Kuidas parandada maailma?

Üks väikene idu: riiklikud usupühad

2012-01-23T09:08:00.003+02:00

Viimasel ajal kipun üha tihedamini mõtlema, miks meil on nii palju kindlaks määratud riiklikke usupühasid, seda enam, et ametlikku riigiusku meil Eestis ei ole ning ateistide hulk siin riigis on üks maailma suurimaid. Kuna pühapäevases online-Postimehes oli mh artikkel sellest, kuidas Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon sooviks riigipühadena näha ka nn vene jõule, siis tekkis mul küsimus - kas me ei võiks riigina üles näidata innovatiivsust ning pakkuda meie inimestele täiesti uutmoodi lahendust?

Igale inimesele võiks olla eraldatud teatud arv nn (riigi)pühasid, mida ta siis vastavalt usu- ning südametunnistusele vajalikul hetkel välja võtta saaks. Kes tahab pidada kristlikke jõule ja ülestõusmispühasid, kes õigeusklikke jõule, kes talvist ja suvist pööripäeva, kes ramadani või hoopis midagi muud. Kui põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, siis sellest lähtuvalt võiks olemata olla ka kõigile riiklikult ette kirjutatud kindlad (kristlikud) pühad. Kes tahab, võtab püha välja kasvõi oma sünnipäeval. Kõikidele kohustuslikuks riiklikeks pühadeks võiks jääda vaid vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, võidupüha ning (äkki ka) aastavahetus. Sellisel moel ei jääks äri ju tegelikult pea kunagi seisma – õigeusujõulusid pidavad inimesed töötavad kristlike jõulude ajal ja vastupidi.

Muidugi on valdkondi, kus vähemalt esmapilgul oleks seda süsteemi ehk keeruline rakendada - nt koolid, lasteaiad - ent usun, et mingi lahenduseni saaks jõuda siingi, nt pakkudes õpilastele tulevikus paindlikumat ja individuaalsetest võimetest ning vajadustest lähtuvat õppekava vms. Küsimus oleks muidugi, kas õpilase puhul tuleks lähtuda tema vanema(te) usutunnistusest või nt lapse enda usutunnistusest, sest kuigi sageli need ühtivad, siis on ka palju olukordi, kus lapse usutunnistus on vanema omast hoopis erinev. Võib-olla peaks koolid end üldse igasugusest religioossusest (mh kristlikest jõulupidudest) puhtana hoidma, tutvustades lastele vaid usundiõpetuse raames võimalikult palju erinevaid maailmausundeid, et lapsed saaksid hiljem ise valida, kas ja mida nad usuvad ning mida tähistamise vääriliseks peavad?

Ise – nagu ühele setule kombeks – olen pigem õige- ning Pekousku, samas olen ka pigem lihtsalt "spirituaalne" kui "religioosne" ehk teisisõnu mulle meeldivad mitmete religioonide ja usunditega kaasas käivad kombed või hõng, aga reaalset usku millessegi Kõrgemasse mul ei ole. Mulle meeldib ääretult õigeusukirikutes eviv maagiline aura, sellele omane laulev kõneviis ning viirukihõng. Samuti meeldib mulle baptismiga kaasnev joovastunult laulmine, pigem mustanahalistele omane emotsionaalne kõneviis. Üks korralik joig – olgu see siis kuu, metsa või mõne vaimu poole – toob külmavärinad ihule. Lähimate sugulastega oma vanavanemate haual einestamine, nendele mõeldes toosti tõstmine ning kogu surnuaeda kord aastas enda alla mattev sagimine, teretamine, leelotamine nagu päätnitsal Saatse külas, jätab südamesse korraga nii sooja heaolutunde kui rahutu tagasiigatsuse. Läbiraputav emotsioon ning muusika on minu religioon.

Ent ometi on keeruline igal suvel endale vähemalt päätnitsakski töölt vabu päevi kaubelda, rääkimata õigeusu jõuludest või muudest - minu hinge jaoks olulistest - tähtpäevadest...

Kadrilaupäevaöö

2011-11-24T22:58:00.001+02:00

Kõht on täis ja pea on tühi,
keelel vill ja hammas nüri.
Kaugelt kostub mäslev meri,
udupasun, üksik heli.

Istun üksi. Sa ei kuule
ega näe, mis laul'vad huuled.
Öö, mis taas kui iga teine -
jälle mina, mitte meie.

Rein Lang, kirjutan teile esimest korda...

2011-11-22T08:25:00.010+02:00

Kuna diskussioon „Väärt- versus sopakirjandus“ ei ole tänaseks oma päevakajalisust minetanud, võtan ka nüüd hetke, et kirjutada välja oma mõtted kirjanduse lahterdamise ning selle kättesaadavuse kohta.

Esmalt, härra minister, tahan teid tänada, et juhtisite minu tähelepanu kirjandusele ning autoritele, mis ja kes on mul seni kahe silma vahele jäänud. Kui te ei oleks tõstnud esile mõningaid konkreetseid autoreid, poleks ma ilmselt nende teoste vastu kunagi huvi tundnudki, kuna mind erutavad teosed kuuluvad natuke teistsugustesse valdkondadesse. Ent nüüd ma luban, et võtan esimesel võimalusel kätte mõne Barbara Cartlandi teose, sest tahan viimaks teada, milles seisneb selle kirjaniku fenomenaalne populaarsus. Pealegi leian, et saan ükskõik millist kirjanikku tegelikult arvustada vaid lugejana ehk teisisõnu alles seejärel, kui olen selle kirjaniku teoseid lugenud.

Teiseks, lugupeetud minister, ei saa ma aru, mis asi on see riigi raha, millest te nii rõhutatult räägite. Kui mõelda, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus võim on tegelikult rahva võim ehk demos kratos, on see raha, mida te kiivalt nn sopalugejate eest hoida soovite, rahva raha. Kui rahvas ei taha lugeda seda nn väärtkirjandust, ei ole viga rahvas ega rahva kehvades valikutes, vaid pigem kõrgemal süsteemis ning tehtud poliitilistes valikutes – ehk tuleks kultuuri- ja ka haridusministril esitada hoopis endale küsimus, miks ei teki suurel osal inimestest kiindumust nn väärtkirjanduse vastu?

Kolmandaks, härra minister, võib-olla olete olukorra liigkiirelt probleemiks ristinud? Mulle tundub, et inimesed laenutavadki sopakirjandust just nimelt raamatukogust, sest see ei ole väärt püsikohta lugeja isiklikus raamaturiiulis. Inimesed, sh nt mina, muretsevad koju ikkagi eelistatult ostmist (ja korduvat lugemist) väärt kirjandust – raamatukogudest käingi laenutamas raamatuid, mida üldjuhul iial koju ei ostaks, ent mis siiski mingil põhjusel huvi on äratanud. Kumb on parem olukord – kas see, kus raamatukogudes seisavad riiulid täis väärtkirjandust ning inimeste kodudes on hunnikutes Barbara Cartlandi, sest neid lihtsalt raamatukogust laenutada ei saa, või see, kui inimene saab oma kodusest raamatukogust igal hetkel haarata lugemist väärt raamatuid, ent sopakirjanduse järele peaks minema raamatukokku? Muidugi on oluline, et ka raamatukogudes oleks piisavalt väärtkirjandust, ent kas "vähem väärt" kirjanduse olemasolu raamatukogudes on tingimata probleem?

Viimaks, kultuuriminister, on tegelikult kummaline kuulda teie kui liberaalse erakonna esindaja suust, et riik peaks turgu piirama. Raamatuturg on ka turg, mida peaks reguleerima see Reformierakonna poolt palju armastatud nähtamatu käsi, nõudluse ja pakkumise tasakaal, vaba turumajandus. Miks, mis põhjustel on raamatuturg mis tahes muust turu(osa)st erinev, et riigil oleks õigus öelda – seekord nähtamatu käsi eksib, me ise reguleerime?

Ma olen nõus sellega, härra Lang, et raamatukogudes peaks mingisugune kindel baasvalik alati saadaval olema, ent selleks peaks riik raamatukogudele andma eraldi rahastuse. Kui praegune niigi napp raha peaks tulevikus minema aga mingi teatava sundvaliku muretsemiseks, on olukord minu hinnangul nutune. Väärtkirjanduse olemasolu raamatukogudes ei pane inimesi nn sopakirjanduse lugemisest loobuma, suurem väärtkirjanduse pakkumine ei suurenda ilmtingimata nõudlust...

_________
Pildid siit ja siit.

Meelelahutus: ütle, milline on su kohvimasin...

2011-11-14T08:17:00.003+02:00

Eelmisel nädalal sain maha uussõnaga „Ütle mulle, milline on su kohvimasin, ja ma ütlen, milline oled sa ise“, mis tekitas tutvusringkonnas üsna suurt elevust ning huvi potentsiaalse diagnoosi vastu. Konsulteerisin oma sisemise hingeanalüütikuga ning panin – puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel – kokku alljärgneva kohvi valmistamise harjumustel põhineva iseloomu- ülevaate. Kommenteerige, kas läheb mingil moel täppi ka või on puhas udujutt ja käojaan?

Harilik filtriga kohvimasin
Pealtnäha oled harilik ja ontlik kodanik, ent tegelikult peitub sinus rohkelt potentsiaali. Võib lausa öelda, et sinus on varjatud andeid. Kui sind veidi motiveerida ning õigeid nuppe vajutada, lähed mürinal-lurinal käima ja saavutad selliseid tulemusi, et ise ka imestad. Oled väga vastupidav – vajadusel võid järgemööda väsimatult töötada tunde, samuti ei pelga sa suuremahulisi ülesandeid. Olenemata väsimusastmest, taastud kiiresti, et siis jälle – kas enda või teiste meeleheaks – tegutsema asuda. Kipud mõnikord siiski igapäevarutiini liigselt kinni jääma, mistõttu kannatavad ka tulemused.

Presskann, -tass
Oled isepäine maksimalist, kes naljalt vähese ning kehvaga ei rahuldu. Näed soovitud tulemuste saavutamiseks palju vaeva – seda kõike selleks, et hiljem selle suurepärase töö vilju nautida. Mõnikord kipud ka (pingutustega) liialdama või oled ehk liiga kärsitu ja kannatamatu, ning siis oled oma tegemistes pettunud - on vaja ikka tasa ja targu! Eelistad oma elus pigem pisemate sammude kaupa edasi liikuda ning suuremaid väljakutseid võtad vastu harva, mõneti ehk liialt kaaludes ja kaheldes, ometi ei takista see sul täiel rinnal elamist. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab...

Kallad kohvipuru tassi ja valad kuuma vett peale
Nagu presskannu kasutajad, oled sinagi isepäine hing, kes tahab nautida parimat, ent sa oled sealjuures mugav - sulle ei meeldi, kui asjad aetakse liiga keeruliseks, sulle meeldivad pigem kiired ja lihtsad lahendused. Oled üldjuhul üsna konkreetne ning sulle ei meeldi ümber nurga keerutamine ega ümber palava pudru tiirutamine. Lisaks - sa väga ei piparda ega löö verest välja, kui elu sulle kohvipuru hammaste vahele kallutab. Algul on võib-olla veidi ebameeldiv, aga siis jood vett peale ning lähed eluga edasi.

Ostad kohvi kuskilt kaasa
Oled üsna impulsiivne. Sulle meeldib - eriti argiste toimingute juures - eelkõige kiirus ning sujuvus, et siis oleks suurte ja tähtsamate asjade jaoks rohkem aega. Eelistad, et keegi teine teeb sinu eest n.ö musta ja igapäevase töö ära, ning üldjuhul ka tasud neile tehtu eest vastavalt. Tihti hõljud ise sel ajal kuskil kõrgel pilvedes, siht kaugel ees, ning argipäev jookseb sinust lihtsalt mööda. Sinul on omad asjad ajada ning omad kohad, kuhu jõuda. Kohati kipud ehk liigagi unistama ning olulised pisidetailid jäävad märkamata, mistõttu aeg-ajalt „keele ära kõrvetad“ või hoopis ninali komistad.

Espressomasin
Oled sihikindel ning tead selgelt, mida tahad ning kuidas seda saada, sealjuures poolpiduste variantidega sa ei lepi. Oled suure tõenäosusega juba tänaseks päevaks jõudnud kuhugi eluplatvormile, kus iga teine oleks saavutatuga väga rahul, ent sina ei kavatse siia pidama jääda ning rühid aina edasi. On oht, et minetad oskuse tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, millistest tundsid rõõmu varem. Kui su elus peaks juhtuma mingi viperus, mistõttu oled sunnitud naasma espressomasina-eelsesse rutiini, on võimalik, et sul on raskusi taaskohanemisega.

Lahustuv kohv pluss vesi
Oled väga leplik ning vähenõudev. Sa kas ei oska või ei julge midagi enamat, midagi paremat tahta. Mõneti mängib siin rolli ka sinu liigne mugavus – sul on olemas üks kiire ja lihtne lahendus, mida päevast päeva kasutad, ning sa ei ole motiveeritud midagi teistsugust proovima – seda kartuses, et keerad midagi nässu, või kartuses, et pead oma senisest kastist välja tulema ning millelegi uuele ja teistsugusele avatud olema. On oht, et lepid liiga vähesega, ning ei õpigi tundma, et elus on avastada ning tundma õppida nii palju muud head ja huvitavat. Rohkem julgust ja pealehakkamist!

Sa ei joogi kohvi mitte mingis formaadis
Oled iseseisev ning kahe jalaga maa peal. See ei tähenda muidugi, et sa aeg-ajalt ei unistaks - ent sa unistad hoopis erinevatest asjadest kui teised – need kohvijoojad – sinu ümber. Suudad vaadata suuremat, kaugemat pilti ning seda hoopis selgemalt – sa ei naudi ainult oma (piimavahust) ninaotsa. Hõljud aeg-ajalt hoopis teistsuguses paralleelargipäevas ning seetõttu on sul kaaslastest mõnikord ehk raske aru saada – nagu neil sinustki – ent see ei takista sind oma asja ajamast ning elu ja õnne nautimast.

Poliitiline idu: faktide esitamine IRL-i moodi

2011-11-07T08:52:00.011+02:00

Pühapäevases Delfis ilmus üllatav uudisnupp, kus IRL-i kuuluv linnavolinik Andres Luus tuututab Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamisest, täpsemalt keskuse likvideerimisest ning keskuses tegutsevate seltside taeva alla jäämisest. Kuna kuulun ka ise ühte kõnealuses keskuses toimetavasse seltsi, leian, et IRL on proovinud võita positiivset poliitilist tähelepanu Keskerakonna läbimõtlematu tümitamise ning faktide mittetäieliku esitamise näol.

"Tallinna linnavoliniku Andres Luusi (IRL) sõnul annab neljapäeval volikogus vastu võetud Kultuuri- seltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamine suure hoobi seal tegutsevale 14 seltsile ja ühingule liikmeskonnaga üle poole tuhande inimese. „Linnavalitsuse poolt on eriti küüniline kultuuripealinna aastal kaotada ainus kindel tugi, millele need seltsid toetuvad. Otsus võeti vastu kiirustades ning ilma seltsidega konsulteerimata,“ ütles Luus IRL fraktsiooni teatel.

Luusi sõnul on ka häbematu abilinnapea Mihhail Kõlvarti poolne põhjendus, et tegemist on kulude kokkuhoiuga. „Linn hoiab antud juhul nelja inimese koondamisest kokku ligi 20 000 eurot aastas. Samal ajal on sihtasutuse Tallinn 2011 kahe nõukogu liikme palk 75 000 eurot aastas. Kui abilinnapea tahab kulusid kokku hoida, siis alustagu viimasest,“ sõnas Luus. "Suure tõenäosusega on Kultuuriseltside Teabekeskuse likvideerimise järgmiseks etapiks neile mõeldud Sakala 14 hoone müük, mis tähendab seltside tõstmist tänavale," tõdes Luus."

Minuni kui ühe TKT-s tegutseva kultuuriseltsi liikmeni on jõudnud aga muret üldse mitte tekitav kiri, mis selgitas kõikidele seltsidele, et - lühidalt refereerides - TKT tegevus korraldatakse lihtsalt ümber koondnimetuse 'likvideerimine' all ning selle ülesanded antakse edaspidi kanda Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile (vastava otsuse eelnõu teksti ning selgitust saab lugeda nt siin). Teisisõnu – halvemaks ei muutu tegelikult midagi ning mitte ükski selts taeva alla ei jää!

"Mõistan rahutust ja ebakindlust, [...], kuid võin kinnitada, et Teie tegevusele ei avalda muutus vähimatki negatiivset mõju ning tahan samas kummutada kuulujutud, mis liiguvad teabekeskuse sulgemise kohta. Hallatava asutuse töö ümberkorraldamisest ei muutu seal tegutsevate seltside töö ebamugavamaks ega halvemaks.

Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse juures tegutsevad seltsid jätkavad nagu seni; ka Sakala tänava ruumide kasutamisvõimalus säilib täies mahus. Pigem toob teabekeskuse töö kultuuriväärtuste ameti poolne juhendamine seltsidele kaasa võimaluse kasutada ameti potentsiaali projektide nõustamisel ning finantsvahendite leidmisel, samuti paraneb seltside võimalus osaleda erinevates ülelinnalistes programmides. Pealegi saab teabekeskuse majandamiskuludeks mõeldud vahendid suunata kultuuriseltsidele tegevuse toetamiseks.

Otsust teabekeskuse töö ümberkorraldamiseks ei tulnud uisapäisa. Sellele eelnesid arutelud ning uue toimimismudeli kaardistamine, mille käigus vaeti erinevaist aspektidest lähtudes keskuse kohustuste ülevõtmisega seotud riske ning tuvastati ameti kui innovaatilise ja hästi toimiva struktuuri eelised teabekeskuse piiratud võimaluste ees.

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet tunnustab juhataja [...] kauaaegset tööd, kuid täna on aeg küps muutusteks. Usun, et koostöö Teie vahva seltsiga kujuneb vastastikku rikastavaks. Kultuuriväärtuste amet toetab igati Teie edasist tegevust, pakkudes omalt poolt ruume, kompetentsi, asjalikku nõu ning senisest paremaid materiaalseid võimalusi."

Nõustun – ning usun, et koos minuga ka paljud TKT teiste seltside liikmed – et tõepoolest on senine TKT juhataja olnud tubli ning tema töö äärmiselt tänuväärne, ent eesootav muudatus vajalik ning aeg selleks küps. Kahju, et Tallinna linnas on olukord jõudnud sinna, kus poliitikud püüavad iga sammu peal konkurentidele tuima näoga ära panna, soovimata publikule avada, mis on muudatuste tegelikud tagamaad ning mida arvavad muudatustega kokku puutuvad asjaosalised sellest ise.

Elamus: „Oo, kallis, oo, kallis, kas kuuled...“

2011-11-06T10:35:00.002+02:00

„...kuis mürgeldab veri?“

Ma ei ole kunagi oma n.ö kiindumust Dagö tuumikusse eitanud – siinses blogis on juba 2 erutushõiset minevikus toimunud kontserdite kohta (esimene siin ja teine siin). Kuidas saaks need kaks siis ilma kolmandata jääda? Ega ei saagi – ja siit see jälle tuleb...

Laupäeva õhtul (05.11) andsid "meie küla eitedele" Raudoja kõrtsitalus üsna intiimse kontsert-etenduse Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane ning kõrvalosatäitjad Liblikas ja Koer. Kirju Liblikas, kes suurema osa kontserdist püüdis end Lauri erinevate kehaosade peal hästi tunda - ei tea, kas Lauri oli kevadiselt sirelilõhnaline? - tuues kõrtsituppa kaasa omamoodi lõdvestava huumorivärvingu, ning Koer, kes end väga koduselt tundis - sest see talu ongi koera kodu - ning saalis ringi sebis ja paar korda sobiva koha peal rütmi haugatas - auh!

Koeral oli ka üks Suur Puuk, aga tema lavaline roll jäi sel korral üsna märkamatuks.

Kontsert oli hea, emotsioon veel parem – kõik elemendid, alustades eelmainitud Liblika ja Koeraga, lõpetades esinejate pisikeste vusserdamiste, omavahel vahetatud pilkude ning mu tagumikualuse diivaniga, sulasid ja sobitusid väga hästi kokku. Isegi Saatpalu uue soenguga harjusin lõpuks ära...

Meeldis see, et esitusele ei tulnud ainult Dagö lood, vaid vahele põimiti ka muud loomingut. Võib-olla võinuks olla rohkem just seda muud loomingut, aga siis poleks see olnud enam see kontsert. Võib-olla võinuks olla rohkem loopi [lu:pi] ja kitarrisoolosid, aga ka siis poleks see olnud enam see kontsert.

Kellel tulevikus sarnane võimalus – soovitan.

Postituse nn nimilugu „Hakkaja“ kogu orkester "Dagö" esitatud versioonis kuulatav allpool, aga ütlen kohe, et eilsel kontserdil oli see oluliselt siiram, intiimsem ja (heas mõttes) läbilõikavam. Täna hommikulgi veel kummitab...

Värviline idu: roosad ja sinised ehk lasteaed, ma ütlen!

2011-11-02T08:34:00.006+02:00

Kõndisin eile mööda ühest Tallinna lasteaiast ning ei suuda nüüd jätta märkimata tähele pandud nähtust, kus õue peal jooksid ringi kahte värvi (riietatud) lapsed – roosad ja sinised. Võite juba arvata, kes olid roosad ja kes olid sinised – tüdrukud olid roosad ja poisid sinised loomulikult, variatsioone vähe, peamiselt beebiroosast punaseni ning helesinisest tumesiniseni. Justkui rohkem värve (laste) maailmas ei eksisteeri – on roosade naiskond ja siniste meeskond, roosad omavahel, sinised omavahel trobikonnas. Tuttavatelt noortelt lapsevanematelt on kuulda nurinat, et ega lasteosakonnast ei olegi suurt muud värvi riideid saada, mistõttu on siniroosa maailm kivi peamiselt rõivatootjate kapsaaeda. Edu lapsevanematele oma lapse teiste hulgast üles leidmisel – kui murul jookseb korraga ringi 10 roosat Hello Kitty't ja 9 sinist McQueen'i, siis mina oleksin küll nt kasvatajana hädas.

Suurem probleem seoses sinise-roosaga on aga nende kahe värvi soostereotüüpseks muut(u)mine – juba lastel on selgelt poiste asjad, värvid, riided ja tüdrukute asjad, värvid ja riided. Läbi roosa ja sinise soolise eristamise, et mitte lausa öelda kastistamise, juurutatakse juba lastesse teatav alge, idu, et poisid on ühtmoodi ning teevad ühtesid asju, tüdrukud aga teistmoodi ja teevad teistsuguseid asju. Reaalselt ei tohiks ju olla mingisugust piirangut poistele, kes tahaks kanda roosat Hello Kitty särki, või tüdrukutele, kes tahaks panna jalga McQueen'i pildiga kummikuid, nii nagu ei tohiks olla ühiskondlikku viltuvaatamist naiste peale, kes pürgivad peaministriks või autoremondilukksepaks, ega meeste peale, kes valivad õpetaja või hoopis poemüüja ameti. Ometi on liigagi levinud olukord, kus vastavat sorti särgita tüdruk või poiss on lasteaias teiste narrida ja norida, ning "sobimatus" ametis naine või mees kaaskodanike pilgata ja näpuga näidata.

Nii nagu "suurte inimeste" maailm ei ole must-valge, ei tohiks laste maailm olla pelgalt roosa-sinine!
___________________
Pildid siit.

Rohkem riideid! Ei, vähem riideid!

2011-09-30T11:22:00.000+03:00

Kui Eestis võitleb Fideelia-Signe Roots palja ülakeha kohta käivate sooliste topeltstandardite vastu (vt nt artiklit siit ning minu varasemat blogipostitust siit), siis Prantsusmaal võitleb hulk naisi õiguse eest kogu oma keha, sh ka nägu varjata (vt nt artiklit siit). Lühidalt - naised saavad ühiskonnalt riielda siis, kui riideid on liiga vähe, ning siis, kui riideid on liiga palju. Tegelikult ongi mõlema juhtumi puhul tegu väga keeruliste ning mitmetahuliste probleemidega, kus ühiskonna, sh religiooni ettekirjutused naiste riietusele üht või teistpidi rahulolematust põhjustavad.

Ühelt poolt võiks modernne ühiskond mehe keha ning naise keha näha (õiguslikelt) võrdsetel alustel. Lihtsustatult – mille poolest siis ikkagi erinevad üldse omavahel rinnad ja minnad (vabatõlge inglise keelest, kus boobs on teadupoolest rinnad ning moobs’ideks kutsutakse meeste rindu), et ühed, olenemata suurusest ning silmariive- või ihaldusastmest, vabalt ringi lehvida võivad, aga teised ei või? Kui nt naine ise tahab käia palja ülakehaga, siis kas seda võiks talle lubada või tulekski ta politseiautos minema eskortida?

Teiselt poolt – nii nagu on inimesi, kes tahavad käia võimalikult vähestes riietes, on ka inimesi, kes soovivad oma keha riietusega võimalikult palju varjata. Sellised inimesed on nt musliminaised, kes soovivad lisaks kehale ära katta ka oma näo. Levinud uskumus on, et mehed sunnivad naisi neid näokatteid kandma ning sageli on see ka tõsi, aga eelkõige autoritaarse(ma)tes islamiriikides. Tänasel päeval väga paljud nt Läänes elavad musliminaised kannavad näokatteid aga vabatahtlikult, peamiselt seetõttu, et see on nende identiteedi osa.

Kujutage ette, et eestlastel keelatakse tantsida kaerajaani, koguneda isamaalistele laulupidudele või nt lehvitada avalikult sini-must-valget lippu – need elemendid on meie, eestlaste, identiteedi osa. Siinkohal võib tagasi mõelda nt eestluse olukorrale nõukogude perioodil: kui midagi identiteedihõngulist ühe rahva jaoks keelatakse, kui piiratakse identiteedile omaste elementide igapäevast kasutamist, demonstreerimist, siis kipub see identiteedi-armastus salaja ning vaikselt podisedes hoopis jõudu koguma ning omamoodi revolutsioonideni viima.

Tegelikult on neid tahkusid ning tasandeid veel ja veel ja veel, aga juba eelnevat arvesse võttes ei toeta ma nn burkakeeldu, seda ka mitte n.ö turvakaalutlustele mõeldes – alati saab inimese isikut kontrollida või potentsiaalseid kardetavaid kuritegusid ennetada ka muud moodi, piiramata kellegi (religioosset) identiteedivabadust. Lisaks - mis puudutab kohalikku omamoodi "burkaskandaali" - leian, et kui meestel on täna õigus politsei sekkumata särgita ringi käia, peaks see vabadus olema ka naistel.
________________
Pilt siit.

Hooaja idu: tappev tervisesport Tallinna kesklinnas

2011-09-23T09:08:00.002+03:00

Igal suvel imestan ja hoian mingisuguse psühholoogilise refleksi tõttu hinge kinni, kui näen inimesi Liivalaia tänaval või muul tiheda liiklusega kesklinna teel tervisejooksu harrastamas. Kuidas te hingata saate? Mul on küllaltki ebameeldiv neil tänavatel niisamagi kõndides hingata, arvestades, et ma ei ole eriline jalutaja, vaid punktist A punkti B liigun umbes 6 km/h, ent joostes hingatakse ju tahes-tahtmata sügavamalt ja intensiivsemalt ning tõmmatakse kogu sõidukite poolt väljutatav heitgaas ja muu heljuv peentolm endale kopsu. Tahaks alati neile järele hõigata ja küsida, kas jooksja teab, mida endaga neil tänavatel tegelikult teeb. Ja joostakse ka tipptundidel! Liivalaia tänaval, mis on Eesti kõige saastunum tänav üldse.

