esmaspäev, 21. juuli 2014

„Triinude mäng“ (6/7): koolide sootegelikkus

Trienerys istub aias ja vaatab, kuidas kurgid kasvavad. Kurkide imetlemise ja herneste nosimise vahel kerkib Trieneryse mõttesoost esile minevikus korduvalt kuuldud muster: 

„Mehed lihtsalt oskavadki paremini, nad on teistsugused.“

Nähtus, mille olemasolust haridusmaastikul olin teadlik juba enne õpetajakogemust (ja enne õpetajaksminemisele üldse mõtlemistki: vt siia), sai Noored Kooli programmis osalemise käigus (kahjuks) kinnituse. Nimelt on naistel ja meestel, tüdrukutel ja poistel haridussüsteemis erinev väärtus ning neile on ka selged erinevad ootused. Sealjuures puudutab see nähtus nii õpilasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid, rääkimata ühiskonnast laiemalt.

Õpilased
Poisi kolm on liiga sageli samaväärne tüdruku viiega. Mida see tähendab? Ei, mitte seda, et poiss ja tüdruk pingutavad sama palju, aga poiss saab kehvema hinde kui tüdruk. Poiss pingutabki näiteks 54% ja tüdruk 92% ning hinded on sellele vastavad. Soorituse erinev väärtus tuleneb tüdrukutele ja poistele seatud ootuste erinevusest. 

Kui poiss saab kolme, on see ootuspärane, aktsepteeritav; norm, millele vastates on poiss täitsa tubli – samuti nagu tüdruku viis on ootuspärane ning teenib ära sõnad täitsa tubli. Kui tüdruk saab kolme, vaatavad sellele viltu tihti nii vanemad, kaaslased kui õpetajad. Tüdruku kolm on samaväärne poisi ühega: mõlemal juhul hakkavad (sageli alles siis) nii õpetajad, vanemad ja eakaaslased uurima, mis toimub.

Teistpidi tähendab poiste ja tüdrukute tulemuste erinev väärtustamine seda, et kui poiss tahab olla väga tubli, on tal ruumi pingutada ja õppida neljadele või lausa viitele. Tüdrukul pole selles süsteemis väga tubli olemiseks võimalust, sest tema hinne viis on juba norm – nii üks korralik ja normaalne tüdruk peabki ja sageli pole viitele õppimine üldse eraldi kiidusõnu väärt.

Mõistagi ei puudu haridusmaastikult fraasid „tüdrukutele meeldibki töövihikut täita“, „poisid vajavad rohkem pühendumist/erilisemaid meetodeid“, „poisid on poisid“, „ega ta mul mingi tüdruk ei ole“, „poisid on huvitavamad“ jne. Kui oleksin tütre ema, oleksin väga mures, miks mu lapsele visatakse töövihik ükskõikselt lauale, sest „ta on niikuinii rahul“. Kui ma oleksin poja ema, oleksin väga mures, miks mu last pidevalt alahinnatakse ja tal lõdvalt üle mittemidagiütleva lati astuda lubatakse.

Kas keegi on üldse küsinud, mida tüdrukud tegelikult tunnis teha tahaks või julgustanud neid vähem korralikud olema? Kas keegi on mõelnud, mida tegelikult varateismelisele noormehele tähendab fraas „kolm ongi koolipoisi hinne“ ehk teisisõnu – ära mingil juhul rohkem pinguta, muidu oled imelik?

Õppematerjalid
Õpikud-töövihikud toetavad sageli tüdrukute ja poiste väärtuste erinevaks kasva(ta)mist ning stereotüüpe. Õigemini sõltub siin väga palju õpetajast, tema tahtmisest ja oskusest arutelu suunata. Kirjandusõpikust pärit lugu üksikust naissoost emakeeleõpetajast ja meessoost tööõpetuse õpetajast, kes teineteist vahetult enne jõule leidsid, oli õrn stereotüüpe sisaldav näide. Samas õpikus aga tituleeritakse Berti kommet päevikut pidada korduvalt – ning sealjuures halvustavalt – tüdrukulikuks, õpilastele esitatakse kummalise alatooniga küsimusi a la „kas sinu ema tabavad ka aeg-ajalt tervisliku toitumise hood?“ ja „kas sinu meelest on sobilik, kui tüdrukud ise poistele külge löövad?“

Enamik autoreid ja suurkujusid meie õpikuis on samuti mehed; teoste autorite poolt kirja pandud kangelaste hulgas on poisse ja mehi nende vastassugupoolest märkimisväärselt rohkem. Samas kuulutas eelmine haridusminister häälekalt, et eriti just poistel on tunnis igav; nii mõnigi haridusekspert on väljendanud, et koolides loetav kohustuslik kirjandus on just poistele hävitavalt üksluine ning poisid vajavad üldse rohkem pühendumist ja õpetajad peaksid tunde just poiste järgi sättima.

