisikuliselt. Seeon õpetajate, riigijuhtide, vanemate, kassapidajate - KÕIKIDE INIMESTE TÖÖ, et väärtused ja austus ei jääks kinni rahasse.

Ka mina õpin õpetajaks ja ma oleks rahul ka praegu pakutava palgaga, juhul kui sellega kaasneks respekt. Ei kaasne. Respekt kaasneb rahaga ja see on kurb.

Jagasin ise mõni päev tagasi FBs juhtu, kus kaks meest kassasabas arutlesid, et alla 10 eur tund on ikka puhas orjatöö ja kui kassapidaja neid vaatama jäi, siis talle selga lendasid, et mis ta passib. Mis ta passib... Mis on kassapidaja tunnitasu? Minul on 3,42 netos. Selle raha eest austust ei saa.

väga väga naine ütles ...

Ei ole asi rahas, ma arvan.

Põhiküsimus on pigem selles, kui õnnelik ja hästi toimetulev õpetaja on: täpselt nagu laps ei pea suuremaks asjaks vanemate nõuandeid, kui nood vanemad on õnntud ja omadega puntras, samamoodi ei lähe talle korda õpetaja arvamus, kui too tundub ebakindel, õnnetu ja segaduses.
Sest kui nad teaks, mida on vaja, et elada head ja õnnelikku elu, siis nad ju elaksid seda, onju? Kui nad ei ela sellist elu, aga lapsi ikka õpetavad, siis ajavad nad järelikult mingit mõttetut mulli.
Ja neid ei ole mõtet kuulata.

Nüüd, ma ei ütle, et sina konkreetselt näed välja õnnetu ja hädine (ja üks-kaks sellist kirja ei tähenda veel maailmalõppu, see võib olla ekslev mõte, vaimukus vms, mitte mõni Sügav Tõde, Mis Näitab Kõigi Laste Seisukohta Eestis), aga phmt siiski.
Ja selle tõdemuse juurest võib jõuda rahani ka, sest kui inimene muretseb selle üle, kas maksta elektri eest või maksta ära korteriüür või maksta mõlemat ja elada kaks nädalat ilma söögirahata, siis ta võib-olla tõesti ei suuda klassi ees aina särada ja entusiastlik olla.
Miska mõjub õnnetuna.
Miska kaotab autoriteedi, sest kui õpetaja ise ei ole õnnelik, mida ta siis õieti õpetada saab üldse..?

Ühiskonna üldine põlgus õpetajaameti vastu (KUI see üldse olemas on, milles ma pole kindel) ei mõju kunagi nii intensivselt kui konkreetse õpetaja konkreetne näide konkreetse klassi ees. Põhikoolilapsed loevad üsna vähe trükiajakirjandust, teate, ja telekast vaatavad nad enamasti sarju ja filme jms =)
Ühiskonna arvamus jõuab nendeni väga kaudseid teid mööda ja kui neil endil on ikka sitaks lahedad õpetajad, siis ei pääse miski kauge ühiskondlik taustsüsteem ka väga mõjule.

Haridussüsteemi üldine mõttetus on muidugi natuke teine teema juba. Mina arvan, et see ON mõttetu - aga samas, mul on vbla lihtsalt väga vedanud, et mul on võimalus nii arvata. Ma olin ise nii lugenud ja vanematega suhelnud laps, et mul avanes võimalus koolis juba omandatud teadmisi ja maailmapilti üle korrata, mitte juurde õppida.
Kui selliseid võimalusi pole, vbla on kooli ikka vaja. Nagu tasandusasutust vaimust vaesetele vms.

Triin Toomesaar ütles ...

MadMax, kuidas meil selle tõlgendamisoskusega nüüd ikkagi on? Miks ei vastuta õpetaja millegi eest? Kust see arusaam tuleb?

Teadmised tuleb õpetajal siiski ka edasi anda, küsimus on suuresti küll selles, kuidas seda teha ja millisel määral. Olen sellest varem kirjutanud, mistõttu praegusesse postitusse eraldi antud teemat süstima ei hakanud. Kuna teadmiste omandamist mõõdetakse täna riiklike eksamite ning testidega, millega omakorda mõõdetakse koolide „kvaliteeti“, siis õpetaja on hetkel suuresti sundolukorras, mida õpetada, kuidas õpetada jne.

Praeguse postituse teema ei olnud ka suurema palga nõudmine, vaid palk käis vaid korraks läbi kui üks potentsiaalseid „võluvitsasid“, mille üle arutleda. Ideid, kust palgaraha juurde võtta, mul on, aga – nagu ma juba rõhutasin – teema on hetkel hoopis muu. Kuni me mõõdame inimese väärtust rahas, mida ta teenib, on õpetajaamet kahjuks teistest väärtusetum. Tänases Eestis kahjuks mängib raha aga põhirolli. See, et õpetaja kunagi 20-40 aasta pärast õpilastelt nt tänu saab, on küll tore, aga ometi häirib mind juba täna, et kui ütlen, et olen õpetaja, siis vaadatakse mind haletseval pilgul, et ohhoo!, on alles naiivne totu, läks õpetajaks.

Väga väga naine, kummaline on aga see, et kuigi põhikooliõpilased trükikirjandust ei loe, polnud antud teematõstatus minu klassides sugugi esmakordne. Juba sügisest, mil tööd alustasin, on küsitud, et miks ma Eelmise tööandja juurest lahkusin, kas mind lasti lahti, et ma õpetajaks tulin jne. Otseloomulikult olen ma oma valikuid selgitanud, põhjendanud, aga sarnase suhtumisega põrkun endiselt päevast päeva. Lisaks veel kindel veendumus, et Eestisse ei jääda kauaks, eesti keelt pole tarvis, õppida pole üldse tarvis, sest rikastuda saab ka Facebookis või Youtube’is jne. Neid väärtuseid ei ole mina õpilastesse süstinud ning ma olen kindel, et ka teised õpetajad mitte. Need väärtused tulevad kodust, ühiskonnast, mh ka internetiühiskonnast. Ajalehti paberil ei loeta, pealkirju (!) internetiportaalides aga üsna aktiivselt.

Lühidalt kokku võttes – ka minu jaoks on olnud ootamatu õpilaste intensiivne pedagoogipõlgus. Tuleb välja, et päris kuu pealt ei ole teismelised ikkagi kukkunud – midagi neile imbub kohale selle koha pealt, mida ühiskonnas arvatakse. Eelmise aasta streigist nad kindlasti kuulsid, eks oma kurvast saatusest rääkivaid õpetajaid on ka omajagu, mis teeb omakorda raskeks teiste õpetajate „sädelemise“ ja murendab nende usaldusväärsust.

Minu jaoks on probleem endine – õpetajaameti negatiivne kuvand ühiskonnas mõjutab õpetaja usaldusväärsust klassiruumis. Jah, palju määrab õpetaja enda sisetunne, tema isiksus jne, aga kas me saame mängida ainult sellega? Kui praegu lähevad püüdlikud ja andekad isiksused omandama pigem muid ameteid, siis neid sädelejaid jõuab ka klassiruumi üha vähem.

Anonüümne ütles ...

Kahjuks lapsevanemana nähtud neid uuema kooli õpetajaid. Täpselt samasugused tasalülitajad nagu nende vanemad kolleegid. KLassiruumis toimub tuim tampimine ja väljaspool klassiruumi on elu lill ja koolivägivalda pole olemas. Selleks et lapseks õpiks ise seisvalt mõtlema ja aru saama ärme lasku seletamise ja õpetamise raskele rajale, tehke õpikust ülesanne see- ja see on piisav matemaatika õpetamise meetod põhikooli lõpus. Kes aru ei saa saab 1'e. Aastal 2012.

Samamoodi jutt kodusest kasvatusest. Needsamad õpetajatesse ülihalvasti suhtuvad lapsevanemad õpetati ju samamoodi teie endi või natuke vanemate kolleegide poolt. Vaataks äkki peeglisse? Mida külvad, seda lõikad peaks ka tuttav ütlemine olema?

Triin Toomesaar ütles ...

Hea anonüümne, oled oodatud vaatlema minu õpetamismeetodeid klassiruumi, millises õpetan. Kirjuta mulle (e-posti aadressi leiad siit samast kajamist) ning lepime aja kokku, kuhu ja millal võid tulla. Ettepanek kehtib kõigile asjast huvitatutele.

Mina, muuseas, ei ole ühtegi lapsevanemat õpetanud. Liiga noor selleks. :) Muidu olen nõus, mida külvad, seda lõikad. Aga ma sügisel polnud jõudnud veel ise midagi külvata sinna klassiruumi. :)

Anonüümne ütles ...

On väga häid õpetajaid, on häid, on keskpäraseid ja ka kehvapoolseid. Nagu ka õpilasi.

Koolisüsteem tervikuna kaldub olema õpilaste suhtes idealistlik; vaikimisi eeldus on, et 90% õpilasi tuleb kooli söönu ja puhanuna, tervest ja toimivast kodust, kus tal on ruumi ja rahu koolitükkide tegemiseks, kus loetakse raamatuid ning õhtuti istub pere koos ümber söögilaua ja arutleb päevakajalistel ühiskondlik-kultuurilistel teemadel. Tegelikus elus saabuvad pooled õppurid tundi vitamiinivaegusega ning öisest arvutis istumisest ja magamatusest zombistununa. Neid ei huvita mingi iseseisev mõtlemine ja arutlemine, nad ei ole selleks üldse suutelisedki ("mis krdi arutlus, öelge ära, mis vastus siia lünka käib ja jätke mind rahule"). Ealistest iseärasustest tingituna suudab neis mõningast huvi äratada seks, aga kindlasti mitte matemaatika.

Kui mõnele lapsevanemale siiski tundub, et õpetaja töömeetodid ei anna tulemusi, siis tuleks kindlasti kõigepealt koguda erapooletut teavet. Äkki see "õps ei seleta üldse" on natuke kallutatud? Kui ilmneb, et tõesti kõigil läheb edasijõudmine kehvasti, tasub teema üles võtta teiste lapsevanematega, hoolekogus, koolidirektori juures, linna- või vallavalitsuses jne.

Triin Toomesaar ütles ...

Diskussioon kaldub kommentaariumis kahjuks algsest teemapüstitusest kõrvale. Ma ei ole kindel, kas on efektiivne tegeleda mingisuguse süüdlase otsimisega. Ma näen oma igapäevatöös lihtsalt, et õpetajaTE madal maine üldisemas mastaabis tekitab probleeme klassiruumis ning sellega on vaja tegeleda. Seni, kuni õpetajaid ei ole meie riigis väga valida, pole töötavatele õpetajatele emotsionaalsete etteheidete tegemisega suurt midagi pihta hakata. Laseme kõik lahti? Asemele pole kahjuks suurt kedagi hetkel võtta. Hurjutame niisama? „Õpetajad, õpetage paremini!“ Konstruktiivne kriitika on muidugi teretulnud, aga seda neilt, kes reaalselt õpetaja tundides viibinud on või puutuvad konkreetse õpetajaga oma laste tõttu kokku.