Sama lugu on tegelikult jalgrattaga sõitmisegagi. Ise olen suur rattasõidu fänn ning kui veel Mustamäel elasin, sõitsin suvel sageli elamisest rattaga Kesklinna tööle – ikka tubli sportliku tempoga, sest aeglaselt ma lihtsalt "ei oska". Sõpruse puiestee – kuigi ka üsna tiheda autoliiklusega – oli veel kuidagi sõidetav, ent iga kord kui juba Kristiine ristmikuni jõudma hakkasin, tundsin, et tahaks respiraatorit – õhk muutus tihedamaks, sellele tuli juurde iseloomulik lõhn, koguni maitse ja olemine muutus tööle jõudmise hetkeks isegi uimaseks.

Tallinna kesklinna autorohkete tänavate näol ei ole tegemist keskkonnaga, kus tahaks või oleks üldse soovitatav mingisugust sporti harrastada. Piisab, kui toksida Google’isse "tallinna õhusaaste", et leida fakte, uudiseid ja uurimusi õhus hõljuvate peenosakeste mõjust tallinlaste tervisele ning elueale, seda mistahes sportimisest sealjuures rääkimata. Kahjuks hetkel ei pingutata Tallinnas piisavalt aktiivselt selle nimel, et pealinna rohelisemaks, eelkõige autovabamaks muuta. Pigem leiab aset üha suurem autostumine, mida kajastas ka eilne (22.09) "Kapital" ETV-s, ning üks autovaba päev aastas (mis sel aastal toimus 18. septembril) ei paranda suuremas plaanis midagi, kuigi iseenesest on tegemist toreda algatusega. Vaja on suunatud ja strateegilist tööd linnas liikuvate autode arvu vähendamise nimel! Tänasel päeval läheb nii mõnigi linlane endast välja aga juba siis, kui ratta- või jooksuvõistluse tõttu paar tänavat mõneks tunniks kinni pannakse.

Kesklinnas on äärmiselt saastunud õhk, mistõttu küsingi, kas maksab end iga hinna eest sõna otseses mõttes haigeks joosta? Tänasel päeval on kesklinlasel igatahes oluliselt tervislikum (vabaõhu)sporti harrastada mõnes teises rohelisemas linnaosas või – loobudes "värskest õhust" – siseruumides.

Ja ärge sõitke nii palju autoga!

__________________
Pildid siit, siit.

Mõned mõtted Eesti parteide kasvuvaludest

2011-09-19T10:43:00.004+03:00

Viimasel aastal kibelevad Eesti erakonnad oma liikmete arvu hoogsalt kasvatama: eelkõige pean silmas Reformierakonda ning Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, kes liikmete värbamiseks lausa kampaania on korraldanud – esimene siis pikemaajalise, teine lühemaajalise (vt ka artiklit siit). Mõneti on parteide pingutused mõistetavad – aktiivsete liikmete juurde värbamine on oluline, läbi selle suureneb veidi ka partei eelarve, liikmemaksude laekumine, kasvab juba eelnevalt mingisugust eliitpositsiooni või muud võimuallikat omavate isikute toetusvõrgustik jne. Lühidalt kokkuvõttes - kasvavad erakondade võimalused võimu juurde saada.

Samas olen pisut skeptiline – seda eriti Reformierakonna eesmärgi suhtes saada Eesti suurimaks parteiks. SDE on Eesti parlamendiparteidest täna kõige väiksema liikmete arvuga ning nende motivatsioon oma liikmeskonda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt olulisel määral kasvatada on teatava määrani mõistetav. Ent olukorras, kus paljas kvantiteet ning tiitel „Eesti suurim partei“ demokraatlikus riigis enam ammu erakondadele mingisugust arvestatavat lisandväärtust juurde ei too, on Reformierakonna poolt välja kuulutatud eesmärk liikmete arvu kasvatamisel veidi õõnes, et mitte öelda lausa lapsik. Mida need täiendavad 3000 liiget Eesti mastaabis juba niigi suurele parteile veel juurde tuua võiksid? Peale mõnetise uhkusetunde ja veidi (tühjalt) kõmiseva tiitli?

Kui vaadata nt naaberriikide Soome ja Rootsi parteisid ning nende liikmearvude suhet rahvaarvuga, võib näha, et pigem on parteid väikesed, ent see-eest on parteisid palju.

Soome rahvaarv on umbkaudu 5,3 miljonit inimest, suurim partei on nn Keskerakond Suomen Keskusta, kellel liikmeid tõesti palju, umbes 163 000 ehk veidi üle 3% kogurahvastikust. Ülejäänud parteide (millest siinkohal toon välja vaid neli liikmete poolest kogukamat parlamendierakonda) liikmeskond on aga oluliselt väiksem – sotsiaaldemokraate umbes 50 000 (0.94%), Kokoomusel liikmeid u. 41 000 (0.77%), kristlikke demokraate on u. 13 000 (0.25%) ning Vasemmistoliitol liikmeid u. 10 500 (0.2%).

Rootsi rahvaarv on umbkaudu 9,3 miljonit inimest ning suurim partei on sotsiaaldemokraadid, kelle suurus küll peamiselt „vana rasv“ ehk suure tõenäosusega „surnud“ liikmed massiparteide hiilge- aegadest. Eelmainitud sotsiaal- demokraate on u. 103 000 ehk 1.11% rahvaarvust, ülejäänud „suuremad“ parteid on märksa väiksema liikmeskonnaga. Moderaatidel 55 000 liiget (0.59%), Keskparteil 37 000 liiget (0.4%), kristlikel demokraatidel 22 000 liiget (0.24%) ning liberaalidel u. 18 000 liiget (0.19%). Ülejäänud parteid, mis samuti parlamenti kuuluvad, on veel väiksema liikmeskonnaga.

Eesti rahvaarv on ümmarguselt 1,3 miljonit, suurim partei tänasel päeval on (veel) Keskerakond oma umbkaudu 13 000 liikmega (1%), neile järgneb Reformierakond 10 000 liikmega (0.77%), seejärel tuleb IRL 9 500 liikmega (0.73%) ning siis sotsiaaldemokraadid umbes 8 000 liikmega (0.62%). Suhtarvuliselt on Eesti erakonnad tegelikult juba tänasel päeval üsna suured ning liikmetearvu kvantitatiivsel kasvatamisel mina mingisugust sügavamat põhjust ei näe. Pigem kasvatavad parteid sedasi nn surnud liikmeskonda, keda on lihtsalt hea dokumentidel ära näidata – vot!, meie olemegi Liivimaa suurim ratsabaas! Kas keegi ka reaalselt ratsutada oskab, on omaette küsimus.

Parteide liikmete arv võiks olla pigem väiksem, ent sisukam, ning parteimaastik värvilisem – praegune (järgneb üldistus) 2 parempoolset, 2 vasakpoolset parteid on ausalt öeldes väga igav ning kipub üha enam kalduma kaheparteisüsteemi tekkimise suunas. Seda enam, et uute parteidega on Eestis väga keeruline turule tulla - erakonna registreerimiseks on vaja 1000 liiget ning nt parlamendivalimistel on tarvis ületada üpris kopsakas valimiskünnis.

Liikmete värbamine on tegelikult ühe partei loomulik igapäevategevus, ent arusaamatuks jääb just see soov pürgida Eesti suurimaks parteiks, seda enam - nagu võib näha nt ka naaberriikide parteide ning nende valimisedukuse põhjal - et suur liikmetearv ei määra enam ammu mitte midagi. Oluline on omada erakonna toetajate hulgas, parteituumikule lähedal õigeid, mitte palju inimesi, sealjuures ei pea need toetajad sugugi ise erakonda kuuluma – ärimehed, ametnikud, nõunikud, PR-spetsialistid, kes iganes. Modernne nn postdemokraatlik partei on suures osas üks eliidist moodustuv ning eliidi ümber koonduv professionaalne ringkond – poliitiline, kultuuriline, äriline ja muu kõikvõimalik eliit, kes on koondunud lihtsalt ühe maailmavaate, ideoloogia ümber ning selle elluviimiseks. Reformierakond ilmselt muidugi „jagab matsu“ – professionaalsemat parteid annab Eestist täna otsida – ning nende ümber on seda eliiti küll ja rohkemgi veel, samuti on võimalik, et pikemaajalisem värbamiskampaania võrreldes sotsiaaldemokraatidega toob ka rohkem sisukamaid liikmeid juurde, ent välja kuulutatud soov saada suurimaks parteiks kodumaal kõlab lihtsalt meeletult õõnsalt.

Omaette küsimus on, kas neil seatud eesmärk ka täitub - järgmised aastad tulevad majanduslikult ning rahanduslikult riigile ja inimestele keerulised ning sellistes tingimustes oma toetajaskonda stabiilsena hoida, rääkimata liikmeskonna olulisest kasvatamisest, saab olema raske. Üha enam hakkab tunduma, et Reformierakond komistab peagi omaenda edusammude ning seniste võitude taha... Uhkus kipub teadupoolest upakile ajama.

Kelle nägu on haridusmaastik tegelikult ning teistest soolistest aspektidest

2011-09-02T10:39:00.008+03:00

Statistikaameti andmetele tuginedes on keskmine haridustöötaja u. 50-aastane naine. Kolmapäeval Eesti Rahvusringhäälingu poolt saates Foorum loodud kuvandist lähtudes on haridusküsimused aga ainult (keskealiste) meeste pärusmaa. Haridusvaldkonnas töötab 47 000 naissoost ning 9 100 meessoost töötajat, ent nimetatud saates olid haridusreformi ning õpetajate palkade üle arutlevad spetsialistid kõik vaid meessoost. Miks?

Naiste nähtamatus haridusspetsialistide hulgas ei ole aga ainus probleem. Kuna naissoo ebasoodne olukord (ükskõik, millises valdkonnas) tihti (eriti meeslugejaile) pseudoprobleem tundub, toon esmalt siinkohal välja veidi teistpidise soolise küsimuse, mis on samuti üks paljudest üha põletavamatest ehk teisisõnu – mis toimub poistega, noormeestega ning nende õpihimuga ja -võimekusega ning seda tegelikult üle maailma? Miks on üha enam poisse problemaatilised õppurid juba algkooliastmest alates, sealjuures süveneb nähtus põhikooliastmes veelgi ning kandub edasi ka kõrgematesse haridusastmetesse, kutse- ja kõrgkoolidesse, kus üha enam on domineerimas neiud, naised. Ka see on soolise võrdõiguslikkuse küsimus, millega – vastavalt seadusele – meie riigiasutused, Haridus- ja Teadusministeeriumiga eesotsas, tegelema peaks, ent selles küsimuses potentsiaalsete lahenduste pakkumist tänasel päeval ei kosta. Kas on probleem reaalset soolist õpivõimekuse erinevust mitte arvestavates õppekavades (ning ma ei pea silmas kodundus-versus-puutöö-küsimust)? Kas on probleem pedagoogide väljaõppes (mitte pedagoogide enda soos)? Või on probleem milleski kolmandas? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kui muidu sookvootide vastu varmalt võideldakse, siis siin on koht, kus nii mõnigi mees (mõnikord lausa spetsialistiks tituleeritud) on välja pakkunud sookvootide kasutamise, pidurdamaks poiste ja noormeeste väljalangevust ja toetamaks nende pääsemist erinevatesse kooliastmetesse jne. Pigem tuleks siin aga analüüsida, milles tegelikult probleem on - kui siis endiselt tundub kvoot ainuõige lahendus, võiks sellest edasi rääkida.

Teiseks valukohaks on minu hinnangul aspekt, et enamik (madalapalgalisi) haridustöötajaid on naised, alustades päris algusest, alusharidusest, kus meeskasvatajaid saab ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda, lõpetades õpetajatega alg- ja põhikoolis ning gümnaasiumites. Miks on õpetajaelukutse midagi, mis noormehi ei kutsu? Või – liikudes edasi järgmise probleemi juurde – miks jäävad naised pidama haridushierarhia madalamatele astmetele, samas kui mehed üpris kiiresti liidripositsioonidele jõuavad või sinna lausa lükatakse. Nimelt mida kõrgemale haridushierarhias, seda väiksemaks jääb naiste osakaal. Koolide, eriti aga nn eliitkoolide direktorid on ebavõrdselt sageli – arvestades jällegi nende üleüldist väikest osakaalu haridustöötajate hulgas – meessoost. Kas seetõttu, et nad on juba eos ja geneetiliselt „paremad liidrid“? Pigem tuleb mängu nähtus nimega „klaaseskalaator“ (ingl k glass escalator või mõneti ka glass elevator, kes soovib guugeldada), mida põhjustab ühiskondlik arvamus, mis on sügavalt juurdunud ka end alaväärtustavate keskealiste naiste peadesse ja enesehinnangutesse, et mees on parem juht ning sobivaim isik „kanakarja ohjeldamiseks“ – las tema olla liider! Teisisõnu tõugatakse esialgu ehk lihtsalt õpetajaks tulnud mees sageli mingisuguse liidripositsioonini. Mis on tegelikult käsitletav omamoodi soolise diskrimineerimisena, sest mehel ei lasta (nn naiselik) õpetaja olla, vaid surutakse nn mehelikku liidrirolli, kuhu ta algselt ei püüelnudki.

Ka kõrgkooliõppejõudude seas jääb naiste osakaal meestega võrreldes väiksemaks, seda ka n.ö naiselikemate erialade puhul. Siinkohal tuleb mh mängu naiste „sotsiaalne kohustus“ vahepeal lapsi saada ning perekonnale pühenduda, mistõttu, pärast esmaste haridusetappide läbimist (bakalaureus, harvem ka magister) jäävad paljud algselt ambitsioonikad naised pikaks ajaks haridusteelt ja ka töömaastikult kõrvale ning ei olegi edaspidi enam motiveeritud kõrgeimat akadeemilist kraadi püüdma ja akadeemilisele elule pühenduma. Suurt rolli mängib ka perekonnasisene rollijaotus, kus naine - ema - peab olema lastele kogu aeg kättesaadav, aga mees - isa - saab karjääriga tegeleda ning toob tegeliku leiva lauale, naise töö on vaid naise hobi. Noori naislektoreid tänasel päeval küll leiab, aga naisdoktoreid, -professoreid on ääretult vähe. Siinkohal tuleb lisaks eelmainitud aspektidele mängu veel ka akadeemilise maailma meessoost sisering, kus naisi tihti ei võeta mänguväljakule, järgmistele teadusastmetele kaasa – nii nagu poliitikaski. Mõned kutsuvad seda nähtust lekkivaks torujuhtmeks (ingl k leaking pipeline), kus üha enam naisi lekib (või õigemini lekitatakse) akadeemilisest maailmast välja, lubades kõrgematele astmetele proportsionaalselt enam mehi. Nii nagu nafta- või gaasilekke korralgi – ressurss, seekord siis inimressurss, mis selle tõttu kaduma läheb, on üüratu.

Kokkuvõttes on haridusmaastik üks soolise ebavõrdsuse musternäidiseid, kus on väga, väga palju probleeme, mis vajaksid teadvustamist ning lahendamist – alustades noorte poiste sooliselt ebavõrdsemast situatsioonist, lõpetades naiste läbivalt alaväärtustatud positsiooniga tänases süsteemis. Mõneti on tegu globaalse probleemiga, mille lahendamisega, muuseas, enamik Lääne riike rohkem või vähem igapäevaselt tegeleb, suurel määral on tegemist aga Eesti juhtpoliitikute valitud pimedusega selle valdkonna suhtes, rääkimata mingisuguste probleemide lahendamisest.

2004. aastal võeti meil vastu Soolise võrdõiguslikkuse seadus, milles on eraldi peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, mis mh näeb ette (§9), et riigiasutused on kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama? Kuidas seda tänasel päeval tehakse nt meie kohalikul haridusmaastikul? Kuidas teeb seda Eesti Rahvusringhääling?

Kurb on, et seadus võeti 2004. aastal vastu tühja paberina „viimasel minutil“ lihtsalt seetõttu, et see hakkas muutuma takistuseks Euroopa Liiduga liitumisele. Positiivne muidugi, et niigi kaugele jõuti, ent kui seaduse jõustumisest on möödas juba üle 7 aasta, aga situatsioon igapäevaolukordades on endiselt äärmiselt nutune või nutusemgi kui varem ning soolised küsimused karvaste säärtega feministide pseudoprobleem, ei ole siin millegi üle rõõmu tunda. Ühiskonnast 51% on naised, ent otsuseid siin riigis teeb tänasel päeval vaid kesine 20% parlamendis (20 naist 101-st liikmest) ning veel kesisem 7,69% valitsuses (1 naine 13-st ministrist). Haridustöötajate hulgas on naisi oluliselt rohkem kui 51% töötajatest, ent valdkonna (avalikud) suuvoodrid on ikka ja ainult meessoost, seda mh koostöös riikliku televisiooniga. Naisharidustöötajad võiks muidugi ka ise oma positsioonituse teemal lärmi tõsta, aga selle asemel valib Eesti Haridustöötajate Liit, mille liikmete (esindajate) hulgas 5 meest ja 19 naist, endale juhatuse, milles 4 meest, üks neist esimees, ja 3 naist. Proportsioonid igati paigas, kas pole?
_______________________
Viimane pilt siit.

Ühiskondlik idu: mehe keha versus naise keha

2011-08-17T08:47:00.000+03:00

Vasakul olev pilt (autor: Viktor Burkivski) on (Tallinna) tänavatel aktsepteeritav (uudisetäpsustust kohale põrutanud munitsipaal- või tavapolitseist vähemalt ei järgnenud, olgugi, et ilmselt tarbiti avalikus kohas ka alkoholi), aga allolev pilt (autor: Teet Malsroos) on absoluutne tabu ning kunstnik viiakse (Väike-Maarjas) lausa politseijaoskonda, sest tema paljas rind riivab ühiskondlikku moraalitunnet. Mind häiriks esimene olukord oluliselt rohkem kui teine olukord, siia juurde lisada veel aspekt, et ilmselt oli esimene situatsioon ka kordades lärmakam kui teine. Ühiskonnas kehtib aga mingisugune ähmasele moraalitunnetusele tuginev norm (selgemast selgem, kas pole?), et mehe rind, rippugu palju tahab, on kõigile hea ja tervislik vaadata (suviti lausa kohustuslik, sest kui on palav, kes siis ometi särki kannab?), aga naise rind, hoidku selle eest, peab ilmtingimata peidus olema, sest appi!, äkki keegi muidu näeb ja mis siis saab?!

Kirjutasin sellest ka juba varem – ühiskonna hinnangul on olukordi, kus ka mehe keha (rind) on niivõrd naiselik, et seegi tuleb kinni katta, olgugi, et ta on tegelikult... mees. Kus siis läheb see piir varjamist vajavate naiselike rindade ja vabalt demonstreeritavate mehelike torsode vahel? Milliste normide kohaselt on (naiste) rinnad just nii selgelt rinnad, et neid peab ilmtingimata ühiskonna ja avalikkuse pilgu eest varjus hoidma, millistel alustel on (meeste) rind aga lihtsalt rind või torso, et seda varjama ei pea? Allpool on 2 pilti, mõlemal pildil on naiseks riietunud mees, kelle rinnad paistavad. Vasakpoolsel pildil olev mees varjati USA ajakirjalettidel ära, parempoolsel pildil olev mees võib Tallinna tänavatel muretult räusates ringi silgata.

Keegi kuskil on paika pannud seksuaalse ja mitteseksuaalse, paljastamatu ja paljastatava rinna parameetrid ning siis vastavalt sellele jagatakse lubasid olla või mitte olla palja ülakehaga. Sealjuures ütleb politseiametnik särgita olnud naisele: „Aga nii ju ei käida.“ Sest vastavalt eeskirjale riivab see ühiskondlikku moraalitunnet. Mis riivab ühiskondlikku moraalitunnet rohkem – kas üleseksuaalsusest nõretav reklaam nagu allpool (pilt siit) või lihtne argine – ja paljas, nagu reklaamiski – naistorso?

Topeltmoraali(de)le mõeldes – miks ei võiks naised palja rinnaga ringi käia, kui nad seda tahavad? Mina nt ei taha, sest mind häirivad pilgud ja kommentaarid ka „riietatud rindadele“ ning ilmselt on lihtsam ja mugavam käia „ühiskonnanormidele vastavalt“, aga kui mõni naine tahab ja julgeb ringi liikuda palja ülakehaga, siis miks mitte? Olukorras, kus särgita meest politseijaoskonda kaasa ei kutsuta ning trahviga ei ähvardata, on paljasrindsete naiste korrale kutsumine justkui nende õiguste piiramine soolistel alustel. Siinjuures ühiskondlikule moraalile rõhumine tundub igatahes väga silmakirjalik.

Lõpetuseks väike valik nn lubatud rinnapaare (pildid siit, siit, siit ja siit):

Kas tuleb uus majanduslangus?

2011-08-12T09:06:00.000+03:00

Nn topeltlanguseline retsessioon (ingl k double-dip recession) on ingliskeelses meedias viimastel päevadel üha populaarsem aruteluteema (vt nt: The Economist, The NY Times ja MSNBC). Majanduskasv on paljudes riikides, mh USA-s olnud teises kvartalis väiksem kui esimeses, lisaprobleemid on kasvav inflatsioon, kõrgenevad toormehinnad, loetud euroriikide ja aga ka USA võlakriis(id), ärevus väärtpaberiturgudel jpm – need kõik on üha ohtlikumad (ning omavahel seotud) märgid sellest, et praegune (üsna kesine) majanduskasv ei pruugi jääda püsima ning peagi – võimalik, et veel 2011. aastal – satub maailmamajandus uuesti langusesse.

Ka Eesti majanduskasv on pidurdunud, inflatsioon kõrge, ekspordi ja impordi kasv raugemas, võlakriisid küll mitte päris oma hoovil, aga eurotsooni kuulumise tõttu käegakatsutavad; samuti on kõik riigid kaudselt rohkem või vähem seotud Ameerika Ühendriikide hetkel uimerdava majandusega, aga nt ka toormehindade jätkuva tõusuga maailmaturul. Ometi hõisatakse meil vaid positiivsetest tulemustest: „Eesti majandus kasvas teises kvartalis 8,4%“, „Rahandusministeerium: positiivne areng oli oodatust tugevam.“ Vaid Eesti Pank on veidi pessimistlikum, öeldes, et majanduskasv aasta teises pooles aeglustub. Üha selgemaid märke potentsiaalsest uuest langusest lähitulevikus aga ei mainita.

Mis saab lähitulevikus meie inimestest? Majandus on veidi aega küll kasvanud – pigem valitsuse ning ettevõtjate jaoks ja rõõmuks – ent tavainimene sellest kasvust osa ei ole saanud. Kui tuleb aga uus langus? Inimese jaoks on olukord igatahes jätkuvalt kesine ning isegi halvenemas – üha vähem jääb kätte raha, et osta esmatarbekaupu endale ja oma perele. Kriisiperede arv kasvab, vaesuses elavate laste arv suureneb, aga valitsuse arvates tundub kõik justkui korras olevat. Kahju küll, et hinnad tõusevad, aga vähemalt on meil nüüd euro! Muuseas, leian, et euro ei tõstnud hindu - vähemalt mitte otseselt ega olulisel määral. Hindu tõstis kindel eesmärk just 2011. aastast maksku mis/kes maksab eurole üle minna - selle eesmärgi saavutamiseks astuti eurosärast pimestatult rohkesti erinevaid maksu- ja eelarvepoliitilisi samme, suutmata või soovimata sealjuures hinnata potentsiaalseid sotsiaalseid riske. Üha tõenäolisem, et paari aasta pärast me alles näeme kriisi(de) tagajärgi...

Aga praegu? Praegu ei ole sellest vaja rääkida, sest teise kvartali kasv ületas ootusi ning tänane majandus on taas võrreldav buumiaegse 2006. aasta I kvartaliga.

_______________
Pildid siit ja siit.

Eesti ustest - sisse-välja

2011-08-09T08:44:00.002+03:00

Eesti – see on justkui väike esivanemate majake kahekümne esimese sajandi globaalküla serval; pisike rehielamu, kus elab ja hingab pigem endasse hoidev kogukond – või kodukond. Koduuks sellel elamul on aga kui maagiline värav, mis käib päevast päeva kinni-lahti, lubades meid maailma avastama, oodates meid võõrsilt tagasi, ükskõik, kui kaua me ära olime olnud. Ent viimasel ajal minnakse rohkem kui tullakse, minnakse kauemaks, mõnikord jäädavaltki. Kas naabertaludes, kaugemates mõisades ja lossides on tõesti parem? Kas seni nii kodune rehielamu on meile kitsaks jäänud? Miks minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?

Juba kakskümmend aastat on meie koduuks olnud (taas) meie endi avada ja sulgeda. Aastaid sama palju on olnud üha avatumad ka teiste elamute uksed meid vastu võtma – käiakse külas, õpipoisiks, sulaseks. Kes ise võõrsile minna ei saa, ahmib aina uuenevate telekommunikatsioonivahendite toel pea ööpäevaringselt teavet, kuidas kodukonnast väljaspool elatakse. Tekivad uutmoodi soovid ja ideaalid, arusaamad õnnelikust elust – õigustatud isu millegi parema järele, isu, mis süües aina kasvab, ent mida kodukonnaliidrid rahuldada ei suuda.

Kui õitseb majandus, hakkab ka inimestel hea – selline on viimastel aastatel olnud kodukonnaliidrite loogika. Suurem osa meist pingutabki ühiselt püksirihma, mõnel on juba päris valus, ning ootab, et heaolu ometi kord saabuks. Investeerime majandusse – kastame ja väetame seda ebamaist imetaime, kohendame pinnase ettevõtluskombainiga piisavalt pehmeks ja sõmeraks. Ootame veel... hingki kinni. Läheb üks, seejärel teine – kolmas kuuleb kahelt esimeselt, et naabertalus võib püksirihma lõdvemaks lasta, ning läheb samuti. Aeg-ajalt uuritakse mahajäänutelt, kas heaolu juba paistab. Ei paista? Jäävad kauemaks võõrsile.

Miks meilt minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?

Liidrid võõrsil on lähtunud teistest põhimõtetest – kui õitseb inimene, hakkab ka majandusel hea. Kollektiivne kokkulepe, et varakamad panustavad rohkem ning vaesemad vähem, on kogukondlikult aktsepteeritud – nii ei pigista kehvematel aegadel koomale tõmmatav püksirihm kedagi poolsurnuks, majandus saab oma väetise ning kriisist väljumine on valutum, sest see ei toimu inimeste arvelt, vaid nendega koostöös. Eesti kodukond tunneb üha enam, et me hoolitseme kombainide, traktorite, labidate ja rehade eest, aga ei hooli inimestest, kes neid riistu käsitlema peaks. Liidrite eesmärk on seni olnud üles ehitada väliselt võimalikult jõukas ja modernne talukompleks; talutööline, kelle nägu pingul püksirihmast sinine, näeb end aga teisejärgulisena. Kellel pealehakkamist, õnne ja võimalust, põgeneb – jah, põgeneb. Plaaniga astuda peagi taas üle koduläve, ent – plaanid tihti muutuvad, eriti nähes, et reaalne heaolu kodutallu ei jõuagi.

Mis on lahendus? Lööme ukse naeltega kinni – kes sees, see sees, tehku tööd ja nähku vaeva, siis tuleb ka armastus? See armastus võib ühel hetkel aga moonduda vimmaks, millel teadupoolest komme plahvatada. Kui põllutöö tehtud ja majandus õitsiline, küll siis investeerime ka inimestesse? Õitsev majandus ei ole imerohi – kellele see õitseb, kui pole enam kedagi, kes õisi imetleks, kes ilust osa saaks? Klassikaline ettevõtlustõde on meie muidu nii majandusele orienteeritud kodukonnas millegi pärast unustatud – motiveeritud kodukonnaliige, kes tunneb, et teda hinnatakse, panustab vabatahtlikult rohkem – nii otseselt kui kaudselt, nii tahtlikult kui tahtmatult – majanduselu edendamisse. Kasta ja väetada, poputada ja läikima nühkida tuleb hoopis praegust kastjat ja poputajat – ükskõik, kui õitsev on meie majandus, ise see oma saaki ei korja; ükskõik, kui putitatud on meie ettevõtluskombain, üksinda – inimeseta – see ei sõida.

