reede, 16. oktoober 2009

Need KÕIK on eelkõige SULLE! Soolisest võrdõiguslikkusest.













Sooline võrdõiguslikkus ei ole enam ammu ainult naisteteema. See, kuidas meedia kujutab ja kujundab sugupooli, soorolle, ühiskonna arusaamu naistest j
a meestest, on nii naiste kui ka meeste probleem. Ma ei saa aru, miks kõik end feministiks ei nimeta - feminism on ju ometi liikumine naiste ja meeste poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse heaks. Mis selles halba on? Jah, feminismil on ka oma allharud, aga süvenegem enne nendesse ja ühiskonnas eksisteerivatesse kitsaskohtadesse ja siis pildugem: "Pseudoprobleem!" Unustagem stereotüüp, et feministid ja soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejad on "koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad".

Kas sooline ebavõrdsus eksisteerib? Jah. Ja see on fakt. Kui leiate, et sooline palgavahe on müüt, siis ma ei hakka teie uskumusi hetkel ümber lükkama. Aga sooliseks ebavõrdsuseks võib näiteks ka lugeda ühiskonna arusaama meeste rolli(de)st - mehel on vaja iga (töö)päev end oimetuks rügada, et vastata ühiskonna standardile edukast meesisendist - hea töö, uhke(d) auto(d), maja, suvila, firmariided, ilus ja hoolitsetud naine ning eliitkoolides käivad lapsed. Enamik mehi lihtsalt loobub standardi nimel pingutamast ning muutub ajaga lodevaks diivanikaunistuseks, alkohoolikuks, naisepeksjaks jne jne. Kõik soostandardid - nii meeste kui naiste - on omavahel läbi põimunud. Selle asemel, et luua pinnast võrdsete sugupoolte jaoks, tundub ühiskond nautivat ning taasloovat naiste ilukultust ning meeste jõu(kus)kultust. Nendest soostereotüüpidest omakorda tulenevad aga noorte tüdrukute ja poiste (haridus)valikud, nendest standarditest tuleneb ka näiteks see, et mehed väärtustavad end rohkem kui naised. Naised on läbi aegade sunnitud tahaplaanile - nad on pidanud olema vagad, tagasihoidlikud, passiivsed ning juhinduma oma mehest, tuginema temale, järgnema talle kuhuiganes. Seda kõike on näinud ette ühiskondlik standard. Ja see ei ole muutunud. Naisestandard näeb endiselt ette, et me oleksime tagasihoidlikud, ilusad, passiivsed kehad. Naised ei istu küll enam nii sageli kodus ning nende võimalused on märgatavalt laienenud, aga eelmainitud iganenud ootused on leidnud endale hoopis teistsugused, modernsemad väljundid.

Ma võiks sellest lõputult rääkida. Ma võiks sellest oksendamiseni rääkida. Ja oksendada ma mõnikord tõesti ka tahaksin. Neil õhtutel, kus ma olen oma lõputöö raames jälle süvenenud soolist ebavõrdsust, mh ka seksuaalset väärkohtlemist puudutavatesse materjalidesse, lugenud ühiskonna suhtumist väljendavaid artikleid, kodanike kommentaare, vaadanud naiste- ja meesteajakirju, reklaame, saateid, hoomanud igast õhumolekulist minu suunas paiskuvaid arusaamu soostereotüüpidest... neil õhtutel ma tunnen, kuidas ühiskond mind lämmatab, kuidas need stereotüübid mulle näkku naeravad, kuidas nad mind alla suruvad, ning mul läheb süda pahaks ja ma ei saa hingata. Neil õhtutel ma tahaks lihtsalt ära põgeneda, karjudes: "Te kõik olete haiged!". Aga kuhu on põgeneda? See haigus on igal pool...

Järgnevad videod on kõik inglise keeles. Eestis on teema veel kahjuks marginaalne "naiste näägutamine".