Vanemaid me muuta ei saa – vähemalt mitte kohe, mitte kõiki. Saame muuta õpetajaameti laiemas mastaabis väärtuslikumaks. See pole lugugi lihtne „tehtud“-ülesanne, aga vajalik selleks, et tuleks rohkem noori hakkajaid koolmeistreid peale. Nii paraneb ka õpetamise kvaliteet, õpetajate maine ühiskonnas, õpetaja autoriteet klassiruumis jne. Küsimus lugejaile - millised ametid tööturul on väärtuslikud? Sellised, kus inimene saab end piisavalt teostada ja/või piisavalt raha, et materiaalne poolgi motiveeriks. Miks Noored Kooli programmi kandideerivad õpetajateks andekad noored üle Eesti, kusjuures erinevaid voorusid, mida läbida, on mitu. Miks sarnast konkurentsi ei ole suudetud tekitada pedagoogikat õpetatavates ülikoolides?

Mis mind motiveeris liituma Noored Kooli programmiga ning minema õpetajaks on see lisaväärtus, mida programm mulle annab meeletult inspireeriva seltskonna ning emotsionaalse, aga ka metoodilise toe eest. NK programm väärtustab mind, kusjuures saan pidevalt tagasisidet selle kohta, millised on puudujäägid minu tundides, millised aspektid on aga väga hästi õnnestuvad – ma tunnen end läbi selle hinnatuna vähemalt mingigi seltskonna jaoks. Tavaline alustav õpetaja sarnast toetust, sarnast seltskonda kirglikke õppimis- ja õpetamishuvilisi enda ümber ei koge. Millest on väga, väga kahju...

Merike ütles ...

Kurb, nii kurb on lugeda kogu seda arutelu. Minu jaoks oli õpetaja tõeline autoriteet, kellele alt üles vaatasin. Mis ei tähenda, et poleks tema vigu ja inimlikke möödalaskmisi märganud. Ja kuigi kool, kus õppisin oli keskpärane, arvan, et piisavalt iseseisvat mõtlemist ja arutlusvõimet andis ikkagi, olgugi, et oli sügav stagnaaeg.
Sellepärast olen õpetajatesse alati sügava respektiga suhtunud. Arvasin, et oleksin isegi hea meelega õpetaja, aga omad lapsed tõid maa peale tagasi- ütlesid, et tänapäeval ei oota ükski laps(noor) koolist midagi. Kui arvan, et võiksin midagi anda, siis tõenäoliselt põleksin väga kiiresti läbi- ei saa ju anda kui vastu võtjaid pole.
Selline olevat enamuse suhtumine.
Omadel polnud hinnetega probleeme, aga motivatsioon üldise loiduse taustal kippus kaduma. Ehk kui suurem osa klassist vaatab tuima näoga tahvlile nagu eelmistest kommentaaridest kostus, siis kaob kõige innukamatelgi isu midagi arutada.
Samas hindan väga neid vapraid õpetajaid, kes missioonitundega seda rida ajavad, kogu porist ja vingumisest nende kallal hoolimata.
Igatahes jõudu maailma parandamisel!

Kaur Virunurm ütles ...

TT, kui tahad diskussiooni vaos hoida, pead trolle kas modereerima või vähemalt mitte toitma.

Mis klassis see sul juhtus? Oma lapse koolis - 3. klass - ma sellist küünilisust õnneks veel ei näe. Pigem vastupidi, õpetaja on au sees ja autoriteediga. Ja meie lapsevanemad on selgelt õpetajat väärtustaval positsioonil.

Triin Toomesaar ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Triin Toomesaar ütles ...

Püüan edaspidi tegeleda trollide aktiivse mittetoitmisega.

Kõnealune situatsioon pärineb 8. klassist. Algklassides õnneks tõesti sarnast trotsi ja küünilisust õpetajate suhtes (minu teada) eriti ei eksisteeri.

Mad Max ütles ...

Kahjuks on õpetaja praegusel ajal üksnes nime poolest õpetaja. Sisulise poole pealt on ta tegelikult samal tasemel nagu näiteks raamatukogu hoidja - ta teab kus info asub ja oskab raamatu kätte tuua aga reaalselt ta kedagi tarkust omandama panna ei saa nagu sa ütlesid.

See tähendab, et õpetaja roll õppimisel ei ole niiväga oluline. Need, kes õpivad, õpivad nagunii ja töötavad ise ennast üles. Õpetaja aitab, kuid nagu öeldud - see aitamine on lihtsalt infole viitamine.

Selliseid asju nagu vaimustust, õhinat ja huvi teadmiste vastu tänapäeva õpetaja tekitama ei pea. Seda pole õppeprogrammis.

Küll on õppeprogrammis hinded, mis näitavad õpilase sõnakuulelikkust. Kohusetundlikust. Tuima tuupimist.

Enamus kõrghariduse saanud inimestest on huvitatud haridustunnistuse abil üksnes sooja koha leidmisest kus saaks teha võimalikult vähe võimalikult suure palga eest.

Seega on süsteem juba oma olemuselt mäda, sest tegelikult ei kasvata ega õpeta ega arenda kuidagi. Need ei ole õpetused mida koolides jagatakse vaid reeglid, millest kinni pidades saab õppurist sõnakuulekas ühiskonnaliige.

A. I.V.O. ütles ...

Tükimat aega kahtlesin, kas jätan oma kommentaari siia maha, sest alljärgnevad read vist kõlbaks sarkasmi alla liigitada.

Esimene viga, mille tegid, oli paberinutsaku üleskorjamine – selle oleks pidanud üks õpilastest tegema või koristaja, kes saab palka klassi puhtaksküürimise eest.
Teiseks, lugesid võõra inimese kirja, mis ei olnud sinu silmadele määratud – see on juba klass rängem "kuritegu".
Kolmandaks, ära unusta – Vabariigi Põhiseaduses on kirjas, et igal indiviidil on õigus oma arvamusele kartmata tagakiusamist.
Neljandaks – igasugune respekt elik austus tuleb välja teenida!
Praeguse seisuga süvendasid antirespekti kirja näitamisega laiale ühiskonnale.

Üldiselt on õpetajaamet tänu meesõpetajate kadumisega antud valdkonnas kuidagi maha käinud.
Õpetaja Lauri ajastu, kus tooni andis asjalikkus, on paraku jäädavalt möödas...

Anonüümne ütles ...

Kusjuures sama probleem ei ole praeguse põlvkonna uusnähtus.
Mis oli kirutud nõuka-ajal traktoristi palk? Aga õpetaja?
Toona istus lisaks kukil nähtus nimega "õppeedukuse protsent". Mõtteviis kandus edasi. Aastal 1998 lõpetasin ise keskkooli. Vaevaliselt. Kolmedega. Poolaastatunnistusel oli lademetes kahtesid, välja arvatud humanitaaralad. Kahed ei peegeldanud teadmisi vaid reeglitest kinnipidamist. Humanitaaria õpetajad vaatasid Reeglitest mööda, hindasid kontrolltöid ja kirjandeid, mitte kohalkäimist.
Riigieksamite valikute eel tuli matemaatikaõpetajast õppealajuhataja klassijuhatajatundi ning ütles: "Kui keegi selline, kellel on matemaatikas poolaasta hinne "kolm" valib matemaatika riigieksami, siis Meie hoolitseme, et ta saab lõputunnistusele "kahe" ja eksamitele ei pääse!"
Protsent!
Lõpetasin, matemaatikas ja informaatikas tegin koolieksamid. Viitele. Riigieksamite tulemused olid ka kõrged. Läksin Pedasse õppima. Hoolimata suurest konkurentsist sain tasuta kohale. Kooli kõrvalt hakkasin ka juba õpetajana tööle. Mõtlesin, et minust saab parem õpetaja kui minu omad olid.
Aasta oli siis 2000 kui mulle ütles üks kaheksanda klassi poiss sisuliselt samad sõnad otse näkku: "Ega ma sinusuguseks küll saada ei taha, kes sittagi ei teeni!"
Praegu ma enam õpetajana ei tööta, kuigi ilmselt vanemana oleks lihtsam sellistest asjadest üle olla. (Mitte, et too üksi repliik oleks otseselt mind alla andma sundinud).

Mad Max ütles ...

probleem ei ole praeguse põlvkonna uusnähtus

Õige ta on, et see ei ole mingi uus nähtus, et õpetajat ei väärtustata. See on kogu läänelikust õpetamissüsteemist tulenev. Kõigepealt tuleks mõista, mida läänes "õpetamise" ja "õpetaja" all silmas peetakse.

Näiteks tooks ma vastandiks Hiinlaste mõiste "õpetaja", mis tähendab midagi kardinaalselt erinevat kui see isik, kes meie ühiskonnas end õpetajaks võib nimetada.

Hiinlastel on ütlus - sa ei saa õpetada seda, mida sa ise ei oska. See tähendab, et ei saa õpetada kedagi elama kui ise elada ei oska. Teadmised peavad väljenduma füüsiliselt. Neid tuleb edaspidi kasutada reaalses elus. Need peavad õppija elu paremaks tegema. Reaalselt. Hiinas on õpetaja see, kes asjad tegelikult õpilasele selgeks teeb, tema elu paremuse poole muudab, tema "silmad avab". (Ei pea silmas Hiina tavalisi koole muidugi.)

Meil aga see, kes reeglitele allumist nõuab ja karistab.

Tulles tagasi selle õpetajat halvustava kirja juurde, siis tekib küsimus, et miks noored tegelikult niimoodi arvavad? Siin me loeme üksnes õpetaja enda väidet, et tema on parim ja suur ning üllas heategija ning õpilased rumalad "trollid" nagu ka kõik teised, kes õpetajale vastu vaidlevad.

Õpetaja nõuab akadeemilise autoritaarsusega enda väärtustamist kuid võibolla lihtsalt polegi midagi väärtustada. On ainult surnud teoreemid. Pähe õpitud numbrid ja tekst.

Noored tunnevad oma vahetu ja julma aususega alati ära, kes on siiras ja kes ajab tähtsat enesekeskset dogmaatilist "MINA olen õpetaja, MINA ütlen kuidas asjad on ja teie olete lollid trollid."

Niimoodi see kahjuks enamuses koolides on, sest nagu ka sa ise ära märkisid - õpetajaks võib hakata "inimene tänavalt". St kes oli liiga rumal või laisk arstiteaduskonna või juura või majanduse jaoks. Inimene, kes on tülpinud ja laisk ning selle tunnevad õpilased alati ära. Saavad aru, et õpetaja ei ole õnnelik inimene. Nad ei taha tema saatust - olla tige vangivalvur.

Õpetada saab üksnes siis, kui mõistad oma õpilasi. Kui tead mida nad arvavad, sest küsid nende arvamust elu ja tema nähtuste kohta, mitte ei pea kantslist monoloogi. Ning peamine - oled eeskujuks, imetlusobjektiks oma teadmiste ja vaimukuse ja huvitavate mõtetega. Oled originaalne. Sellise õpetaja tunnis töötavad ka kõige viimasemad kraaded oma võimete piires alati kaasa. Korduvalt nähtud noori õpetajaid, kellel on oma aususe ja otsekohesuse tõttu "maagiline aura". Õpilased kuuletuvad täielikult ilma mingite ähvardusteta. See on tunnus, et õpetaja on "elus inimene" mitte tige väikekodanlane.