Eesti uksed jäägu valla – sisse-välja-käimine on tervendav ning minejaid-tulejaid risti lüüa oleks vale. Tuleb mõelda aga sellele, miks on tagasitulek nii paljudele vastumeelne. Pidevast poputamisest ja läikima nühkimisest hoolimata tihti streikima kippuva majanduse asemel tuleb keskenduda inimestele. Kui kodukond on õnnelik, jääb jäädavalt minejaid vähemaks ning uute ja oluliste teadmiste ning kogemustega tagasi tulejaid saab olema rohkem.

__________________________

Essee on kirjutatud presidendi kirjatalgute "Eesti ustest - sisse-välja" raames. Talgute eesmärk oli koguda kokku erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuvad välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning (taas)lõimumisega. Sellised olid minu mõtted talgute ajal. Praegu kirjutaksin mõned asjad ehk ümber, aga idee(d) jääksid sisuliselt samaks. See, et inimese asemel hoolitakse rohkem numbritest ja süsteemist, on just see, miks mina tahaksin (mõnikord) ära minna... Mõnikord, sest seni ma veel loodan, et ehk tuleb ka inimeste aeg.

__________________________
Pildid mu poolt aastate jooksul Setomaal klõpsutatud.

Kommentaar: Eesti Päevalehe uus kujundus

2011-08-07T11:51:00.002+03:00

Eesti Päevalehel, ainsal argipäevalehel, mida tellin ja regulaarselt paberkujul loen, on juba u. kuu aega uus formaat ja kujundus. Tänaseks olen uuendatud ajalehega juba sina peale saanud ning kommenteerin lühidalt, mis meeldib, mis mitte.

MEELDIB:
* lehe uus ja väiksem formaat – see on lehe üks asjalikumaid uuendusi. Lehe lugemine on mugavam, leht ise tundub ka seetõttu kuidagi kompaktsem. Kui aus olla, siis võiks leht isegi veel väiksem, st kitsam olla.

* personaalsem, konkreetse isikuga kokkuviidav juhtkiri on olnud samuti üks positiivsetest arengutest.

* üks lemmikosadest (uues) EPL-is on neljandal leheküljel olev arvamusrubriik. Uues (kujunduslikus) kuues on see justkui sisulisema tõuke saanud ning isiklikult loen arvamusartikleid tihedamini ja suurema huviga kui varem. Arvamuskülg võiks isegi üle 2 lehekülje laieneda. Viimasel ajal on sagenenud ka erinevate tõlkearvamuste trükkimine, mis on väga hea nüke ning võiks lausa igapäevaseks tavaks saada.

* lehe ülaservades pakutavad parasjagu käsitletava teemaga seotud või lihtsalt päevakajalised nopped välismaistest meediaväljaannetest jm allikatest. Twitteri-säutsud kipuvad ainult sinna hulka liialt lahustuma ja jäävad tihti märkamatuks.

* lehe keskel olevad pikemad teatud teemavaldkonda detailsemalt kajastavad artiklid, intervjuud vms, reedeses lehes nt majandusvaldkond ning intervjuu Läti oligarhi Andris Šķēlega. Sisuliselt on tegu vist „vana EPL-i“ Topeltkülje-rubriigiga, aga uues kuues „müüb“ kuidagi paremini.

EI MEELDI:
* lehe esikülg, õigemini seda enamasti katvad suured reklaamid – see on midagi, mis mind häirib. Esikülg võiks siiski kajastada rohkem ajalehe peateemasid, mõningaid sisunupukesi, millega end paremini müüa. Suured reklaamilärakad, mis olid EPL-i probleem vist ka enne uuenduskuuri, pigem peletavad – kui ma ei oleks püsitellija, siis ilmselt ei võtaks lehte nii meelsasti poeriiulilt koju kaasa.

* lehe lõpu poole kipub jaks justkui otsa saavat – kui kuni lehe keskpaigani on sisu valdavalt huvitav, tihe ning hästi presenteeritud, siis pärast nn Topeltkülge läheb justkui igavamaks – vähemalt ise kipun küll sageli leheküljed lihtsalt lõpuni lappama, reaalselt süvenemata. Ilmselt oleneb kuust ja tähtedeseisust, kas kultuuri-, spordi- ja muudes rubriikides ka midagi minule hingelähedast või huvipakkuvat kajastatakse. Temaatilised tagumise-külje-artiklid võiks aga hoopis liigutada lehe sisse ning selle asemel võiks viimasel lehel kajastada midagi päevakajalisemat – kas kellegi arvamust, mingisugust analüüsi vms, jätkata muud (samas) lehes juba varem kajastatud olulist uudist, lisada kommentaare vms.

* kohati tunnen ikkagi puudust eraldi säutsuveerust – praegu on säutsud lehes liiga hajusalt laiali. Mul oli tarvis end päris pikalt treenida lehe ülaservas olevaid ribasid lugema, sageli kipun unustama ning kohati on neid ka varasemast kehvem lugeda. Ilmselt mängib siin rolli valge tekst värvilisel taustal.

Kokkuvõttes – mulle meeldib EPL-i uus formaat, kujundus ning sellega kaasa tulnud (?) senisest enam süvitsi minev päevakajalisus, mille juures ei jäeta artikleid ainult kõige aktuaalsemate sündmuste kanda, vaid pakutakse lugejale ka neist teemadest eraldiseisvalt midagi uut ja huvitavat. Leht võiks olla aga natuke veelgi sisukam. Nagu ennist mainisin – mahukam arvamuskülg, aga rohkem ka uurivat ajakirjandust, analüüse – tahaks, et leht oleks sisumahukam, paksem. Ilmselt on selleks Päevalehele tarvis rohkem ajakirjanikke jm tööjõudu, aga unistus jääb, et äkki tulevikus saab...

Kas sina oled juba seto?

2011-08-01T08:37:00.002+03:00

Kui enne taasiseseisvumist, nõukogude okupatsiooni ajal oli seto olemine midagi, mida (liiga) tihti häbeneti ning varjati, siis nüüd on seto olemine moeasi. Igal aastal käib Setomaal üha enam inimesi oma juuri otsimas ja (taas)leidmas, erinevad (kiriku)pühad jm tähtpäevad-üritused on aina rahvarohkemad, mh on üritustel märgata üha enam tuntud inimesi. Kõik avastavad järsku, et nende vanavanaonutütreäi oli setu ning tahavad ka seepeale setud olla. Liialdan muidugi – suur hulk end jälle leidnud setosid on tõesti seto juurtega. Samas on suur hulk n.ö mängusetusid, kes on ära tabanud, et setu olla on popp ning nemad tahavad ka..! Rääkimata üha sagenevast setu kultuurielementide kasutamisest reklaamides (Saiö, A. Le Coq); etendustest ja filmidest, mis kajastavad setode (aja)lugusid jne. Nagu ikka pea iga asjaga – seto kultuuri kasvav populaarsus on kahe otsaga. Kohati aitab see kultuuri säilimisele kaasa, toetab mh turismi, Setomaa valdade eluspüsimist, noorte huvi setoks olemise vastu jne. Samas kipub nn uussetondus muutuma pealiskaudseks – vanasid tavasid kohandatakse endi jaoks mugavamaks, edasi kanduvad vaid motiivid ja elemendid, mis rohkem müüvad jne.

Kas, kuidas ja kui palju saaks neid (negatiivseid) protsesse pidurdada ning mil määral oleks see üldse mõistlik? Teadupoolest ei ole miski muutumatu ning seto kultuur – nagu iga kultuur – on varemgi ajas oluliselt täienenud ja ümber kujunenud. Tänaselgi päeval ei tohiks kogukonnana endasse tõmbuda ning võõraid ega ka n.ö välissetosid (valikuliselt) kaikaga minema peksta, nagu sageli kahjuks tehakse, vaid kultuurihuvilisi ja ka alles hiljuti oma seto juuri avastanuid osavalt juhendada, kuidas ikkagi käib see Õige seto värk. Samuti võiks ühtse kogukonnana välismaailmale märku anda, millise piirini, millisel moel me soovi(ta)me oma kultuuri kajastamist ja (ärilistel eesmärkidel) kasutamist ning mis on meile vastuvõetamatu. Tõenäosus, et meie arvamust sel puhul ka arvestatakse, on oluliselt suurem, kui siis, kui me omaette (küla)nurgas toriseme ning väitsa vahedaks ihume. Haarakem kinni positiivsest ning proovigem pisendada negatiivset.

Aga kas Sina oled juba seto?

Allpool: pilte Saatse külast, päätnitsapäevalt (29. juuli 2011. a)

[Ühel setol oli kunagi ammu kasutada

Ameerikamaalt toodud pesupesemisaparaat

Otsego (eksponaat Saatse muuseumis)]

Päeva idu: parteid või ristirüütlid

2011-07-30T14:01:00.001+03:00

Modernne suhe parteide ja valijate vahel kipub sageli taanduma loogikale "mina sulle tõde ja nänni ning sina mulle oma hääle." Selle pinnal, millest parteid tunduvad lähtuvat oma kampaaniaid üles ehitades, võib küll nii öelda - vahetult enne valimisi käib igatahes üks suurem usu- ja tõekuulutamine ning otsatu nännijagamine; rahvas kuulab, rabab prügi ning mõnikord käib hääletamas ka. Reaalset sisulist debatti ja diskussiooni on viimaste valimiste eel olnud üha vähem ning kampaaniad pigem loosungi- ja tavaaripõhised.

Sellele mõeldes võttis muigama näide sarnasest tegutsemisest meie kaugemas ajaloos. Nimelt - kuulasin taas vanemaid saateid Vikerraadio sarjast "Eesti lugu". Kõrvu jäi Ain Mäesalu kirjeldus, kuidas mööda muistset maad ringi tuisanud ristijad-sõdijad üksteise võidu (sest erinevad ordud ju võistlesid omavahel) paganaid õigesse usku tahtsid pöörata ning jagasid end ristida laskvatele (eestlastele) nänni (nt särke). Mõni kavalam "pagan" käis selle peale end lausa mitu korda ristimas - sama ja/või erineva tõekuulutusgrupi poolt.

See näiteseik tõi mu silme ette paralleele tänaselt parteimaastikult, kus erakonnad omavahel valijate pärast kemplevad, kuulutades just seda kõige õigemat tõde ning pakkudes üksteise võidu paremat nänni suuremates kogustes. Paganad-valijad kuulavad üht erakonda, panevad nänni taskusse, lähevad teise poliittõe-kuulutaja juurde või lasevad tõekuulutajal enda juurde tulla, haaravad sealt paremat nänni ning lõpuks lähevad koju, "pesevad ristimisvee maha", löövad käega ning ei lähegi valima või kui ikkagi lähevad, langetavad oma otsuse valimiskabiinis viimasel minutil ning hetkeajendil.

Lühidalt ning lihtsustatult - suurt midagi ei ole muutunud.
__________________
Pilt: siit (Urmas Luik)

Elamus: Dagö + Bonzo + Tõun

2011-07-27T08:41:00.001+03:00

Kui Dagö 2008. aastal teatas, et läheb laiali, olin kurb, sest selliseid ümber-mitme-nurga-otse-ja-mõnusalt-valusalt-südamesse-jalaga-makku-(kerg)muusikat viljelevaid bände on Eestis väga vähe, rääkimata veel Lauri Saatpalu uimastav-jalust-niitvast tämbrist. Kui Dagö 2011. aastal uues koosseisus uue plaadi üllitas, hõiskasin, ostsin plaadi ning nautisin terviseks. Kui Dagö suvetuuri koos Bonzo ja Tõuniga välja kuulutas, ei saanud ma sedagi vahele jätta ning nüüd ongi järjekordne elamus jälle (sisse) elatud.

Dagö kontserdid teeb heaks mitte nii väga need populaarse(ma)d (raadio)hitid, vaid improvisatsioon. Eesti peavooluesinejad üldjuhul ei improviseeri, Dagö – kui ollakse viimaks kontserdisse, publikusse, muusikasse ning iseendasse sisse elanud – improviseerib ning väga hästi, üksinda ja koos kaastuuritajatega. Ka tänase kontserdi parimad hetked olid improvisatsioon, eelkõige jätsid templi mu mällu nt Kristjan Priksi (Dagö) ja Rein Joasoo (Bonzo + Tõuni bänd) löökpilli duo, samuti Henno Kelpi (Dagö) bassisoolo, ka Saatpalu häälemängud ning teistegi soolod, duod, triod, kokku- ja lahkumängud.

Kui algul kohati tundus, et kontserti ei saada hästi vedama, siis lõpuks leidsid muusika ja emotsioon äkitselt teineteist ja kogu kontsert – nii veidi vaevlev algus, eristuv, ent ometi sulanduv keskosa, raju lõpp ning õigemast õigesti valitud lisalugu – sulandus mu jaoks üheks tervikuks ning kokkuvõttes olen rahul, et see ehitus üles just nii. Ka Bonzo ja Tõun osutusid meeldivaks (kergelt progressiivseks) üllatuseks; mu enda jaoks eelkõige looga, mis rääkis värvidest, mustast ja valgest, ning lugudega "Vilma" ja "Ood pessimismile".

Huvilistel on igatahes veel võimalik kontserdile jõuda: vt siia.

Lõpumärkuseks – lisasin oma ajaveebi veel ühe n.ö vahelehe Elamused, kuhu hakkan koguma märkeid, teateid, kommentaare kultuuri- ja muidusündmustest, kus käinud, mida näinud olen (alates 01.07.2011) ning mis vähegi mainimist väärt. Hoidke silma peal!
_______________
Pilt siit.

Päeva idu: pahupidi terrorism

2011-07-23T11:45:00.004+03:00

Oli eilsete Norra-sündmuste korraldaja kes tahes ning mis tahes, terrorismiga - poliitilistel, usulistel vm ideoloogilistel põhjustel korraldatud vägivallaaktiga tsiviilisikute vastu hirmu ja paanika tekitamiseks - oli tegu igal juhul. Utøya saarel aset leidnud tulistamine ning Oslo kesklinnas toimunud pommiplahvatus langevad mõlemad täpselt selle definitsiooni alla, on intsidendid omavahel seotud või mitte. Kõige hirmutavam aspekt selle kõige juures on aga see, et eilne tulistaja-terrorist on pärit norralaste endi hulgast ning tema „põhjused“ terrorismiks hoopis teistsugused kui Lääs nägema on harjunud.

Paljud Läänemaailma liidrid, sh Obama, jõudsid moslemid juba enne tõe selgumist hukka mõista; ka Norra moslemikogukond palus vabandust arvatava moslemipäritolu ründaja eest. Alles hiljem selgus, et tulistaja on hoopis norralane, konservatiiv, kristlane, tugevalt multikultuursuse vastane ning soovis ilmselt - järgneb spekulatsioon - Tööerakonna noortelaagris korraldatud veresaunaga mõista anda, et vasakpoolsete internatsionaalsust toetav ja salliv poliitika ei ole talle vastuvõetav. Seda enam on Lääs šokis – rünnak(ud) ei lange tavapärastesse terrorismi-parameetritesse ning on justkui „pahupidi terrorism“ Lääne territooriumil – kohalik paremäärmuslasest anti-moslem tapab omasid, kes ei olnud isegi moslemid, vaid lihtsalt multikultuursust toetava-salliva vasakpoolse valitsuspartei (Arbeiderpartiet) noored; samast parteist on ka peaminister, kelle ründamiseks oli ilmselt mõeldud kesklinna (auto)pomm.

Maailm muutus just oluliselt ebakindlamaks.
__________
Pilt siit.

„Värise, riigiametnik!“ ehk uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu

2011-07-20T08:54:00.002+03:00

Üha uusi seaduseelnõusid õlakahurist välja tulistav justiitsminister Michal on lauale löönud (järjekordse) avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Olen nõus – uus avaliku teenistuse seadus koos tasutamisreformiga on tänasel päeval juba hädavajalik. Siinjuures ei tohiks aga unustada mõningaid põhimõtteid, millistega hetkel kehtivat süsteemi luues (mõneti) arvestati ning millistega tuleks arvestada ka nüüd. Oluline on, et valitsuskoalitsioon ei näeks järjekordset reformi läbi viies vaid üht eesmärki – vähendada, kokku tõmmata, õhukeseks lihvida – mida siis retoorikas efektiivsuse-suurendamise-sildi all serveeritakse. Paljud juba laual olevad ning ajakirjanduse vahendusel tutvustatud ettepanekud on põhjendatud, mõned aga mitte. Esimesse kategooriasse langeb nt idee suurendada ametnike liikumisvabadust asutuste vahel ning mõte muuta palgasüsteem läbipaistvamaks ja arusaadavamaks, teise kategooriasse aga ametnike motivatsioonipakettide vähendamine ehk lisatasude pea täielik elimineerimine, samuti lisapuhkusepäevade vähendamine.

Need neetud lisapräänikud

Riigi ning tema kodanike jaoks on oluline, et rahva teenindamiseks palgatud ametnikud oleksid oma ala spetsialistid – haritud, motiveeritud, arenemisvõimelised jne. Kuidas selliseid spetsialiste enda alluvusse saada? Pakkudes konkurentsivõimelist tasu ning motiveerivat töökeskkonda, võisteldes erasektori poolt pakutavate palkade ning hüvepakettidega. Tõsi, tänane (tasustamis)süsteem on ajale olulisel määral jalgu jäänud ning ilmnenud on mitmeid vigu, ent samas on lisatasudel olnud omamoodi motiveeriv ülesanne täita – sedamoodi peaks (või vähemalt pidanuks) riik demonstreerima, et hindab ametniku kõrget haridustaset, keelteoskust, staaži jpm. Sellele mõeldes – kas lisatasudesüsteemi pea täielik väljasuretamine on mõistlik?

Hetkel ei ole (mulle) veel selge, kuidas palgasüsteem uue eelnõu kohaselt välja hakkaks nägema ning millised saaksid olema põhipalgad ja (üksikud, harvad) lisatasud. Oluline on, et ametnike „üüratuid palku“ lisatasude likvideerimise näol päris kokku ei kuivatataks ning et säiliks ka teatav motivatsioonielement. Uue seaduseelnõuga soovitakse veel vähendada ka ametnikele ühe „prääniku“ või „porgandina“ – kuidas kellelegi sobib – seni võimaldatud lisapuhkusepäevade arvu. Samal ajal keelatakse jätkuvalt nt ametnike õigus streikida, mis tegelikkuses läheb vastuollu rahvusvahelise tööõiguse tavapraktika ning põhimõtetega. Kas kirjeldatud töökeskkond kõlab sellisena, kus kõrgharitud spetsialist töötada tahaks?

Üks aspekt, millega uut avaliku teenistuse seadust ning palgasüsteemi välja töötades veel peab arvestama, on korruptsioonioht. Miks on parlamendiliikmete palgad nii suured? Ideaalis ning seda suures osas just seetõttu, et vähendada võimalusi, kus riigikogulane tunneks kiusatust kolmandatelt isikutelt saadavate hüvede eest „suunatult“ võimuaparaati tüürida. Ametnikud, kes oma igapäevatöös puutuvad veelgi rohkem kokku kolmandate isikute soovide ning katsetega otsuseid mõjutada, nii suuri hüvesid riigilt ei saa, vaid peavad üldjuhul olema motiveeritud korruptsioonist hoiduma peamiselt hirmu tõttu karistatud saada. Ja siis tulevad „kõrgepalgalised riigijuhid“, kes tavaametniku jaoks niigi napid lisatasud ka veel ära võtta tahavad. Rääkimata teistest, juba varem majandussurutisest innustust saanud kärbetest ja motivatsioonielementide likvideerimisest, nt riigiametnike õppelaenude tagasimaksmiste peatamisest jne. Eesti riigiametnik ei ole Kreeka riigiametnik, et teda liiga kõrge palga eest igapäevaselt noomima peab.

Kui praegu välja pakutud seaduseelnõu peaks eelkirjeldatud aspekte arvestamata ühel hetkel siiski õigusaktina realiseeruma, võib pikemas perspektiivis näha olukorda, kus (1) riigiametnike keskmine vanus tõuseb, sest noored spetsialistid leiavad üha enam rakendust erasektoris kodu- või välismaal; (2) kus töötajatest veelgi suurema osa moodustavad naised, sest mehed teadupoolest on pigem töötud kui töötavad napi palga eest; (3) kus – mis vast kõige olulisem – teenuste kvaliteet üha langeb, sest vähemotiveerivasse töökeskkonda on raske leida uuendustega kaasas käia suutvat ametnikearmeed; (4) kus korruptsioonijuhtumid hakkavad sagenema, sest ametnik kahjuks ei motiveeru ainult suurest isamaa-armastusest, vaid tahab ka juustu leiva peale, porgandit, präänikut jne.

Hästi toimiv väikeriik on kallis lõbu

Meil, eestlastel, kipub tihti meelest minema, et oma riigi ülal pidamine ongi kulukas ettevõtmine. Meil on tarvis mõista, et kui me soovime riigiaparaadi tõhusat (!) toimimist, on vaja selle eest (hästi) maksta, mh maksta isikutele, kes selles suures süsteemis igapäevaselt olulist mutrit või polti mängivad. Väikeriigina peame sageli tegema ka proportsionaalselt rohkem kulutusi kui suuremad riigid – miinimumteenuse kättesaamiseks on tahes-tahtmata lihtsalt kindel ühik miinimumtööjõudu, mis pahatihti rahvaarvu kahanedes ei pisene.

Meie avalikus teenistuses on kindlasti ainest uutmisteks ning tõhustamiseks, sealjuures ka aspektides, mis puudutab ametnike tasustamist. Tavaametnike ületasustamine, millele nii sageli viidata üritatakse, aga pigem ei kuulu selle ainese hulka, vaid on otsitud asendustegevus teiste probleemide kohal silmade kinni pigistamiseks. Rohkem tuleks esile tõsta, analüüsida ning reformida nt seda, mis ja kuidas toimub riigiasutuste juhtkondades – see on koht, kus sageli kiputakse ületasustatud saama, ülepuhkama, seadusandlusele läbi sõrmede vaatama jne. Õnneks on eelnõu kavand hetkel vaid menetlusprotseduuri alguses, mistõttu on õhkõrna lootust, et ühel hetkel nähakse puude taga ka metsa – või Eesti puhul – et ühel hetkel nähakse ametnikemetsas ka süsteemselt viltu kasvavaid juhtpuid. Oluline on eelnõu menetlemisse kaasata ka ametnikke endid – minevikueelnõude puhul on siinkohal kahjuks ametnikest pigem lihtsalt mööda mindud. Samas – vaadates praeguse valitsuskoalitsiooni senist toimimist „vajalike“ seaduste parlamendist läbisurumisel, ei imestaks, kui ühel hetkel öeldakse „järgmine eelnõu palun!“.
___________________
Pildid siit ja siit.

Päeva idu: kus on euro kodu?

2011-07-12T19:01:00.008+03:00

Ajal, mil eurotsoon on liikumas suurema (võla)kriisi poole, liitub ühisvaluutaga üha enam riike - vähemalt Briti Rahvusringhäälingu hinnangul (British Broadcasting Corporation ehk BBC). Ootamatult on euro käibele tulnud näiteks Lätis, Leedus ning Taanis [vt pilti vasakul: ühest (reklaam)videost siin]. Tegelikult Lätis, Leedus ega Taanis eurot käibel muidugi ei ole [vt kaarti all: kaart Wikipediast].

Quo vadis, Unio Europaea?*

2011-07-10T11:56:00.002+03:00

Eurotsoon on haige. Majanduskriis on euroliidule, eriti eurotsoonile jätmas sügav-armistavat jälge – nii mõnigi riik pole olnud kõige parem (ega ausam) majandaja ega finantsist, mistõttu kogu EL üha ebastabiilsematel jalgadel seisab. Eelkõige on küsimus Kreekas, veidi ka Portugalis, Iirimaas ning Hispaanias. Meediatähelepanu on viimastel nädalatel pälvinud aga just Kreeka ning selle riigi päästmiseks lauale käidud abipaketid. Kreeka on väga haige – antud riik on justkui euroliidu tõbine maks, mis täisväärtuslikku elu üha enam pidurdama kipub. Euroliidrid süstivad „rikaste ja edukate“ valuutatsooniriikide „eestvedamisel“ Kreekasse üha uusi „vitamiine“ (loe: raha), et haiget siseorganit vähemalt mingilgi tasemel funktsioneerimas hoida. Kuivõrd nendel meetmetel pikemas perspektiivis tulevikku ning positiivset mõju Kreeka ülesvuntsimisel ning euro stabiilsuse säilitamisel on, on nii mõnegi arvaja, analüütiku, poliitiku, akadeemiku hinnangul küsitav.

Eurotsoon (mõneti ka EL üldisemalt) on huvitav nähtus – 17 riiki kasutab ametlikult üht valuutat, mis seob riigid omavahel (Euroopa Liidu sees) justkui eraldi organismiks, kus riikide kui siseorganite toimimine on omavahel tihedas lõimumises ning teineteisest sõltuvad. Samas puudub süsteemil reaalselt tsentraliseeritud majandus(poliitika). Süda küll on (euroeelarve), aju on ka, ent piiratud ning suudab juhitavat organismi täitma panna vaid kindlaid tegevusi, sealjuures on maksal, neerudel, põrnal jt organitel üpris suur iseseisvus organismi sees. Iga riik majandabki euroliidu regulatsioonide piires nii, kuidas heaks arvab. Nagu tänasel päeval näha - ühe (või mitme) riigi kehvad majandusvalikud võivad viia kogu valuutatsooni ebakindlale pinnale. Mistõttu oleks siin ehk mõtteainest selleks, kuidas eurotsooni majanduskäike ja -suundasid (veel) rohkem ühtlustada, välistamaks potentsiaalseid lokaalseid ämbreid, mis kogu tsooni endaga mutta veavad.

Tänasel päeval, nagu ennist mainitud, on EL püüdnud Kreekat turgutada lisaraha andmisega või, noh, „andmisega“, sest tegemist on kindlatel karmidel tingimustel eraldatud laenudega, mille kokkuvõttes maksavad kinni eurotsooniriikide kodanikud oma maksudest. Seda kõike selleks, et – ha-ha! – vältida lisalaenude võtmise näol Kreeka riigivõla kasvatamist. Antud rahaandami peab Kreeka aja jooksul siiski tagasi maksma. Abilaenu saamise üks tingimus on eelarve tasakaalustamine läbi ränkade kärbete ning maksutõusude. Ja nii ongi Kreeka muudkui kärpinud, makse tõstnud, kärpinud ja makse tõstnud – seda ka enne esimese abipaketi saamist – ning ilmselt kärbib ja tõstab makse tulevikus veelgi. Nimelt sai esimese abipaketi raha ühel hetkel lihtsalt otsa; Kreeka olukord halvenes vahepeal veelgi. Sealjuures on Kreeka ise numbritega, statistiliste andmetega hämanud, neid ilustanud, ning seda juba enne eurotsooniga liitumist. Minul ega ilmselt ka väga paljudel teistel eurotsooniriikide kodanikel ei ole enam usku Kreeka päästmisesse järjekordsete rahasüstide näol. Üha enam analüütikuid, arvamusliidreid ning kommentaatoreid leiab, et parim lahendus on Kreeka eurotsoonist väljajätmine.

Siin on nii mõnedki aga-d. Nimelt ei ole antud ajahetkel regulatsioone, mis sätestaks riigi väljaheitmist eurotsoonist ega ka Euroopa Liidust. Riigid saavad vaid vabatahtlikult välja astuda, sealjuures – praeguste reeglite järgi – ei saa riik välja astuda eurotsoonist, jäädes samal ajal majandusliidu liikmeks. Riik, kes soovib eurost loobuda, peab astuma välja EL-ist ning sellest tulenevalt pääseb välja ka ühisest valuutatsoonist. Kas Kreeka teeks midagi sellist vabatahtlikult? Kas oleks võimalik Kreekat veenda sellist asja tegema? Või – kas suudaksid liikmesriigid piisavalt operatiivselt võtta vastu kirjeldatud käike reguleerivat seadusandlust?

Kreeka läheks eurost loobudes ilmselt üsna kiiresti pankrotti, ent samas pole pankrot välistatud ka praegu, majandusliidu liikmena. Kui viimane olukord peaks aset leidma, saab negatiivse löögi kogu eurotsoon ning EL. Nii mõnigi arvaja on veendunud (vt nt siia), et Kreeka pankrot on kindel – küsimus ei ole enam selles, kas, vaid selles, millal asi toimuma saab. Mullegi hakkab tunduma üha tõenäolisem, et muud ei jää peagi enam üle – tuleb välja kuulutada Kreeka riigi pankrot ning – eurotsooni päästmiseks – leida viis, kuidas Kreeka (soovitavalt enne seda) eurotsoonist välja aidata. Ilmselt saaks Kreekal olema lühikest aega väga raske ja keeruline, aga just siinkohal peakski Euroopa Liit – olgu Kreeka siis liikmesriik või „väljaheidetu“ – oma abikäe ulatama, selle asemel, et praegu, mil Kreeka ei saa ega saa oma võlgasid SKT-ga võrreldes väiksemaks ega riigieelarvet tasakaalu, uusi keeruliste tingimustega laenu(sid) anda. Kui Kreekat päästetakse, tahavad samamahulist päästmist ilmselt ka nt Portugal ja Iirimaa. Kuhu ja kuidas siis ja sedamoodi? Majandusliidu liidrite retoorikat kuulates usutakse aga just abipakettide toimimisse ning Kreeka väljaheitmist või -astumist isegi ei kaaluta. 2010. aastal, mil Kreeka sai kätte oma esimese abipaketi, võis sellist retoorikat veel uskuda, aga kui praegusele teisele abipaketile peaks järgnema kolmas, sinna lisaks abipaketid teistele hädas liikmesriikidele, muutub asi veel kahtlasemaks. Kuhu siis, euroliit?

* Kuhu lähed, Euroopa Liit?

Algselt kirjutasin Quo vadis, Unionem Europaeam?, kus EL oli ebakorrektses käändes - tänan tundmatuks jäänud asjatundjat mu konarlikku ladina keelt parandamast.
______________________________________

Inglisekeelseid artikleid antud teemast on nt siin, siin, siin, siin ja siin.
Pildid - järjekorras - pärit siit, siit.

Lühike järelkommentaar elevust tekitanud juhtumile

2011-07-10T11:26:00.004+03:00

Tahan eelkõige rõhutada, et ma ei soovinud kellelegi reedel aset leidnud hapukurgikollast üleriigilist tähelepanu ega ristilöömist, ent klikisõltuvuses lastemeedia läks millegi pärast ülielevusse ning tegi siinkohal oma töö. Blogi, kuhu harilikult satub 100-200 lugejat päevas, külastas lõppkokkuvõttes u 7000 sensatsiooni- ning skandaalihuvilist inimest. Meediaväljaannetele, kes minuga ühendust võtsid, ütlesin esimese asjana, et mul ei ole ja ma ei soovi midagi lisaks kommenteerida ning palusin osaliste nimesid mitte mainida – kätt ette asja mittekajastamiseks panna ma ju ei saanud. Postimees sellega kahjuks ei arvestanud, Delfi ja Õhtuleht olid natuke sõbralikumad, kuigi ka neil omad vead loo kajastamisel küljes.

Lihtsast hoiatusest mu blogikülastajatele, et ärge kopeerige, jääte vahele, sai midagi kätesse mittemahtuvalt suurt. Küll aga – sain teada, et kõnet on kopeeritud korduvalt veel varemgi – Eesti Maaülikooli Keskkonnainstituudi bakalaureuse lõpuaktusel ning Eesti Mereakadeemia ühel lõpuaktusel. Milleks teile teie diplom, kopeerijad, vot sellest ma aru ei saa. Lõppkokkuvõttes tunnen ennast ise ka halvasti – läks nagu minuga harilikult ikka, tahtsin riielda ja lõpuks tunnen end ise süüdi, et üldse välja tegin.

„Head kurgikrõmpsutamist“ meile kõigile...
_____
Pilt siit.

Vargus presidendi vastuvõtul

2011-07-08T08:47:00.009+03:00

10.07.2011: väike järelkommentaar siin.

***

21. juunil 2011. aastal leidis Kadrioru pargis presidendi, pr Ilvese, haridusministri ning edukate lõpetajate silme ees aset süüdimatu vargus. Kõrgkoolide lõpetajate nimel pidas Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor diplomiomanik Olesja Godovanets (mõneti kajastatud ka kui Olesya Godovanets või Олеся Годованец) kõne, mille avalõik oli järgmine:

„Üks etapp minu elus on jälle läbi. Hulk noori on taas, pärast paljusid pikki semestreid, teinud selle viimase pingutuse ning omandanud bakalaureuse- või magistrikraadi. Me oleme õppinud, joonud palju kohvi, veel õppinud, joonud veel rohkem kohvi ning muudkui edasi õppinud. Me oleme avastanud, meelde jätnud, unustanud ning jälle meelde tuletanud. Me oleme laiselnud, kaotanud motivatsiooni ning selle siis jälle üles leidnud. Me oleme kukkunud ning taas jalule tõusnud. Me oleme pingutanud ja me oleme saavutanud. [...]“ Ülal-vasakuloleva pildi autor: Toomas Volmer.

Leidke kümme erinevust:

„Üks etapp on jälle läbi. Hulk noori (või lihtsalt nooruslikke) on taas, pärast paljusid pikki semestreid, teinud selle viimase pingutuse ning omandanud bakalaureusekraadi. Me oleme õppinud, joonud palju kohvi, veel õppinud, joonud veel rohkem kohvi ning muudkui edasi õppinud. Me oleme avastanud, meelde jätnud, unustanud ning jälle meelde tuletanud. Me oleme laiselnud, kaotanud motivatsiooni ning selle siis jälle üles leidnud. Me oleme kukkunud ning taas jalule tõusnud. Me oleme pingutanud ja me oleme saavutanud. [...]“ Pilt erakogust.

Eelnev oli avalõik minu 2010. aasta 7. jaanuaril Tallinna Tehnikaülikooli lõpuaktusel peetud kõnest. Kasutades ära minu kõne kättesaadavust – toksige google’isse midagi a la 'lõpukõne' – ning lootes interneti (nii petlikule) anonüümsusele, piiritusele ja võimalustele, otsustas neiu Godovanets ilmselt minna kergema vastupanu teed ning kopeerida ja pasteerida terve avalõigu minu kõnest, et seda siis presidendi vastuvõtul enda loomingu pähe esitada. Ilmselt on hariduse omandamine Mainoris jäänud lünklikuks – TTÜ-s tehti rebastele kohe algul väga otseselt selgeks, mis on plagieerimine ning millised on plagieerimise tagajärjed. Päevast päeva rõhutati, et viidata tuleb igale mõtteraasulegi, mis ei ole sinu enda oma või üldtuntud tõde, rääkimata otsesest tsitaadist. Neiu Olesja on nende reeglite – mis ei kehti pelgalt akadeemilises maailmas – vastu eksinud. Hea- või pahatahtlikult, on tema enda (südametunnistuse) asi. Seaduse (vt Autoriõiguse seadus) mittetundmine aga igal juhul ei vabasta vastutusest. Omada julgust varastatud sõnadega minna presidendi vastuvõtule kõnet pidama... Tänaseks päevaks ta oma tegu kommenteerinud ei ole, olgugi, et selle võimaluse talle andsin.

Siinkohal õppetund kõigile, kes arvavad, et igasugune info internetis on vabamast vabalt kasutada ning keegi ei saa kunagi teada, kui sa midagi enda loominguna esitled. Nimelt – üks minule (tolle hetkeni) tundmatu presidendi vastuvõtule kutsutud noor neiu, kes oli samuti mõni aeg tagasi otsinguga lõpukõne mu ajaveebi jõudnud, tundis mu kõne ära, sai aru, et tegemist on plagieerijaga ning võttis minuga ühendust. Sealt edasi hakkasin lumepalli veeretama ning lõpuks sain 3 erineva abilise-allika toel (suur aitäh teile!) ja enda google’damisoskuste abiga teada neiu nime, välimuse, töökoha jpm – lõpuks aga ka kõne transkribeeringu ning info, et neiul on hea meel, et ta kõne ikka inimestele meeldis.

Kui sa internetist leitule oma nime alla kirjutad, siis see ei jää saladuseks – looda, palju tahad. Olnuks tegu siis vähemalt niisama hariliku heietusega raskest lõpust ja uuest algusest, aga sedasi sõna-sõnalt... ma ei oskagi midagi kosta selle peale. Võiks ju (proovida) heita kivi minu kapsaaeda ja öelda, et „teed neiule tühja asja pärast liiga“ ja „mis sa siis riputad oma asju internetti“, aga – tuues paralleele – kui korraks poeseinale toetatud lukustamata ratas „leiab“ endale uue omaniku, siis on väga üheselt tegu vargusega, olgu ratas lukustatud või lukustamata. Rattaparalleeliga jätkates – internet, sh ajaveebid on mõneti nagu rattalaenutused mõnes Euroopa suurlinnas: sa võid ideesid kui jalgrattaid laenutada, ent sa ei saa neid mitte kunagi enda omandiks kuulutada – viimasel juhul oleks tegu vargusega. Sa saad ideelaenutusest hankida inspiratsiooni või julgustust päris oma „jalgratta leiutamiseks“, aga otsene „kopeeri-kleebi“ ehk copy-paste ehk laenuta-ja-omasta, kus võõra jalgratta peale hiljem uhkelt oma logo torkad, on suur ei-ei.

Kogu selle loo juures on nii palju aspekte, mis kohati liigkummaliselt iroonilised ja vastikud. Eriti irooniline, mu enda jaoks kohati vasti isegi tragikoomiline on aga see, et 2006. aastal lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga, ent presidendivastuvõtule mind ei kutsutud, 2010. aastal lõpetasin bakalaureuseastme cum laude, aga presidendivastuvõtule mind ei kutsutud. 2011. aasta kevadel olin ma aga presidendivastuvõtul vägagi „kohal“ – minu kõne pidas ennast ise kellegi teise suu läbi. Signaal, kes ja millised on need „parimad lõpetajad“, on minu jaoks igatahes suur löök näkku, makku, selga ja kuhu-iganes-veel.

Olesja lõpetas oma kõne (kas ikka oma?) sõnadega: „Ma olen rahul ja uhke, et Eesti Vabariigis saab omandada selliseid teadmisi, mis on konkurentsivõimelised mitte ainult Euroopas, vaid, usun, ka mujal maailmas. [...] Tahaksin oma teadmisega aidata kaasa sellele, et Eestis oleks veel parem elada, töötada, õppida.“ Ilusad sõnad, ent - kas oskus teiste loomingut tuimal ilmel, uhkusenootki hääles, enda omaks kuulutada, on ikka Euroopas ja mujal alus konkurentsivõimelisusele ja kas sellele „strateegiale“ tuginedes hakkab Eestis elades, töötades ja õppides parem. Ma kahtlen selles...

(Eilse) päeva idu: hariduseta mehed

2011-07-06T08:17:00.000+03:00

Teisipäevase online-meedia hittuudis (nt siin, siin ja siin) oli, et Eestis on suur hulk noormehi, kes juba põhikoolis süsteemist välja langevad ning läbi selle terve Eesti arengut pidurdavad. Erinevate ekspertide sõnul on süüdi mittetoimiv haridussüsteem, kommenteerijate sõnul eelkõige aga (nais)õpetajad, emad ja ka feministid, kes poisse/mehi ei mõista või koguni vihkavad, sest suur osa naisi on ju ometigi „elus ja meestes pettunud (vanatüdrukud)“ ja tahavad seeläbi kogu vastassugupoolele „käru keerata“. Samas – kas siin ei ole punkt, kus viimaks mõista, et just sooline ebavõrdsus, soolised stereotüübid on need aspektid ühiskonnas, mida tegelikult süüdistada ning mis tegelikult esmatähelepanu vajaks.

Õpetajad on valdavalt naisõpetajad seetõttu, et palgad haridusvaldkonnas on madalad ning „perele leivateenijad mehed“ lihtsalt ei lähe koolidesse tööle. Õpetajad on naisõpetajad ka seetõttu, et eelkooli- kuni keskkoolipedagoogika on traditsiooniliselt naistetöö ning ükski „normaalne mees“ end sellele valdkonnale ei pühenda (kehaline kasvatus ja tööõpetus väljaarvatud). Millised on konkreetsete (nais)õpetajate (kasvatus)meetodid, sõltub aga suuresti sellest, mida neile kõrgkoolides õpetatakse – kui neile ei õpetata oma erinevate käitumistüüpidega töötama, on viga kõrgemas süsteemis, mitte ilmtingimata õpetajate „vales sugupooles“.

Tüdrukud saavad koolis paremini hakkama nt seetõttu, et neid kasvatatakse juba väiksest peale korralikeks ja püüdlikeks, sest selline on pisikeste tüdrukute soostereotüüp – pahandusi ei tohi teha, tubli peab olema! Poistele lubatakse rohkem pahanduste tegemist, keeldude ja käskude eiramist, sest nad on ju poisid – nad peavadki kohati kontrollimatud olema! Suitsetav poiss on aktsepteeritavam kui suitsetav tüdruk – poisid on poisid ja tüdrukud peavad olema tüdrukud! Poisse kasvatatakse juba varakult ka tüdrukutest oluliselt enam materiaalseid väärtuseid hindama, mistõttu nii mõnigi noormees saab suve jooksul ehitus- või muud lihttööd (muidugi mustalt) tehes „suure raha“ maigu suhu ning ei olegi enam motiveeritud õppima – (Soome) ehitajaks - tööandja pritsib kogu aeg pappi taskusse, milleks haridus?

Võimalus võrrelda nt (ehitus)buumiaegseid väljalangemisnumbreid kriisiaegsetega:

Oma panuse poiste ebavõrdsesse seisu haridus- ning teatud määral ka edasisel elumaastikul annab see, et liiga sageli puudub poistel (korralik) isaeeskuju – üksikemad on üha enam reegel kui erand, siia lisaks alkohoolikutest isad, Soomes ehitajaks olevad isad, lapsekasvatamisse pea üldse mitte panustavad isad jne. Lapsevanemad, kasvatajad ja õpetajad – olgu nad siis mehed või naised – ei teadvusta igapäevaelu soolist aspekti ning seda, et sageli surutakse lapsed oma stereotüüpse mõtlemise ja käitumisega kindlasse kasti, kus lapsel sugugi hea ei pruugi olla. See teadvustamatus ongi aspekt, mille lahendamisega riik peaks tegelema, aga millegi pärast püütakse väita, et tegelikult on meil soolise võrdsusega kõik väga hästi. Ei ole ju hästi – kannatavad naised ja kannatavad mehed, seda lihtsalt erinevates eluvaldkondades.

Huvitav on veel ka see, et kui mõnest uuringust tuleb välja (noor)meeste ebavõrdne positsioon ühiskonnas ning selle negatiivne mõju riigi arengule, on (mees)poliitikud kohe valmis sadulasse hüppama ning selle ebavõrdsuse likvideerima. Muidu soolise võrdõiguslikkuse suunas negatiivsed kommentaatoridki lausa mainivad, et peaks hariduses kvoote (!) kasutama, et naiste ülekaalu meeste suhtes võrdsemaks muuta. Retoorika on aga hoopis teine, kui uuring kinnitab naiste ebavõrdsust ning vajadust riiklikul tasandil soolisesse võrdõiguslikkusesse investeerida – sellisel juhul meil probleemi ei ole, olukord on pigem normaalne ja räägime, palun, millestki asjalikumast. Millal tuleb taipamine, et sooline võrdõiguslikkus ongi just sooline võrdõiguslikkus? Millal mõistetakse, et soolise võrdsuse arendamisse investeerimine aitab parandada nii naiste kui meeste positsiooni ühiskonnas?

Lühidalt kokkuvõttes - hea, et soolise ebavõrdsuse tahkudest tulenevad probleemid üles tõstatuvad, puudutagu see siis naisi või mehi, ent valikuline lähenemine ning põhjendamatult erinev retoorika nende ebakohtade suhtes võiks olemata olla.

Ühine läänemereidentiteet – spunki otsimas?

2011-07-05T08:46:00.001+03:00

Läänemeremaad, mis on läbi ajaloo teineteisega tihedalt seotud nii majanduslikult, kultuuriliselt kui keskkondlikult, otsivad - vähemalt mingis formaalses retoorikas - ühist identiteeti ning regioonitunnetust. Samas – kas ikka on midagi, mida otsida? Koostöö ei ole seni olnud stabiilne, järjepidev ega suunatud. Euroopa Liit on selle parendamiseks lauale löönud Läänemere strateegia, mis peaks andma siinse piirkonna riikidele fookuse, tõuke ning motivatsiooni regionaalse koostöö tugevdamiseks. Ühe olulise aluspunktina nähakse just ühist läänemereidentiteeti. Kas ja kuidas seda identiteeti leida, luua, tugevdada, arutas u. 30 noort (mina nende hulgas) möödunud nädavahetusel Gdanskis*, Poolas.

Töögruppe oli 5 – Infrastruktuur ja turism, Haridus ja kultuur, Tööturg ja sotsiaalne turvalisus, Keskkond ja innovatsioon ning Valitsetus ja suhestumine Euroopa Liiduga. Hindasime olukorda riikides ning regioonis üldisemalt, unistasime ideaalmaailmast ja -regioonist ning pakkusime välja tegevuspunkte, kuidas ühise identiteedi, koostöö ning arenguni jõuda. Selgus ilmne - riigid, ühiskonnad ning nende liikmed on liiga erinevad. Siiski ei jäädud selle juurde pidama ning sukelduti kasvõi mõttelist ühisosa otsima. Peamine, millega kõik töögrupid teemavaldkonnast olenemata nõustusid, oli see, et ühist identiteeti ei saa „lambist“ ehk ülalt-alla tekitada – see peab ise kujunema. Teisisõnu – riigid ning Euroopa Liit võivad ülemisel tasandil koordineerida, organiseerida ja planeerida nii palju kui kulub, ent otsitud kogukonnatunnetus ning reaalsed tulemused nähtuvad alles siis, kui regiooni „rohujuur“ selle identiteedi omaks võtab, seda tunnetab ja on motiveeritud seda arendama.

Pakkusin ühe potentsiaalse töövahendina välja Läänemere peavoolustamise või ka lihtsalt läänemerestamise strateegia (ingl k Baltic Mainstreaming), milleks inspiratsiooni sain soolise peavoolustamise või ka süvalaiendamise strateegiast ehk gender mainstreaming'ust. Sealt edasi arendas Valitsetuse ja Euroopa Liiduga suhestumise grupp, kuhu kuulusin, potentsiaalset (katus)organisatsiooni, mis selle peavoolustamise enda koordineerida võtaks. Leidsime, et eraldi riikideülest institutsiooni Euroopa Liidu sees (või sellest väljaski) ei ole tarvis, samas on aga oluline, et oleks siiski mingi koordineeriv-administreeriv organisatsioon – kogukond-võrgustik – mis näeks suuremat pilti kogu regioonist ning euroliidu poolt lauale löödud strateegiast ja tegevuskavast, aitaks suunata siseriiklikke algatusi, monitooriks toimuvat, pakuks lahendusi jne.

Organisatsioonil oleks riikide endi (valitsuste/parlamentide) poolt valitud/nimetatud esindajatest moodustuv nõukogu, mis koostöös riikide juhtorganitega aitaks oma ühiste „tungivate soovituste“ toel integreerida läänemere-dimensiooni erinevatesse poliitikavaldkondadesse – sealtkaudu saaks suurema läänemereregiooni-teadvustatuse viia ka rohujuureni jne. Organisatsioonil oleks igal (pool)aastal oma eesistujamaa, kes nimetaks ka konkreetse eestkõnelejaisiku, kes positsioneeruks oma kontoriga Euroopa Liidu juures Brüsselis, koordineeriks suhtlust ning poliiti(ka)list suhestumist euroliiduga, samas aga suhtleks ka meediaga, avalikkusega, rohujuurtega jne. Kohati meenutab meie poolt arendatud organisatsiooniidee juba eksisteerivat Läänemeremaade Nõukogu (CBSS), ent „jutud räägivad“, et nimetatud organisatsioon on lähiajal hääbumas. Arvestades, et igasuguseid organisatsioonipudinaid on antud regioonis hulganisti, olekski vast targem päris otsast peale alustada.

Mida konkreetselt ühe või teise strateegiavaldkonna all teha või arendada, jäi mul täpsemalt registreerimata; samas – võrreldes meie töögrupiga ei läinudki teised rühmad oma valdkondades nii süvitsi. Ühiselt arendatud teede- ja transpordivõrgustik, energiavõrgustik, rohkem koostööd hariduses, sotsiaalvaldkonnas, suunatud koostöö tööturul ning – mis tänasel päeval vast kõige olulisem – regiooni keskkonnadimensiooni arendamine ehk Läänemere päästmine sõna otseses mõttes. Rõhutatud sai, et Venemaa kaasamine on ääretult oluline, ent ühtlasi ka probleemne, sest riiklikul tasandil on Venemaad ilmselt keeruline antud teemaga tegelema motiveerida, samas kohalike tasandite kaasamisest ei pruugi piisata, kuna teadupoolest on Venemaa väga tsentraliseeritud riik. Lisaks – järgnev aasta, s.o sügis/kevad 2011/2012 on Läänemere strateegia toimimiseks otsustav – praegune EL-i eesistujamaa Poola ning järgmine eesistujamaa Taani on mõlemad Läänemeremaad, mistõttu – kui nemad strateegiat ning koostööd toimima ei saa (või ei ole motiveeritud saama), võib praeguseks väljatöötatud strateegia ilmselt mahakandmisele lugeda.

Kokkuvõttes – noored ja naiivsed nagu me olime – ei näinud me, et läänemereidentiteedi leidmine (või loomine) oleks lootusetu juhtum ehk teisisõnu päris spungiga tegu ei ole. Potentsiaali ning alusmaterjali identiteediks on – nt see üks ja sama Läänemeri, mille füüsiline seisukord meid kõiki otseselt või kaudselt puudutab. Seda identiteeti ning Läänemere-dimensiooni olulisust on tarvis inimestele, sh ka poliitikutele, riigiliidritele teadvustada, mille pinnal – vähemalt ideaalis – hakkaks identiteet end omakorda ise tootma ja juurutama – siit edasi on lühike samm paremaks koostööks, suuremaks huviks ja motiveerituseks ühiselt piirkonna arengusse panustada.

*Gdansk, muuseas, on väga ilus mereäärne linn. Vanalinn jättis minule igatahes kustumatu mulje ning positsioneerus ilusaimate vanalinnade edetabelis Tallinna järel teisele kohale. Samas – ülikoolilinnakus, kus valdavalt viibisime, ning selle ümber oli tunda teatavat suure sõjatrauma üle elanud (kunagise) tööstuslinna rusutust – seda nii hoonetes kui nt inimestes tänaval.

See, millest ei räägita ehk tegelik maksukoormus

2011-06-26T13:50:00.012+03:00

Valitsuserakonnad Ansipiga eesotsas on ikka hõisanud, et meil on madalad ühetaolised maksud, mida kogu maailm tegelikult salaja endale eeskujuks võtnud on. Reaalsus on aga see, et Eestis on üks Euroopa suurimaid tegelikke maksukoormuseid – tulumaks on küll võrdselt madal kõigile (sealjuures on võit suurim just eliitklassi jaoks), tõepoolest, aga siia juurde panna kõrge sotsiaalmaks (mida - olgu - n.ö maksab tööandja) ning üüratu käibemaks, pluss mitmed kõrged aktsiisid. Teisisõnu – populistliku tulumaksulangetamisega ning hea samariitlase mängimisega on Ansip tuima näoga vaesemat ning keskklassi nöörinud. Tänasel päeval on sellele tähelepanu juhtimas ka euroliidu juhtkonda ühendav Euroopa Ülemkogu.

See on tuntud tõde, et kaudsete maksude (nt mh käibemaks ning aktsiisid) tõstmisega tehakse liiga just vaesematele inimestele. Meie valitsus seda oma retoorikas aga välja ei too – sest just madal tulumaks on see, mille abiga kogu ühiskond õitsiline saab. Aspekt, et miinimumpalka saav inimene on tänasel päeval sunnitud kogu oma palga esmavajaduste rahuldamiseks ära tarbima ning selle tarbimise eest riigile lõivu maksma (käibemaks + kütuseaktsiis, mis lisaks bensiinihinnatõusule kajastub ka kaupade ja teenuste hindades jne), ent kõrgemat palka saav isik saab mh raha säästudeks kõrvale panna (selle pealt makse ei koguta), sõita Soome ostlema (jah, seal on hinnad odavamad kui Eestis) ning maksta sealne madal toiduainetekäibemaks hoopis Põhjanaabrite riigieelarvesse jne. Protsentuaalselt maksab vaene eestlane riigile oma tuludest rohkem tagasi kui rikas - "aga tulumaks on meil madal!" See, et ühiskond üha enam kihistub, vaesed jäävad vaesemaks ning rikkad saavad rikkamaks, pole probleem. Kui eeltoodud artiklist on võimalik lugeda, et EL-i liidrid meie „mitteeliiti“ nöörivat maksusüsteemi kohendada soovitavad, siis Ansip oma põgusas ülevaates sellest isegi ei piuksata. Ja siis me küsime, miks lähevad inimesed Soome koristajateks, ehitajateks jm lihttöölisteks. Sest kokkuvõttes jääb Soome „jubekõrgeid makse“ tasudes ikkagi proportsionaalselt rohkem raha kätte kui Eestis ja sealjuures saab edasi elada Soome standardi järgi...

Kas valitsus reageerib Euroopa soovitustele? Kas tõstetakse nt tulumaksuvaba miinimumi? Kas muudetakse tulumaks astmeliseks? Kas viiakse toiduainete käibemaks 5%-le või vähemalt 9%-legi? Või vaikitakse, jätkatakse tulumaksu langetamist, kaudsete maksude tõstmist, jõuka eliidi poputamist ning madalapalgaliste ja keskklassi tegeliku maksukoormuse kasvatamist?

Riik versus pealinn: kes on suurem vabastaja?

2011-06-23T16:27:00.013+03:00

Mu postkasti on paari päevase vahega potsatanud 2 värvilis-informatiivset (reklaam)lehte - üks Tallinna linnalt ning teine IRL-ilt. Mõlemad maamaksuteemalised, mõlemad - üks vähem (Tallinn), teine rohkem (IRL) - hõiskav-kiitlevad, kuidas ikka koduomanikke päästetakse suurest, suurest ikkest.

Tänasel päeval toetan mina pigem Tallinna linna lähenemist maamaksuvabastusele ehk teisisõnu - vaesed võidavad, rikkad võidavad vähem, omavalitsuse eelarve jääb enam-vähem tasakaalu. Riik, kes läbi tulumaksu langetamise, nüüd ka läbi maamaksu üldvabastuse seab omavalitsused ning nende eelarved väga raskesse seisu, toob oma uue seadusega võidu kätte rikastele. Kui ka mingisugune kompensatsioonimehhanism tulevikus puudu jääva 17 miljoni euro katmiseks linnadele-valdadele välja pakutakse, saab see suure tõenäosusega kogutama just kaudsetest maksudest ehk teisisõnu maksavad riigi korraldatud eelarveaugud lõppkokkuvõttes kinni vaesemad inimesed. Võrdsus ja õiglus Eesti moodi.

