reede, 26. juuni 2009

Mina, ma ise ja Michael Jackson...


















Täiesti ootamatud pöörded nii minu kui kogu maailma jaoks. Võin lihtsalt tunde istuda ja tuimalt vaadata uudisteportaalides esile tõstetud lugude pealkirju ja ma ikka ei adu, kas informatsioon on mulle kohale jõudnud või blokeerin ma seda alateadlikult, sest see teadmine ei meeldi mulle. Raske on öelda "head aega" inimesele, keda sa kunagi ei tundnud, aga kes oli sinu südames sinuga juba su 8-st eluaastast peale päevast päeva kaasas, kellelt sa õppisid ühed oma esimesed poptantsusammud, kelle muusika sind hoidis vajumast suurde teismeea-masendusse ning pani sind uskuma, et maailma parandamine on täiesti võimalik - tuleb vaid endast pihta hakata. Ainus artist, kes on suutnud mulle sedasi naha vahele pugeda. Nõnda hea inimene, nõnda kuri ja ebaõiglane maailm.

Michael Jackson "Gone Too Soon"


Lugu, mis pani mind uskuma maailma parandamise võimalikkusesse, pühkis minema halva tuju ning aitas edasi rühkida - Michael Jackson "Man in the Mirror"


Minu lemmiklaul ja -video: Michael Jackson "The Earth Song"


Michael Jackson "Childhood"


"Sündides sa nutsid ja maailm rõõmustas. Ela nii, et kui sa sured, maailm nutab ja sina rõõmustad." (väidetavalt ühe India poeedi (nimega Kabir (1440-1518)) tsitaat) Michael Jackson elas just sellist elu. Ja mina olen nüüdseks sinna pisaratemerre panustanud juba üpris suure koguse soolavett.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere, Justinus siin, kui mäletad. Mul on raske Su nukrust mõista. Keegi võrdles seda surma Elvise omaga. Kuigi, siis oli nn. raudne eesriie, jõudis see nukrus mulle kohale. Nüüd mitte eriti. Kumbki polnud mu eriline lemmik. Kuigi mõlemad tõelised profid. Olen lihtsalt vanem. Mulle on Jackson meelde jäänud pigem muusika väliselt. Ta oli justkui "rassist", kes püüdis endas neegrit tappa. See viimane lause ei ole muidugi sõnasõnaliseks tõlgendamiseks. Kurb, kui keegi sureb, aga hea, et see kellegile korda läheb. Kabiri tsitaadi kirjutan kindlasti üles. Ilusat aega!

Triin Toomesaar ütles ...

Nii Elvis kui Michael Jackson on olnud kahtlemata ühed mitmekülgsemad, vastuolulisi tundeid tekitavad, ent siiski äärmiselt andekad inimesed. Nende üüratu kuulsus põhjustas mõlemale tõenäoliselt rohkem vaimset piina, kui me keegi tegelikult hoomata suudame - seetõttu ka need kõiksugu veidrused, mis omakorda kõnealused artistid halastamatu meedia, halastamatute inimeste rünnakute alla mattis. Sellise tähelepanukoorma all "pööraksid metsa poole" ka tõenäoliselt kõige tugevamad inimesed..

Minule kinkis ta tugeva soovi maailma parandada. Ja ma olen talle äärmiselt tänulik! :)