Lääne õpetajaid oleks aga enamasti õigem nimetada instruktoriteks või juhendajateks.

Koolid on kombinaadid ja õpetajad vangivalvurid. Sisuliselt lihtsalt raha raiskamine, sest nagu öeldud - need kes tahavad, leiavad ise omale tõelise mentori ja need kes ei taha - neid ei pane ka relva ähvardusel kasutuid teooriaid õppima.

notsu ütles ...

Muide, see suhtumine, et särav inimene nagu ei tohikski õpetajaks minna, on paraku ka ülaltpoolt olemas. Mul on üks tuttav õpetaja, hiilgava mõistusega, andekas, õpilaste lemmik (osalt vist seepärast, et vaatab just ebaolulistele distsipliininõuetele läbi sõrmede, aga mitte ainult). Kui haridusmini ametnik tuli nende kooli üle vaatama, siis oli too küsinud: "miks selline inimene teil töötab?" - mõttega, et NII võimekas inimene võiks ju midagi muud teha. mu tuttav oli siis kulmu kergitanud ja mõelnud, et huvitav küll, kus mu õige koht siis tema arust on - ministeeriumis või?

Ja kui meie hariduselu korraldavad inimesed, kelle arust säravad ja võimekad inimesed ei tohiks üldse kooli tööle sattuda, mida siis oodata?

Anonüümne_123 ütles ...

Soovitus blogi omanikule on sama, mis varem välja öeldi – ei maksa toita trolli.

Võtan taas üles hoopis teise ja olulisema teema.

Eelmise aasta streigist nad kindlasti kuulsid, eks oma kurvast saatusest rääkivaid õpetajaid on ka omajagu, mis teeb omakorda raskeks teiste õpetajate „sädelemise“ ja murendab nende usaldusväärsust.

Praegu oleme kahepalgelises hariduskeskkonnas, kus arvamusliidrid nagu kolumnistid, ajakirjanikud, toimetajad ja poliitikud väljendavad ohjeldamatult oma austust õpetajate ja elukutse vastu, kuid ameti kuvand on sellest hoolimata niru.

Juured ulatavad sügavale ja kaugele. Mitukümmend aastat on õpetajaõpe olnud ülikoolides alaväärtustatud. Sinna on astutud omandama kõige madalama sisseastumispunktidega kõrgharidust, mitte saama õpetajaks. Meil on terve hord inimesi, kes on koolis seepärast, et nad kord sinna sattudes ka sinna jäid. Kellel pole kirge, missiooni ega huvi ja kollektiivides, kus selline mentaliteet valitseb, suudavad üsna kiiresti hävitada igasugused sädelemise alged. Üks selline inimene klassi ees on juba liiga palju.

Kui koolil on õpetajale koormust anda, pole tegelikult ka palgal niiväga viga. Palk peab olema suurem, kuid vaatame tausta: päästjate või kultuuritöötajate palgad on ju tunduvalt madalamad. Alles osutas Tallinna ühe kesklinna kooli juht, et temal on õpetajaid, kes saavad rohkem palka kui direktor (kes sai kätte üle 1400 euro) ning see ongi normaalne! Tegelikult ka.

Õpetajate maine on seega teema, mille kohta teadjad ütlevad, et „keeruline küsimus“. See on kinni töötajaskonnas, nende arusaamises oma rollist ja ametist, õhkkonnas, mida õpetajate toas levitatakse. Lõpuks on sõltub see abstraktse keskmise õpetaja sõnavõttudest avalikus ruumis. Milline on õpetaja kuvand – „hale“. Kas õpetajad koolid on tegelikult haledad? No ei ole ju! Kõigest hoolimata (ja see „kõik“ pole ainult või eelkõige palganumber) on koolis väga palju säravaid inimesi, kes teevad tööd huvi ja südamega. Kui ka mõni laps või lapsevanem seda ei mõista, siis samas leiab sadu, kes mõistavad, hindavad ja mäletavad.

Kahjuks ollakse lõksus: õpetaja mainele teeb enim kahju stereotüüpiline kuvand ahistatud ja üle töötanud õpetajast, millele viskavad hagu alla peamised kõneisikud, kellega (nooremad ja motiveeritud) õpetajad tegelikult ennast samastada ei taha. Õpetaja suurimad ja valjuhäälseimad kaitsjad on tihti tema (maine) mõjukaimad vaenlased.

Seetõttu ongi õpetajate maine küsimus on miski, mille lahendamist pole võimalik delegeerida ainult riigile või rahakotile (nagu eelnevalt juba mainiti). See on kinni koolide personalipoliitikas, ülikoolide vastuvõtupoliitikas, lapsevanemate ja laste väärtushinnangutes ning last but not least õpetajate enesepildis. Kui näed end ahistatud alamakstud orjana, siis näevad ka teised sind säärasel moel. Usun, et ka lahendus saab tulla eelkõige õpetajate eneste seast ning sisaldab selgete õpetaja ja õpetamise kvaliteedi standardites kokku leppimist ning nendest ka omavahel kinni pidamist. Nimetame seda näiteks ametiuhkuseks.

Eluline näide ühest tuntud koolist: kui õpetajate tuba ja kool ei suuda hukka mõista „teenelist pedagoogi“, kes kolmkümmend aastat on klassi ees sama juttu ajades vegeteerinud ja laste aega raisanud, koolijuht ei suuda teha personalipoliitikat ja kooli omanik ei oska sellest isegi hoolida, siis võime kõik bussipeatused kleepida täis üleskutseid väärtustada õpetajaid ning sõnadeks see vaid jääb.

Lihtsat ja ühesuunalist lahendust ei välja pakkuda ei oska, kuid loodan, et arutelusse midagi panustasin.

naxz ütles ...

Unistada mingist supper õpetajast (lapsevanemast/sõbrast/treenerist jne) kes kõik sinu probleemid lahendab...viib selleni, et hakatakse unistama ka heast/tasuvast töökohast, kõigilemõtlevast riigist, pidevast õnnest, sõbralikust ja empaatiavõimelisest inimkonnast, stabiilsest tervisest jne-jne. Millised äpud me ise oleksime kui see kõik nii ka läheks :)

Anonüümne ütles ...

Millist ametit meil üldse austatakse, v-olla pankur, kes rahakotiraudade juures on. Ka politsei on näitkes oma maine kaotanud. Seda kõike vomib meil meedia. Kust mujalt sellised väärtushinnangud ikka alguse saavad :(

Lembit Jakobson ütles ...

Lugesin selle blogi postitused läbi.
Eks see eneseväärikuse, arusaamine oma tegemistest, suhted raha, au, tänuga.. Selle kõige mõtestamine ole (noorele) inimesele paras pähkel.
Tasakaalu leidmine elu, aja ning oma suhetega inimeste vahel- võta aega. Palju aega.
Õpetajaks ei saada tegelikult ennem, kui ollakse selleks küps.Ükski ülikool ei saa seda anda.
Sellesse jõutakse alles siis, kui inimeses hakkab andmisrõõm olema suurem saamisest.
See tuleb, kui inimene on selliseks arusaamiseks valmis.
Ajaliselt abistavaks dimensiooniks saab siin olla mitte üksnes ainult tänane päev, vaid olevik tervikuna.Kus üheskoos on nii möödunud, tulevane, kui praegune olevik.

LJ

Anonüümne ütles ...

Mis puutub sellesse, et haritud aga vaene õpetaja just nagu demotiveeriks õpilasi haridust omandama, siis ega koolihariduse mõte ei olegi ju inimest elus materiaalselt edukaks teha. Kooliharidus annab inimesele kätte teatud baaskomplekti teadmisi ja oskusi. Milleks keegi neid kasutab, on juba igaühe vaba valik -- kas otsib rikka abikaasa, kolib välismaale mustatööliseks, ehitab valmis kvantarvuti ja fusioonmootori, dekonstrueerib puruvaesena katusekambris rahuprotsesside sotsioloogiat või õpetab järgmistele põlvkondadele ringi pindala arvutamist.

Kui koolisüsteem oleks valitseva eliidi vandenõu sõnakuuleliku orjamassi tootmiseks, siis piirduks see kolme klassiga. Tegelikult isegi kahega, sest lugemisoskuse vajadus kaob tänu hääljuhendavatele graafilistele kasutajaliidestele juba varsti ära

Triin Toomesaar ütles ...

Püüan kirjutada siia nüüd mingi kokkuvõtva vastuse volbriõhtul lisandunud kommentaaridele. Trollidele küll mitte.

Esiteks loen välja, et Eestis on suuri probleeme endiselt edu- ja rikkuskultusega. See omakorda kaevab järjekindlalt auku mitte ainult õpetajatele, vaid ka nii politseinikele kui päästjatele, nii õdedele kui hooldajatele jpt. Kahju, et tihti ei mõisteta, et see omakorda kaevab auku kogu riigile. Missioonitunnet patta ei pane. Hakkama saab, aga omaette stress on ju lüüa päevast päeva arveid kokku, kas veab palgaga kuu lõpuni välja või mitte.

Raha rahaks. Kuigi – nagu juba edu- ja rikkuskultusele viidates mõista andsin – sellel on (kahjuks) kanda suur roll. Lõppkokkuvõttes on aga arusaadav, et õpetajaskonna maine sõltub väga mitmetest erinevatest teguritest – see on siit korduvalt ka läbi käinud. Mina teen klassi ees seda, mis on minu võimuses – olen positiivne oma ameti suhtes, seletan, miks ma antud väljakutse vastu võtsin, mida sellest kõigest on õppida jne. Ma tõesti väga loodan, et minu näost ei peegeldu „ahistatud ja alamakstud orja“ kuvand, sest ma valisin õpetajatee täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Kuidas mõjutada ülejäänud õpetajaskonda sarnast positiivset kuvandit edastama?

Õpetajakoolitus peab aga ka oluliselt konkurentsivõimeliseks muutuma. Kuidas seda teha olukorras, kus just õpetaja palk tihti peletab? Võib-olla tasuks eeskuju või vähemalt mõningaidki mõtteid hankida Noored Kooli programmilt. Miks ma ei tahtnud õpetajaks ametlikult õppima minna, aga olin valmis liituma NK väljakutsetega?

