esmaspäev, 16. aprill 2007

Eesti - vihata või armastada?

Mulle ei meeldi jalakäijana või jalgratturina Eestis liigeldes tunda pidevat hirmu mõne liigjulge roolikeeraja ees, kes võib mu eluküünla kustutada enne, kui ma karjatadagi jõuan. Mulle ei meeldi ühistranspordiga sõites mõelda, mitu HIV positiivset minu tooli peal varem istunud on. Mulle ei meeldi teada, et üheks eestlasi maha niitvaks teguriks on alkoholism, mille põhjuseks paljude hulgas on näiteks meie geograafilisest asendist tulenev vähene päikesevalgus ning sellest omakorda tingitud masendus. Põhjusteks on aga ka igasugused 'summerid' mitmekümnete õlletelkidega. Mulle ei meeldi erinevatest väljaannetest lugeda lõputuid artikleid üksikvanematest, lahutustest ja praktiliselt olematutest pereväärtustest. Mulle ei meeldi üha kiiremini süvenev lõhe Eesti vaeste ja rikaste vahel. Mulle ei meeldi sellist killustumist süvendav liigne parempoolne poliitika ning sellega kaasa tulnud proprotsionaalne tulumaks, mis praeguseks hetkeks on juba ohtlikult madal.

Aga... mulle meeldib näga kevaditi linnuparvi lõunast koju naasmas, näha jää alt vabanevaid veekogusid ja tunda päikesest saadava optimismi kasvu. Mulle meeldib suviti paduvihmas paljajalu joosta, jälgida piksenoolte mängu taamal ning imetleda öösiti langevaid tähti. Mulle meeldib, kuidas lehed sügisel värvi muudavad, kuidas sügistormid võtavad endaga kaasa katuseid ja nõrgemaid puid, kuidas õhk saab juurde mullalõhna ning kuidas päevad jäävad üha lühemaks. Mulle meeldib lumine talv, jäälilled akendel, jääpurikad katuste küljes, virmalised, kootud käpikud ja villased sokid. Mulle meeldivad meie lõputud metsad. Mulle meeldib, et saan vabalt minna nii mere, järve kui jõe äärde, sohu ja rabasse, pankrannikule, kõrgustikele, voortele, tuhamägedele, saartele. Mulle meeldib Eesti lehmade piim, meie kanade munad, lammaste vill ja mullast võrsunud vili. Ma armastan meie keelt, selle täppidega tähti ja erinevaid murrakuid. Mulle meeldib meie kultuur, mis on täis nii me enda rahva pärandit kui ka mõjutusi väljastpoolt. Mulle meeldivad laulupeod, kus kohtub mitu põlvkonda lihtsalt selleks, et laulda. Mulle meeldib olla see paadunud romantik, kes aeg-ajalt mõtleb oma juurte peale, kujutab Metsatöllu kuulates endamisi ette, kui võimsad olid vanad eestlased, ning üritab seda sama näha ka praegustes eestlastes.

On üks ilus laul, mis küsib, miks keegi peaks üldse tahtma siin elada, siin olla. Selle esimese salmi sõnad on järgmised: "Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge. Vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge ja kummalised nende laululood..." See ongi see, mida ma armastan. Mulle ei meeldi Eesti
riigis paljud asjad, ent ma armastan lõputuid metsi ja soid, üht veidi müstilist rahvast oma kummaliste lugudega. Ma armastan üht väikest romantilist ja kaunist maa-ala Läänemere kaldal. Ma armastan Eestit.

Kommentaare ei ole: