Veerenni asumiseltsile õlg alla!

Hea Veerenni asumi elanik, teisipäeval, 28. oktoobril kell 18.00 toimub kohvikus Kuus Hernest (aadress Herne 6, eks ole) järjekordne kogukonna koosolek*. Esmalt arutatakse, kuidas Magasini 31 ja 31B kinnistutele planeeritav hoonestus võib mõjutada asumi tulevikku ja siinsete elanike igapäevaelu, misjärel astutakse suur samm lähemale Veerenni asumiseltsi loomisele. Mh vaadatakse otsa põhikirja mustandile, kohendatakse seda meie kõigi jaoks sobivamaks ja loodetavasti jõutakse otsuseni selts luua.

Mõttevahetuste kõrvale saab kohvikust head ja paremat mahesöögipoolist osta. 

Kui sind huvitab, kellega kõrvuti elad, või tahad teada, kas tulevik toob meie piirkonnas kaasa kinnisvarahindade tõusu või languse, tule, ütle ka sõna sekka!

*Varasemaist koosolekuist võid lugeda siit.

Kiusav kool saab alguse kiusavast ühiskonnast

3. oktoobril kirjutasin ERRi arvamusportaalis (kooli)kiusamisest nii:

„Klassi tuleb uus tüdruk. Kõik tundub sujuvat tavapäraselt: neiu tegeleb oma asjadega, suhtleb vabalt, aeg-ajalt ehk pisut edevalt, juhtub ka möödarääkimisi. Tüdrukul on teatud võimalusi, mida teistel ei ole. Ühel hetkel jäävad aga grupile ette tema kehaehitus ja hambad, riided ja soeng, tema kombed, teod ja kokkuvõttes isik tervikuna.

Tüdrukut hakatakse avalikult arvustama, tema tegevustele näpuga näitama, küsimata, kuidas ta end tunneb, andmata tüdrukule võimalust end kaitsta. Kui neiu püüab end grupile vastuvõetavamaks teha, leitakse tema juures üha uusi külgi, mida arvustada – ning kiusamine ei ole tänasekski päriselt lõppenud.

See tüdruk ei ole väljamõeldis, see tüdruk on päriselt olemas. Ja väga paljud selles suures klassis on mingil moel aidanud teda kiusata. Mõni kuulujutte kuulates, mõni neid teistega jagades, keegi kolmas kiusajaid õigustades või hirmust tülli minna lihtsalt kaasa noogutades. Mina ise vaikides, arvates, et olukorrale tähelepanu tõmbamine teeb asja hullemaks.

Suur osa – eriti just kaasanoogutajad ja vaikijad – isegi ei teadvusta, et on olnud kaudsed või otsesed kiusajad ning andnud sellega halba eeskuju nendele, kellel on veel lootust kiusamismustritest välja murda.“

Kes see tüdruk on? Miks ma temast kirjutan? Sellest võite edasi lugeda ERRi arvamusportaalist (siin), sest mu eesmärk ei olnud artiklit kajamisse lihtsalt ümber postitada.

Tahtsin hoopis jagada oma head meelt selle üle, kui paar päeva pärast artikli ilmumist leidsin meediast nuppe, tekste, mis puudutasid samuti kiusamist ning teistsugusele või „lihtsalt imelikule“ näpuga näitamist – ning seda täiskasvanute poolt. 