Ilmselge on see, et koalitsiooni poolt vastu võetud teerulliseadus oli vihane rusikahoop just Tallinna linnavalitsuse suunas - koduomanikke väljaspool pealinna maamaksuvabastus suurt ei kõiguta. Korteriomanike maamaks väljaspool Tallinna on olnud pea minimaalne, mõistliku maalapiga majaomanikud on aastas tasuma pidanud vast u. 20 eurot.

Ühtlasi - kas keegi oskab kommenteerida, millisele seadusemuudatusele Sven Sester oma kirja lõpus vihjab? Vt pilti allpool (käib klõpsuga suuremaks). Kes tegelikult ikkagi Tallinna koduomanikke maamaksust vabastab?

Mida sööta siilile?

2011-06-18T07:30:00.001+03:00

Hiliskevadel, suvel, varasügisel toimetavad aedades, parkides siilid - üksinda, peredega. Armsad ning küllaltki julged ringivudijad nagu nad on - ikka tekib tahtmine siilidele süüa pakkuda. Paljud pakuvadki, teadmata samas, mis on siilile ohutu, mis siilile hea toit. Mida siil sööb? Põhimõtteliselt kõike. Mida siilile anda tohiks? Kindlasti mitte piima! Millegi pärast on väga levinud väärarvamus - mida ka ise kunagi ammu arvasin tõsi olevat - et siilidele tuleks tingimata piima anda. Kuna siilid on suured õgardid (kuidagi peab ju talveks hädavajalikku rasvakihti koguma) ning sealjuures väga maiad, limpsivad nad muidugi nina ette torgatud piimakausi tilgatumaks. Tegelikult siilide seedimine ei talu piima - üldjuhul toob piimaga maiustamine neile kaasa kõhulahtisuse ja -valu, nõrgemad siilid võivad aga sootuks hinge heita.

Siilid on putuktoidulised, samuti armastavad nad roiskunud liha. Oma igapäevaelus toituvad nad vihmaussidest, tigudest, lülijalgsetest, aga söövad ka konnasid ja hiiri. Isilik kogemus on mh isuka siiliga, kes jättis kasside poolt püütud, ent unustatud linnuraipest järele vaid suled ja kondid.

Parim söök, mida inimene siilile pakkuda võiks, on kalasisalduseta ning -maitseta kassi- või koeratoit - nii krõbuskid kui konservid. Sinna kõrvale tuleks siilidele asetada veel kauss puhta veega. Ideaalne! Putukaid, hiiri ja konnasid püüdma pole vaja minna - aga kui juhuslikult mõni üle on, võib muidugi ka need loomale kandikul ette kanda.

Rohkem teavet, kuidas siili poputada, vaata nt siit.

Päeva idu: Tarandi-küsimus

2011-06-14T19:14:00.014+03:00

Keskerakond on Suure Juhi ja Õpetaja eestvedamisel, kaalutlusel ja strateegilisel läbimõtlemisel tulnud välja oma potentsiaalse presidendikandidaadiga. Europarlamendi-valimistel tohutult (protesti)hääli kogunud Indrek Tarand on seni nii puuduliku, ent ometi olulise debati sütitamiseks hea valik. Minul hüppas pähe aga küsimus - kui Tarand peaks valitama presidendiks, kes läheks tema asemel Euroopa Parlamenti? Europarlamendi valimise seaduse §74 sätestab järgmist:

"Kui asendatav Euroopa Parlamendi liige kandideeris üksikkandidaadina [...], saab Euroopa Parlamendi liikmeks asendusliige, kes on määratud nimekirjade ja üksikkandidaatide vahel jaotatud lisamandaadi alusel, mille on registreerinud Vabariigi Valimiskomisjon."

Kui ma Vabariigi Valimiskomisjoni otsus(t)est (otsus 22 ning vist sama otsus nimekirjana siin: vali ülalt paremalt Hääletamis- ja valimistulemus, seejärel vasakult Mandaatide jaotus; võrdlusarvud klapivad igatahes) õigesti* aru saan (nagu selgus, piinlik-piinlik, ikkagi ei saanud: vt siia ja *-i allpool), siis järgmine mees nimekirjas on Urmas Paet, (kes suure tõenäosusega oma välisministri kohta ei loovutaks), kellest järgmine mees on Jüri Ratas (kes võib-olla tahaks Riigikogu II aseesimehe kohalt europarlamenti minna), kellest järgmine mees on Marko Mihkelson (kes suure tõenäosusega sooviks küll Brüsselisse), kellest järgmine mees on Vladimir Velman, kellest järgmine mees on ... iga huvilise enda järele uurida, sest see pole siinkohal enam üldse oluline.

* [Kuna viidatud seadusesätted väga detailseks ei lähe lisamandaatide ja asendusliikmete omavaheliste suhete selgitamisel ja ma sügavamat uuringut teha ei viitsi hetkel, toon välja veel mulle tutvustatud versiooni, kus Vilja Savisaare, kes on nimekirjas järgmine lisamandaat, ent ühtlasi juba Edgari asendajana europarlamendis, asendusliige on Jüri Ratas, kelle asendusliige on Vladimir Velman jne ehk Tarandi asemel läheks europarlamenti Jüri või Vladimir või... Väga võimalik versioon, kuigi minu esialgne loogika rääkis mulle midagi muud.]

Duellis Ilves versus Tarand eelistan presidendina lõpuks siiski Ilvest - tal on arvestatavam kogemus, aga ka parem karakter välissuhtluse(k)s ning riigiesindamise(k)s. Lisakandidaat on aga väga tervitatav - nagu varemgi kirjutasin, ei ole mul Ilvese presidentuuri jätkumise vastu midagi - sügelema ja nina kirtsutama paneb mind valitsuserakondade liigne agarus ja silmaga nähtav õhin Ilvese taasmääramisel. Kui mõnikord soovitakse debatti vaid debati, diskussiooni diskussiooni pärast, siis tänasel päeval on ühiskondlike sügeliste leevendamiseks üks korralik ja sisuline debatt vajalik, isegi tervendav ning Indrek Tarand oma kohati poisilikult terava retoorikaga on siin vägagi omal kohal.

Mmm - ja veel - kas aastapäevaballi ava- valsist saaks hoopis hoogne avarumba?

Kuidas kirjutada lõpukõnet?

2011-06-10T11:33:00.000+03:00

Suve lähenedes saab üha populaarsemaks otsisõnaks, millega mu kajamisse jõutakse, 'lõpukõne'. Ilmselgelt on lähenemas lõpuaktuste aeg ning nii mõnigi peab lõpetajate nimel kõnepulti astuma. Otsijad jõuavad peamiselt selle postituseni – esialgse inspiratsiooni hankimiseks ehk hea, aga konkreetseid juhiseid kõne kirjutamiseks sealt ei leia. Kuna mulle meeldib kõnesid kirjutada ja pidada ning juhiste otsijaid on aasta aastalt üha rohkem, pakungi siinkohal mõningaid nõuandeid, kuidas selle kõne(pidamise)ga siis ikkagi ühele poole saada.

1. Istu maha – kas paberi ja pliiatsiga või arvutiga – kuhugi, kus sul on hea olla, ja mõtle. Kogu inspiratsiooni, ideid, millest tahaksid rääkida, mis saab olema sinu kõne sõnum. Võimalik, et (piisavalt) häid mõtteid ei tulegi kohe esimesel korral, vaid pead nii mõnelgi päeval uuesti ühe mõtete kogumise ette võtma, aga sõnum on oluline – sellele kesksele ideele või mõnel juhul seotud ideedekogumile hakkad sa oma kõnet üles ehitama.

2. Kirjuta – alustamine on raske, aga kui esialgne idee on juba olemas, proovi midagi juba kirja saada. Mustandeid võib lõpuks kokku saada mitu, aga see ongi kõne lihvimiseks elementaarne ning oluline. Kirjutades hüppab sageli pähe nii mõnigi uus ja parem mõte, seega kui su ideed kohe algul ei tundu ideaalsed, selged, ladusad, siis see kõik tuleb töö käigus.

3. Pea meeles – sa kirjutad lõpetajatele, oma klassi- või kursusekaaslastele, sõpradele, kellega teil on selja taga ühised raskused, pingutused, läbielamised – võid neid kõiki (mitte küll korraga: loe järgmist punkti) meenutada. Mõtle, mis oleks see kõige olulisem sündmus, väärtus, mõte, mida meenutada või teele kaasa anda või mõlemat või hoopis midagi muud. NB! Ära räägi iseendast ega konkreetsetest lemmikutest, vaid räägi kogu klassist, kaaslaskonnast – ja kindlasti ära halvusta, vaid ole positiivne, positiivne, positiivne!

4. Kirjuta (ja kõnele) lühidalt – paki oma sõnum konkreetseks. Üle viie minuti ei taha keegi umbses saalis heietusi kuulata. Sulle olulisena tunduvad mälestused muutuvad kõigi silmis just heietusteks, kui sa õigel ajal lõpetada ei oska. Pea kõnet kirjutades ja lihvides seda silmas – loe kõne mitu korda valju häälega ette, mõõda stopperi või kellaga aega – korrigeeri ja lühenda.

5. Kasuta tsitaate, nalju (aga mitte kitsa siseringi nalju!), võimalusel ja soovi korral kooli deviisi või motot, ent – NB! – väldi klišeesid! Pigem ära maini järjekordset „uut elupeatükki“ või „tiibade sirutamist“. Ole tsitaatide ja naljade kasutamisel mõõdukas ning viisakas – nt kui pead vaid 5-minutilise kõne, siis juba 2 tsitaati on üldjuhul liiga palju. Veel – kui sa pole mõne nalja või tsitaadi kasutamises kindel, jäta see ära. Need ei ole kohustuslikud elemendid, vaid võimalused kõne elavdamiseks.

6. Täna lühidalt direktorit, õpetajaid, vanemaid ning teisi, kes on olnud sellel teekonnal teile toeks. Võid paluda neile nt eraldi aplausi, aga siinkohal mõtle ka eestlaste tundeleigusele – võimalik, et lillede närtsimise ning märja otsaesise pärast närveldav saal ei ole väga plaksutamisaldis.

7. Harjuta kõnepidamist peegli ees ja kõva häälega – eriti kui tegemist on su esimese kõnega. Nii sa harjud oma häälega, välja nägemisega ning enesetundega kõnepidamisel. Sa kuuled kõrvalt, kuidas kõne kõlab ning kas seda on võimalik veel kuidagi kohendada. Lisaks – nii jääb kõne sulle ka paremini meelde – sedasi sa ei veeri aktusel kõnet paberilt maha, vaid vaatad teksti vaid möödaminnes ja meeldetuletuseks ning saad keskenduda publikule.

Veel mõningaid nippe:
* Riietust (sh jalanõusid) valides mõtle, kui mugav on sul sellega kõnepulti, lavale vm kõndida, sinna ronida ja sealt maha saada – välista võimalus enne kõnepulti jõudmist ninali käia.
* Kõne jaoks võta kaasa mapp vm kaaned, millele teksti toetada – see jätab sinust hea mulje. Väldi olukorda, kus sul on kaasas rebitud servadega kortsus ruuduline paber.
* Kõnetekst olgu kas prinditud või kirjutatud käsitsi, ent hoolsalt – nii ei teki puldis probleeme oma varesejalgadest arusaamisega, kui sul kõne harjutamiseks tõesti aega nappis.
* Uuri enne aktust, kus sa täpselt olema pead ning millal kuhugi kõndima. Küsi ka, kas saad rääkida mikrofoni (küsi seda proovida) või pead kõnelema ilma (proovi, kuidas su hääl kandub).
* Ole enesekindel – naerata, suhtle publikuga, ole avatud ning demonstreeri seda ka läbi oma kehakeele: ära pane käsi risti rinnale, ära näpi detaile kleidi või ülikonna küljes, ära süga kõrvu ega mängi juustega.
* Samas – ole sina ise! Ära mängi kedagi suuremat, targemat, ülevamat!
* Kõnele!

Päeva idu: TTÜ (taand)arengukonverents

2011-06-08T14:59:00.006+03:00

Järgnev võib tunduda pisidetailides norimisena, ent just pisidetailidest moodustub suur pilt ning igapäev, mistõttu mulle silma jäänu siiski välja toon: n.ö meesteülikoolis TTÜ-s otsiti tänasele arengu- konverentsile töösipelgateks just toimekaid 'neiusid' (vt e-kirja all). Samal ajal, kui laval arutab hulk lipsudes ja ülikondades tähtsaid mehi (pilt vasakul, autor Andres Putting), kuhu edasi ja kui suurelt, siblivad naised olla harilik taustajõud - registraator, mikrofonineiu, niisama silmarõõm. Miks välistati juba eos potentsiaalsete noormeeste osalus nendes ülesannetes? Mingisugused soolised omadused, võimekus või võimetus siin takistuseks olla ju ei tohiks? Ehk teisisõnu - muidu nii edumeelses tipptegijate ülikoolis oli võitja ikkagi see "vana hea" soostereotüüp. Areng või asi...

Ühiskonna küpsus kui vildakas mõõdupuu

2011-06-08T10:05:00.001+03:00

Justiitsminister Kristen Michal leiab, et Eesti ühiskond ei ole samasooliste inimeste peresuhete seaduslikuks reguleerimiseks küps (vt nt siit). Ühiskonna küpsus ei ole aga oluliste õigusaktide, regulatsioonide vastu võtmisel või mitte vastu võtmisel (eriti inimõigusi ja -vabadusi puudutavates küsimustes) kandev argument. Tähtsaimat rolli mängib regulatsiooni vajava inimrühma olemasolu, probleemi terav teadvustumine antud rühma igapäevaelus. Kui küpsusargumendiga mängida - kas meie ühiskond oli ikka euroks küps või oleks rahva madalat valmidusastet arvestades veel paar aastat eurole üleminekuga viivitama pidanud? Kas ühiskond on seni olnud perevägivalla või inimkaubanduse reguleerimiseks nii ebaküps, et need teravad valuvaldkonnad alles nüüd üle kivide ja kändude seadusandluses sätestatud saavad? Samasooliste kooselu reguleerimiseks on tänasel päeval reaalne vajadus - ei maksa silmi kinni pigistada ja öelda, et seda ei ole - ning koos ühiskonna teadlikkuse ning ka LGBT-kogukonna teadlikkusega oma õigustest see vajadus kasvab. Kooselu reguleerimisega ei sunniks me kedagi rohkem sallima, vaid annaksime ühele osale inimkonnast elementaarsed, 21. sajandi igapäevaelus olulised õigused. LGBT-kogukond ning nende toetajad ei soovigi traditsioonilise abielu-mõiste laiendamist, mida paljud pelgavad, vaid lihtsalt võimalust oma kooselu ametlikult registreerida ning kõigi kooselust johtuvate varaliste õiguste ja kohustuste reguleerimist seadusandja poolt. Lihtne!

Kui lihtne see kõik on ja kuidas avardada oma ning ka teiste maailma, võib täna kuulata-vaadata konverentsilt "Erinevus rikastab": otsepilt siin, programmi uuri siit.

Aeg avardada oma maailma: toimub OMA Festival

2011-06-05T16:11:00.006+03:00

Järgmisel nädalal, 6.-11. juunini, toimub Tallinnas Oma Maailma Avardamise Festival ehk OMA Festival, mis seisab salliva ja kaasava ühiskonna eest, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. Festivali sõnum on lihtne: inimene on inimene. Meie kõrval elab ja hingab iga päev lesbi-, gei-, bi- ja transseksuaalseid Inimesi, kellel on meiega sarnased ideed, unistused, soovid ja mõtted – esmapilgul me sageli ei märkagi, et need inimesed on Erinevad – erinevad sellest, mida ühiskond on harjunud Tavaliseks pidama. Tähtis on see, et nad on Inimesed ning me ei tohiks viha ja jõuga neid endist eemale lükata ning Võõraks tembeldada lihtsalt seetõttu, et nad on Tavalisest Erinevad.

OMA Festivali raames leiab aset palju erinevaid üritusi - filmilinastusi, kontserte, spordiüritusi, näituseid, töötubasid ning pidusid. Festivali täielik kava asub aadressil www.omafestival.ee. Eraldi toon välja kolmapäeval, 8. juunil toimuva LGBT-teemasid käsitleva konverentsi, mida minu andmetel kantakse üle ka internetis (vt lisa siit: http://www.erinevusrikastab.ee/programm-2011). Oma maailma avardamise nädala lõpetab laupäeval, 11. juunil Rotermanni kvartalis toimuv vabaõhukontsert, kus astuvad üles nii Eesti kui ka välismaa artistid. Avardagem koos oma maailma! Nähkem inimest!

Fantoomhambaravikindlustus ehk maksa või valuta

2011-06-05T12:31:00.001+03:00

Riiklik hambaravikindlustus Eestis on nähtus, mille olemasolust saavad aimu vaid alla 19-aastased ravikindlustatud isikud ning läbi naeruväärselt pisikeste hüvitiste veel üksikud priviligeeritud a la pensionärid, rasedad, alla 1-aastase lapse emad (mitte isad!) ja suurenenud hambaraviteenust vajavad isikud. Lühidalt - enamik ühiskonnast (seda siis alates 2009. aastast) riigilt mingisugust hambaravihüvitist ei saa. Kui aga raha pole, ei maksa mu meelest üldse hambaarsti juurde minna: milleks kuulda, mida kõike vaja ravida ja lappida oleks, kui vahendeid ravi kinnimaksmiseks ei ole? Kui raha siiski natuke on, võid aeg-ajalt endale lubada ühe või teise protseduuri teostamist. Eeldades, et sul on enam-vähem korralikud hambad.

Mina arvasin, et mul on kehvad hambad - olen ikka käinud u. kord aastas korralikult arsti juures, alati on leitud midagi, mille kallal nikerdada. Kui arstilt kord küsisin, miks mul nii kehvad hambad, väitis ta, et mul on väga ilusad hambad - enamikul inimestel on need kõvasti jubedamad. Selle koha peal kukkus mul suu (veel rohkem) lahti - kui juba minu ilusate hammaste peale kulub korralik summa, siis milliseid varandusi veavad arstidele kokku kehvade hammastega inimesed - veel enam, kust leiavad nad need üüratud summad, mida iga väiksemagi liigutuse eest küsitakse? Või on nii, et hambaarsti juurde minnakse alles siis, kui viimane häda käes?

Võib-olla on see viimane kõige targem valik - nimelt Haigekassa toob välja järgmist:
"Täiskasvanutel on õigus saada tasuta hambaravi vaid juhul, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Täiskasvanute tasuta hambaravi vajaduse otsustab arst." Ehk kui hambad juba nii hukas, et "südamele hakkavad", võtab riik - arsti eestvedamisel ja ettepanekul - vaevaks tavainimese ravikulutused ise kanda.

Mul tekkis siinkohal nii mõnigi küsimus. Esiteks - kas ei ole riigil odavam tasuda üksikute pisikeste aukude lappimist kohe esialgsete probleemide tekkimisel, kui maksta kinni need lõputud protseduurid paari(kümne) aasta möödumisel, mil suure tõenäosusega tuleb patsiendi suus välja vahetada pea kogu kaadervärk? Teiseks - kuidas defineeritakse "püsiv tervisekahjustus"? Kas teisi hambaid viltu lükkav ning nende hammaste juuri ja närve kahjustav tarkusehammas on potentsiaalne püsivate tervisekahjustuste põhjustaja või ei ole? Kui mul patsiendina ei oleks tagataskust haarata 70 eurot, ent hammas põhjustab metsikut valu, mis ei lase magada ega süüa, kas see võib põhjustada - läbi nälja, unetuse ja valuvaigistite üledoosi - minu surma? Mil määral üks hambaarst üldse suudab esmavaatlusel otsustada, kas üks või teine hammas patsiendi tervist püsivalt kahjustab või ei kahjusta?

Kolmapäeva hommikul olin mina igatahes sunnitud talumatut piina põhjustanud tarkusehamba (roosas karbis paremal) väljalõikamise ja -tõmbamise eest maksma 70 eurot - seda kliinikus, mis teoreetiliselt võinuks antud protseduuri teha tasuta, sest on Haigekassa lepingupartner. Teoreetiliselt - kui ma ei omanuks 70 eurot - oleks tol hommikul see hammas jäänud opereerimata ning ma peaks u. kuu-kahe pärast sinna tagasi pöörduma, sest mõned muud hambad eespool surema hakkaksid: pidev vägivaldne surve juurtele ja närvidele ei saa ju ometi midagi head tähendada. Võimalik, et kuu-kahe pärast oleks mu probleem defineeritav kui "püsivat tervisekahjustust" põhjustav häda, aga mu hinnangul oleks selleks ajaks see "püsiv tervisekahjustus" juba tekitatud ning tegeleda tuleks kurbade tagajärgedega. Kui ma üldse selle valu ja valuvaigistuse üle elaksin...

Igasugune talumatu ja pidev valu on minu hinnangul juba "püsiv tervisekahjustus", aga mina pole ilmselgelt arst ega riigimees otsustamaks, kas protseduur on väärt hüvitamist või ei ole. Võimalik, et arstid ja kliinikud lihtsalt püüavad inimestele näkku vaadates mõista(tada), kas antud isikul on raha või mitte, ning langetavad otsused sellest lähtuvalt - et Haigekassa poolt eraldatud napid lepingurahad enne aasta lõppu otsa ei saaks. Millised iganes need põhjused ja põhjusetused erinevate otsuste langetamisel seni on olnud, need alused peab ümber hindama - või lõpuks ongi eestlased reaalselt "hambutu rahvas", kes õhtuti teleka ees kartulipüreed mäludes riigi suunas rusikat vibutab, ent valimispäeval ikka need samad valgete säravate naeratustega libepoliitikud Toompeale tagasi lubab.

Päeva idu: mina, pensionilammas

2011-05-28T20:20:00.006+03:00

Reedese Eesti Päevalehe vahel oli veidravormiline reklaamväljaanne Pensionileht. Mõtlesin, et kuna päris mitu aastat on kohustuslikus korras seda teist sammast (ala)toidetud, peaks end äkki kogu süsteemiga sügavamalt kurssi viima. Selle valguses, et nii mõnigi oma sammastega erinevate finantsinstitutsioonide vahel pendeldab, sest kuskil on üle pika aja jälle parem tootlikkus (ahah!), tunnen end päris pensionilambana – aastast 2006 (vist) ma pooljuhuslikult ühe sambafondi valisin ja seal ma siis nüüd olen. Lihtsalt olen. Mingisugust tootlikkust taga ajama pole ma motiveeritud – kogu süsteem tundub seisvat valedel (finants)alustel, mis asja minu jaoks liiga keeruliseks muudavad, et ma sellesse üldse süveneda viitsiksin. Olgugi, et Saksamaal sarnane süsteem ehk riiklik pluss omafinantseering hästi toimib, tundub mulle, et kodumaine sambateostus on natuke vildakas. Fondidest lõikavad meil kasu finantsasutused – pea iga liigutuse eest küsitakse rohkem või vähem ulmelisi teenustasusid. Inimene, kes viimaks seda pensioniraha nautima peaks, on küllaltki tühine lilleke kuskil pimeda protsessi lõpus. Pealegi - selleks ajaks, kui mul pensionipõlv ükskord kätte jõuab, on need sambad suure tõenäosusega mitu korda ümberreformitud ning pool sammast uutmiste käigus üldse haihtunud.

Ilves või Ilves ehk presidendimääramised Eesti moodi

2011-05-26T08:35:00.000+03:00

Lähenev presidendimääramine kütab meedias kirgi. Hea, et sedagi – nii toimub vähemalt mingisugune arutelu, kes ja kas presidendiks peaks saama. 2006. aastal toetasin kindlalt Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri, 2011. aastal ei ole ma tema presidentuuri jätkumise vastu, küll aga on asjade senine kulgemine mu hinnangul küllaltki kentsakas ja kukalt kratsima panev.

Ilves on olnud tegelikult asjalik president, kes on oma esindusfunktsiooni (eriti välissuhtluses) hästi täitnud – kollast meediat toitvad sümpaatsed ja antipaatsed emotsioonid jätaks siinkohal kõrvale. Eelkäijatega Ilvest kõrvutama hakata ka ei maksa – iga president on oma nägu ja tegu, igal presidendil omad head ja vead (ka Lennart Merel), iga presidendi suhtes omad ootused ja lootused. Mis minu jaoks aga tänasel päeval punase ohutulukese süütab, on selle presidendimääramise juures aset leidvad kokkuleppemängud. Miks valitsuserakonnad nii varakult nii üksmeelselt ja alternatiive isegi kaalumata, pakkumata hõiskavad, et Ilves jätkaku! IRL-i mängukoosolek ei muutnud situatsiooni kuidagi usutavamaks – koalitsioonipartnerid olid juba varem kokku leppinud, et Ilves valitakse teiseks ametiajaks tagasi. Miks? Millist kasu keegi sellest saab?

Siinkohal võiks ka Ilvesel endal väike ohutuluke põlema minna – äkki on ta valitsusparteide jaoks olnud (liiga) mugav president? Koalitsiooni algatatud seadused on pea kõik presidendi poolt suurema kärata välja kuulutatud – üks seadus, reform veidram kui teine. Mu hinnangul kõige suurem aps on aga presidendi enda algatusel vastu võetud (põhi)seadusemuudatus, millega täiesti mõtlematult, kõikvõimalikke tagajärgi kaalumata anti kaitseväe juhataja määramine poliitilistele isikutele. On asju, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema poliitikast lahus ning üks asi selles nimekirjas võiks olla kaitsevägi, just selle juhtkond. Teatav tsiviilkontroll kaitsejõudude üle peab muidugi olema, aga just tsiviilkontroll, mitte poliitiline kontroll, mille toel on võimalikud kõiksugu skeemid kaitsejõudude kasutamiseks poliitilistel eesmärkidel. Ellu kutsutud muudatused on Eesti kontekstis muret tekitavad ka seetõttu – mis on teada-tuntud avalik saladus – et Kaitseministeerium ning kaitsejõud ei ole omavahel just kõige paremini läbi saanud. Selle asemel, et püüda suhteid parandada läbi kommunikatsiooni, lahendatakse olukord kaheldava väärtusega seadusemuudatusega. Nüüd võib nt Mart Laar koos Vabariigi Valitsusega määrata kaitseväe juhatajaks endale poliitiliselt sobivaima kaitseväelase ning saab seeläbi ka kaitsejõudusid senisest oluliselt enam kontrollida. Ei suuda uskuda, et juhataja määramine saab toimuma poliitikast eraldiseisvalt. Olgu, Mart Laar on suure tõenäosusega hea poiss ja kurjasid plaane ei hau, aga kui kaitseministriks saab teistlaadsete ambitsioonidega isik?

Ilvesel olid oma muudatusettepanekuga kindlasti head kavatsused ja mõnes teises, läänelikumas kontekstis olekski kõik korras. Mulle aga tundub, et president ei oska arvestada meie poliitilise kultuuri nooruse ja toorusega. See on mõistetav - Ilves on siiski pärit teisest kultuuriruumist; mis peaks presidendi aga omakorda ettevaatlikumaks tegema. Peaks... Ilves võib tänaseks olla astunud veel nii mõnegi reha otsa, millest tulenevad tagajärjed meie jaoks nähtavad ei ole. Ja kui palju rehasid ootab veel ees? Kas see teatav "rehapimedus" ei olegi üks aspekte, miks RE-IRL nii entusiastlikult tahavad näha Ilvest presidendina jätkamas?

Valitsus tunneb end Ilvesega mugavalt, Ilves end valitsusega ilmselt samuti, rahvagi jaoks on pilt kogu aeg sama – Ansip ja Ilves, Ilves ja Ansip. Võib kindel olla! Kas see - tõepoolest - „hiiliv diktatuur“ (minu vist esimene kord elus Riisaluga nõustuda), kus poliitikud läbi kokkuleppemängude teineteisele kentsakaid võite kindlustavad, ei ole natuke halvamaiguline ka osalistele endile? Minu meelest küll midagi haiseb päris pahasti...

Päeva idu: naiste versus meeste rinnad

2011-05-21T20:37:00.004+03:00

Kõrvaloleval pildil on - üllatus, üllatus - meesmodell Andrej Pejic, kellele on (tõenäoliselt) kunstilistel eesmärkidel tehtud naiselik soeng, naiselik meik ning keda on pildistatud naiselikus poosis. Välismaise ajakirjaga läks aga seekord nii, et väljaannet müüvad ketid lasid ajakirjad spetsiaalsetesse kaanepilti varjavatesse kottidesse panna. Sedasi käitutakse sealmaal, s.o USA-s, pornoajakirjadega - väljaannete pealkirjad jäävad paistma, paljaste (üla)kehadega naised ise mitte. Siinkohal aga tekkis ühe sotsioloogilise kajami autoritel - ning nende postitust lugedes ka minul - küsimus, mis muudab ühe keha siivutuks? Miks muudel ajakirjadel a la kehakultuuri kajastavatel väljaannetel on palja ülakehaga mehed aktsepteeritavad ning neid kaanepilte katvatesse kottidesse ei topita? Kuna antud juhul näeb Andrej oma androgüünse ehk teisisõnu lihtsalt "mehelike muskliteta" torso, naiseliku soengu, meigi ja poosi tõttu liiga ebamehelik välja, tuleb ta kinni katta? Põhiline küsimus ongi Andrej "rinnad" - need on liiga selgelt aimatavalt naiselikud.

Viidatud kajam küsibki - millistel alustel on naiste rinnad just nii selgelt rinnad, et neid peab ilmtingimata ühiskonna ja avalikkuse eest varjama, millistel alustel on meeste rind aga lihtsalt rind või torso, et seda varjama ei pea. Kui antud noormehe rinnad kaetakse kinni, aga nii mõnegi suure mehe pea C-korvi-mõõdulised meesterinnad võivad vabalt avalikus kohas torso-sildi all ringi lehvida, siis kust läheb piir rinna/torso ja rindade vahel? Kui mõne naise rinnad on sama nähtamatud kui Andrej "rinnad", soeng mehelik ja meik olematu, kas siis tema võiks särgita ringi käia? Suure tõenäosusega mitte... Välgutada võib siiski ainult meesterindasid, naistetorsosid mitte.

Ma ei nõua naistele palja ülakehaga käimise õigust, vaid lihtsalt juhin tähelepanu teatavale topeltmoraalile ühiskonnas.

Eurovisioon 2011: kui mina oleks Euroopa

2011-05-15T12:08:00.000+03:00

Kui Triin oleks Euroopa, olnuks 2011. aasta Eurovisiooni-võistluse esikümnes (lisaks Eesti pigem heale europopile) kuus järgmist lugu (siin tähestikulises järjekorras):

Bosnia ja Hertsegoviina: Dino Merlin "Love In Rewind", sest see on siiras -

Gruusia: Eldrine "One More Day", sest selles on võimsust -

Prantsusmaa: Amaury Vassili "Sognu", sest selles on puhtust -

Serbia: Nina "Caroban", sest selles on siirust ja rõõmu -

Soome: Paradise Oskar "Da da dam", sest selles on naiivset ausust -

Suurbritannia: Blue "I Can", sest selles on masse liigutavat jõudu -

Veel imponeerisid (mõneti teatud piirini) või kellele olin lihtsalt nõus andeks andma - Belgia, Iirimaa, Island, Itaalia, Taani, Türgi, Ukraina. Kui aga tõesti oleks pidanud võitma Aserbaidžaan, siis seda juba aastal 2008 ning selle lauluga:

Palgalõhe on poliitiliste valikute küsimus

2011-05-14T14:46:00.009+03:00

Sooline ebavõrdsus tundub meie valitsuse jaoks olevat pseudoteema, mis häda pärast nibin-nabin üldse kõnekski tuleb. Siin on paljuski mängus meie valitsuserakondade poliitilised valikud – valikud teatud teemasid eirata, maha vaikida, et saaks teiste „tähtsamate ja tõsisemate“ teemadega tegeleda. On poliitiline valik diskussioonist eemale hoida – reedesel palgalõhe konverentsil „Räägime palgast!“ ei olnud ühtegi valitsuse liiget, ka sotsiaalministrit mitte, olgugi, et konverentsi korraldas Sotsiaalministeerium. Reformierakonna suhtumist teemasse näitab mh see, et eilsele debatile saadeti Rait Maruste, kes poole diskussiooni pealt lahkus, sest ta pidi lennukile minema – kas oravad kedagi, kes lennukile minema poleks pidanud, ei saanud saata? Kui muidu eestlastele, eriti meie valitsusele meeldib kilgata, et oleme siin-või-seal jälle tabeli tipus ja vaadake, kui tublid me oleme – Euroopa kiidab, USA kiidab, rahvusvahelised organisatsioonid kiidavad, siis millegi pärast Euroopa suurim sooline palgalõhe on midagi, millele pea üldse tähelepanu ei pöörata.

2004. aastal olime sunnitud vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse – kui me seda ei oleks teinud, poleks me ka Euroopa Liitu saanud. Sealjuures oli aga poliitiline valik teemasse absoluutselt mitte süveneda, vaid eelnõud muudkui naeruvääristada, nudida ja pisendada, sest mis me sellest pseudovaldkonnast ikka reguleerime – „varsti ei tohi enam naistele mantlit ka selga aidata?“ See oli poliitiline valik olla ükskõikne, pealiskaudne ning naeruvääristav (lugege vaid neid stenogramme).

Veel täna, 2011. aastal on valitsuserakondade poliitiline valik sellesse valdkonda mitte investeerida – vastu võetud seadus on tegelikult üpris asjalik (meie konteksti arvestades), aga reaalset rakendust pole see seadus oma eluea jooksul veel näinud – aktis kirjeldatud organid, määrused jms on kõik tänaseni ellu kutsumata, sest see ei ole prioriteetne, raha kulub mujalegi ju – mis oleks Eesti ilma vabadussambata, ma küsin? Ühtlasi oli see ka poliitiline valik anda esiti „pelgalt“ soolise võrdõiguslikkuse volinikule veel ülesanne olla ka võrdse kohtlemise volinik ühes isikus – samas täiendavaid ressursse selleks ei eraldatud.

See on olnud poliitiline valik öelda, et turu nähtamatu käsi tuleb ja reguleerib kõike ise. Kas tõesti on turg kõikvõimas ja ühtlasi mõtleb ka inimfaktoritele? See on olnud poliitiline valik riigina jätkuvalt demonstreerida, et nt õpetajad ja õed teevad vähemväärtuslikku tööd kui nt ehitajad – kas laste kasvatamine, haigete põetamine on tõesti vähemväärtuslik kui järjekordse põllupealse pappkasti ehitamine? See on olnud poliitiline valik juurutada mõtlemist, et naise ülesanne ongi lapsi kasvatada. See on olnud poliitiline valik hoida riigi käed eemal perevägivalla reguleerimisest, aga ka nt prostitutsiooni, mis on vägivald naissoo vastu, reguleerimisest. „Turg paneb kõik ise ideaalselt paika – riik ei tohi mingil juhul sekkuda!“

Need on olnud maksupoliitilised valikud, kus tulumaksu langetamisega jäetakse rohkem raha kätte enam teenivatele ja käibe- ning teiste tarbimismaksude tõstmisega võetakse viimnegi sent käest vähem teenivatelt. Ka siin on olnud poliitiline valik eirata nii teravat soolise ebavõrdsuse küsimust meie riigis – teadupoolest on naiste vaesusrisk kordades suurem kui meestel, ühtlasi aga, kuna meil on üksikemasid oluliselt rohkem kui üksikisasid, toob see endaga kaasa ka laste vaesuse, laste ebavõrdse arengu ja ebavõrdsed võimalused elus. On olnud poliitiline valik teenida kitsa ringkonna huvisid, kehitada õlgu ja öelda, et raha ei ole ja raha ei tule, selle asemel, et tulumaksu tõsta, ka astmeliseks muuta, et natukenegi tasakaalustada seda kiirenevat klassilõhede tekkimist meie nii „edumeelses Eestis“.

Lõpetuseks – sooline (eba)võrdsus ei ole pelgalt naiste küsimus, vaid puudutab väga sügavalt ka mehi, kuigi veidi teistel alustel, ent suuremas plaanis on kõik siiski omavahel seotud, mh meeste lühem eluiga, kehvem tervis, lokkav alkoholism jm tappev riskikäitumine, pereelust eemale hoidmine jne. See, et riigil on seni puudunud suurem huvi soolise võrdõiguslikkuse vastu, näitab riigi suhtumist inimestesse, naistesse ja meestesse üleüldiselt – tähtis on süsteem, majandusmasin, kasv, reaalne raha, aga mitte inimene, mitte inimkapital.

Miks ma kodus nii harva kohvi teen?

2011-05-09T18:31:00.006+03:00

Hea kohv on peaaegu parim asi maailmas, aga nii raskesti kättesaadav. Minu õnnetuseks olen ma kohvi koha pealt üpris valiv - kuna ma ei joo üldiselt kohvi selleks, et end ergutada, vaid selleks, et lihtsalt hetke nautida, ei piisa mulle sageli suvalisest kohvikeeduveest, mis tehakse heal juhul presskannuga, halvimal juhul aga kohvipulbrilaadset sodi veega segades. Minu liigne valivus tähendab ühtlasi seda, et ma tihti kas ostan seda hinge hinna eest kuskilt kohvikust kaasa, loobun kohvijoomisest üldse või - kui selleks on võimalus - meisterdan endale ise tassi kohvi. Viimane on aga nii pikk protseduur, et ma jõuan enne kümme korda ümber mõelda, kas ma ikka tahan seda kohvi juua. Kuna heaolutunde nimel on investeeritud nii mitmessegi masinasse, näeb minu ideaalkohvitegemine välja nii:

1. Otsi kapist välja kohviveski ja oad.
2. Jahvata oad, samal ajal pane vesi keema.
3. Kalla kohvipulber presskannu.
4. Puhasta kohviveski.
5. Kalla keev vesi presskannu.
6. Otsi kapist välja piimavahustaja ja piim.
7. Kalla piim piimavahustajasse ja vahusta piim.
8. Vajuta alla kannu press.
9. Kalla tassi u. 2/3 juba vahustatud piimast.
10. Kalla nirena tassi kogu kohv, nii et see vajuks piima alla.
11. Kalla veel veidi piima piimavahustajasse ja vahusta uuesti.
12. Kalla ülejäänud vaht kohvitassi, vajadusel aita lusikaga.
13. Puhasta piimavahustaja.
14. Jäta presskann paremaid aegu ootama ja naudi kohvi.

Selleks ajaks on möödunud protsessi algusest u. 20-30 minutit ehk põhjus, miks ma üpris sageli kodus kohvi teha ei viitsi, on ideaalkohvi saavutamiseks tarvilik ajakulu. Küll aga on see kohv nii, nii hea, et on patt piirduda kehvema kohviga a la presskann + lihtne piim (kuigi joon sageli ka sellist varianti). Piimavaht on ideaalkohvi üks olulisemaid komponente. Õnneks on mul ülihea piimavahustaja, mis reaalselt vahustab ja teeb piima samal ajal tuliseks. Raske on, kui ise oled pirtsakas ja hariliku kodukohviga ei lepi. Näidisideaalkohv on pildil.

Ühtlasi ootan annetusi mõne vingema kõik-ühes-kohviaparaadi soetamiseks.

Päeva idu: tarbijamängud pigem peletavad

2011-05-05T09:05:00.000+03:00

Aeg-ajalt ikka maandub postkastis mõni kutsuva pealkirjaga kiri a la liitu/registreeri/edasta ja võida midagi. Esimene reaktsioon: ohoo – seda tahaks küll! läheb mul aga ruttu üle, kui viskan pilgu reeglitele. Auhinda ennast kirjeldavad punktid saavad ruttu läbi, misjärel algab pikk tiraad sellest, kuidas auhinna väljapanija ikkagi millegi eest ei vastuta, kuidas võitjal on see-ja-too kohustus ning kui ta näpuga reeglites järge ei aja, jääb ta üldse auhinnast ilma, kusjuures üldjuhul on auhinna pakkujal veel lugematu hulk õigusi tingimusi muuta, vabal hetkel kampaania katkestada jne. Mu huvi loosimises osaleda siinkohal tavaliselt ka lõpeb ning pakkumiskiri leiab end üsna ruttu virtuaalsest prügikastist.

Mittenaismentoreid - et oleks tasakaalus!

2011-04-28T08:35:00.005+03:00

Mainisin oma laupäevases kajamipostituses, et otsin eelistatult naismentorit, kuna tahes-tahtmata (ning minu hinnangul õnnetuseks) on tänases ühiskonnas naiste-meeste elu- ja karjääriteekonnad erinevad. Ometi poetati kommentaariumis korduvalt, et ka mees võib olla naisele hea mentor. Olin nõus siis ja olen nõus veel praegugi. Tasakaalustamise mõttes toon lühidalt välja kaks meest, kes mind ühel või teisel moel inspireerinud ja motiveerinud on (ja taaskord tegemist tuntud inimestega):

Michael Jackson - lugedes tema elulugu(sid), aga eriti seda "Moonwalki"-nimelist, millise ta ise kirja pani, saab üsna hea ettekujutuse sellest, mida läheb vaja, kui palju pühendumist ja eneseusku on tarvis, et oma erialal maailmaklassini välja jõuda.

David Vseviov - muhe ja arvestatav arvamusliider Eestis. Kuulan juba pikemat aega Vikerraadio arhiivist "Müstilise Venemaa" saateid, mis - lisaks teadmistele naaberriigi tegemistest, ajaloost - annavad vihjeid selle kohta, kuidas saada Eksperdiks suure algustähega.

Kolmas mittenaismentor, aga ka mittemeesmentor on minu jaoks muusika. Muusikal on omadus mind endaga täielikult kaasa haarata, anda vihjeid elamiseks, olemiseks, tegutsemiseks. Sellega on ainult see häda, et kuulan sageli muusikat, mis ei ole nii positiivne, optimistlik, lilleline ja tiivustav, vaid pigem ühiskonna- ja enesekriitiline - see küll inspireerib, ent ei motiveeri. Muusikaga koos on mul kergem langeda kui tõusta, mistõttu kipun meeliskollektiive kuulates musta auku vajuma.

Võib-olla käesolev ning eelnevgi postitus aitavad mõista, millist mentorit ma endale otsin? Võib-olla lähenen aga mentorlusele vale nurga alt? Ma ei otsigi nii väga erialamentorit, vaid pigem mõtteviisimentorit ja/või positiivse-muutuse-mentorit ja/või elu(stiili)mentorit - mis lükkab neid inimesi tagant ehk millest nad igapäevaselt vaimselt toituvad/on toitunud, kuidas ja kust on nad leidnud motivatsiooni ja inspiratsiooni, jõudmaks sinna, kus nad on, olemaks sellised, nagu nad on. Selle pärast oligi mu võimalike mentorite nimekirjas ka nt minust noorem Iiris Vesik. Võib-olla teen endale lähedal seisvatele eluekspertidele tõesti liiga, ent paratamatult kipub nt nii olema, et lähedalseisjaid näeb, neist ja nende tegemistest kuuleb vähem ja harvem. Siiski korjan oma ivasid ka nendelt - häid mõtteid ja motivatsiooni ei ole kunagi liiga palju!

Naine otsib mentorit - mission impossible?

2011-04-23T10:34:00.014+03:00

Otsin - noor teotahteline naine nagu ma olen - kedagi endale eeskujuks. Inimest, naist (kuigi ka mees võiks ju olla naisele mentor, jah, aga mehed sageli ei tunneta neid kastikesi ja piire, millesse ühiskond n.ö õrnemat sugupoolt pressida üritab, mistõttu ei pruugi see mentorlus hästi välja kukkuda), kes kasvõi kaudselt oma elu(loo), tegemistega juhendaks, julgustaks, suunaks, motiveeriks, liigutaks. Kust leida eeskujuks arukat, tõsiseltvõetavat, edukat naist, kes ei pea oma kehavõlude eksponeerimist elumissiooniks? Kus on need huvitavad, kaugele jõudnud, harilikud ehk "pelgalt" hoolitsetud töökad naiseeskujud, kellele alt üles vaadata ja öelda, et ma tahan ka selliseks saada?

Kui meie meediapilti vaadata (nt ülalt-alla postimees.ee või delfi.ee lehekülgi kerides), siis naisi ei ole meie riigis, meie ühiskonnas olemas. Kui naine üldjuhul mingisugustki kajastust leiab, siis seetõttu, et ta on kas seksikas või ei ole üldse seksikas (sest friike peab ju ka näitama!). Lisaks pakutakse naistele ja naistest uudisnuppe sellest, kuidas ikka veel seksikam ja ilusam ja pandavam välja näha, sest see ju ongi kõige olulisem! Rinnad ja tagumikud (ka spordirubriigis!), pereelu, lapsed ja söögitegemine. Räägitakse sellest, kas tõstmine on ikka naiselik spordiala, ja sellest, et palgalõhe on karvaste jalgadega feministide väljamõeldis ning naised on tegelikult ise oma kehvas positsioonis süüdi ja väiksema töötasu hoopis ära teeninud.

Kuidas sellises keskkonnas motiveeruda? Kuidas üleüldse leida oma identiteeti?
M i l l i s t identiteeti?! Kuidas – tulles Lääne-Euroopast tagasi meie kitsarinnalisse ühiskonda – ma peaksin üldse veel tahtma siin areneda, kuhugi jõuda? Mis peaks mind siin kinni hoidma, kui mind ei väärtustata, kui minu roll ühiskonna hinnangul on ainult seksikas olla, lapsi sünnitada ja mitte kobiseda, kui mulle midagi ei meeldi? Kus on naised, kes oleks heaks näiteks muudestki valdkondadest – edukas karjäär, positiivsed elumuutused, võiduni viinud teotahe ja sihikindlus? Miks ei räägita tõsistest naistest, saavutanud naistest? Miks on vaja üha uusi ja uusi uudiseid 50 maailma seksikaimast naisest, 100 maailma napimast bikiinist, 1000 maailma ilusaimast rinnapaarist, aga mitte uudiseid intelligentsetest, edukatest naistest? "Sest seksikus müüb ja intelligentsus mitte" ei ole õige vastus.

Eesti meedia, ka ühiskond laiemalt, tundub mõtlevat vaid reproduktiivorganitele, justkui varateismeeas poisiklutt, kes alles oma esimesi märgasid unenägusid näeb ning selle valguses unistab, kuidas saaks panna kõike, mis liigub. Milleks muidu uudised ja fotoreportaažid üle 60-aastastest naistest, kes endiselt nii, nii seksikad, nii seksikad? Kes ma olen teile? Mingisugune lihatoode, kes värvilises pakendis kannatlikult selvehalli letil ostuvõimelist isast ootab? Suvaline konserv, mis ei ole ise mõtlemisvõimeline? Pihv, mille ülim eesmärk on näha välja nii isuäratav kui võimalik? Ei taha. Keeldun. Kategooriliselt.

Kes on need vähesed naised, kes mingisugustki (meedia)kajastust saavad, keda eeskujuks võtta? Pakun järgnevalt mõningaid nimesid, kohati ka selgitusi.

Kadri Liik, välispoliitika ekspert - valdkond, kus pigem domineerivad mehed, aga kus Kadri Liiki võetakse tõsiselt, tema arvamus loeb, keegi ei tee selja taga nägusid, et oodake, naine räägib ära, siis vestleme tõsistest asjadest edasi.

Marianne Mikko - ja palun nüüd tormi veeklaasis, sest "see naine ju on täiesti segi omadega". Siiski seisab ta minu jaoks paljude õigete asjade eest, ka on ta poliitikas jõudnud kaugele. Edukaid ja sõnakaid naisi ikka nüpeldatakse, eriti kui mõni mees tunneb, et tema konnasilmale on valusasti astutud.

Evelin Ilves, teatud piirini. Pigem on Evelin Ilves läinud pehmemate ja naiselikemate väärtuste peegeldamise teed, mis mind nii väga ei köida. Evelin teeb süüa, püüab ideaalne välja näha, hoolitseb (pere) tervise eest, laste eest, proovib olla maailma parim ema oma lastele, eeskuju kõigile emadele Eestis - see jääb minust veidi kaugele. Küll aga on Evelin Ilves näide positiivsest muutusest, näide sellest, kuidas tahtejõuga on võimalik teha võimas kannapööre oma elus.

Siiri Oviir, Hillary Clinton, Tina Turner, Alanis Morissette, Iiris Vesik (tõtt-öelda, mentoriks on teda keeruline nimetada, küll aga lõi neiu mind TEDx konverentsil oma julguse ja positiivsete mõtetega nii jalust, et siiamaani imestan ja kadestan), Iivi-Anna Masso, Anna-Maria Penu, Maimu Berg, Liia Hänni, Liina Tõnisson - täiendav nimekiri naistest, kellele mina (teatud tingimustel) alt üles vaatan, naistest, kes ei tee ilma seksikuse ja "blondide mõtetega", kes tunduvat seisvat õigete asjade eest ühel või teisel moel, kelle tegemisi ma võimalusel jälgin.

Kui nüüd saaks ka selle meediapildi natuke seksivabamaks ja sooneutraalsemaks, oleks hea.

Kajamiuutmine ehk blogireform

2011-04-16T23:17:00.003+03:00

Veidike värskust visalt saabuvasse kevadesse ehk käes on kajamiuutmiskuu - vähemalt mulle personaalselt. Juba pikemat aega on olnud tunne, et mu ajaveeb - aga eelkõige mina koos sellega - on kasvanud, arenenud kuhugi "uude kohta", võrreldes päevaga, mil oma esimese postituse tegin. Muutunud on kajastatavad teemad, muutunud olen mina, nüüd on viimaks muutunud ka minu Minale jalgu jäänud blogikujundus.

Kuidas parandada maailma? Kõigepealt alusta iseendast - ja siis vaatame, mis edasi teha annab!

Kuidas meist loodrid said ehk looderdamise lühiajalugu...

2011-03-19T19:51:00.006+02:00

Olen viimasel ajal hakanud kuulama Vikerraadio saadet "Müstiline Venemaa" ning seda päris algusest peale - tänaseks olen ERR'i arhiivi vahendusel jõudnud ära kuulata 7 saadet 1997. aastal alanud saatesarjast. Lisaks huvitavale "tava"ajaloole saab sealt ka muud põnevat infot. Nt 13. aprillil 1997. aastal rääkis David Vseviov sellest, milline oli eluolu Katariina II ajal, millised olid kombed jne. Kõige huvitavama loo tahan laiemale ringile ka avalikuks teha..

Nimelt - Katariina II ajal, üldse absolutismi ajal, oli hästi populaarne olla haige, kurnatud - minestamine, eriti naiste seas, oli mood omaette. Selle kurnatuse ravimiseks oli populaarne aga juua mineraalvett, eriti Moskva aristokraatia seas. Ärgati hommikul kell 5 ja sõideti - David Vseviovi jutu kohaselt - Moskva lähedale jooma doktor Loderii mineraalvett.

Ma pakun tegelikult, et selle doktori nimi ei olnud mitte Loderii (või siis oli "doktor" endale sellise nime ise võtnud) - pigem oli tegemist mingit sorti vee nimetamisega prantsuse keeles, mis võinuks olla a la midagi nagu l'eau d'Erie (hääldus: loo derii ehk kellegi nimega Erie' vesi) või l'eau de rie (hääldus: loo dö rii ehk vete partii, vete sari vms) või l'eau d'aigrie (hääldus: loo dögrii ehk kibe vesi).

Igatahes - raviprotseduurid selle nn doktor Loderii juures nägid ette, et tuli juua mineraalvett ning siis 3 tundi jalutada. Ja - nende ravireiside, selle lõputu jalutamise ja veejoomise põhjal - tekkis vene keelde uus sõna, mis suure tõenäosusega just vene keelest kunagi ka eesti keelde jõudnud on. Lühidalt - inimese, aristokraadi kohta, kes "ei tee mitte midagi", kes lihtsalt jalutab ja joob vett, tekkis ütlus, et ta käib ringi looderina ehk ta looderdab. Nii lihtne see ongi - kunagiste vene aristokraatide tegevusetu veejoomise ja jalutamise kohta tekkinud prantsuse juurtega sõna käib ka tänapäeval veel kõigi laisklejate kohta - looder looderdab kui looderdaja.

Kui doktor Loderii ning vene aristokraadid ainult teaksid, kuhu nende sõna jõudnud on - nimelt armastan kombineerida sõna looder sõnaga luuser, mille tulemusel tekib sõna luuder, millega kirjeldan sageli laiskvorstidest läbikukkujaid. Uussõnaloome missugune.. ja veel millise hõnguga!

Purgavisioon 2011: überfinaal

2011-02-26T22:56:00.003+02:00

Mõnede hinnangul parim Eesti Laul läbi aastate, mõnede hinnangul õudus kuubis. Ma kaldun pigem viimasesse inimrühma. See on aga ilmselt seetõttu, et ma lihtsalt ise olen totaalselt (euro)visioonitu ning ei oska head muusikat hinnata. Ma ei tunneks kvaliteetset lugu isegi siis ära, kui see mulle näkku kargaks. Igatahes - kui edetabel neist (enamasti vist) nišimuusikute diletantlikest katsetustest oleks vaid minu kokku panna, näeks see välja järgmine (liikumisega tagant ettepoole):

10. Mimicry "The Storm": nagu juba eelmisel korral kirjutasin, totaalne heaks-kiitnud-Heidy-Purga-lugu. Ei meeldi. Võiks võib-olla meeldida, kui vokaalne osa oleks teistsugune.

9. MID "Smile": ei meeldi. Kui poisid seda lugu just tagurpidi esitaks/laulaks - nagu ühes õõvastavas vaheklipis - saaks see mu edetabelis vähemalt teise koha.

8. Noorkuu "Be My Saturday Night": lugu iseenesest on kuulatav ja (euro)visiooniga, aga kostüümid - jälle! - no kuulge, poisid, selgitage?

7. Outloudz "I Wanna Meet Bob Dylan": see on juba tänasel päeval nii vana ja hall lugu, et ei, aitäh. Kuidas see Bob Dylan täpsemalt siia mängu sobitub ma aru päriselt ei saagi. Raadio 2-e poolt liiga ära leierdatud ka - kui ikka vähemalt 5 korda (töö)päevas kuuled muudkui old and gray, old and gray, siis roomab kops iseenesest ja vabatahtlikult üle maksa.

6. Rolf Roosalu "All & Now": kõrge ja võimsa hääle eest saab Rolf endiselt pool boonuspunkti, aga muidu jätab ikkagi küllaltki külmaks.

5. Orelipoiss "Valss": naiivne orelipoiss, murupill ja hoogne rahvuslik tantsukeerutus ei ole vist päris õuruleelotus, kui maakeeli öelda, aga muidu mulle meeldib - tegelikult lausa teise koha vääriliseltki.

4. Victoria "Baby Had You": ilusad pikad jalad ja juuksed on neiul. Kadestan. Lugu on kuulatav.

3.-2. Ithaka Maria "Hopa'pa-rei!": võimas, tõepoolest, aga midagi häirib. Tõenäoliselt liiga palju liiga kiiret ja rasket teksti salmiosas. Raske jälgida. Pealegi - selline lugu on juba korra olnud Eurovisioonil, Ukraina selle looga lausa võitis ju...

3.-2. Getter Jaani "Rockefeller Street": hea hitt, kuigi pole minu tassike teed. Visioonile sobib.

