Üks või teine

Mul on
soojad käed
ja külm süda -

kaht head asja ju
korraga ei saa.

Mul on
külmad käed
ja soe süda,

kui pole kindaid,
ent valge on maa.

Umbes veerand teekonda on läbitud...

Õpetaja Toomesaar on Jüri Gümnaasiumi põhikooliklasside ees seisnud õige pea juba 4 kuud. Pikad tööpäevad ja -ööd, vähem või rohkem ebaõnnestunud tunnid ning põhjalik eneseanalüüs ja -süüdistamine, kokku kuivanud rahakott ning üha raskemad valikud toidupoodides. Kas olen oma otsust kahetsenud?

Tunnistan, septembri lõpus küsisin endalt üle, kas olin ikka teadlik, millega end Noored Kooli programmiga liitudes seon, aga jõudsin järeldusele, et olin vägagi hästi kursis. Sellele küsimusele vastuse leidmisest alates pole ma kordagi isegi tulnud mõttele oma valikut ringi kaaluda. Pigem tunnen päev päevalt, et kui saan selle tohutult üüratu väljakutsega hakkama, saan hakkama pea kõigega, millele piisavalt pühendun!

Jah, endiselt olen väga väsinud ning aeg-ajalt tahaks meeleheites põrandale viskuda ja karjuda midagi keeles, millest ma isegi aru ei saa. Jah, aeg jookseb endiselt eest ning seda ulmelises tempos. Kuidas on võimalik 24 tunni sisse mahutada need tervislikud 8 tundi und, 5-6 ainetundi õpilaste ees ehk siis u. 8-10 tundi koolimajas, 6-8 tundi vaba aega, kuhu peab mahtuma ka u. 5 tundi lisakoolitööd tundide planeerimise ning tööde parandamise näol?! Keskmine unetundide arv (t)ööpäevas on mul praegu veel vaid 5 tundi, samas – esimese veerandi algul oli see pelgalt 4 tundi. Progress! Areng on ka see, et ma pole mitu kuud kooliunenägusid näinud, väga üksikud erandid välja arvatud, needki pigem klassiruumist väljapoole jäävas kontekstis. 

Kõige suurem väljakutse on aga jätkuvalt õpilastega parajalt sooja kontakti saavutamine. Olen nii mõnegi koolipäeva lõpus klassiruumi aknast välja vaadanud ning mõelnud, kas ja mida teen valesti, et ma nii paljude õpilaste jaoks olen karm ja kuri krunniga tädi, kes liigseid nõudmisi esitab. Samas on üha enam tekkinud neid säravaid ja soojasid naeratusi, positiivseid tervitusi koridorides, mingisugust kokku kuulumise tunnet, huvi teatud protsesside vastu, initsiatiivi oma õpiülesannete tegemiseks, seda vaikselt kuulamise momenti klassiruumis, mis võtab mõnikord südame alt õõnsaks – tõesti, neid huvitab see, mida räägin. Need hetked on minuga üha sagedamini ning tugevamalt kaasas.

Mis puudutab õpetaja töökoormust ning riigi poolt pakutavat palka, siis ma ei viitsi sellest isegi enam rääkida mitte. Visates siia kõrvale kohe nt riigi jaoks ühe olulisema teema, mis on iibe tõstmine, siis perekonda sellise palga juures mina iial luua ei julgeks, vaevalt saan iseendagagi hakkama. Rääkimata sellest, et kui ühel hetkel peaks nt lapse kõrvalt veel tööle tagasi minema, jääks oma laps selle meeletu koolitöö kõrvalt kindlasti piisava tähelepanuta. Kokkuvõttes on haridus-, ent ka nt maksusüsteemi ülesehitus nii vale kui veel olla saab, aga muudatused, reformid, mida suure suuga välja hõigatakse, on kõik enamasti kosmeetilised, et valimisteks vajalikud linnukesed potentsiaalsetele valijatele nina alla heita. Püüan säilitada kohati naiivset usku muutuste võimalikkusesse ka Eesti poliitilisel maastikul.

Nüüd aga – pärast pisikest virtuaalkraaksatust – pean sukelduma tagasi koolitöösse, sest õpetaja töönädal algab juba pühapäeval. Pean pidama plaani, mis järjekorras parandada kontrolltöid ja vihikuid, et kõige selle järel viimaks esmaspäevaseid tunde kavandada ning materjale ette valmistada. Hommikuti luban endale tihti liigset uimerdamist ning õhtuti kirun end siis maa põhja, et päeva hoogsamalt käima tõmmata ei suutnud. Loodame, et täna läheb teisiti...

Surmakutsar

Kihutan mööda oma
südame pimedaid
maanteid.

Vahelduvad
tihe ja terav
jäine vihm,
paks ja piimjas
udu.

Maantee on tühi,
sõitjaid siin rohkem
ei olegi kunagi olnud.

Aeg-ajalt hüppab teele
julgeid särasilmi,
lootuses veel jõuda
kuhugi.

Ent ma ei jõua
ega julge pidurdada
- libe on -
ja nii ma sõidan
neist üle
silmad kõvasti
kinni.

Ükskord üsna ammu
võtsin su peale,
aga viimaks sa ütlesid,
et sõidan liiga kiiresti
ja teen valesid pöördeid
ning paarisaja kilomeetri pärast
ma panin su maha,
sest enam ei jaksanud
endas kahelda.

