Äkki seekord jään püsima...

Sissejuhatus? Imekaunis väikeses riigis elab üks veider inimloom, kellest ma üldse aru ei saa - mina. Teised võib-olla saavad Minust paremini aru, sest näevad Mind kõrvalt. Ennast kõrvalt jälgida on aga veidi keeruline. Mina küll üritab, aga väga häid tulemusi pole veel saavutanud. Mina soovib maailma parandada. Nii enda väikest maailma, Eesti Vabariigi natuke suuremat maailma ning ka seda maailma, mis asub Linnutee galaktikas Päikesesüsteemis Veenuse ja Marsi vahel. Täiesti võimalik, et tal ei õnnestu mitte ükski päästemissioon... Aga Mina jääb siiski optimistlikuks. Siiani on tal ju elus hästi läinud.

Igatahes otsustasin endale taaskord uue pesa teha. Eks vaatab, mis saama hakkab. Jään püsima? Seekord... ma usun küll.

Minu kõige uuem postitus, mis ka eelmisesse pessa sai kirja pandud:

Tore on olla, kui aru ei midagi saa.
Olla ja mõistusetult vahtida tormi.
Mõelda ja leida, et eile kaevatet kraav
sai suuna vale, ja siis muutuda morniks.

Selline luuletus tuli praegu õhust. Ma isegi ei tea, miks. Pole ühtegi kraavi kaevanud. Kes siis ikka külmunud maapinda labidaga surkima läheb. Oleks ma kopajuht, siis oleks teised lood.

Homme on pühapäev ja valimised. Lähen valima. Erakond oli teada juba septembrist. Kandidaat on ka viimaks teada. Kõik saab olema ilus.

Käisin eile Ultima Thule juubelikontserdil. Tõnis Mägi oli ka ja... Hea oli. "Aed" tõi pisara silma ka. Tõnis Mägi vaatas, et tohoh! nutab siin lava ees. Aga ilus oli ju. Ei oskagi väga palju sõnu kirja panna seda kogu moosi kirjeldades. Muusika oli hea, kas olekski halba osanud sealt üldse oodata? Tunne oli hea, midagi kripeldas. Presidendipaar oli ka kohal. Soe tunne tuli sisse. Ja veel tulisemaks läks see tunne siis, kui kaks tohmanit Ilvesele külge pookisid igasugu uskumatuid valesid ning ise ennast kohutavalt targaks pidasid. Tahtsin oma tulisuses neile midagi halvasti öelda, aga ma siiski hoidsin ennast tagasi. Ja pean ka tõdema, et õllega koos Rock Cafés ajusid kaasa ei müüda. Jälle mindi kaklema. Alleaa, hoidke oma testosteroon ja östrogeen muudeks puhkudeks palun. Et siis jah... kontsert ikkagi. Hea oli.

Kolisin laudast ära. Enam ma ei peagi öösiti spordisussides koridorilõppu jooksma, et haisvat ja prill-lauatut "tualettruumi" kasutada. Enam ma ei peagi oma piimapakki akna taga hoidma. Enam ma ei peagi õhtul laua taga mantel seljas sooja otsima. Enam ma ei peagi keldrisse matkama, et duši all käia.
Prill-lauaga WC on ainult 2 meetri kaugusel. Külmkapp on ainult 2 meetri kaugusel. Radiaatoreid ei pea sisse lülitamagi, pigem tuleb hoida aknad kogu aeg lahti, sest seal on tõeliselt palav. Ja duširuum on ka vaid 2 meetri kaugusel. Ja pliit on ka.

Mõnikord hakkab hinges nii soe, et sel hetkel sa ei suudagi midagi muud tähele panna, et sul on hinges NII soe. Hiljem, kui hakkad olukorda meenutama, tulebki meelde vaid see, et sees oli hea tunne, aga mis parajasti tol hetkel ikkagi täpselt toimus, kuidas käitusid... ei meenu. Ja siis sa kirud ennast maa põhja, et oleks pidanud olema tähelepanelikum. Ja sa hakkad kahtlema, kas ikka olid asjad nii, nagu sa oma hingesoojuses mäletasid. Ja lõpuks sa ei saagi enam aru, mis tegelikult toimus. Kas sa mäletad ainult seda, mida sa suures rõõmus ette kujutasid, või mäletad sa seda, mis tegelikult toimus? Kas sinu reaalsus oli ka tegelikult reaalsus või oli see ainult irreaalne unistus?

Oeh. Happy-happy, joy-joy.

Minu kõige esimene avalik pesa on siin. Ja sellest järgmine avalik pesa on siin.
Iga pesaga on kaasnenud natuke erinevad mõttevormid ja ideed ja stiilid. Seda ma ei tea, mis nüüd ees ootab.

Võimalik, et kuuvarjutus pani mind uut pesa otsima.

Praegune muusikavalik tekitab süvenevat melanhooliat. Melanhoolia meeldib mulle, aga mõnikord on teda liiast. See on juba masendav...

Kummaline.

Ja just praegusel minutil on kuuvarjutuse täisfaas (või mis sõna nüüd selle kohta kasutatigi).

Taasnägemiseni.
Valin hommikul Sotsiaaldemokraadid.