Julgen väita, et viga on ikkagi kuskil mujal.

Õpetajad
Eesti koolide femineerumisest on kirjutatud väga palju (mure)artikleid ning aeg-ajalt tundsin end isegi süüdi, et naisõpetaja olen. Niigi on naiste rohkus koolides suur probleem ja ma julgesin minna seda süvendama. Enda lohutuseks olin vähemalt vaba potentsiaalsest süüdistusest õpetajaskonna vananemise pärast, sest Euroopa Liidu normide järgi olen endiselt noor.

Täheldasin, et nais- ja meesõpetajatele on kohati erinevad ootused, seda kusjuures nii kolleegide ja juhtkonna kui ka õpilaste – kõige ausama ühiskonna peegli – poolt. Mitmed mu teismelised poissõpilased eeldasid, et ma ei oska arvutit kasutada, et ma ei suuda sporditeemadel kaasa rääkida ega tea tegelikult maailmaasjadestki suurt midagi. Fenomen, millele mina nende 2 aasta jooksul ei suutnudki lõplikult pihta saada, oli see, miks meesõpetajad põhikooliõpilaste hulgas naistest selgelt populaarsemad on. Fraas „mehed ongi paremad õpetajad“ ei ole argument, sama hästi võiks väita, et „virsikud ongi paremad kui nektariinid“. Kuidas kellelegi ning sõltub ka konkreetsest puuviljast. Minu kool oli lõpuks otsustanud lemmikõpetaja valimistel nais- ja meesõpetaja kategooriad eraldi tõsta, sest seni olid lemmikõpetaja tiitli võitnud igal aastal vaid mehed.

Õpetajaskonna hulgas torkas veel aga silma, et meespedagoogidele antakse rohkem vabadust tähtaegadele ja teatud normidele vastavuse suhtes ehk teisisõnu lubatakse naisõpetajatele (ja naisõpetajad ise lubavad endale, raputan tuhka pähe ka) vähem eksimist ja isepäisust; ka toob eksimine ja isepäisus naisõpetajale tihedamini kaasa mingit sorti tõrelemist või sellele viltu vaatamist. Mehi on haridusmaastikul niigi vähe, järelikult tuleb neid (rohkem) hoida?

Lapsevanemad
Kodu ja kooli suhted on üldiselt naiste, st emade (või vanaemade) asi: õpetajatega vahetavad kirju ja sõnumeid peamiselt emad; arenguvestlustel nägin kokku 4 isa, kes olid need samad isad, kes lastevanemate koosolekulgi käisid; õppekäikudel ja teatrikülastustel olid kaasas ainult emad. Küll aga – kui kodus oldi otsustatud, et laps või olukord on keskmisest problemaatilisem ehk teisisõnu vajas „kõvemat kätt“, võttis õpetajatega suhtlemise üldiselt üle isa.

Koduseid töid ja nende tegemist kontrollis vajadusel peamiselt ema. Kui lapse või pere hinnangul oli tegu mingi keerulisema ainega, oodati abi eelkõige isalt. Mis vanemate puhul mind aga kõige enam kukalt kratsima pani, oli nende soopõhine suhtumine oma (poiss)lapsesse: tihti öeldigi välja, et nad ei oota oma pojalt üht või teist asja, sest tegemist on poisiga. „Poisid lahendavadki asju rusikatega“, „poisid ei oskagi niisama rahulikult olla“, „poisid ei peagi õppima neljadele-viitele“.

Kui nad täiskasvanuks saavad, need fraasid lihtsalt teisenevad pisut: „mis mees sa oled, kui kakelda ei oska“, „mehed peavadki rohkem riskima“, „mehed peavadki naistest rohkem palka teenima“.

Haridusliidrid
Mis soost on aga meie haridusliidrid? Allolev pilt 2011. aasta septembrikuisest „Foorumist“ ilmestab seda väga hästi: femineerunud õpetajaskond, aga maskuleerunud liiderkond. Mida kõrgemale pulgale haridusvaldkonnas vaatame, seda vähemaks jääb seal naisi. Nn eliitkoolide direktorid on valdavalt mehed, haridusekspertideks ja -visionäärideks tituleeritakse nii meedias kui sellest eemal samuti pigem mehi. Naine haridusmaastikul on töömesilane, mitte ekspert.