Nüüd aeg-ajalt 
vuhisen sust mööda 
ja mõtlen, et
kui sa viskuksid
uuesti keset teed,
kas ma pidurdaksin
ning peaksin kinni
või sõidaksin sust
lahtisilmi üle.

Päevad kõik on kalendris kinni

Esimene kuu noore kooliõpetajana on jäänud selja taha. Esimesed hirmud on ületatud, esimesed pisikesed võidudki võidetud, ent lõviosa sellest pikast ja keerulisest teekonnast on alles ees. Olgugi, et väljakutsed on tohutud, jätkub mul tahtmist ja pealehakkamist. Mis sest, et nii mõnelgi pärastlõunal istun klaasistunud pilgul oma klassiruumis, küsides endalt, mis läks valesti; mis sest, et analüüsin juba toimunud ning veel toimumata tunde hommikuti hambaid pestes, tööle sõites või sealt lahkudes ja öösel uinudeski; mis sest, et septembrikuu unetundide koguarv on üks mu senise elu väiksemaid, ootan innukalt järgmist nädalat. Mõtlen, kuidas teha tunde õpilastele huvitavamaks, kuidas selgitada paremini kohati kuiva ja teoreetilist, ent ometi vajalikku õppematerjali, kuidas õpilasi tunnitegevustesse rohkem kaasata ning – ja see pole sugugi väheolulisem – kuidas selle meeletu mõtte- ja ettevalmistustöö juures ise ellu jääda.

Mõned täiendavad tähelepanekud:

- Õpilased on huvitavad. Nad on kohati keerulised ning mul on aeg-ajalt neid raske mõista, ent tunnen, et olen selle nelja nädala jooksul siiski astunud pisikese sammu või poolteistki edasi ja lapsi juba oluliselt paremini tundma õppinud. Olen aru saamas nende motiividest ning mõtetest. Samas tunnetan, et läheb veel väga palju aega, enne kui õpilased mind piisavalt usaldavad, enne kui saavutame klassiruumis sellise vastastikuse kontakti, mis annaks võimaluse muuta tunnid senisest olulisemalt mängulisemaks ning mitmekülgsemaks. Ootan seda aega põnevusega.

- Unenäod on peamiselt koolitööst. Kool, õpilased, tunni- ja töökavad ei jäta mind pärast uinumistki. Pigem ärkan hommikul üles teadmisega, et nii mõnigi aeganõudev asi sai tehtud. Hiljem avastan, et tehtud sai küll, aga unes, mitte ilmsi. Lõpuks tuleb ka tegelikult asja kallale asuda.

- Kohv on (endiselt) mu hea sõber. Kilode viisi vihikuid, klassikomplektide kaupa kontrolltöid ning lugemiskontrolle parandades kulub suur, soe ja piimavahune kohv igati marjaks, turgutades mind nii füüsiliselt kui vaimselt, pakkudes pisikest, ent ometi hädavajalikku kõrvalnaudingut.

- Koolipäevad kihutavad mööda kosmilise kiirusega. Tõsi, see juba on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ent samamoodi jätkates ma ei imesta, kui need kooliaastad on paari silmapilgutusega möödunud ning mulle jääb lõpuks vaid võimalus tagasi vaadata ja nostalgitseda, meenutades oma õpilasi, lennukaaslasi, kolleege, häid ja halbu juhtumeid, tunda rõõmu õnnestumistest ning naerda ebaõnnestumiste üle.

Oh, tunnen, et olen selle kuu jooksul meeletult kogenud ja õppinud, avanenud ning arenenud. Teadmine, et suuremad raskused on alles ees, annab vaimu- ja tahtejõudu. Teadmine, et ükski päev pole teineteisega sarnane, tekitab huvi aina edasi astuda. Teadmine, et ma pole üksi, vaid minusuguseid pisut nupust nikastanud noori on Eesti koolides veel, teeb meele rõõmsaks ning paneb kannatamatult ootama meie lennu järjekordset kokkusaamist, et oma kogemusi, oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada, nende üle naerda, võib-olla nuttagi, et siis jälle naerda, naerda, naerda vaid võidu…

Viivi Luik “Põliskevad”

Naera, naera, naerame võidu,

kes naerab paremini

läbi tuliste suvede

ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi

otse ja pugemata.

Päevad kõik on kalendris kinni,

kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes

pesitseb põliskevad.

Minu kondid on kuusepuised,

valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,

suislepp see veretabki.

Armastus hulgub ilma mööda,

kättpidi teretabki.

Soovita(ksi)n ka lugu “Naera, naera” Tõnis Mäe esituses, aga sinutoru.com varasalves seda ei ole kahjuks.

nagu norras

tahaksin täna
loopida taldrikuid
pilduda kruuse ja peksta
klaase kildudeks
piki põrandat
rebida kardinad puudelt
lõigata ribadeks vaibad
heita aknast välja
raamatud ja riided
keerata pahupidi
padjad ja tekid
ning värvida seinad
vaheldumisi 
ketšupi ja majoneesiga

et mu eluruum
peegeldaks pisutki
segadust mu sees

aga selle asemel
ma pesen nõusid
triigin pesu
poleerin põrandaid
ja klopin vaipu
pühin tolmu
kastan lilli
nühin aknaid läikima
paigutan ümber raamatuid
ning arhiveerin arveid
ja asetan
oma õigele kohale
iga viimse detaili

et mu eluruum
ei peegeldaks
mitte mingil juhul
seda segadust mu sees

vaid ma paistaksin teistele
aga eelkõige iseendale

korras