Esmaspäeval, 6. oktoobril kirjutas Sven Mikser kooseluseaduse pärast ja ümber toimunud agressiivset vastandumist silmas pidades (siin): „Koolikiusajad, kellelt nende tegude motiivide kohta aru päritakse, oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada. Pigem kehitatakse õlgu ja küsitakse vastu: „Aga mis ta siis on sihuke… muna!?“ Just nii saab enamuse võimetus mõista „teistsuguste“ teistsugususe põhjusi, piisavaks õigustuseks, et neid diskrimineerida.“

Samal esmaspäeval ilmus Eesti Päevalehe paberväljaande meelelahutusrubriigis Mart Niineste tähelepanek surnute austamisest ja elavate pidevast retsimisest: „Igatahes tundub, et meie kultuuritegelaste elu ja loometee on halvemal juhul üks lõputu rebaste retsimine ning paremal juhul lihtsalt leebe, kuid stabiilne koolikiusamine. See ulatub mürgistest remarkidest kuni selleni, et nii õpetajad (loe: kriitikud) kui ka neist eeskuju võtvad klassikaaslased (loe: publik) ignoreerivad neid. Kes selle kõik üle elab, on tegija.“

Mida enam täiskasvanuid teadvustab, et ka meie, hoolimata vanusest, sageli lastele oma sõnade ja tegudega halba eeskuju anname (mõnitades avalikult kedagi tema välimuse, apsude või lihtsalt-teistsugune-olemise pärast); mida enam meie, küpsed ja targad täiskasvanud jälgime oma käitumist, oma kommentaare meist erinevate kaaskodanike suhtes, seda suurem on tõenäosus, et laste omavahelist kiusamist jääb pikas perspektiivis vähemaks, seda enam kindlustame, et lapsed võivad lasteaedades, koolides ja igapäevases virtuaalsfääriski aina turvalisemas ja sallivamas keskkonnas vaimselt ja füüsiliselt terveks kasvada.

Seega mõelgem oma igapäevastele valikutele. Nagu kirjutasin ka artiklis: „Haarates perioodikaletilt järjekordse skandaalihõngulise väljaande, toetame oma ostuga kuulujuttude levitamist kui normi. Vastates portaalide üleskutsetele kellegi välimuse või isiklike valikute kohta anonüümselt arvamust avaldada, saates väljaannetele vihjeid tuntud inimeste poekäru sisust või öistest jalutuskäikudest – eriti olukorras, kus keegi on püsivalt meedia hammaste vahele järada võetud –, anname oma tegudega heakskiidu sellele, et kiusamine on sobilik ja vastuvõetav. Ka skandaaliootusega vürtsitatud pealkirjaga üllitisi lihtsalt huvi pärast avades teeme samal ajal lastele karuteene.“

Milliseid valikuid teed sina?

Kehra metsast Katalooniasse: 1921 versus 2014

Loen parasjagu Kaarel Robert Pusta erinevaid memuaare, mh „Saadiku päevikut“, milles Kehra metsas üles kasvanud kunagine Eesti diplomaat ja välisminister meenutab samme ja sekeldusi Eesti iseseisvumisel ning sellele tunnustuse saamisel, oma läbikäimist väga paljude oluliste Euroopa ametnike ja võimukandjatega, nende Esimese maailmasõja järgseid ja Teise maailmasõja eelseid kõhklusi Nõukogude Venemaaga lävimisel jne. Lugedes tekib huvitavaid paralleele tänapäevaga ning hulgaliselt mis-siis-kui-mõtteid, ohoo-seoseid ja vaata-aga-järeldusi.

Šotlaste, ent eriti katalaanide (jätkuvate) iseseisvuspüüdluste valguses oli väga huvitav lugeda 1921. aastal toimunud Rahvasteliidu konverentsist Barcelonas:

„Üldse lõi see konverents oma hea korralduse, katalaanide ületamatu külalislahkuse ning delegatsioonide sobiva koosseisu tõttu sõbraliku läbikäimise kõikide delegaatide vahel. Konverentsi auks korraldas Kataloonia omavalitsus isegi piduliku härjavõitluse, mis maksis mitme ilusa härja ja vaevatud hobuse elu.

Väljapaistev isik oli 1921. aastal Barcelona maavalitsuse esimees Puig de Catafalc, kes korraldas erilise vastuvõtu Balti riikide esindajatele ja esitles neid oma rahvale kui elavat tunnistust, et ka väiksemad rahvad võivad saavutada iseseisvuse. Katalaani rahvalaulude ja tantsude õhtul märkisin, et mõned viisid olid väga eestipärased ja üks tants täiesti meie kaerajaan. Kui ütlesin seda señor Catafalcile, arvas tema, et põhjus olevat lihtne: „Nii katalaanid kui ka eestlased on meresõitjad ja küllap teie mehed tantsisid siin meie tüdrukutega või ümberpöördult: katalaani poisid eesti neidudega...“

Barcelonas võis juba selgesti tunda omavalitsus-, kui veel mitte iseseisvusliikumist katalaanide seas. Rikkaim ja töökaim osa Hispaaniast Catalunya liideti Hispaania kuningriigiga küll juba 1479. aastal, kuid on säilitanud oma keele, kirjavara (nüüd küll ainult raamatukogudes), kombed ja kastiillastest erineva inimtüübi. Nõudmine oli, et kohalikud linna- ja maakondade valitsused (mancomunidad) moodustaksid autonoomse omavalitsuse (generalidad). See täideti kuningas Alfonso XIII troonilt ja maalt lahkumise järel 1932. aastal ja kadus jälle Hispaania kodusõja lõpul.“

Katalaanid on meie edukalt lõppenud püüdlustest inspiratsiooni saanud ka lähiminevikus, korraldades 2013. aastal oma iseseisvustahte väljendamiseks Baltimaade eeskujul inimketi. Praegune Kataloonia president soovib veel selle aasta 9. novembril läbi viia nn mittesiduva iseseisvusreferendumi. Seni pole nende kaugemas minevikus tehtud ponnistused (püsiva) iseseisvuseni viinud. Kas nüüd läheb teisiti?

Kaarel Robert Pusta memuaarikogumiku kohta saab lisaülevaate siit, mehe seostest Kehraga rohkem viiteid siit (artikli juures oleval pildil on küll vale onu). Ajaloo- ja (välis)poliitikahuvilistele saadan siitsamast Kehra metsast igatahes soovituse kogumikku lugeda.

Meeste päralt on arvamusvabadus

Pärast Arvamusfestivali tekkis vähemalt ühel ajakirjanikul hulk olulisi küsimusi, millele näis olevat pakiline koos lugejaskonnaga vastuseid leida. Kas Yana Toomi dekoltee Arvamusfestivalil oli seksikas või liiga julge? Millist huulepulgatooni võiks valitsuse infonõunik Ave Tampere veel kanda? Ja kelle peale Margit Härma nii kuri võis olla? Viidatud küsimustega pealkirjastatud Delfi fotogalerii Arvamusfestivali „väärivaimatest klõpsudest“ vajutas meedia ühele suurimale valupunktile: naiste esindatusele ja rollile ajakirjanduses. 

Naisi on meedias meestest oluliselt vähem näha. Näiteks Põhjamaade naisliikumise suve alguses korraldatud foorumi lõppdokumendis viidatakse uuringule, mille järgi on tele- ja raadiouudistes naiste osakaal keskmiselt umbes 30%. 2010. aasta ülemaailmsest meediaseirest nähtub, et Eesti meedias – nii tele-, raadio- kui trükiajakirjanduses kokku – olid naised toona uudiste subjektiks ainult 15%, mehed 85% juhtudest. Sealjuures on see vähenegi meediatähelepanu vildakas, keskendudes liiga sageli välimusele, perekonnaseisule või jõustades muul moel soolisi stereotüüpe. 

Kuna eesti keele õpetajana olen harjunud keskmisest rohkem tähte närima ja üksikasju märkama, jäi mulle Eesti ajalehtede arvamusrubriike lugedes silma, et sookaaslasi on neil lehekülgedel kuidagi vähe. [Et mitte siiski vaid oma kõhutundele tugineda,] jälgisin alates 15. juulist süstemaatiliselt kuu aega igal äripäeval nii Eesti Päevalehe kui Postimehe trükiväljaannete arvamuskülgi, pannes kirja, kummast soost inimesed sõna saavad (või võtavad). 