Lühidalt pean aga vajalikuks rõhutada korra veel – selline tonaalsus, nagu kirjakesest kumab, pole minu klassiruumis esmakordne, vaid kogesin seda juba sügisel, mil alles õpetajaametiga alustasin. Kui jutustasin õpilastele oma taustast enne õpetajaks hakkamist, saingi juba esimeste üllatunud pilkude ja negatiivsete kommentaaride osaliseks, olgugi, et olin oma selgitustes positiivselt siiras. See kiri ei väljenda õpilase suhtumist minusse isiklikult (vähemalt mina ei võta seda nii), vaid mingisugust suuremat negativismi. Tõstatatud probleem on minu jaoks seetõttu oluliselt laiem ning mõjutab selgelt õpilaste õpihimu, mis aga on baasvajadus selleks, et õpilane õpiks ja areneks. Püüan aktiivselt tegeleda õpetajaameti maine parandamisega, aga tunnen, et üksi jäävad minu käed lühikeseks...

ontomimesis ütles ...

Ma arvan,et õpetada tahavad need, kes lapsi siiralt armastavad. Teatud vanuses hakkab inimene nägema lapsi kasvatajalikult. Kui suuta seda teha armastavalt ning armastusega kaasaskäivalt filosoofilisusega, siis lapsed õpivad ja arenevad.

Kõik muu kommentaarides on üle minu kogemuse. Pole koolis töötanud. Kuid kui õpetaja ei ole rahul enda lapsepõlvega, siis leiab ta ka konfliktsed noored. Geneetikud vast teavad paremini, kuidas meil on soodumus leida teatud inimesi endi eludesse. Aga ka teatud sündmusi. Näiteks õnne või õnnetusi. Või kuidas meis on olemas soodumus just vanemate järgi kasvada.

Loodetavasti ei pahandata, kui seda blogi vahest uuesti loen.

ontmimesis ütles ...

Probleem on vast lihtsam. Teatud vanuses hakkavad noored tunduma inimestele noortena. Kui neid armastada ja koos sellega ka filosoofilisusega kohelda, siis nad ka kuulavad oma õpetajat.

Muidu on inimesel soodumus vist juba geneetiliselt leida vaenlasi. Nii ju koolis juhtub. Alati on mõni õpetaja, kes ei ole enda noorusega rahul ja leiab selle konfliktse noortekamba. Kuid need konfliktsed noored vajavad asenduskasvatuskogemust. Kodust nad vist seda ei saa. Nad vajavad identiteeti muutvat inimest. Aga ka klassi kui grupi grupisünteesi, et viimane toimiks paremini.

Eks teised või arutada identiteedi kogemuse ning grupisünteesi üle, sest tunnevad valdkonda paremini.

Huvitav blogi.

Lembit Jakobson ütles ...

Kui me suudame lahti mõtestada ning enda jaoks paika saada selle, mis on see ühisosa, mis seob noore inimese alles kujunevat omailma, kooli maailma, lapsevanemaid ja ühiskonda..Kui me suudame selle ühisosa territooriumit samm-sammult suurendada.. Alles siis on lootust, et nii õppimine kui õpetamine, koostöö kooli ja kodu vahel muutuvad kõikidele subjektidele ,kes omavahel koostööd teevad, meeldivamaks. Kui me oleme sellise arusaamise poole teel.
Alustuseks võiks küsida, miks sina –mina oled(n) täna siin? Olen sellist arusaamist täna kohanud kahjuks üksnes w-koolide kogukondade juures.Aga ma usun, et seda on mujalgi.
Triinule jõudu ning rõõmu sel teel!Õpetajaks olemine sarnaneb suuresti nii metsakasvatajale kui aednikule.
Oma töö vilju saad näha alles aastate möödudes. Vahel kulub selleks isegi aastakümneid.

Reet ütles ...

Tore, et nii erinevaid arvamusi on :) Igatahes inimene kui niisugune on austustvääriv, amet on teisejärguline. Ehk on selline suhtumine kadunud-kadumas?? Sest õpetaja on ju see, kes tegeleb INIMESEGA. St et justkui teisejärgulise valdkonnaga. Või vastupidi? Õpetajadki püstitavad küsimusi, millele vastus selgub võibolla alles aastate pärast....

JP ütles ...

Viga pole ei õpetajates, ei õpilastes. Viga seisneb süsteemis. Praeguse haridussüsteemis propageeritakse eelkõige käitumist varemsätestatud malli järgi. Õpilane, kes kasutab õiget valemit, kirjutab tähe õiget moodi, joonistab ringi ümmarguselt, saab viie. Teine õpilane, kes julgeb ja tahab proovida teistmoodi teha, seda varsti enam ei suuda - ta saab kehvema hinde. Koolijüngrid on juba noorest peast hinnete tõttu ärahirmutatud ning mingil hetkel annavad üldse alla, kuna ei suuda mingis aines enam teistega samas tempos õppida. See tekitab ahelreaktsiooni ning lõpuks ongi huvi kadunud.

Minu arvates ei tohiks üldse algklassides õpilastele hindeid panna, kuna see tekitab depressiooni. Tuleks hoopis innustada õpilasi mõtlema, huvituma õppimisest ja näidata, et ei õpita ainult vanemate ja hinnete pärast, vaid et sellega kaasneb ka midagi enamat - teadmisrõõm.

Kaur Virunurm ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kaur Virunurm ütles ...

Samal ajal Ameerikas...
Gunfire and moments of fear as a rural Oregon school tests its readiness

Siim Kala ütles ...

Ei teagi nüüd...

Pakun, et pooled kommentaatorid kritiseerivad koolisüsteemi, teadmata midagi sellest mis tänapäeval koolis toimub. Arvates et miski pole muutunud nende lapsepõlvest saati.

Teisalt, olen kui palju lugenud väiteid, et tänapäeva kool ja haridus väärtustab mõtlemist jne. Et nüüd kõik teistmoodi.

Samas oma lapse jutte kuulates koolis toimuvast ei tähelda ma tõesti eriti mingit erinevust nõukogude aegse tuupimise ja autoriteedile allumise õpetamisest.

Ilmselt ongi asi mõlemat pidi, palju on koolis vanemaid õpetajaid kes pole muutnud oma metoodikat. Ja on noori kes valinud kergema tee, tuupimisõpetus on kergem tee. Ning õnneks ka vahvaid ja noori (ning mõningaid vanugi) õpetajaid kes teevad tõelist õpetajatööd.

Ehk siis eelnevat kokkuvõttes leian ma, et arvestades kaua kestvat üleminekuperioodi ei saagi sisuliselt rääkida milline on meie koolides toimuv õptetamine. Igaljuhul on see lahmimine. Saab rääkida vaid konkreetse kooli ja õpetaja metoodikast, mis teeb küll teema väga väga keeruliseks.

Kaudselt ilmselt haakub see eelnev ka selle blogi kirjutise peateemaga. Suur osa suhtumisest õpetajatesse tuleb laste kodust, vanematelt. Vanemad aga kalduvad nagu siingi kommentaaridest näha, arvama, et kõik on umbes samamoodi nagu nende lapsepõlves. Ja sealt pole ka minul midagi eriti positiivset õpetajatesse suhtumises lastele edasi anda. Peale üksikute erakordsete õpetajate mainimise.

Teine pool negatiivsest suhtumisest õpetajatesse tuleb loomulikult meediast.Kuna kultuurmeedia (Sirp jne) ei ole avalikult eriti pildil, siis loomulikult pigem Õhtuleh, Kroonika jne. Ja loomuliklt valitseb nendes rahakultus, oleks ju tõsiselt kummaline kui lapsed teisiti õpetajatesse suhtuks kui õpetajad on vastandid lastele mõistetavale kultuse käsitlusele?

Muide, kas kellelgi on usaldusväärseid andmeid (mitte, et keegi kuskil rääkis), et teistes kapitalistlikes riikides on laste suhtumine õpetajatesse oluliselt erinev?? Ise kaldun arvama, et selline probleem on kapitalistlikusse ühiskonda sisse programmeeritud? Ilmselt kui kuskil on suhtumine austav, siis peaks see olema pikaajaline kapitalistlik riik, kus röövkapitalism on ammu muutunud vähem-või rohkem reguleeritud kapitalismiks.


Ja lõpetuseks üks tähelepanek. Kuigi ka ise kaldun vahel kiruma koolis toimuvat (minu kooliajal vähemalt) mõtlemise lämmatamist, olen hakanud nüüdseks juba häirivalt regulaarselt märkama, et kõige rohkem kasutavad sellist kriitikat igasugu umbluu tegelased. Pean silmas erinevaid sekte, küll uforöövide, küll mingisuguste muude kahtlase väärtusega vaadete esindajate poolt. Ja koos toodud kriitikaga kirutakse iga nurga alt maa sisse kool ja riik koos sellega.

Vastandina pean tunnistama, et loogiliselt argumenteerivad, ilmselgelge hariduse ja hariTUSE saanud isikud harva kasutavad kooli suhtes sellist kriitikat, või kui kasutavad, siis koos millegi positiivsega vms.

Selliselt vaadates tekib minus küsimus, kas ikka on see koolisüsteem nii tapvalt halb?

notsu ütles ...

Õpetajad (need targemad ja paremat sorti) kiruvad näiteks süstemaatilist riigieksami- ja üldse sissesaamisprotsendi hüstrat. et juhtkond eeldab, et koolihariduse eesmärk on peamiselt ilus statistika. Siit ka "eliitkoolide" tahtmine paremad õpilased endale välja sorteerida.

Ja ma olen aru saanud, et see riigieksamipunktidele ja sissesaamisprotsendile keskendumine on küll süsteemne, mitte õpetajate isikust tulev probleem: isegi kui õpetajat ennast huvitab, et lapsed saaks materjalist sisuliselt aru, siis tema tööd hinnatakse ikkagi nende punktide-protsentide järgi; juhtkonna poolest on tema töö riigieksamiteks dresseerimine. Mis on loomulikult meeltmööda vähem võimekatele õpetajatele, sest läbi rõnga hüppamise treenimiseks ei pea nad ka ise sisuliselt oma ainest aru saama; ja viib meeleheitele võimekad õpetajad.

Vt ka mis ma kirjutasin ministeeriumiametnike suhtumisest: et liiga võimekad, haritud inimesed justkui ei tohikski õpetajana töötada, vaid võiks midagi paremat teha.

Soomes ei pidavat sellist riigieksamijanti olema ja muide, õpetaja staatus ühiskonnas pidi olema kõrge. Millest tuleneb kõva konkurents õpetajakohtadele, millest omakorda tuleneb, et sinna pääsevad vaid parimad, millest omakorda tuleneb, et neist on kõik ka võimelised sisuliselt õpetama.

Siim Kala ütles ...

Eks siin vast ole probleem selles( notsu välja toodud), et riik tahab ja peabki kontrollima koolide tulemuslikkust. Küsimus taandub sellele, et kuidas kontrollida? Ma pole erialaspetsialist, ehk neil on erinevaid võimalusi pakkuda, kuid mina hetkel nn. jooksu pealt ei leia metoodikat kuidas saaks riik jooksvalt jälgida ja kontrollida koolide töö effektiivsust lastele loomingulisuse ja mõtlemise õpetamises.

Seega on valitud ilmselt lihtsam tee, faktide teadmise hulka on oluliselt lihtsam kontrollida. Mis aga viibki tuupimise hindamiseni paraku.