Esiteks: näide sellest, et feministid ei olegi kõik koledad, paksud, karvaste jalgadega ning omasooiharad naised, kes vihkavad mehi ja lapsi ning arvavad, et naised on meestest paremad:


Tõsisem teemaanalüüs ühiskonna, aga eelkõige meedia soorollide käsitlemisest ning selle mõjust ühiskonnale.


http://www.youtube.com/watch?v=6AKyKd0CupU <- Siin on näiteid naiste (kehade) kujutamisest reklaamides. Ja veel:

Ja kaks näidet, mida "söövad" endale sisse lapsed, vaadates "süütuid" multifilme.




Minul on igatahes kõrini ja ma leian, et igal end väärtustaval naisel samuti.


pühapäev, 6. september 2009

Mida kõike inimesed ei otsi...

Päris huvitav on jälgida, milliseid otsinguid inimesed google'isse sisestavad ning veel huvitavam on näha seoseid, kuidas inimesed oma otsisõnadega otsapidi minu blogisse jõuavad. Viimase 2 nädala jooksul on google'ist mind üles leitud nende sõnadega (alati ei ole muidugi loetud, aga otsimootor annab nendele otsingutele vastuseks ka mu blogi aadressi):

ma oskan - (otsiti Eestist, aga venekeelsest google'ist)
kesk-euroopa koduämblik

Kesk-Euroopa koduämblik

jahumardikas

kõik õunast

(mu isa ma mu õnn ja rõõm) - (täpselt sellises sõnastuses otsing oligi)

bioloogiline vanus

filosoofia ainetöö

“seto hümn” - (otsiti Soomest, Espoost)

sure koer

mahakantud naised

paberlilled

seb panga asjad

kodakondsusest loobumine - (otsiti Soomest, Lahtist)

jahumardikas - (tundub, et jahumardikamure on tihe nähtus)

Tegenaria domestica - (eestikeeli harilik majaämblik)

neljapäev, 27. august 2009

Tuleb välja, et ma ei olegi täisealine...

Käisin täna Wellness keskuses (Narva mnt 7, VI korrus, ruum 630) oma bioloogilist vanust mõõtmas. Tuleb välja, et olen oma tegelikkust vanusest hoopis 4 aastat noorem ehk siis bioloogiliselt olen alles 17-aastane. Kuidas see mul küll õnnestus? Kõik ülejäänud näitajad olid ka üllatuslikul kombel korras, mh keha rasvaprotsent, mida arvasin üüratu olevat. Aga see on mul rohkemgi kui lihtsalt normaalne. Hoopis väga normaalne on. :) Ainult lihas vajaks kasvatamist. Arvate, et viitsin või? Mkmm. Võib-olla kunagi hiljem... hiljem. Siis kui "hiljem" kätte jõuab. Praegu ei tunne, et oleks aeg...

Oh, kooliaeg, oh, kooliaeg... valmistun. Vaimselt. Füüsiliselt ei viitsi veel... Aga hiljem. :)

teisipäev, 25. august 2009

Tere, mina olen Triin ja ma olen arahnofoobik.