1. Jana Kask "I Don't Want Anything": esimest korda oma elus oleksin vabatahtlikult nõus kõnealusele konkursile saatma ballaadi. Ühtlasi oli see ka (vist) esimene ballaad ning esitus meie kohalikul eurokonkursil, mida suu ammuli kuulama jäin.

Kuna lõpudilemma jäi Outloudzi ja Getter Jaani vahele, siis teadupoolest kuulub mu poolehoid pigem Getter Jaanile. Head ööd, Heidy Purga!

Eesti Laul 2011: teine poolfinaal ehk appi, appi!

2011-02-19T22:31:00.003+02:00

Esimene küsimus saate alguses oli, kas Lennale-Piretile kirjutatud vahetekstide autor on muutunud ja/või on tüdrukud harjutanud - parem kui eelmisel korral. Kui kõik lood olid kuulatud ning Owe Petersell ütles, et teine poolfinaal tema hinnangul oli niivõrd hea, et ta ei osanud otsustada, pidin kõrvu sügama, veendumaks, et need on endiselt alles ja kuulevad - ma just mõtlesin, et teine poolfinaal oli niivõrd halb, et ma tõepoolest ei osanudki valikut teha... Pooleldi sunniviisiliselt kokku klopsitud edetabel:

1. Ithaka Maria "Hopa'pa-rei!" : olgugi, et selline lugu on juba ühel korral kerges ukraina kastmes Eurovisioonil olnud, sobib see neist üheksast Eurovisioonile vast kõige paremini, mistõttu ta just esimeseks asetasin. Just nimelt asetasin, sest mu isiklik lemmik see kohe kindlasti ei olnud. Veel - liiga palju teksti salmides.., aga (vähemalt) eestikeelne lugu.

2. Sofia Rubina "My Melody" : kaasahaarav ja küllaltki hea ülesehitusega lugu, samas Eurovisioonile mu meelest ei sobi. Tädil hea hääl, aga kole kostüüm. Kuskilt kostus veel mingi rütmiline ebakaja, mis mind väga häiris.

3. Sõpruse Puiestee ja Merili Varik "Rahu, ainult rahu" : liiga Sõpruse Puiestee, et Eurovisioonile minna. Sobib pigem üksinda kodus kuulamiseks.

4. Orelipoiss "Valss" : liiga Orelipoiss, et Eurovisioonile minna ja sobida. Orelipoiss muidu mulle meeldib ja rohupillimees on ka huvitav maavillane nüke, aga Eurovisioonile? Rahvas ja žürii arvab, et võiks iseenesest nagu minna, aga mina kõrgemale seda panna ei julgenud, olgugi, et päris-päris edetabelis oleks ta vast mul teisel kohal selles saates.

5. Rolf Roosalu "All & Now" : ei saa aru, mis lugu see on selline. Vahepeal, kui pilti ei vaadanud, mõtlesin, et kes see naine seal sedasi laulab. Mistõttu saab Rolf pool boonuspunkti ning "kaotajate rühmast" välja.

6.-9. Shirubi Ikazuchi "St. Cabah" : vähe sellest, et ma bändi nimest aru ei saa(nud), ei saa(nud) ma aru ka loo kontseptsioonist ega eesmärgist - ei leidnud seda Heidi-Purga-nimelist iva üles siit.

6.-9. Mimicry "The Storm" : järjekordne lugu, millele on risti-põiki peale kirjutatud "Heaks kiitnud Heidi Purga". Kui vokaalne osa oleks parem, võiks veel kaaluda selle loo mulle meeldimist.

6.-9. Tiiu Kiik "Second Chance" : ma ei saa aru, mis muusika see on.. aaaaaaaaaaaa! Kes oli esialgses žüriis? Millised olid need ülejäänud lood?

6.-9. MID "Smile" : kodumaine katse Hurtsi teha? Kuna Hurts mulle ka väga-väga ei imponeeri, jäi kohalikus mahlas Valutab, raibe lahjaks ja kaugele. Ei. Ei. Ei.

10. Heidi Purga oma liigsteriilse "eliit"saatega. Mulle tundub, et Eesti Laul on muutunud mingisuguseks valdavalt teise kategooria nišimuusikute diletantlike katsetuste ülevaatuseks. Kui see aga oligi Purga eesmärk ja suurem-kõrgem visioon - minu õnnesoovid!

Eesti Laul 2011: isiklik edetabel ja lühikommentaarid

2011-02-12T22:58:00.005+02:00

1. Elmayonesa „Kes ei tantsi, on politsei“: Põltsamaa Sinepi lugu on stuudioversioonis ehk veidi parem kui tolles ehtsas variandis ETV-s, aga siiski on see minu hinnangul kõige mõnnam "Euro"-lugu kogu Liivimaal ja ma isegi ei kuula sellist muusikat üldjuhul. Väga kahju, et edasi ei saanud.

2. Jana Kask „Don’t Want Anything“: pisaraballaad küll, aga väga võimas – hästi lauldud, esinetud. Juuksed võiks enne Eurovisioonile minekut jälle blondiks värvida ja kõrvarõngad väiksemad valida (seda räägin mina, jah!). Head sõnad, hea häälekasutus ja emotsioon..

3. Meister ja Mari „Une-Mati“: hea biit, hea biit oli ju – jääb kummitama ja puha. Selline humoorikas pilvelaul – väikse Tätte-tatiga. Võib-olla on Eesti rahval Tätte-üledoos ja selle pärast ei saanud edasi.

4. Getter Jaani „Rockefeller Street“: kui seda laulaks keegi teine, oleks mu meelest usutavam – Getter on liiga süütu näo ja olekuga, et seda tema esituses tõsiselt võtta. Siiski - kõige eurovisioonim hitt saates, aga pole kindlasti minu tassike teed.

5.-6. Victoria „Baby had You“: jõuline olek ja hääl, lugu võib veel mulle meeldima hakata aja jooksul. Võiks ainult veidi lühem olla see laul – lõpus hakkas juba liigselt kordama.

5.-6. Outloudz „Wanna Meet Bob Dylan“: hea ponnistus, aga siiski vaid ponnistuseks see jäi mu hinnangul. Nagu oleks proovitud teha sellist mahehitti, aga jäi poolikuks... Annan veidi aega paremaks areneda.

7.-8. Kait Tamra „Lubadus“: liiga lihtne lugu, kohati justkui Jaan Tätte väikse Tõnis Mäe piisakesega. Muidu Kait mulle meeldib, aga.. see lugu oleks parem mõnes teises kontekstis ehk... Mõnikord on lihtsus hea, seekord mitte nii väga.

7.-8. Marilyn Jurman „Veel on aega“: liiga naiivne ja roosa minu maitse jaoks. Kohati nurgeline, lapselik, must.. Suu oli tüdrukul suur, aga hääl nagu hiirepiiks. Nii habras, liiga habras.

9. Ans. Andur „Lapsed ja lennukid“: ei öelnud mitte midagi see lugu mulle, pingutasin, mis ma pingutasin. Küll aga tundub, et nt žürii edetabelisse sai koha puht isikliku sümpaatia tõttu.

10. Noorkuu „Be My Saturday Night“: nagu mida, Noorkuu?! Oda-a-av! Võrreldes sellega, mida te suudate (või olete suutnud) ikka väga odav. Ja mis nende mantlitega on? Väga ilane kompott Modern Talkingust ja kehvast briti poistebändist. Kostüümide ja kehva biidi eest suuuured miinuspunktid.

Innovatsioon Eesti moodi ehk taasleiutame jalgratast?

2011-02-12T19:44:00.008+02:00

Innovatsioon Eesti moodi on väga põhjapanev ja kurssimuutev nähtus, seda just poliitikas. Lisaks käib kodumaise innovatsiooniga kaasas näpuvibutuse saatel "intellektuaalse omandi" häälekas kaitsmine - et kes ikkagi oli see, kes kunagi ärarehvormitud ideed võõrkeelsemasse taaskasutusse võtta tahtis ja kes oli too möku, kes selle esimese tagant varastada proovis.

Eesti Päevaleht hurjutab reformierakondlast, et too leheajakirjaniku "idee" ära varastas. Täpsemalt seisneb konflikt selgitamises, et kelle geniaalne ning uhiuudne idee ikkagi oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kaheks eraldi ministeeriumiks lahku lüüa. Kas tõesti on mälu nii lühike? Või lihtsalt valikuline? Veel 2003. aastal meil oli ju praeguse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asemel kaks eraldi ministeeriumit - oli Majandusministeerium ja oli Teede- ja Sideministeerium. Eriti kummaline on ministeeriumite-lahkulöömise-ettepanekut kuulda reformierakondlase suust, arvestades, et ka oravapartei käsi kahe kõnealuse ministeeriumi ühendamise juures osaline oli. Mis mu arust veelgi humoorikam, on see, et nüüdsest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist soovitab Ansipi nõunik härra Aas teha Majandus- ja Energeetikaministeeriumi ning Transpordi- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehk eestikeelsemalt Teede- ja Sideministeeriumi.

Tublid poisid, kas pole? Monstrumministeeriumi loomisest pole veel 10 aastatki möödas, kui viimaks mõistma hakatakse, et liitmine ikkagi nii hea idee ei olnud? Lisaks võiks ju "vana uus" ministeerium kanda modernsemat nimetust Transpordi- ja Kommunikatsiooniministeerium kunagise igandnimetuse Teede- ja Sideministeerium asemel - et innovaatiline kannapööre ikka täielik oleks. Ma pakun omalt poolt ka siia veel ühe täienduse - nimetame Majandusministeeriumi ümber Ökonoomikaministeeriumiks, sest võõrsõnad ju ometi ruulivad.

Ökonoomika- ja Energeetikaministeerium ning Transpordi- ja Kommunikatsiooniministeerium ongi meie riigi uus innovaatiline jalgratas. Päevalehe ajakirjanikule võib selles suhtes veidi andeks anda - tema pakkus välja, et võiks teha Majandusministeeriumi ja Energeetikaministeeriumi, seega pisut uudsust selles ikkagi oli, olgu. Samas toetan ma pigem senise ministeeriumi eraldamist Majandus(- ja Energeetika)ministeeriumiks ning Teede- ja Sideministeeriumiks. Õigemini - mu sisemine Haldus-Triin ja Trolitoloog oleks rahulolevamad, kui neid kahte ministeeriumi 2004. aasta jaanuaris üldse kokku klopsitud ei olekski.

Mõistus ei ole veel eurole üle läinud.

2011-02-05T14:44:00.005+02:00

Nn europäevast on möödas juba üle kuu, täpsemalt 36 päeva, aga minu mõistus ei ole siin riigis veel eurole üle läinud - kroonisummad on arusaadavamad kui eurosummad, olgugi, et möödunud aastal sai 5 kuud Brüsselis elatud. Brüsseli-hinnad olid Brüsseli-hinnad - ma teadsin Euroopa pealinnas elades, et seal on hinnad kõrgemad kui Eestis ja ei hakanud üldse ümber arvutamagi, palju miski kroonides maksta võinuks - pigem suhestasin asjade väärtust saadava stipendiumi suurusega ja elu oli lill. Mõnda asja, mida Eestis pidevalt tarbin, ma Brüsseli poodides korvi üldse ei tõstnudki - s.o piim (jubeda maitsega), sai-leib (ebaloomulikult kauasäiliv), munad (lihtsalt ei julgenud) - seega ei oska nüüd ka väga hinnata, kas meie munad, piim, sai-leib on kaupmehi vallanud suures eurotuhinas juba Lääne-Euroopaga sama kalliks kerkinud?

Kirbukirjas kroonihinnad poesiltidel on mind ausalt öeldes vähe aidanud. Juhtmed lähevad poes lihtsalt lühisesse, kui neid vaadata. Tõenäoliselt siia ongi koer maetud - mul on lihtsalt kehvad juhtmed. Siin on nüüd igatahes väike katse oma juhtmeid lahti harutada - kui muud kasu sellest pole, siis aasta pärast vähemalt hea võrrelda, palju mõned hinnad tõusnud-langenud on. Toodete valik ei ole tabelis küll väga lai, aga vähemalt minu jaoks katab ära paljud igapäevased või vähemalt sagedasemad ostud.

Mis-värk-on-tabel:

Alma piim, 0.5 liitrit, 2.5% (Prisma, 31.12): 7.90 krooni, s.o 0.50 eurot

Fazeri must seemneleib, 280 grammi (Stockmann, 30.12): 12.50 krooni, s.o 0.80 eurot

Farmi pohla-linaseemne jogurt, 220 grammi (Solaris, 29.12): 8.60 krooni, s.o 0.55 eurot

Pikk kurk kiles (pakun, et Poola), 1 kg (Prisma, 31.12): 19.90 krooni, s.o 1.27 eurot

Lillkapsas (värske), 1 kg (Prisma, 31.12): 44.90 krooni, s.o 2.87 eurot

Melon, kollane, 1 kg (Prisma, 31.12): 19.90 krooni, s.o 1.27 eurot

Beebiporgandid, 1 pakk (Prisma, 31.12): 9.90 krooni, s.o 0.63 eurot

Kirsskobartomat, 1 pakk (Prisma, 31.12): 33.90 krooni, s.o 2.17 eurot

Salatisibul, 1 kg (Prisma, 31.12): 18.90 krooni, s.o 1.21 eurot

Õun Antonovka, I klass, 1 kg (Prisma, 31.12): 16.90 krooni, s.o 1.08 eurot

Spinat, 1 pott (Prisma, 31.12): 19.90 krooni, s.o 1.27 eurot

Maasikas, 1 karp (Prisma, 31.12): 49.90 krooni, s.o 3.19 eurot

Külmutatud brokoli-lillkapsa-porgandi segu (Stockmann, 30.12): 18.90 krooni, s.o 1.21 eurot

Whiskas Duo kana-pardiliha kassitoit, 100g (Stockmann, 30.12): 7.50 krooni, s.o 0.48 eurot

Delikatesskurk, 680 grammine purk (Stockmann, 30.12): 24.50 krooni, s.o 1.57 eurot

Käharpeakook, 1 karp (Prisma, 31.12): 20.90 krooni, s.o 1.34 eurot

Bounty šokolaad, 57 grammi (Solaris, 29.12): 8.60 krooni, s.o 0.55 eurot

Gillette Fusion, 4-teraline, 1 karp (Kaubamaja, 20.12): 279 krooni, s.o 17.83 eurot

Solpadeine 500 veeslahustuv valuvaigisti, 1 karp (Ülikooli Apteek, 31.12): 62.70 krooni, s.o 4 eurot

Veel: Millist-kopikat-tasub-kindlasti-maast-üles-korjata-tabel:
Ma tegelikult korjan niikuinii kõik üles, mis silma jääb, aga no kui juba sai tabeleid tegema hakatud, eks ole.

0.01 eurot = 0.16 krooni
0.02 eurot = 0.32 krooni
0.05 eurot = 0.78 krooni
0.10 eurot = 1.56 krooni
0.20 eurot = 3.13 krooni
0.50 eurot = 7.82 krooni
1.00 eurot = 15.65 krooni
2.00 eurot = 31.29 krooni
__________________

5 eurot = 78.23 krooni
10 eurot = 156.45 krooni
20 eurot = 312.93 krooni
50 eurot = 782.33 krooni
100 eurot = 1564.66 krooni
200 eurot = 3129.32 krooni
500 eurot = 7823.30 krooni
(miks peaks keegi vabatahtlikult sellist summat kaasas kanda tahtma?)

Side lõpp.

Võimatu missioon.

2011-01-26T00:12:00.007+02:00

Leelo seisis keset tuba, teadmata, kuhu minna või mida teha. Ainus, mida ta teadis, oli see, et miski oli valesti ning ta pidi põgenema nii ruttu kui jalad kannavad. Tuba, milles ta viibis, kahanes – mitte väga kiiresti, ent siiski arusaadavalt. Kass mõistis, et kui ta sealt välja ei saa, lömastab ruum ta lähitulevikus üsna piinarikkalt. Leelo kükitas, püüdes juba ette vormuda nii väikseks kui võimalik, ning mõtles, karjus oma mõtete vahele, sest ta ei suutnud keskenduda vajalikule, s.o põgenemisele.

Toas oli aken, millel puudus link, millega seda avada. Toast viis välja uks, millel – nagu aknalgi – puudus link ning mille servadele oli ka võimatu küüsi taha ajada. Tuba oli täis juhuslikke, ent kasutuid esemeid – maas vedelesid päevi näinud kõrvaklapid, poolik šokolaadi-tahvel, katki rebitud noodiraamat, pastakas, mõned vildikad ja politoloogiakonspekt, pluss lugematu arv laiali loobitud salvrätikunutsakaid. Seinad olid täis numbreid – kaheksaid ja seitsmeid, sinna hulka mõned 5.5-ed, 4.75-ed, hunnik kolmesid ning üks eriti rasvane ja suur KAKS.

Leelo tõusis püsti ning vaatas aknast välja – maja ees seisis kamp inimesi. Inimesed silmitsesid maja, mille kokkutõmbuvas toas Leelo kinni oli. Kehakeele järgi võis Leelo aimata, et osa neist imetles nende ees seisvat hoonet, osa vähemalt tunnustas seda mingi tasemeni. Lisaks sai kass aru, et nad ootavad midagi või kedagi. Leelo olukorrast antud toas polnud neil õrna aimugi või ei huvitunud nad sellest piisavalt. Leelo tagus käppadega vastu akent, et nende tähelepanu püüda, ent üsna varsti sai kassile selgeks, et see on kasutu – aken oli helikindel ning maja ees ootavad ja ka majast mööduvad inimesed keskendusid hoone muudele osadele, mitte kordagi ei sattunud nende pilk sinna, kus Leelo oli hirmu tõttu mõistust kaotamas.

Leelo istus uuesti toa keskele maha, tõmbas saba otsekui kaitsva kilbi enda ümber keerdu, hingas sügavalt sisse ning püüdis mõelda – kass tahtis leida plaani toast pääsemiseks või vähemalt püüda veenda oma mõistust leppima teda ees ootava saatusega. Tulevik paistis kui mitte tume, siis vähemalt värvitu...

Tänases Foorumis huvitav arutelu.

2011-01-19T22:39:00.003+02:00

Foorumis käsitles täna neli eksperti Eesti sülekoerte glamuurset maailma ehk pilt klikiga suuremaks ja nalja nabani:

Kõrini lihtsa(meelse)st majanduspoliitikast? Aeg uueks alguseks!

2011-01-19T20:46:00.002+02:00

Oleme inimesed, mitte miniettevõtted - vajame inimlikku lähenemist ja lahendusi, mitte pelgalt ühelaadseid (majandus)meetmeid ettevõtlusparadiisi loomiseks, kus võidavad need, kellel on surres kõige rohkem asju, and the rest will die trying ehk ülejäänud langevad armutus võidujooksus. Aeg sotsiaalsemateks lahendusteks, tõepoolest, rahvas! Kaua võib neoliberaalset (majandus)ideoloogiat orjata?

Isetehtud (muusikaline) horoskoop aastaks 2011

2011-01-11T21:24:00.005+02:00

Ehk mida "ennustab" winamp'i virtuaalne muusikamängur mulle 2011.aastaks:

Kuhu ma olen jõudnud 2011.aasta alguseks?
KoRn "Freak on a Leash": Üldistatult? Natuke napakaks olen läinud või vähemalt üsna varsti minemas. Maailm, ühiskond pressib mind kapslisse, kus ma siis vastumeelselt sitsin. Ei tea, miks. Jõuetu olen. Lisaks ripun veel kümneid aastaid kuuleka lambana finantsinstitutsiooni rihma otsas. Seega laul pani täppi - 2011.aasta alguseks olen maailma peale väga vihane väike rihma otsa aheldatud friik (ingl. k. freak, toim.).

Life's gotta always be messing with me..
Can't they chill and let me be free?!

Aasta 2011 põhiülesanne
Alanis Morissette "Excuses": vaja lahti saada enesele tehtavatest vabandustest a la liiga kaugel, liiga palju, liiga vähe, olen liiga loll, olen liiga tark? Eh, ma ei tea, kas ma suudan... tahaks oma kapslis edasi kokoneerida (triinustatud uusvorm nimisõnast kookon).

Eneseteostus aastal 2011. Minu "mina" 2011.aastal
Tõnis Mägi "Veenus": "Mäekõrgune on õnne tipp, ta juurde ei vii sirgeid teid." Kristallselge on mu pilk ja hõbedane minu hääl. Ilmselgelt teostun aasta lõpus kurdistumise näol. Miks muidu Tõnis Mägi korduvalt hüüab: "Kas kuu-uu-le-e-ed?!"

Minu eneseteostus ja "mina" on olla Veenus.
Rahaasjad aastal 2011
Alanis Morissette "Head Over Feet": Ood rahale..? "Kohtled mind kui printsess, ma pole sellega harjunud" ning "ära ole ehmunud, kui ma käkaskaela hunnikusse lendan". Hoiatus, et peaks kulutustega kokku hoidma?

Sugulased ja naabrid 2011.aastal
Cranberries "Ridiculous Thoughts": See lugu siin ütleb, et poleks pidanud üht keeristormi-tüüpi inimest usaldama. Kas on oodata (järjekordset) häälekat draamat?

Kodu aastal 2011
Cranberries "Promises": Lugu lubadustest. Proovime neid pidada.

Armastus aastal 2011
Seal "Kiss from a Rose": Hea-tunde-lugu.

The more I get of you the stranger it feels.
To me you're like a growing addiction I can't deny.

Tervis aastal 2011
Maroon 5 "Sweetest Goodbye": Pole õrna aimugi, kuidas see lugu tervisega peaks seonduma. Tervis jätab minuga hüvasti? Tahaks loota, et mitte.

Partnerlus aastal 2011
Guano Apes "Money & Milk": uuel aastal käivad käsikäes, partneritena raha ja piim. Kas peaks piimatööstusesse investeerima? Pigem peaks vist rohkem pingutama, et partnerlus püsiks, raha kontole ja piim külmkappi ilmuks...

Võõrad rahad, laenud. Müstika ja seks aastal 2011
Cranberries "Zombie": Peas käib võitlus, milline teema jääb peale, milline alla. Olen liigse mõtlemise tõttu uks loid lodev zombi-laip. Tundub paljutõotav...

Reisid aastal 2011
Maria Peterson ja Eva Eensaar "Tornikell":

"Oh, tornikell minu külas valuleb õhtusel ajal.
Iga su kõmina peale vastab mu hing oma kajal.
Ja otsekui elunukrus, sa kõlad nii aegamööda,
et alguski on vaid kordus ja muud sinu peal ei lööda.
Kaigu kui ligidal tahes mulle, kes ekslemas ikka.
Sa oled kui unenägu, kõlad sealpool kaugust pikka.
Mu hing iga löögi peale, mis käib pikki taevaradu -
eks kaugemal läbikäidut ligemal ihatut adu."

Käin (kaugel), mis ma käin - koju kisub ikka tagasi?
Setumaale, kus tornikelladel on vast hoopis teine tähendus kui (Põhja-)Eestis?

Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2011
Pain of Salvation "Waking Every God": Tiksumine, soovid. Rahutus. Peata olek. Sellest laulust tuleb väga tabav sõnapaar 'numb anxiety' - 'tuim ärevus', mis mind ausalt öeldes juba pikemat aega piinab. Fantastiline laul.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2011
Evanescence "Hello": Ilmselt parim sõber ja suhtluspartner sel aastal olen ma endale ise.

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta aastal 2011
Pain of Salvation "King of Loss": Alateadvus kroonib mind Kaotuste Kuningaks. Ühiskonnal vajadus mind endaga sobitada, vajadus mulle tekitada vajadus pääseda väljavalitute nimekirja. Alateadvus ilmselt ei taha nende ühiskondlike (eliidi)mängudega, -või(s)tlustega kaasa minna, tõrgub. Tahab midagi enamat, sügavamat... Aasta lõpuks olen mahladest tilgatumaks pressitud?

Is this all I am? Is this all I'll be?
This is not enough!
We're all crying for respect and attention.
We're all dying for a painless redemption.
This is not what I wanted..
But for every drop of blood I lost myself.
I, too, lay bleeding on the sidewalk.

Kuhu olen jõudnud 2011.aasta lõpuks?
Michael Bublé "Spiderman": Aasta lõpuks on mu veri suurest alateadlikust pulbitsemisest juba liigselt radioaktiivseks muutunud ning ma otsustan, et maailm vajab päästmist ja hakkan superkangelaseks? Rikkus ja kuulsus pole minu jaoks - maailmapääste on piisav auhind iseenesest. Nii ütleb laul.

2010.aasta arhiiviriiulile...

2011-01-09T01:43:00.004+02:00

Aasta-aastalt olen aastakokkuvõtete tegemisel üha laisemaks muutunud, ühel või teisel moel. Sel aastal traditsioonilist isiklikku kokkuvõtet teinud ei ole ning tõenäoliselt selle tegemiseni ei jõuagi. Küll aga väike üleüldine kajamimärge - lihtsalt niisama:

Aasta märksõnad: täiskohaga pankur, bakalaureusekraad, cum laude, läätsed, praktika Euroopa Parlamendis, mitte-ametlikud visiidid Luksemburgi hertsogiriiki, Strasbourgi plenaarsessioonid, Gerd, oma korter, okupeeritud Petserimaa külastamine, magistriõppe alustamine Tallinna Ülikoolis, uus Samsungi telefon, Sven Mikser, Nõukogude-Läti, Soome. Siia otsa veel hunnik koolitusi, rikkalikult teatrietendusi, palju tööd, lõppematud loengud ülikoolis, üksikud kinoseansid, loetud esinemised ja raharöövellikud ostud, ostud, ostud.

Jällekokkuvõtmiseni!