Või on kellelgi targemal näiteid, soovitavalt maailmapraktikast, kuidas riik saaks kontrollida koolide effektiivsust loomingulise ja mõtlemise arendamise osas?

notsu ütles ...

mu ühel tuttaval õpetajal on hindamise kohta päris palju mõtteid - õigesse kasti tehtud linnukese tegemist on jah kõige lihtsam kontrollida, aga paraku ütleb see väga vähe. ning jah, on võimalik kontrollida ka sisulisemaid teadmisi-oskusi.

Üks lahendus on näiteks avatud materjalidega kontrolltööd, kus küsimused ei ole sellised, mille peale saaks otse raamatust maha kirjutada.

Muide, ma ei räägi isegi veel mitte loomingulisusest, vaid üsna traditsiooniliselt teadmiste-oskuste hindamisest. Et isegi sellega on praegu üsna kahtlane värk. Õpetajatel on selline koormus seljas, et see nügib odavama hindamise suunas, mis kahjuks suurt midagi ei ütle.

notsu ütles ...

apropoo, seesama tuttav õpetaja rääkis ka sellest, et paljud õpetajad ei oska plagiaati tuvastada. ja et seda enam oleks vaja õpilastele anda ülesandeid, mida pealiskaudse guugeldusega ei lahenda. st guugeldamine on vajalik oskus küll, aga ei tohiks piisata sellest, et suvaliselt leitud saidilt lihtsalt maha kirjutatakse.

Aivar ütles ...

Kangesti tahaks leida head viisi, kuidas innukad noored õpetajad, kes ei taha raha- ja edukultusega kaasa minna, saaksid jätta praeguse süsteemi kõrvale ja rakendada ennast seal, kus neid hinnatakse.

Äkki tuleks luua (rohkem) niššikoole, kes ei pretendeeri kõrgele kohale riigieksamite edetabelis, aga saavad seevastu lubada endale rohkem vabadust õpetamise korralduses. Peavoolu poolt defineeritud edukusest lahtiütlemine oleks üheks kooli "klientide" filtriks, teiseks võiks kool nõuda lapsevanematelt suuremat õppeprotsessis kaasalöömist (onju, kõlab veidralt, et kool võiks lapsevanematelt midagi nõuda). Usun, et taolised koolid (õpetajad, õpilased ja lapsevanemad) oleksid palju õnnelikumad kui tavakoolid, see aga võib kokkuvõttes anda kooli kasvandikele palju tõhusama väe elus läbi löömiseks.

(Kas pole tobe, et lapsevanemad muretsevad laste riigieksamite pärast, millest sõltub kõrgkooli pääsemine, millest omakorda sõltub kõrghariduse saamine, millest omakorda tihti ei sõltu mitte midagi).

Selge, et taolisel koolil tuleks palju võidelda majandusprobleemidega (karta on, et ei saa peavoolust lahku lüüa ja samal ajal jääda majanduslikult edukaks) ning ilmselt ka hariduspoliitikutega, aga võitlemine on ju noortele inimestele täiesti kohane tegevus :)

Triinule soovin jõudu ja julgust vajadusel ka süsteemi vastu astuda!

Sven ütles ...

Õpin palju avalikku kriitikat saanud filosoofiat kui ka sotsiaalpedagoogikat. Viimane on täiesti kõrvaleriala, sest mind huvitab filosoofiliselt haridus. Seega ma võtaksin kokku selle pikka arutelu ja autori enese seisukohad.
Ma leidsin järgnevad argumendid:
1) Õpetja amet või pedagoogi amet on "nõme", sest see on ühikondlikult halb.
2) Õpetjaa amet on halb, sest õpetjad on mitte peadgoogilised ja metoodilised. Ühesõnaga vanamoelised.
3)Õpetjad on ajast ja arust, sest rahalisi või üleüldiseid ressursse pole kättesaadvaks tehtud.
Vastuargumentidest toodakse välja:
1)Õpetja ameti imago on õpilastesse kujunenud teatava malli järgi, mida ühiskond soosib.
2)Õpetjad kasutavad meetodeid ja vägahäid pedagoogilisi võtteid.
3)Õpetjatel on ressursid olemas, neid lihtsalt ei kasutata.
Rohkem koondargumente ma ei leidnud. Aga sellegi poolest peaks küima, meta-analüütiliselt küsimuse kui oleme selgusele jõudnud, et õpetjate ameti väärtus sõltub:
- imagost ühikonnas
- kasvatusest kodus
- väärtustest mida hinnatakse kodus ja väljaspool seda
- rahalised ja muud ressursid
Mis annab meile õpetja imago? Miks on vajalik õpetja ameti imago paranemine? Miks just pedagoogide positiivne imago annab hea tulemuse?
Kui nüüd vastata esimesele, et imago võimaldab paremaid tulemusi õpetjate töös ja ühikonnas autoriteetsemaks saada, ssis külvame ainult silmakirjalikust. Allika kriitilisisus peab olema seal juures ikka. Teadmus ühiskond nõuab seda. Seega vastates lihtsalt, ei jõua me eriti kaugele. Nüüd, teise küsimuse vastus, paranev pedagoogika imago ja muud nüansid võimaldaksid järjepidevat õpetjate peale tulekut. See on ka jama argument, sest järjepidevus sõltub ikka sellest, kas mulle meeldib õpetada ja tegeleda inimestega või mitte jne. Me peame leidma põhjuse, miks peaks keegi olema õpetja ja kuidas seda võimaldada. Viimase küsimuse vastus oleks minu poolt selline, et positiivse imago olemasolul, me saame toetuda varasematle kogemustele ja neid usaldada teataval määral. Samas võimaldab positiivse imago olemasolul ka süvendada õpitulemuste paranemist. Õppimine on ise on protsessina väärtuseks, mitte vahendiks millegi saamiseks.
Viimase kommentaarina, võib öelda, et õpilased kirjutavad ikka moraalist lähtuvaid kirju omavahel, ikka sellkes, et näida ühikonnas respekteeritud. Antud juhul on selleks võim ja raha ning kuulsus. Seega pole midagi imestada, et õpetja ameti kui töö tegemise juures nähakse negatiivsust rohkem kui positiivsust. Keegi ei viitsi tegelikult pingtada rohkem kui talle enesele vaja on ja meeldiv on.

Mad Max ütles ...

Hariduse väärusest saab küll sisuliselt rääkida.

Hiinas ei suuda miljonid ülikooli lõpetanud enam tööd leida (Why Poverty: Education, Education)

USAs jääb 54% ülikooli lõpetajatest töötuks ning paljud neist rasketesse võlgadesse võetud õppelaenu tõttu. Üle 100 000 majahoidja on ülikoolidiplomiga. (Northeastern University uurimus 2011)

Eesti meediast saab teada, et noored ei leia samuti tööd pärast ülikooli.

Keskkooli lõpupiltidelt on näha, et enamus lõpetajaid on naised. 50% naistest on tänapäeval kõrgharidusega. Ometi on neil väiksemad palgad.

On täiesti loogiline, et õpilane küsib - mis mul sellisest haridusest kasu on? On ju näha, et tänapäevane haridus ei aita elus hakkama saada.

Sellest pole ka riigile mingit tolku, sest kogu oma suure harituse juures ei loo Eesti kõrgharidusega inimesed väärtusi, mis riigile midagi sisse tooks. Riik kulutab hariduse peale, aga vastu saab üksnes ametnikke ja teenindajaid.

Triin Toomesaar ütles ...

See postitus on saanud minule üllatavalt ääretult palju vastukaja ning tagasisidet, mis näitab, et teema õpetajaameti väärtuse(tu)sest on oluline, üldisemalt aga hariduse temaatika on oluline. See on positiivne, et me valutame südant selle pärast, kas ja millise hariduse meie lapsed saavad, kes meie lapsi õpetavad jne – see ju omakorda määrab meie enda (riigi) tuleviku. Saavad meist alltöövõtjad või hoopis tööandjad? Kommentaariumis küll liigub teema algsest püstitusest endiselt kõrvale: debatt tiirleb jõulisel selle ümber, mida siis õpetaja klassiruumis mõõtma peaks, õpetama peaks, tegema peaks jne, kas haridusel, magistrikraadil vms on ikkagi mõtet või mitte.

Mõned sendid diskussiooni veel minu poolt, suuresti samuti peateemast mööda.

Haridussüsteem muutub väga aeglaselt. Sellega on nagu dinosaurusesuurustes ettevõtetes muudatuste tegemisegagi: kuna töötajaskond, põhiprintsiibid, taristu jms jäävad pärast kirjalikke muudatusi samaks, siis mõnikord neid muudatusi reaalselt lihtsalt ei juhtugi. Miks on minu meelest õpetajaameti väärtustamisega tegelemine oluline küsimus – praegu kasvab peale liiga vähe noori õpetajaid, kes võiksid aidata süsteemi kiiremini ümber keerata. Ma ei taha diskrediteerida vanemat õpetajaskonda – see, et nad on jäänud oma positsioonidele hoolimata naeruväärsest palgast, on tänuväärne ning nii mõnigi vanem koolmeister kasutab fantastilisi õpilaskonda haaravaid meetodeid. „Vana“ ei võrdu automaatselt „kehv“, aga „vana“ kaob ühel hetkel eest ära ja kui „noort“ peale ei tule, on probleem suur.

Ajakirjandus kipub tõesti keskenduma õpetajaameti probleemidele: vähe raha, vanad õpetajad, uusi ei tule peale, suur koormus jne. Mis on õpetajaameti juures head? Mingisugune positiivne kampaania õpetajaameti toredate külgede kohta? Sellist teemapüstitust on väga vähe; kohe pähe ei hüppagi, et midagi sarnast väga oleks tehtud. Kui räägitakse Noored Kooli õpetajatest, siis ehk on kajastus olnud positiivsem, kuigi kommentaarid portaalides kipuvad algatust tihti omakorda maha tegema a la noored udupead tänavalt, kes niikuinii õpetajaks ei jää, tollel preilil on raudselt rikas sponsor jne. Tänases koolisüsteemis on negatiivsete külgede juures palju ka positiivset: vahendeid on rohkem võrreldes varasemaga, õpetajatel on võimalus tänu internetile tuua klassiruumi üha rohkem materjale ka väljaspool klassikalist õpikut, kuigi see omakorda võtab õpetajalt meeletult aega, et internetiookeanis ringi ujuda.

Kahjuks õpitulemusi mõõdetakse täna vaid selge struktuuriga eksamite ja tasemetööde näol. Kahjuks ületähtsustatakse neid tulemusi koolijuhtkondade poolt. Koolijuhtkonnad tähtsustavad neid aga seetõttu, et riik ootab kooli jätkusuutlikkuse tõendina just neid samu tulemusi. Mõnes mõttes mõistan: abstraktsemaid teadmiste- ja loovuskontrolle on keerulisem võrrelda ja mõõta. Minu teadmised selle koha pealt on hetkel nõrgad; ma ei oska mõelda, kuidas siis mõõta loovust, julgust, arengut nii, et see oleks enam-vähem õiglane. Loobuda võrdlemisest ja mõõtmisest üldse?