Naistevabad päevad

Samasugust soovõrdlust olen minevikus teinud ETV poliitikasaadetega „Foorum“ ja „Vabariigi kodanikud“, kus 2011/12. aasta hooajal moodustasid naised saatekülalistest vastavalt 14% ja 27%. Ka 2014. aasta esimeses „Foorumi“ saates polnud ühtegi naist, „Vabariigi kodanikesse“ üks siiski jõudis. 

Kas südasuvises trükimeedias oli olukord parem? Vaadeldud aja arvamusartiklites ja -tsitaatides oli Eesti Päevalehes naistel sõnaõigust 17% juhtudest, Postimehes 15% juhtudest, kusjuures jälgisin nii repliike, (anonüümseid) juhtkirju, lühemaid tsitaate kui pikemaid arvamusi. Kui anonüümsed arvamustekstid kõrvale jätta, on naiste mõtete osakaal Eesti Päevalehes 21%, Postimehes 18%. Kuu jooksul oli Eesti Päevalehes 3 päeva, mil naistele arvamuskülgedel üldse sõna ei antud, Postimehes oli nn nullipäevi lausa 8. 

2012. aasta kevadel ERR-ile kirjutatud pöördumisele sain vastuseks, et naiste väheses osaluses on mh süüdi erakonnad, kes pakuvad harva saadetesse naissoost poliitikuid, aga ka naised ise, sest vastavad eetrikutsele tihti eitavalt.

Juba varakult meisse juurdunud stereotüüpidest tulenevalt puudutavad (või saavad puudutada) mehed sagedamini nn maskuliinseid teemasid, arutledes asjust, mis suurema tõenäosusega on meeste jaoks tähenduslikumad või millel on stereotüüpselt „mehe nägu“. Olles ühiskonnana harjunud nägema teadjate-ekspertide rollis peamiselt mehi, on naiste esindatus arvamusliidritena või mis tahes muudel positsioonidel, sealhulgas poliitikas väga visa paranema. 

Potentsiaali ju on

Eesti ühiskonnas on kõrgharitud naiste ehk potentsiaalsete oma valdkonna ekspertide osakaal suurem kui kõrgharitud meeste osakaal. Naistel ja meestel on nii oma bioloogilise kui sotsiaalse soo kaudu erinev elukogemus, mh haridus-, tervise-, töö(turu)- jms kogemus; erinev nägemus vajadustest, võimalustest ja riskidest.

Mulle näib, et soovitades oma õpilastel iga päev ajakirjandust jälgida, tegin neile karuteene: ka üldiselt kvaliteetseks peetava meedia pilt on kõver ja sooliselt omamoodi ahistavgi. Kui (virtuaal)meedia paneb naiste puhul suurt rõhku seksikusele ja vähem või rohkem ostetavale ilule, andmata samal ajal naissoost ekspertidele arvamuskülgedel trükiruumi, siis mis signaali saadab see nii poistele kui tüdrukutele, kes ideaalis peaksid ajakirjandust jälgima just vaimse silmaringi laiendamiseks?

Üks levinud mõistatus kõlab niimoodi: „Isa ja poeg teevad autoavarii. Isa sureb ja poeg toimetatakse raskete vigastustega haiglasse, kus ta vajab opereerimist. Kirurg näeb patsienti ja ütleb: „Ma ei saa teda opereerida, ta on mu poeg.“ Kuidas on see võimalik?“

Paljudel võtab vastuse välja nuputamine omajagu aega, sest mõeldes opereerivast arstist, mõtleme alateadlikult esimese variandina tihti mehest, kuigi ka naine võib olla pädev kirurg. Mõeldes arvamusliidrist, mõtleme esimese variandina ...?