Möödunud aasta mu mu-mu-muusikas

2011-01-05T22:59:00.010+02:00

Nädalapäevade möödumisega kaasneb konstantne muusikavool - laulud tulevad, olevad ja lähevad, mõni jääb. Jääb iseloomustama kindlat päeva, nädalat, kuud, emotsiooni, teadmist, teadmatust. Jääb "nimekirja". Sellesse nimekirja, millele peale vaadates oskad kiirelt ja kindlalt öelda, miks just see laul, miks just siis ning mida ja miks sa tolle lauluga endale või teistele öelda tahtsid või ei tahtnud. Mingil seletamatul põhjusetul põhjusel sain 2010.aasta nn päevalaulud kokku kogutud ja presenteerin seda nimekirja nüüd maailmale. Tegelikult iseendale.. mälestuseks. Laulud kronoloogilises järjekorras:

i Mr. Sofa ja Õieke "Suitsu ei tee"

ii Metsatöll "Hundi loomine"

iii Dagö "Välismaa" : koduigatsuse pealetung

iv A Perfect Circle "3 Libras" : nukrameelsuse jätk

v Cranberries "Salvation" : pärast Cranberries'i kontserti jäi kummitama

vi Michael Jackson "Dangerous" : tundsin, et olen Brüsselis nii ohtlik, nii ohtlik

vii Pain of Salvation "Road Salt" : ootasin bändi uut plaati, sain (esialgu) selle

viii Pain of Salvation "Linoleum" : aasta üks parimaid muusikaelamusi, natuke valus ka.. Ülejäänud plaat polnud kahjuks eriti hea.

ix Lauri Saatpalu "Sa oled hea" : aitas öelda kõik, mis mul tol hetkel öelda oli

x Serj Tankian "Sky is Over" : oli sobiva (poliitilise) emotsiooniga muusika

xi Tina Turner "Golden Eye"

xii Disturbed "The Night" : oli üks järjekordsetest tumedatest momentidest, mil pidin endalt küsima what has come over me?

xiii Anouk "Who Cares" : emotsioon

xiv Opeth "To Rid the Disease" : meenutus

xv Dagö (?) "Nobody Knows My Bubble I See" : nauding, mis pole kahjuks enam youtube'i vahendusel kättesaadav. Küll aga võin demonstreerida diletantlikku kunsti, mis selle laulu taustal sai aega surnuks lüües paberile kritseldatud.

xvi Opeth "In My Time of Need" : (kodu)igatsus oli kasvamas

xvii Pantokraator "Tule, tule" : pudelid paremal, vasakul vabandused. Minu kommentaar tollest päevast: "Tahan selle loo tühjaks pigistada kui sidruni, sest siin on nii palju vitamiine, mida ma lihtsalt ei saa lasta raisku minna." Lisaks - tahtsin/tahan seda sõrmust sealt...

xviii Eluveitie "Brictom" : folked me away

xix Amy Winehouse "Back to Black" : ajasin lõputu kaasalaulmisega naabreid (kindlasti) närvi

xx Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik "Nähtamatus" : kirjeldamatu lugu, kirjeldamatu esitus. Rippusin üksipäini selle loo küljes nädalaid, hõljusin pilvedes ja unistasin sellest, millest Vaiko laulab - kellestki, kes tahaks elada mu aias, noppida mu okstele õisi, kasta oma verega mu huuled..

xxi Prodigy "No Good" : tujutus

xxii Oldelaf "Le café" : ega Brüsselis suurt midagi muud teha polnud kui kohvi juua

xxiii Glenn Frey "The Heat is On" : te ei kujuta ette, kui palav seal oli - aprillis!

xxiv Pain of Salvation "Diffidentia"

xxv Disturbed "Perfect Insanity"

xxvi Noorkuu "Rongisõit" : hea tuju maaletooja

xxvii Marc Black and Buzzco "Ooh I Love My Coffee" : kohviisutekitajalugu

xxviii Riverside "Stuck Between" : aitas meeleolulangusest kinni hoida

xxix Alanis Morissette "Utopia" : unistus paremast ühiskonnast

xxx InCulto "Eastern European Funk" : lemmiklugu möödunud Eurovisioonilt

xxxi Paul Gross (Due South) "Ride Forever" : olin nooruspõlve lemmikseriaali "Ratsapolitseinik Fraser ja koer" lummuses juba pikemat aega

xxxii Orelipoiss "See alles jääb" : ümisesin seda terve bussisõidu lennujaama ja tagasi

xxxiii Sarah McLachlan "Fear" : ratsapolitseinike lummuses endiselt, ühtlasi meeldis mulle seda laulda.. tunde.. järjest.

xxxiv Sarah McLachlan "Fumbling Towards Ecstacy" : ja endiselt selle seriaali lummuses, endiselt.. ja endiselt meeldis mulle seda laulda.. tunde.. järjest.

xxxv Depeche Mode "Precious"

xxxvi Disturbed "Another Way To Die" : järjekordne plaat, mida ootasin pikisilmi, ent mis valmistas suure pettumuse

xxxvii Europe "The Final Countdown" : ostsin ära tagasilennu pileti - 22 päeva oli jäänud

xxxviii Nelly Furtado "Try" : võttis kinni juhuslikult ja lahti enam ei lasknud

xxxix Fix "Jaanipäev" : oli jaanipäev ja mul polnudki kellegagi tantsida

xl Pain of Salvation "Cribcaged" : 21.sajandi laul

xli Paul Gross "32 Down on the Robert McKenzie" : "Ratsapolitseinik Fraser ja koer"

xlii Coheed & Cambria "Here We Are Juggernaut"

xliii Coheed & Cambria "Ten Speed" : juuksed

xliv Coheed & Cambria "Three Evils" : tulid Belgiasse, aga mina ei näinudki

xlv Coheed & Cambria "Wake Up" : järjekordne kinnivõtjalugu

xlvi Dolly Parton "9 to 5" : (taas)algas tööinimese elu

xlvii Teatrilabor "Hädaorg" : pühendusega Elektriraudteele

xlviii Pain of Salvation "Reconciliation"

xlix The Rolling Stones "Anybody Seen My Baby?" : mitte-lahti-laskja-lugu

l Pain of Salvation "Flame to the Moth"

li Jackson 5 "Blame it on the Boogie"

lii Justament "Petseri tsura ja Hiitola ätt" : Petserimaal käimise lugu, mida tahaks nii mõnelegi näkku laulda

liii Alanis Morissette "Sorry to Myself" : oli vahuveinine õhtu

liv Metsatöll "Tuletalgud" : ainus lemmikkollektiiv, kelle plaat oli tõesti ootamist väärt

lv Oomph! "Labyrinth"

lvi Serj Tankian "Left of Center"

lvii Eda-Ines Etti "Sitapeade laul" : lihtsalt jube hea lugu

lviii Alanis Morissette "Spineless"

lix a-HA "Minor Earth, Major Sky"

lx Iiris "Astronaut"

lxi The Beatles "Because" : sest Märt Avandi laulis seda Draamateatri etenduses "Mängud tagahoovis ehk Because" nii lummavalt

lxii Nek "Laura non c'e"

lxiii Three Days Grace "Animal I Have Become" : bassikäik

lxiv Disturbed "The Animal" : veidi toore refrääniga lugu veel tooremalt plaadilt

lxv Soundgarden "Black Rain" : huvitas

lxvi Vanemõde "Mu aadress on NSV Liit" : reis Lätti oli küll suuresti nõuka-hõnguline

lxvii Bellefire "Can't Cry Hard Enough" : olime sunnitud ühe kiisuga igaveseks hüvasti jätma

lxviii Serj Tankian "The Unthinking Majority" : leidsin oma globaliseerumise teemalisele uurimistööle taustamuusika

lxix Tõnis Mägi "Moonika" : sai pühendatud aknatagusele fuuriale

lxx Michael Jackson feat. Akon "Hold My Hand"

lxxi REM "Bad Day" : oli ilmselgelt paha päev

lxxii Märt Avandi Koit Toomena "Nädalalõpp" : et aasta ei lõpeks halva-tuju-lauluga - "nüüd olen teises ko-haas".

Elisal on kliente vist piisavalt?

2010-12-05T18:15:00.006+02:00

Oli vist septembri lõpp, kui hakkasin mõtlema mobiilselt iseseisvamale elule ehk teisisõnu soovisin oma numbriga eralduda (pere)paketist, et ise oma mobiiliarveid saama ja maksma hakata. Terve pere ehk 4 inimest on Elisa säästupakkumise TeleYks lepinguline klient ning siiani ei ole sellega mingisuguseid probleeme olnud, kui välja arvata see, et Setumaal, Saatses, kus tihti käin, ei ole Elisal mitte mingisugustki levi. Idee oli oma numbriga paketist lahku löömise järel sellega ikkagi edasi jääda TeleYhe alla või võimaluse korral liikuda Elisa kliendiks - üks ettevõte ikkagi, eks ole; kunagi just Elisast TeleYhte sai mindud - vastupidised käigud ei tohiks olla keerulisemad.

Septembris saigi TeleYhe kliendiinfotelefonil helistatud ning mured-soovid edasi antud. Järgnes vaikus - lubati numbri haldajaga, st minuga ühendust võtta, aga ei võetud. Oli u. 2-nädalane vaikus, mil jälle kliendiinfotelefonil helistatud sai ning sama juttu ühe korra veel torru kõnelesime. Kuna minu number on seotud mingi telefoni järelmaksuga, siis ei saanud TeleYhe sõnul selle numbriga kuhugi liikuda või mingisuguseid tehinguid teha - või kui väga suur soov on, siis trahv on 1000,- krooni. Pärast juttu, et ma olen valmis TeleYhte selle numbriga vajalikuks ajaks edasi jääma, oldi nõus kuidagi seda trahvi painutama, aga täpselt puudus neil endalgi arusaamine, kas ja kuidas see võimalik ning toimiv peaks olema. Kõne lõppes sellega, et minuga võetakse ühendust. Möödus nädal ning mitte keegi polnud endiselt minuga ühendust võtnud. Uus kõne TeleYhte. "Minge vaadake iseteenindusportaali - seal peaks olema vastav teade."

Vahva! Olin valmis kehva teeninduse andestama, kui kõik oleks toiminud - olin valmis vajutama vajalikud linnukesed-nupukesed kõik ära, aga see süsteem oli nii segadusse ajav, et läksin kindluse mõttes Solarise keskuses asuvasse Elisa teenindusse. Neiu-teenindaja ei saanud esiteks essugi aru, mida ma räägin ja kordas: "Iseteenindusportaal.." või "Ma ei saa aru.." või "Ma ikka ei saa aru..". Rääkisin aeglasemalt, mitu korda - lõpuks sain vastuse, et kuna kell on liiga palju ning TeleYhe-inimesed kõik koju läinud ja ta ei saa kelleltki nõu küsida, siis tulge millalgi muul ajal tagasi. Korts minu kulmude vahel ei läinud selle peale sugugi sirgemaks.

Nädala pärast läksime issiga Ülemiste keskuse Elista teenindusse. Noormees-teenindaja kordas muudkui, et tema ei saa midagi teha, TeleYhel käib kõik läbi iseteenindusportaali ja tal ei ole võimalust meid aidata. Kõige vahvam ettepanek oli aga alles tulemas:
- "Oodake, kuni Elisa ja TeleYks ühinevad.."
- Küsisin: "Millal see juhtub?"
- Noormees vastas: "Seda ma kahjuks ei oska öelda.."
- Küsisin veel: "Umbes äkki oskate - kas selle aasta sees või järgmisel aastal või aastate pärast?"
- Noormees selle peale: "Kahjuks ei oska umbes ka öelda.."

Ei noh, tere hommikust! Võib-olla saab see järelmaksust tulenev numbriorjus enne läbi, kui need kaks ühinevad (nüüdseks on nad muidugi juba ühinenud mingil ebamäärasel moel). Pärast seda külastust vajus aga kogu asi ära - ei tundnud rohkem huvi TeleYks/Elisa ning me pole ka osanud ega tahtnudki enam midagi öelda või kuhugi pöörduda.

Selle pika jutu kokkuvõtteks - minu soov oli saada oma telefoninumber isa valdusest enda valdusesse, et ise arveid saada ning neid maksta ja numbri külge pookida kõiksugu vajalikke teenuseid, mida ma tahan kasutada ning TeleYhele/Elisale nende teenuste kasutamise eest maksta. TeleYks on aga üks paindumatu ning segane teenus(epakkuja), kes ei ole valmis isegi mingit erandlepingut vormistama - olin vabalt valmis andma allkirja, et jään aprillini (mil järelmaks lõppeb) TeleYhe kliendiks, aga nende IT-rakendus ja hallollus lihtsalt ei luba midagi sellist teostada. Tundub, et Elisat ei huvita, et ma tahan neilt osta teenust - ma tahaks lisaks tavapaketile neilt oma numbri külge osta ka MINTi, ma tahan neile maksta selle teenuse kasutamise eest ning Elisa klient olla, ma olen valmis sõlmima vajalikke lepinguid, et ma püsin oma numbriga TeleYhes/Elisas, aga ma lihtsalt EI SAA. Klient tahab senisest rohkem teenust kasutada, aga ta ei saa. Ei saa.. Ei saa... Ja ei ole nii, et üks teenindaja ei ole meist aru saanud ning pole osanud asju ajada - neid teenindajaid, kellega räägitud on - nii telefoni teel kui silmast silma - on olnud mitmeid.

Uskumatu.. Minu seisukoht on igatahes selline, et kui TeleYks/Elisa meile vastu ei tule ning mu numbrit ei eralda sellest (pere)paketist ja ei võimalda mulle vajaliku teenuse liitmist mu numbri külge, siis ma kiristan TeleYhes aprillikuuni hambaid ning jooksen seejärel koos numbriga teise teenusepakkuja juurde, kellele rõõmuga kõigi oma soovitud teenuste, mh mobiilse interneti eest maksma hakkan.
______________________________________
Sain nüüd oma püha viha välja elatud. Aitäh.

Seosetu ankeet ehk mina A-st Y-ni

2010-12-05T13:30:00.005+02:00

Millalgi paar kuud tagasi leidsin kellegi kajamist ühe ingliskeelse täiesti seosetu ankeedi, mille kohe eestikeelseks ning Triinu-meelseks (st veelgi seosetumaks) ankeediks ümber kujundasin. Nüüd - kui üleilmastumiskoolitööd taaskord mu aju ülekuumenemiseni on viinud - tahan seda maailmaga jagada:

A
- Armunud: üdini

B
- Brad Pitt: võiks mulle vähem helistada
- Banaan: meeldib

C
- Coca-Cola/Pepsi: ei joo limonaadi

D
- Disturbatsioon: konstantne

E
- Esimesed mõtted ärgates: mitte ometi jälle!
- Eesmärgid: seatud kättesaamatusse kaugusesse
- Ehted: olete ju minu kõrvarõngaid näinud?
- Ettearvamatus: ainult häid üllatusi palun

F
- Filmid: "Harry Potter ja surm"

G - olemas

H
- Hõivatud: by Gerd
- Hiina/India/Itaalia toit: mumme toit
- Halvim ilm: suvi

I
- Inspiratsioon: käib üha harvem külas

J
- Juust: jah, palun
- Juuste värv: vahetub
- Jäätis: iga ilmaga
- Jalanumber: 36-37, 4 ja pool

K
- Kommid: üritan hoiduda
- Kook või pirukas: või
- Käesolev aasta: on olnud parim
- Kollane: ei, punane

L
- Loomad: hetkel (vaid) Aadu ja Sissy ning tolmulestad
- Läbisaamine vanematega: fantastiline
- Lapsed: tahad sa sellest rääkida?
- Laul: on kogu aeg suul

M
- Maailmajagu, kuhu minna: Põhja-Ameerika
- McDonald's: Hesburger on parem
- Muusika: see tahaks olla mina
- Maasikad/mustikad: vaarikad
- Magamamineku aeg: saabub alati liiga kiiresti
- Mõistmine: ei ole veel leidnud
- Mentor: otsin

N
- Naersid nii, et silmad märjad: iga päev
- Number: mõnikord null, mõnikord üheksa
- Nõrkus: söök

O
- Oled mõne tunni/kursuse läbi kukkunud: kas hinne '4' on läbikukkumine?
- Olen: mitte üldse lihtne mees

P
- Parim sõber: emme
- Parim tunne maailmas: o.o
- Parim ilm: sügis-talv-kevad
- Päev või öö: ööpäev
- Puhkus: ma ei saanud nüüd päris hästi aru..
- Pead päevikut: juba üle 10 aasta
- Piim: vahustatult
- Põhjus, miks nutta: küll leiab
- Paigad puhkuseks: vt 'puhkus'

R
- Raadiojaam: kunagi teen oma isikliku

S
- Sünnipäev: kipub kattuma jõuludega
- Silmad: enamasti pärani lahti
- Sushi: pole proovinud

Š
- Šokolaad/vanilje: segu

T
- Tantsimine vihmas: alati
- Toit: narkootikum
- Töö: kui seda teha, tuleb ka armastus
- Täiuslik pitsa: enda tehtud, rohke juustu ja köögiviljaga
- Täiuslikkus: püüdlen igapäevaselt
- Tõsieluseriaalid: jäävad võõraks
- Tätoveeringud: tahan

U
- Usud maagiasse: kardan küll

V
- Vastassugupoole kehaosa: Gerd
- Värv: punane ja must

W
- Weini ja wafflit: wõtaks

Õ
- Õlu: Belgia
- Õnnelik: kui puberteet ära lõpeks, oleks idüll

Ä
- Äikesetormid: lummavad

Ö
- Öös on: liiga vähe unetunde

Ü
- Üks soov: on olemas

X
- X-faktor: puudub

Y
- Yes?: No, you're not my type.

Mina ja uussõnaloome ehk aegled meitlas, jah?

2010-12-04T21:45:00.005+02:00

Globaliseerumisteemalise uurimistöö kirjutamine jooksutas mu ajusagarad kokku, nii et otsustasin auru välja lasta ja viimase Sõnause tulemustega veidi mängida. Mulle meeldivad päris-päris eestikeelsed sõnad, olgugi, et aeg-ajalt ka ise - kuigi ikka nalja pärast - ingliskeelseid sõnu eesti keelde väänan a la konfusioon (segadus, confusion), abuseerima (kuritarvitama, abuse) või introduktsioon (sissejuhatus, introduction). Pooleliolevat koolitööd kirjutades kasutan ka globaliseerumise asemel eelistatult just eelviimase sõnavõistluse üht asjalikku tulemit - üleilmastumine. Viimasest võistlusest aga võtan oma igapäevasesse keelepruuki järgmised sõnad:

- võidusõna taristu (infrastruktuur): "Suureks probleemiks X vallas on kehv taristu - eelkõige kehvad teed ja tänavad külades, aga ka valla keskuses." Ei saa jätta mainimata, et olen võidusõna autori kajami püsilugeja.

- juhind (direktiiv): "Euroopa Liidu hiljuti vastu võetud juhind ei keela piparmündi müüki."

- peavool (ingliskeelse sõna mainstream vastena): "Üleilmastumisteooria on muutunud käesoleval sajandil üheks peavooluteooriaks." Kuigi - mulle tundub, et see sõna oli juba ka varem kasutuses.

- vabasektor (kolmas sektor): "Eesti vabasektor on küllaltki väike ning alles lapsekingades."

- tundetaip (emotsionaalne intelligentsus): "Mu tundetaip on miinus-märgiga." Pean tunnistama, kasutasin seda sõna juba varem - kuskilt oli silma-kõrva jäänud.

- kajam (blogi): "Uuteks kajamipostitusteks jääb üha vähem aega." Ka see sõna oli varem teada ja kasutada..

- meitla (sotsiaalvõrgustik): "Erinevate meitlate sage külastamine vähendab mu õpitõhusust."

- terees (muulane): "Segaduses terees küsis minult tänaval Kodakondsus- ja Migratsiooniameti aadressi." Terees on küllaltki naljakas sõna, aga see mulle just meeldibki, olgugi, et osalt meenutab selle sõna kõla mingisugust veidrat olendit kuskilt fantastikaraamatust. Nüüd ootaks ka eestikeelset vastet sõnale migratsioon.

- ütsik (indiviid): "Praegune maksupoliitika on suunatud ütsikute heaolule, aga jätab riigi kogukondliku tasandi kahe silma vahele." Üksikindiviid ehk üksikütsik. Proovige seda nüüd mitu korda järjest ja kiiresti öelda..

- andik (fail ehk file): "Kustutasin rüperaali töölaualt üleliigsed andikud."

- hoidela (rahvuspark): "Lapsed sõitsid klassiväljasõidule Lahemaa hoidelasse." Peaaegu oleks väljasõidu asemel ekskursioon kirjutanud. Hoidela oli aga ka minu meelest juba varem kasutuses.

- isem (subjekt): "Jüri ja Mari jutu peaisemiks oli nende kõrvaltoas viibiv koer Juta." Ma tegelikult ei oska vist sõna subjekt õigesti kasutada..

- koosajastama (sünkroniseerima): "Koosajastame kellad!" I've always wanted to say that..!

- kraht (elusolendiga toimunud raske õnnetus): "Põder sattus raskesse autokrahti."

- sürgel (inflatsioon): "Eesti suurimaks väljakutseks eurotsooni pääsemisel oli sürgli kontrolli alla saamine."

- aeglema (tšillima, hängima, mõnusasti aega veetma): "Noorte lemmikpaigad aeglemiseks on kaubanduskeskused."

- ete (show): "Metsatöll tegi võimsa ette." Mõnusalt lühike sõna, mille käänamine pakub lausa naudingut.

- joomik (inimene, kes joob palju mittealkohoolset jooki): "Tunnistan, et olen suur veejoomik."

- kodupaks (tüse teise sõnaga): "Jõulukuul kasvab oht kodupaksuks minna."

- kraptik (väga eeskujulik ja andekas laps): "Terve elu kraptik oldud - enam ei viitsi!"

- kuuling (bowling): "Mulle meeldib keegel rohkem kui kuuling."

- mumme (minu emme): "Mumme on kõige parem!"

- muskeldus (fitness): "Vältimaks jõuluaegset kodupaksuse teket, tuleks tegeleda pideva muskeldusega."

- nure (kurvameelne, tujutu): "Sügisilmad muudavad inimesed sageli nuredaks."

- olesk (lounge): "Suundusime hotelli oleskisse väiksele õhtukonjakile."

- pikaron (spagett): "Palun ühed pikaronid lihapallidega."

- porgandik (beebiporgand): "Porgandikud olid toasoojas käärima läinud."

- pulktuhlid (friikartulid): "Pulktuhlid on üks menukamaid rämpstoitusid."

- rõõmeldi (rõõmsameelselt, meeleldi): "Laps lippas rõõmeldi emale ukse peale vastu." Siiski - pean tunnistama - mul mõlgub seda sõna lugedes üks hoopis teine.. ee.. aparaat.. rõõmeldi.

- treping (eskalaator): "Kaubanduskeskuse treping tõrkus töötamast."

- tuulu (tolmuimeja): "Ostsin hiljuti uue tuulu."

- tuulula (föön): "Tuulula kasutamine kahjustab juukseid."

- õk (okei): "Kuidas on? Õk?" Kuigi - õk öelda on nagu ebamugavam kui ok, aga võib-olla on see harjumise asi.

Raske mõista? Öiseid mõtteid imikutapust.

2010-10-23T00:43:00.013+03:00

Verdtarretavaim uudis viimaste päevade meediaveergudel on noorest Virumaa neiust, keda ühiskond nüüd beebitapu kahtluse tõttu virtuaalsete kividega (loe: kommentaaridega) surnuks üritab loopida. Minul käis uudist esmakordselt kuuldes peast vilksamisi läbi küsimus, kuidas mina sellises olukorras oleks käitunud? Seejärel hakkas tüdruku reaktsioon tunduma üha arusaadavam. Kommentaarium (üksikute eranditega) neiule aga ei halastanud.

"Miks ta ennast rasedana arvele ei võtnud!?"
"Kuidas ta võis oma lapsele nii teha?!"
"Need on need tänapäeva virtuaalmaailmast rikutud noored!"
"Kui oskad lapsi teha, siis kanna ka vastutust!"

Jah, selliste juhtumite korral on kõik eestlased jube suured moraalijüngrid ikka küll. Ajakirjanikel ka ila tilgub, et kus nüüd saab alles palju klikke, verd, pisaraid - kui vinge! Kooli juhtkond jagab vabalt ajakirjandusele kommentaare - jah, selline tüdruk, selline perekond, meie ei teadnud, ei näinud midagi, aga, näete - vot! - juhtus, paha-paha! Kurat, kas keegi mõtleb selle tüdruku peale ka või on see neiu kõigi peakestes juba lihtsalt mingisuguseks kaugeks fiktiivseks roimafilmi karakteriks muutunud.

Sa oled 18-aastane depressiivse Eesti väikelinna noor neiu. Ilmselgelt sa ei saa oma emaga kõige paremini läbi, sa ei ole just kõige populaarsem tüdruk klassis/koolis/linnas. Oled küllaltki hiljuti naiseks kasvanud. Sa otsid lähedust, võimalik (ning vägagi tõenäoline), et leiad otsitud lähedust mitte just kõige õigemast kohast. Jääd ootamatult rasedaks. Kellegi käest abi küsida sa ei oska, ei julge. Tuletan meelde, et tegemist on väikese Eesti asulaga, kus kõik teavad kõiki. Emale rääkida ei julge, mehele võib-olla rääkisid, aga tema saatis su selle jutu peale kohe pikalt. Mida sa teed? Mõtled ja mõtled. Aeg tiksub. Kõht kasvab. Inimesed hakkavad küsimusi esitama, sina valetad, et oled lihtsalt paksuks läinud. Samal ajal kasvab paanika su sees üha suuremaks. Rasedusele selline pidev üüratu vaimne ärevus positiivselt ei mõju. Ühel päeval hakkab sul kohutavalt halb. Tuletan meelde, sa ei ole kunagi varem rase olnud - sa võib-olla ei seostagi oma enesetunnet mingilgi viisil rasedusega. Lähed tualettruumi. Istud, ootad, vaevled, tõenäoliselt teadmatagi, mis sulle täpsemalt haiget teeb, kuni selgub tõde.

Nurisünnitus... Nurisünnitus, inimesed - saate üldse aru, mida see võib tähendada selle noore inimese jaoks? Sa võib-olla lebad poolteadvusetult tualettruumi põrandal, vaatad mingisugust inimeselooma meenutavat verist tompu, mis vaevaliselt liigutab, üritab ehk hingata. Sul on valus. Sa oled paanikas - mida lapsega teha? Mida emale öelda? Mida teistele öelda? Valus nii vaimselt kui füüsiliselt. Kas sina mõtleksid sel hetkel selgelt? Kas sa mõtleksid, et oi, nüüd helistan kiirabisse ja siis räägin emale kõik ära ja ülehomme lähen kooli, ütlen, et ma rohkem ei saa tulla, mul on nüüd laps - nii vahva! - ja siis lähen ostan poest paki mähkmeid ja rinnapumba ning elan õnnelikult elu lõpuni.

Reede pärastlõunal ilmus uudisteportaalidesse kogu juhtumit veidi tasakaalustavamaid artikleid psühholoogide-nõustajate kommentaaridega. Mulle tundub, et siinkohal ei ole tegemist külmaverelise mõrtsukaga, kes täiesti läbikaalutult oma lapse ära tappis.

"Kui noor naine pole emakssaamiseks valmis, võib rasedus temas valla päästa hävituslikke tundeid," ütles psühhoterapeut Tiiu Arro. Emakssaamine on Arro sõnul väga sügavaid tundeid äratav kogemus, milles on oma osa kehalistel aistingutel, omaenda sünnikogemuse mälujälgedel, suhetel oma emaga, lapse isaga, lähedaste ja eakaaslastega ning kõigel, mis annab tähenduse nii suurele elumuutusele. "Vastu tahtmist rasedaks jäämisel pole raskete tunnete esilekerkimine sugugi haruldane," märkis Arro. Hävituslikuks muutuvad tunded Arro sõnul siis, kui inimene ei jaksa neid kanda ja soovib neist iga hinna eest vabaneda. "See on äärmiselt kriitiline moment. Tekib väga palju vastakaid tundeid: hirm, vastutus, kohustus, pettumus, häbitunded," loetles Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik. "Olukorraga kohanemine võib olla niivõrd valulik, et inimene võib hakata täiesti eitama seda, mis temaga toimub."

Kurjam, kui mina, peaaegu 23 aastat vana, ei ole valmis - tõesti ei ole! - last saama, siis miks oodatakse, et 18-aastane seda kõike nii lihtsalt peaks võtma? Ma arvan, et kui mulle peaks "sülle sadama" ootamatu rasedus, sõidaks mul ka katus - vähemalt lühiajaliselt kindlasti - ära. Edasi mängiks minu puhul rolli juba see, kas probleemist on kellegagi rääkida, kas ja kuidas mind sel ajal toetatakse jne. Lisaks - ning mida märkis ka Tiiu Arro - ei saa öelda, et meie ühiskond igat last avasüli ootab. (Sooliselt) nõnda ebavõrdsesse Eestisse oleks küllaltki lapsevihkajalik kedagi ilmale üleüldse tuua. (Liialdan veidi, aga mõte jääb sarnaseks..)

Soolisele temaatikale üle minnes - miks keegi selle lapse eostanud spermatosoidi autorit ei peedista? Ega see neiu üksinda rasedaks ei jäänud. Kus on see mees? Mida tema teadis või ei teadnud, arvas või ei arvanud? Ajakirjanikud-kommenteerijad, palun, tundke huvi ka tema vastu! Ei, rasedus, sünnitamine ning laps on Eestis muidugi ainult naise mure.

Meedia nüsib praegu poolnüri noaga selle tüdruku küljest tükke lahti ning serveerib tükid lugejaile-vaatajaile sobiva kollase skandaalimaigulise garneeringuga läikival hõbekandikul. Piinleva tüdruku suunas loobitakse hammas verel muudkui uusi ja suuremaid kive. Valus on..