Eksamiteks õppimine aga ei pea taanduma tuupimisele, st et hea eksamitulemus ei tähenda automaatselt, et õpilast on dresseeritud või ta on jubedalt tuupinud. Siin mängib rolli aastatepikkune õppimiskogemus, millised õpiharjumused on õpilasel tekkinud, kuidas on talle õpetatud õppimist. Õppimisoskused kujunevad õpilasel lõpuks välja ka iseseisvalt ehk siis katseeksitusmeetodi teel. Siin tulevadki mängu nii õpetaja kui perekond: kas õpilane leiab, et tuubib korraks materjali ära, saab oma hinde kätte ning unustab teema, või teeb asja/loogika/süsteemi endale selgeks muul moel nii, et see loogika jääb alateadvusesse pikemaks ajaks. Hiljuti oli kogemus taasistuda maha 9. klassi matemaatikatundi, kus harjutati ruutvõrrandite lahendamist. Kuigi mul pole otseselt neid teadmisi, valemite kasutamist iial vaja läinud, sest olen valinud teised erialad, suutsin üsna kiiresti meelde tuletada lahendamisloogika! See ongi oluline – arusaamine sellest, kuidas asjad toimivad! Pluss oskus otsida ja leida vajalikku lisamaterjali.

Triin Toomesaar ütles ...

Hariduse väärtusetusega üldisemalt ongi ka ehk see probleem, et me väärtustame haridust paberi pärast, mingisuguse tõendi pärast, et nüüd on antud inimene tark, täisväärtuslik ja tubli inimene. Töökuulutustes on just haridusdokumendi nõue tihti esikohal ning üha sagedamini nõutakse „vähemalt magistrikraadi“. Ometi teenivad paberiteta väljarändajad ehitajate või koristajatena naaberriikides kordades rohkem kui kraadiomanikud kodumaal. Kuidas pöörata tugevalt materialistlike väärtustega ühiskonda ümber? Kas see on võimalik seni, kuni tänased töötasud panevad pea valutama, kas ikka jätkub järgmise palgapäevani või mitte? Järjekordne eraldiseisev debatt.

Siim Kala ütles ...

@notsu: Õpetajal on jah palju vahendeid kuidas loomingulist ja mõtlemist arendavalt õpetada. Mina ei rääkinud sellest, ma rääkisin kuidas riik saaks kontrollida koolide edukust selles. Need on väga erinevad asjad.


@Sven: tõsiselt kurb on lugeda, kuidas filosoofiat ja pedagoogikat õppiv inimene ei taipa, et allikakriitlisus tähendab kriitilist hindamist ja ülemõtlemist info SISU suhtes, mitte vahendaja isiku suhtes põlastavalt suhtumise, tegelikult isegi mitte isiku vaid terve ameti nagu siit loost ilmnes. Arukas on olla allikakriitiline raadiohääle loetud uudise allikas (näiteks Telegram.ee kui uudis sealt), mitte, et raadiohääl on mõttetu ja tema amet, viimane pole vähimalgi määral seotud allikakriitilisusega. Õpetaja sarnaselt vahendab teadmisi, mitte ei loo neid.

Mida annab imago? Aga just seda annabki millest jutt. Kui imago ütleb, et õpetaja on saamatu jobu, siis ei kuulata teda tõsiselt enam, kui ta ka puhast kulda räägib. Analoogiana tooksin, et kui reformierakonna pooldaja loeb Keskerakonna väiteid, siis enamik juba märgates, et kirjutis on Keskerakonnalt siis tema mõistus blokeerub, isegi kui jätkab lugemist ta oma filtrite tõttu ei võta sisu omaks. Muidugi on erandeid, nagu ka koolis on selliseid lapsi kes sõltumata üldisest imagost ikkagi õpivad edukalt. Aga need on erandid.

@Triinu: Sinule aga vastupidavust. Just Sinu sarnased OTSIVAD noored õpetajad ongi meie ainus lootus. Ja ma ei liialda. Palun ära lase kustutada endas seda tuld. Mu ema oli pedagoog, viimased aastad ma palusin pidevalt, et ta tuleks töölt ära, nädalas 2-3 õhtut töölt tulles ta nuttis kooli pärast, laste pärast, selle pärast kui palju on mandunud kodud ja selle kaudu lapsed selles meie röövkapitalismis. Ja haridussüsteemi aina bürokraatlikumaks muutumise tõttu, sisukuse arvelt. Ema ei lahkunud töölt enne õiget aega kuigi soovinuksin. Sina aga oled noor ja tugev. Edu Sulle.

Siim Kala ütles ...

@ Mad Max: oled Sa peale faktide ritta seadmise ka mõelnud miks see nii on?

Taaskord põhjuseks tuupimine, faktidele põhinev õpetamine, KUID mitte ainult see. Ükski kool pole üles ehitatud vaid tuupimisele, see on paljuski laste enda valik, sest mõelda on ikka raskem kui tuupida. Reaalses elus, töökohtadel jne. aga on faktidest vähe kasu kui ei osata mõelda. Selle tõttu paljud diplomiomanikud jäävadki töötuks. Aga väga suuresti pole see haridussüsteemi viga, vaid õpilaste endi suuresti. Ei maksa asju omavahel sassi ajada.

Nii nõukogude koolisüsteemist kui ka praegusest (või mistahes teise riigi omast) kasvab välja oivaliste teadmiste ja mõtlemisoskusega noori, ning enamikus vaid diplomiomanikke.

Kui kool õpetaks vaid kuiva faktiteadmist siis ilmselt oleks neid mõtlemisvõimelisi lõpetajaid kordades vähem, seega koolis on võimalik õppida küll mõtlema ja loominguline olema. Paljud lihtsalt viilivad mööda lihtsamat teed mööda. Ja selliste inimeste kehvas eluedukuses on isegi veidi alatu süüdistada õpetajaid ja koolisüsteemi, kuigi viimane pole ka kaugeltki täiuslik.


Mina kui tööandja, ca 17a, ütlen julgelt, mul täiesti ükskõik mis diplom kellelgi taskus on. EI HUVITA. Sest elu on vahetpidamata tõestanud, et mistahes haridus ei ütle mitte midagi töökultuuri kohta. Inimesed varastavad, on lohakad jne. Isegi palga suurus eriti ei loe. Nt. varas varastab ka siis kui palk on väga hea. Aus ei varasta ka väikse palga juures. Lahkub lõpuks vaid kui liiga väike.

Mida ma sellega öelda soovisin? Kirjeldasin põhjuslikkust miks kooliharidusel ja tööhõivel ei ole seost. Esimeses pooles tõin välja, et tihti inimesed ise valinud tuupimise tee koolides, kuigi see pole kohustulik, ning nii kindlustanud endale kehva tuleviku. Viimases osas aga tõin välja, et ISEGI kui inimene on õppinud mõtlema ja loov olema, ei ütle see mitte midagi tema moraalsuse ja töösse suhtumise kohta.

Koolidiplomi ja tööga hõivatuse vahele seose loomine on äärmiselt eksitav. Õige pildi looks selline statistika AINULT siis kui kõrvale oleks tuua statistika mis näitab, et ilma hariduseta inimesed oleksid oluliselt kõrgema tööhõivega kui diplomitega inimesed. See tõestaks, et töö leidmiseks pole haridust vaja. Sellist statistikat ilmselt olemas ei ole.


Ainus õigustatud küsimus oleks, et kuidas saaks tagada, et diplomeid ei väljastata inimestele kes selle vaid tuupides on saanud? Kuid Sinu toodud kontekstis on see kõrvaline teema, sest need kes soovivad võtta koolist kõik mida kool pakub saavad peale diplomi ka edu tööturul, kui neil moraali ja töössesuhtumisega kõik korras on. See aga tuleb ilmselt peamiselt juba kodust kaasa.

Siim Kala ütles ...

PS. Just suhtlesin sel teemal oma tütrega kes aasta õppinud Inglismaa tavakoolis. Tema hinnangul on seal olukord oluliselt kehvem kui meie koolides. Eestis elades tütar õppinud mitmes koolis, ja ikka praeguse Eesti ajal. Tütar 17 aastane.

Inglismaal õpilased käituvad veel vabamalt klassides, õpetajaid saadetakse samuti kuhu juhtub (tavakoolidest siis jutt), õpetaja tuleb tundi, loeb oma info ette ja lahkub tunnist. Laskmata end segada õpilastest, need siis kas lärmavad või mõni õpib, õpilase enda valik. Mingisugust erilist seletamist vms. õpetaja poolt ei toimu.

Igaljuhul näib see kinnitavat minu arusaama, et selline suhtumine õpetajatesse (ja arusaadavalt peegeldub õpetajatelt tagasi) on sisse programmeeritud kapitalistlikku ühiskonda.

notsu ütles ...

Siim, ma ei rääkinud niivõrd loovuse ja mõtlemise õpetamisest kuivõrd hindamisest. Sisulisema hindamise puhul on vähemalt kooli juhtkonnal adekvaatsem materjal, millega tulemusi jälgida.

Mis puutub koolide endi hindamisse... jäin uuesti mõtlema Soome peale, kus teatavasti ei jagata koole eliitkoolideks ja tavakoolideks, eeldus on, et õpilase elukohajärgne kool peab talle hea hariduse andma, õpilasi ei sorteerita. Ma ei tea, kuidas seal kontrollitakse, kui hästi koolid seda teevad, aga esiteks on seal nt PISA testides (mis on päris representatiivsed) ühtlaselt paremad tulemused kui Eestis ning teiseks ja kontraintuitiivselt isegi tipud kõrgemad kui Eestis.

hmm... äkki PISA testidega kontrollivadki? nende tegemiseks ei saa niimoodi dresseerida nagu meil riigieksamite.

Ja meie koolide puhul on tulemuste kontrollimine ju vildakas, kui eliitkoolidel on võimalik saada ilusaid numbreid õpilaste eelneva selekteerimise, mitte õpetamise kvaliteedi pealt. Nende hulgas on erandeid, kus tõesti paremini õpetatakse (olen aru saanud, et Treffner on selline erand), aga enamasti ei ütle sellised numbrid kahjuks õpetamise enda kohta midagi. Pseudotulemused.

Siim Kala ütles ...

@notsu:

Kui rääkida Pisa testidest, siis vähemalt 2010a seisuga oleme Euroopas viiendal kohal, aga loodusteaduste osas koguni teisel kohal. Igati eeskujulikud tulemused, eriti kui arvestada kui kaua meil üldse on olnud endi suunatav haridussüsteem.

Ühelt poolt näib see taas kinnitavat minu hinnangut, et meil on isegi hästi olukord võrreldes teiste riikidega vähemalt Euroopas.

Teisalt ilmselt on vale hinnang "
hmm... äkki PISA testidega kontrollivadki? nende tegemiseks ei saa niimoodi dresseerida nagu meil riigieksamite". Või pigem, et meil siiski ehk polegi see drillimine nii hull nagu arvatakse. Õpilaste endi valikuküsimus pigem ehk nagu ennist kirjeldasin.