Ma ei heida Ossinovskile ega ühelegi teisele meessoost haridusliidrile ega -eksperdile ette, et nad mehed on, aga tahan näha, et ka haridusvaldkonna tippudes teadlikumalt jälgitaks, ega naisi kogemata klaaslae alla ei pole unustatud või mehi ilma põhjuseta klaaseskalaatorile tõugatud.

Kokkuvõttes kirjeldatakse naiseks olemist haridussüsteemis valdavalt negatiivselt: tüdrukud tuubivad mõttetult, naispedagoogid ei saa õppetöö poistele piisavalt huvitavaks tegemisega hakkama. Samas jäävad hammasrataste vahele ka poisid, kes ei õpi pingutama, sest kolm ehk nibin-nabin sooritus - 50% teadmisi - on väga lihtsalt saavutatav ning sealjuures ühiskonna poolt aktsepteeritud. Noormeeste huvi pingutada, konkureerida ja aina rohkem saavutada kaob seetõttu ka üsna varakult.

Tüdrukute veri-ninast-välja-pingutus ei tähenda samas midagi erilist ei õpetajatele ega kaaslastele. Kõrgkoolid on noori naisi täis, kuid kõrgharitud naine on kõrgharitud mehest (endiselt) väärtusetum, sest nii nagu „load ei sõida“, nii ka „paber ei tähenda midagi“, eriti kui sa oled naine.

Direktorid eliitkoolides, kust need „mõttetult liigkorralikud tüdrukud“ valdavalt tulevad, paigutavad koos haridusekspertidega koole tuimade eksamitulemuste põhjal edetabelisse ning vangutavad ühiselt pead, mida küll naisõpetajatega pihta hakata, et nad poissõpilasi paremini õpetaksid.

Mis on kirjeldatud pildil valesti?

3 kommentaari:

Elo-Maria Roots ütles ...

Õige jutt. Kui Sa pole sellega juba tutvunud, võib Sulle huvi pakkuda selline uurimus: http://www.enu.ee/lisa/468_Kas_opilased_voi_poisid_ja_tydrukud_Artiklikogumik.pdf

KRISTIN ütles ...

Minul on nii, et mulle meeldivad erineva kujundusega samadest asjadest (näiteks kaustikud, pluusid, kotid jne.) need, mida on vähem. Soovitavalt üksainus, see teeb asja kohe eriliseks ja ma tahan just seda. Vahel paneb ennast ka muigama, kui oma motivatsiooni kohe läbi näen, aga nii see on. "Haruldasem" on "ilusam", "parem". Nii et ma usun, et lemmikõpetaja on mees just se lihtsal põhjusel - ta on haruldane linnuke. Ja veel topeltharuldane, sest ta eristub selgelt naisõpetajatest ning eristub suhteliselt selgelt ka ülejäänud meestest, kes ei ole õpetajad. Ehk siis ta on mingis mõttes ka "kvaliteetmees" või "ideaalne mees", kelles mehelikkus ja tarkus pluss hoolivus pluss suhtlemisvõime ja -soov (õpetaja ju!) on erakorralises ühenduses. Minu jaoks kõlab loogiliselt.

Triin Toomesaar ütles ...

Aitäh, Elo-Maria, postitamast! Ma ise olen seda küll lugenud ja käisin vist paar aastat tagasi isegi ühel seminaril, kus kogumikust lähemalt räägiti. Aga kõik mu blogi külastajad, kes te sellega tutvunud ei ole, siis võimalus on olemas!!

Kristin, ka mina kipun eelistama "erinevat", teistsugust, aga kui see sugupooltesse panna, kehtib erineva eelistamine kahjuks vaid meeste puhul ehk teisisõnu naisjuht nn meesteäris ei saa samadel alustel kiituse osaliseks, vaid pigem teda hoopis laidetakse, et ta ei saa hakkama. Meestele kehtib klaaseskalaator/-lift (glass escalator või ka glass elevator), naistele klaaslagi (glass ceiling). Selle liftiga sõidutatakse tihti ka mehi, kellest ainult oma sootunnuste põhjal eeldatakse, et ta on nii-või-naasugune ehk see nn ideaalmees. Koolides on ka väga kummalisi mehi (nii nagu kummalisi naisigi), kes sugugi "ideaalmehe" tiitlit ära teeninud pole. Aga sugu annab eelise.