Mis mõttes on Eestisse jälle sattunud uued ja suured (!) ämblikuliigid?! Kes neid kutsub siia? Saaremaale mind enam eriti ei kisu vist... Arvestades, et neid "kõige uuemaid" just sealt leiti. Olgu, Setumaal on ka kõiksugu üüratute tagumikega ja karvaste jalgadega ämblikke, aga Setumaa on Setumaa. Sinna ma lähen niikuinii, sest ma tahan ja pean ja saan ja sada muud põhjust. Ja sel suvel oli seal isegi põnev jälgida üht suure pepuga ämblikku võrku lennanud kärbest maja seinas asuvasse "koopasse" vedamas. Aga "haruldased herilasämblikud"? Ei, aitäh, tõesti! Ämblikud on huvitavad ja ilusad ainult seni, kuni nad minust (olenevalt nende suurusest) 30 cm ("miniämblikud") kuni 1 km (tarantlid ja muud õudused) kaugusel on (või eraldab meid, st ämblikuid minust, tugev klaas, et nad ei saaks mind rünnata, sest see neile meeldib, ma tean küll). Olgu, kodus olen ma juba peaaegu ämblikega harjumas, täpsemalt nende väiksematega ja nendega, kellele meeldib tualettruumis end kodusena tunda. Aga samas on kodus ka kolesuuri ja nõmedaid ämblikuid, keda võib tavaliselt leida vannitoast (tundub, nagu nad oleks suurest niiskusest paiste kasvanud ja karvaste koledate jalgadega) - pakun, et tegemist on tegenaria domestica'ga ehk hariliku majaämblikuga. Google'ist pilte otsides tulid külmavärinad peale. Ja lisaks on majandusruumis õnnestunud näha juba 2007.aastal "uudiseks tehtud" hiidämblikuid ehk teisisõnu tegenaria atrica'id (Kesk-Euroopa koduämblik). Ma ei oska muud sellistes olukordades teha kui lihtsalt veidralt "tantsida". Koduhoovis (ja toaski) olen vist näinud ka metellina merianae't ja meta menardi't - mõlemad täitsa levinud liigid Eestis - rääkimata lõputust hulgast pisematest ja suurematest ämblikest, keda ma tuvastada ei suuda ja ega eriti ei soovigi. Sügelen juba pikemat aega siin...

Ega's nüüd pole muud kui... anonüümsete arahnofoobikute koosolekule...
______________________
Pilt on Eesti Päevalehest - http://static.epl.ee/pildid/2009/normal/159769.jpg, kes sai selle mingeid teid pidi Wikimediast.

neljapäev, 2. juuli 2009

See mänguline maailm...

Olen hakanud tihedamalt harrastama minu-jaoks-mitte-nii-väga-uut ekstreemspordimängu - "kaota telefon, leia telefon". Viimase kuu jooksul olen seda juba 2 korda mänginud. Juuni keskpaigas "istutasin" telefoni nr. 36 bussile, sõites kesklinnast Mustamäe suunas. Objekti kadumise avastasin, kui olin bussist väljunud ning juba ühiselamusse jõudmas. Lootsin heade leidjate headele kavatsustele, ohkasin ühikatoas paar korda kõvasti ning sõitsin trolliga tööle. Tunne oli... telefonitu. Tööl helistasin endale, vastu võttis bussijuht. Väikesed kokkulepped ja juba ma tuiskasin tänukommid näpus "Kosmose" bussipeatuse suunas. Telefoniga koos oli jälle hea olla!

Täna istusin raamatupoes ja uurisin raamatut. Nähtavasti libises telefon kotist välja, sest 30 minutit hiljem, mil olin poele veel mitu tiiru peale teinud, polnud telefon enam minuga. Telefon kadus aga kindlasti poes, sest viimati kasutasin seda sektsioonis "Eesti ajalugu". Teate seda tunnet, kus mõtlete - "oh, justas, mitte ometi JÄL-LE"? Ei tea? Abivalmis müüja lubas kasutada lauatelefoni, mille abiga sain teada, et telefon sõitis tol hetkel Kopli suunas. Suutsin kokku leppida telefoni taasliikumise vanalinna poole ning tunni pärast oli see nukker föön jälle minuga ning telefonileidjaonu taas premeeritud.

Võib-olla ei ole telefon meie-vahelise suhtega rahul ning ta tahab rohkem põnevust, proovides seetõttu kogu aeg ära haihtuda. Võib-olla ei ole ma lihtsalt hea telefoniomanik, sest läbi aegade on mulle meeldinud veel muidki sarnaseid mänge nendega mängida, nt. "kaota telefon igaveseks", "kukuta telefon tualetipotti" ja "lase telefon varastada". Pean asja analüüsima ning oma praeguse telefoniga mingisugusele kokkuleppele jõudma. Nõnda ei saa asjad enam jätkuda.

Stiilinäiteid (piltidel ei ole siiski minu telefonid, lihtsalt olukord on sama):