Eliitkoolid siiski peaksid säilima. Sest eriti andekate laste jaoks on vaja erilist keskonda, tavakoolides nad ei saa areneda maksimaalselt oma võimete järgi. Pigem on küsimus ehk kuidas neid eliitkoole peaks kajastama vms.

Siim Kala ütles ...

Pisa, Eesti ja muu maailm:

http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/0/PISA_2009_Eesti.pdf


Huvitav oleks teada Hiina õppesüsteemi olemust. Igatahes Pisa järgi nad maailma parimate tulemustega....

notsu ütles ...

Maailma absoluutses tipus on Soome ja Singapur, täiesti erineva metoodika pealt, aga üks on ühine: mõlemas on õpetajatöö peale kõva konkurents ja mõlemas on järelikult erakordselt hea kaader.

Ja Soome saab selle tulemuse ilma eliitkoolideta, õpilasi sorteerimata - selle asemel selekteeritakse õpetajaid kõvemini.
Eesti PISA-tulemused on jah, keskmiselt head, aga tippe on murettekitavalt vähe, st standardjaotuse ülemine serv on õhuke (vt Tavainimese ülevaadet 2009. aasta PISAst). Mis oleks küll seletatav üldiselt madala standardhälbega, aga räägib selle vastu, et eliitkoolid soodustavad andekate erilist arendamist. Soomel on ilma eliitkoolideta ja samuti suht väkese standardhälbe juures tipud kõrgemal. Kui meil saavad andekaid lapsi koguvad koolid häid tulemusi, tuleks kõigepealt mõelda, kas asi on üldse koolis või selles, et neil lastel on kodune taust kindlam (vt PISA 2009 analüüsist:

Eestis on suuremate koolide tulemused pisut paremad kui väiksemate omad. Erinevus tuleneb eelkõige sellest, et suurte koolide õpilased on parema sotsiaal-majandusliku taustaga. Kui arvutustes õpilaste taust arvesse võtta, ei seostunud kooli suurus enam õpilaste tulemustega. Sama võib öelda õpilaste selekteerimise kohta vastuvõtul. Kui koolis seda tehakse, on ka PISA tulemused paremad (r = 0,26). Kui aga õpilaste majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline taust arvesse võtta, siis seda seost enam ei olnud.

Soomlased olevat õpilaste tasemeerinevuse probleemi lahendanud sorteerimise asemel sel moel, et vajadusel võib klassis olla korraga kaks õpetajat, kellest üks aitab kas mahajääjatel järele jõuda või annab andekamatele lisaülesandeid.

notsu ütles ...

Sealtsamast 2009. aasta aruandest ilmnes ju lisaks auväärsele 5. kohale see, et funktsionaalse lugemisoskuse alal jõudis "kõrgeimatele (5. ja 6.) tasemetele ... OECD maades keskmiselt 7,6% õpilastest, Eestis 6%. Kõrgeimale ehk 6. tasemele jõudis OECD maades 0,8%, Eestis 0,6% (Uus-Meremaal 2,9%, Austraalias 2,1%, Soomes 1,6%)." Üleüldiselt:

"Kõrgetasemelised oskused on üliolulised uuenduste jaoks ning võti majanduskasvu ja
ühiskondlikuks arenguks. OECD riikides on keskmiselt 16,3% õpilastest tipptasemel vähemalt ühes ainevaldkonnas – loodusteadustes, matemaatikas või lugemises, kuid vaid 4,1%
15-aastastest õpilastest on tipus kõigis kolmes arvestusvaldkonnas. Eestis saavutas ainult
3,8% õpilastest kõrgeima taseme kõigis kolmes valdkonnas."

St tippusid on meil selle põhjal väiksem protsent kui teistes OECD riikides. Mismoodi siit välja paistab, et meie eliitkoolide süsteem andekatele eriliselt hea keskkonna annab? Või süüdistame kõiges eestlaste kehvi geene?

notsu ütles ...

... ja sellestsamast PISAst lähtuvalt räägitakse andekate alasooritusest Eestis. Üks väike slaidiettekanne sel teemal.

Mu tuttav õpetaja, kellega ma sellistest asjadest kõige rohkem vestlen, pidas üheks põhjuseks just seda, et koolidel pole õpetajaameti madala prestiiži tõttu valida, keda tööle võtta, tähendab, kooli satub tööle rohkem keskpäraseid ja andetuid õpetajaid, kui neid tohiks sinna sattuda: häda on selles, et vähevõimekas õpetaja ei oska ka õpilaste andekust ära tunda ega arendada. Ja sealt ka häda hindamisega: keskpärasele inimesele ongi kõige jõukohasem kontrollida valikvastustega testide täitmist, sisuliseks hindamiseks peaks ta enda teadmised juba paremad olema.

notsu ütles ...

pagan, slaidiettekande link ei tulnud ilusti:
http://www.teaduskool.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=6901/Maiu_+projekt+7.06.2012.pdf

Siim Kala ütles ...

@notsu: No Soome jah on parem kui Eesti, seda ma ei vaidlustagi.

Eliitkoolide osas ma ehk väljendasin oma mõtet halvasti. Eliitkoolide mõte peaks olema eriti andekate arendamine, seda soovisin öelda, ning, et eriti andekad vajavad eliitkoole. See kas meie eliitkoolid aga suudavad eriti andekatele vajalikku anda on eraldi küsimus. Ilmselt ei suuda kui lähtuda Sinu toodud andmetest. Raske ka hinnata, kas näiteks Treffneri õpilased on head, sest õpetus on hea, või valitaksegi sinna eriti andekad ja motiveeritud õpetajad. Kuigi rääkides õpilastega sealt, siis üldiselt ollakse väga rahul õpetajatega.

Oudekki ütles ...

Siim Kala, ju sina tööandjana ei vaja spetsiifilisi oskusi, mida haridussüsteem annab ja õpetad ise oma töölised välja (seega, ega sa muud peale üheksa klassi ei vajagi ja see on okei). Samas kõik valdkonnad ei ole niisugused... kirjutasin just ülevaadet valdkondadest, kus on immigrantide suur koonduvus ning mõnedes riikides - USA, UK - on selleks finantsteenused. UK tippfirmad värbad oma töötajaid hakatuseks _ainult_ tippülikoolides, kraad Cambridgest või Oxfordist või Durhamist jne) on miinimumtasemeks, et üldse sõelale pääseda. Edasi tulevad suhtlusoskused, võimekused konkreetses valdkonnas jne jne. UK puhul, kahjuks, muidugi, vaatamata suurtele püüetele, kipub tippülikoolidesse ka jätkuvalt jõudma enam "eliitkoolidest" kui tavakoolidest inimesi, ehkki, asi on parem kui viiskümmend aastat tagasi. Ühesõnaga, mida kõrgemat kvalifikatsiooni töötajalt oodatakse, seda olulisem tema haridus on.

Samas, vaatame nüüd tõesti Eesti tööturgu ja majandussüsteemi ja küsime, kui palju meil on kapitaliintensiivseid ettevõtteid ja kui palju väga kõrge kvalifikatsiooniga töölisi nad vajad? See käputäis, kes rahvusvahelistesse organisatsioonidesse läheb, ei ole piisav.

Aga teine asi, lugupidamise mõttes, kas üldse ei kipu Eestis mingi lugupidamiskriis olema? Ma mõtlen seda Hvostovi artiklit näiteks.

Ja kolmas... Õppejõu silme läbi... Kuidagi palju kipub olema neid inimesi, kes on klassikalised tublid, loevad kõik etteantud teksti läbi, anbalüüsivad, haaravad sealt olulisema, aga krooniliselt ei julge selle põhjal otsuseid vastu võtta ja soovitusi teha. Ma olen vahepeal naljaga pooleks ütelnud, et kui ma näen veel lauseid "aga see on ainult minu arvamus, kõik võib olla teisiti" või soovituse asemel "maailm ongi keeruline ja siin ei saa lahendusi soovitada", siis ma saadan kohe tagasi. No tagasi ei saada, aga maksimumhinnet ei saa. Ma ei tea miks see nii on, tegemist on ilmselgelt taibukate inimestega (sest analüütilised kokkuvõtted on head), kes millegipärast ei taha oma arvamust avaldada. Miks?

notsu ütles ...

Treffneri tõin ma ise eespool erandina välja, aga seal tehakse selektsiooni ka suuremate laste peal, alles keskkooli astudes, mitte kohe esimeses klassis (treffneristid meenutavad oma kooli õhkkonda sõnadega "nagu ülikoolis"). Esimeses klassis tehtud selektsioon näitab eelkõige kodust tausta, mitte võimeid, ja paraku põlistab sellel taustal põhinevat kihistumist - nii et võimekas, aga kultuuriliselt kehvast kodust laps jääb märkamata.

Ma arvan, et see, et Soome on parem - ja see, kuidas ta täpselt parem on - väärib tähelepanu ja seda ei maksa "noh, Soome on muidugi parem"-repliigiga kõrvale heita. Neil ei ole meie omast nii kohutavalt teistmoodi kultuuriline ega geneetiline taust nagu hiinlastel, nii et nende kõrgemaid ja tihedamaid tippe ei saa ajada aasialaste kõrge IQ ega tuntud-teatud aasialiku distsipliini ega suure rahvaarvu kraesse. Kõige mõistlikum seletus tundub sellisel juhul ikkagi peituvat koolisüsteemis.

Ja nende süsteemi põhjal tundub, et Soome andekad nähtavasti ei vaja eliitkoole. Sellest on põhjust pigem järeldada, et andekad vajavad lihtsalt kõrgel tasemel õpetajaid ja rohkem individuaalset tähelepanu, nagu ükskõik millised õpilased tegelikult vajavad. Ja selle pakkumiseks ei ole vaja eraldi koole, võiks olla enesestmõistetav ja haridusametnike püha eesmärk, et kõik koolid suudaks pakkuda kõrgel tasemel õpetajaid ja tähelepanu. Selle asemel, mis praegu toimub: et h-mini ametnik pööritab tasemel õpetaja peale sattudes silmi ja arvab, et too võiks kuskil mujal töötada kui koolis.

Siim Kala ütles ...

@Oudekki: ma pole kusagil öelnud, et haridus pole oluline. Oluline on ta ka minu ärisektoris. Kuid haridust tõestav dokument ei taga vähimalgi määral head töötajat.

Sinu toodud näited spetsialiteeti nõudvatest ametitest UKs jne. Loomulikult on seal oluline haridus, kuid olen veendunud, et siiski ei valita seal ametisse inimest kellel nn. parim dokument, vaid hariduse ja muude omaduste suhte järgi. Kas mitte minu väite tõestuseks ei ole Su mainitud suur immigrantide koonduvus? Kas mitte nendel immigrantidel pole peale hariduse ka suhtumine töösse ehk parem kui heaoluga liigselt harjunud kohalikel?