---

Arvamus ilmus 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis. Originaalteksti on mulle harjumuspäratult palju toimetatud, mistõttu näib lugu endale pisut võõraski, aga trükin siin ära just toimetatud variandi (ühe lauseosalise erandiga), et oleks puhtam ja läbipaistvam tunne.

3 tükki: kodulähedane kool, nipid vanematele ja riigikaitseõpe

Kuigi blogilugejale võib tunduda, et ma pole viimasel ajal väga sõnakas olnud, siis sõnu ja tegemisi on lihtsalt jätkunud rohkem mujale kui siia. Altpoolt võib leida lühikese kokkuvõtte ja edasiviited suve lõpus avaldatud tekstidele. Ükskord tuleb siia ka mõni verivärske kajamitekst niikuinii!

Õpetajate Leht: „Arvamusfestivalil olid haridusmõtted kaalukalt esindatud“ (22.08.2014)

Mari Klein tegi Õpetajate Lehes kokkuvõtte Arvamusfestivalil toimunud haridusaruteludest, mh Noored Kooli ja Huvitava Kooli ühiselt korraldatud hariduslaval minu poolt modereeritud diskussioonist „Kas kodulähedane hea kool on võimalik?“.

„Arutelu juhtivast särasilmsest Triin Toomesaarest õhkus silmanähtavat õhinapõhist õpetamist. Ometi ütles temagi ühel hetkel otse ja ausameelselt, et kuigi talle meeldib olla õpetaja ja ta teeb oma tööd rõõmuga, ei jaksa ta seda kogu aeg teha. Eriti olukorras, kus õpetaja maine on nii madal, et õpilased küsivad temalt otse, kas ta lasti pangast lahti, et ta õpetajaks tuli,“ vahendab Mari Klein lavalt kõlanud mõtteid.

Huvitava Kooli erileht Postimehe vahel: „5+1 näpunäidet õpetajalt lapsevanemale“ (01.09.2014)

„Suurem üleriigiline koolitarvikute osturalli on möödas ning uus õpitsükkel alanud nii pedagoogidel, õpilastel kui lapsevanematel. Kuigi on neid, kes usuvad last kooliuksest sisse lükates, et too seal lõpuks korralikuks inimeseks vormitakse, kasvab nende vanemate hulk, kes üha aktiivsemalt huvituvad sellest, mis lapse(ga) koolis toimub.

Teadlike vanematega lapse koolikogemus on väärtuslikum nii lapsele, tema perele kui kogu klassile, kellega koos laps õpib. Järgneb viis juhtnööri, kuidas tulevase täiskasvanu küpsemist toetada ning kooliaasta jooksul terve perega kasvada.“

ERRi arvamusportaal: „Mustade jõudude vastane kaitse 21. sajandi Eestis“ (02.09.2014)

„See suvi on olnud teisiti kui paljud möödunud suved. Sündmused Ukrainas on toonud kaasa ärevust, sügavat muretsemist ning üha uusi plärisevaid äratuskelli. Eesti ühiskond otsib nii sõpradelt kui ka iseendalt aina aktiivsemalt kinnitust, et me oleme tõesti kaitstud. Kuigi uuringud on näidanud, et meie rahva kaitsetahe on kõrge, on sel suvel meedia ridades ja ridade vahel ometi korduvalt esitatud küsimust: mis kindlustab, et sõjategevuse puhkemisel ei saa Läänemerest mootorpaatide Rootsi-suunaline võidusõiduareen, vaid suudame ja soovime end ühtse kogukonnana vähemalt 5. artikli täieulatusliku rakendumiseni Tead-Küll-Kelle eest kaitsta?

Ühe potentsiaalse võluvitsana kaitsetahte tõstmisel on käidud välja idee kohustuslikust riigikaitseõpetusest gümnaasiumiastmes. Õnneks on haridus- ja teadusministeerium selle mõtte esialgu kõrvale tõstnud. Miks õnneks?“

Jätku lugemist! Ja järgmise korrani!