Sinu õppejõu ametiga seotud näide. Mind isiklikult väga häirivad just igasugu targad kes teavad kuidas asjad on. Muidugi on kitsamaid valdkondi kus 2+2 ilmselt ongi 4, kuid laiemalt ei saa milleski lõplikult kindel olla. Kahtlemine on tarkuse alus.
Samas Su näites toodud kahtlemine võib olla ka mingisuguste komplekside sümptom, oleneb kontekstist täpsemalt.
--------------------------------

@notsu: Kindlasti ma ei pidanudki silmas, et lihtsalt repliigina Soomet kasutada. Ma lihtsalt ei tea sellest, ja pole kombeks väga sõna võtta teemadel millest pole aimu. Loomulikult tuleks uurida ja õppida sealt. Isiklikult olen veendunud, et meie geenid võiksid maailmas pigem eeskujuks olla kui et häbeneda.

Mad Max ütles ...

Kuidas saaks riik kontrollida koolide effektiivsust ja loomingulisust?

Seda näitab statisika.

Eesti ekspordib kolmandiku ulatuses Rootsile ja USAle kokkupandud mobiiilseadmeid ja kaableid ning ülejäänu on peamiselt maavarad ja tooraine.

Impordib aga sedasama maavara, millele on välismaal lisatud väärtus.

Kogu oma kõrgharitud inimeste armee juures ei suuda Eesti oma maavaradele ise lisaväärtust anda ja toit ning puit veetakse välismaale, et see sealt pakendatud kujul kallimalt tagasi osta.

Kogu oma kõrharitud inimeste armee juures ei suuda Eesti end isegi ülal pidada ja peaaegu 20% riigi eelarvest tuleb Euroopa Liidu toetustest.


Õpilased on täiesti õigesti tählele pannud, et haridus neile loomingulist elu ei tõota. Haridus tähendab tulevast ametnikku või keskpärast keskastmejuhti.

Siim Kala ütles ...

@MadMax: selline lähenemine pole kohe kindlasti õige.

Mulle näib absurdne eeldada, et Eesti peaks suutma paarikümne arengu aastaga suutma konkureerida lääne riikidega tööstuse osas.

A) Eestis pole kas raha, et üldse paljusid maavarade töötlemise seadmeid osta.

B) Eestis pole raha, et kaasaegseid ja konkurentsivõimeliseid seadmeid osta. Mingisuguste seadmetega võib midagi teha, aga omahind on siis kallis, ning ei suuda konkureerida turgudel ökonoomsete masinatega tehtud toodetega.

Mobiili ja muid seadmeid pannakse kokku siin madala palgataseme tõttu,mitte mingit pidi seotult aga hariduse tasemega.


Ilma hariduseta ple mingit tulevikku mitte kuskil. Või tervist kahjustavat vms. musta tööd täis tulevik.

Kirjutasin pikalt ja põhjalikult lahti, kuidas õpilased suurelt ise oma laiskusest määravad kõikjal maailma koolides kas neil on haridusest kasu või mitte.

väga väga naine ütles ...

Oot-oot, Siim Kala, mida sa mõtled selle all, et "iseenese laiskusest"?

Inimene ei ole laisk loom. Inimene on väga usin loom, eriti on seda inimeselaps, ja õpib suure innuga asju, mis talle huvi pakuvad. Probleem tekib seal, kus inimesele ei tundu, et haridus, mida talle antakse, on pingutamist väärt.

Või sa siiralt arvad, et normaalne usin laps õpibki suure vaimustusega vanuses 8, 11, 13, 16 koolitükke seepärast, et mingi... kauem kui poole elu pärast äkki saab mingi sellise töö, kus sellest värgist mingit kasu on? Et tubli ja hea lapse motivatsioon õppimisel peabki olema "tulevase eduka tööelu nimel" ja see on normaalne?

Mul on sulle uudis. Niimoodi ei mõtle ükski normaalne laps. Niimoodi võivad mõelda üksikud ebanormaalsed lapsed, aga laste õppima motiveerimine üldiselt peaks käima nii, et tuleb tekitada neile motivatsioon. Mis ongi kõige raskem ja miks õpetaja kui ühe olulise motiveerija võimalik madal staatus on murekoht.
Õppimise efektiivsus ei seisa üldjuhul mitte õppija laiskuse taga, vaid selle taga, kas too laps peab koolist saadavat (nt teadmisi) endale vajalikuks.

Kui ei pea, siis loomulikult libiseb ta sealt läbi minimaalseima võimaliku vaevaga, keskendades oma pingutused ja tahte eluvaldkondadesse, mis tunduvad talle olulised. Neis valdkondades, oh üllatust, on tema laiskus korraga kadunud! Analüüsi- ja keskendumisvõime mitmekordistub! Maagia!

Motivatsioonikeskuse koolist väljas asumise probleemi puhul ei ole aga abi korrrutamisest "haridus tagab hea töö ja kõrge palga", ükskõik, kas see on mingil määral õige jutt või vale jutt või kuitahes võimsa veski täiskasvanud sama lugu jahvatama lükkavad.
Häda on selles, et igal juhul on see aeg, mil mingi hea või halb töö ja palk hakkab teema olema, õpilase jaoks NII KAUGEL, et selle nimel praegu ponnistada tundub ajuvaba.
Õppimiseks ei ole vaja sellist välist kaugel mäetipul säravat kullast porgandit nagu kunagi ne hea töökoht - vaja oleks hoopis õppimine ise piisavalt köitvaks teha, nii et see tegevus olekski juba nagu porgandi ampsamine, lust ja rõõm, nauding.

Lapsed, kes ei viitsi koolis ponnistada, ei ole seepärast veel lollid ja laisad. Sageli on neil lihtsalt muud huvid, millele lähebki nende mahv ja ajupotentsiaal.

/nõnda kõneles koolivaenlane

Anonüümne ütles ...

Khmm. Soomes on tegelikult küll riigieksamid. Ja ka pingeread. Ja tehakse ka vahet paremate ja kehvemate koolide vahel, kuigi selles pole viisakas rääkida. Ja Eesti riigieksamiteks ei ole võimalik nii väga drillida. Riigieksamid on tegelikult üks hästi toimiv asi meie haridussüsteemis. Kõige vähem soovmõtlemisele alluv.

notsu ütles ...

Riigieksamid Soomes on, pingeread kah - kui anonüümne peab pingeridade all silmas, et riigieksami tulemusest sõltub see, mitmendana keegi kõrgkooli sisse saab ja kas üldse, mitte seda, mis meil toimub, et ajalehtedes võrreldakse koole nende tulemuste põhjal avalikult -, aga lõpetada saab ka ilma riigieksamiteta. Põhiline erinevus meist tundub siiski olevat õpetamise fookus. Seda, et Eestis oleks kooli prioriteet justkui riigieksamiteks drillimine, on mulle rääkinud siinsed õpetajad ise - tsiteerin üht näidet: "Eestis tundub, et õpetajad võimlevad selleks, et ära arvata, mida riigieksamitel küsitakse. Suuremad eesmärgid hakkavad tahaplaanile jääma, ainus eesmärk on võimalikult hästi riigieksamiteks ette valmistada." Ma ütleks, et seda kurvem, kui prioriteet on millekski selliseks drillimine, milleks drillida ei anna, siis on see ju täiesti mõttetu tegevus.


Panin sellest Õpetajate Lehes ilmunud ülevaatest tähele ka seda, et gümnaasiumi lõpetamiseks ei ole Soomes ette nähtud kindlat arvu aastaid. Ka see viitaks justkui sellele, et koole ei hinnata - vähemalt ülevaltpoolt - selle järgi, kui edukalt nad lõpetajaid välja suudavad paisata. Või siis vähemalt mitte selle tempokuse järgi.

Võimalik muidugi, et olgu õpetamise prioriteedid ja meetodid millised tahes, kõige suurema erinevuse annab ikkagi õpetajaskonna tase, mis oleneb sellest, kui prestiižne õpetajakutse on, mis omakorda paraku oleneb mõnevõrra ka palgast: kui võrrelda eri riike, siis kalduvad PISA testide põhjal tipud olema kõrgemad neis riikides, kus õpetajate suhteline palk on suurem. Mu intuitiivne seletus on, et suurem palk -> suurem konkurents -> rohkem andekaid õpetajaid -> andekad õpilased saavad võimetekohast õpet. Kusjuures riigi keskmisest PISA-testi tasemest, mis pidi jälle korreleeruma IQ-ga, sõltub tippude kõrgus vähem - millest võiks teha järelduse, et kõrgel tasemel õpetajad suudavad andekate õpilaste võimed välja tuua isegi riigis, mis muidu erakordselt kõrge IQga silma ei torka.

Sekeldaja ütles ...

Kena, et vähemalt ühes kohas on toimunud/toimumas midagi arutelu sarnast õpetajaameti üle ja hariduse üle.
Isiklikult arvan, et kõigepealt peab õpetaja saama siiski konkurentsivõimelist palka, mis ületab meie keskmise palga, keskmisest madalam sissetulek peaks olema välistatud. Aga praegu on siiski nii, et õpetaja on see alam klass palga poolest ja laste loogika ei eksi.
Veel rohkem aga paneb muretsema praegu toimuv haridussüsteemi lammutamine. Kahjuks ei ole Aaviksoo meeskonna tegutsemisele ühiskonnas mingit märkimisväärset opositsioonie. Ka õpetajad ise ei oska enda eest seista, niimoodi ei streigita, Peab võtma hambad risti vastu otsuse teha kuuajaline streik ja punkt. Ja viia läbi ja taluda ära meedia surve ja palju muud.
Arstide vastu siiski minu respekt, streik tehti ära ja teatud tulemustega siiski (mitte siiski väga suurte, aga vähemalt hoiatus on antu, nii jätkata ei saa).
Esimene küsimus: milline osa inimestest peab omandama kutsehariduse ja milline nn. gümnaasiumihariduse, millele tn. lisandub kas ülikooli või kutseharidus.
Praegu harminnis planeeritav on jaburus, 21. sajandil eeldada, et mingit mõistlikku ametit saab omandada põhihariduse baasilt lihtsa kutseõppega on äärmiselt mahajäänud seisukoht. Kuid selles on praeguse ülemineku tuum, liiga palju noori saab meile Eestis keskharidus. See ei ole minu uni, see on Eesti elu, nii näeb probleemi eesti ärimees.
Teine mure on planeeritava koolisüsteemi juures tekkiva igapäevane ränne maakonnakesksustesse.
Kolmas mure on olemasolevate koolide kinnisvarakulud ja sinna jäävad õpetajate töökohaprobleemid, neile enam ei jätku tunde.
Ükski tervemõistuslik inimene praeguste "revolutsiooniliste" muutuste ajal väga õpetajaks ei püri.
Ja teoreetikud panevad aga edasi. Tunde ei jagu, paneme matemaatiku füüsikuks ja vastupidi, füüsiku ka keemikuks ja miks ka mitte kehalist kasvatust andma. Teeme tunniandmise lihtsalt töötunniks tasu arvestuses, geniaalne. Võtame lastelt ühe suvekuu ära, et veel mitte õpetajatele palka maksta.
Ja nii edasi, ei ühtegi päeva pärlit harminnist.