teisipäev, 3. veebruar 2015

Veerenni Selts kutsub üldkoosolekule!

MTÜ Veerenni Selts kutsub oma liikmeid, aga ka teisi huvilisi laupäeval, 28. veebruaril kell 16.00 toimuvale Veerenni Seltsi esimesele üldkoosolekule kohvikus Kuus Hernest (Herne 6). Üldkoosolek on suurepärane võimalus kaardistada asumis elavaid inimesi – kes millega tegeleb, mida teha oskab, milles tahaks kaasa lüüa. Üldkoosolekule on oodatud ka asumiga seotud ajaloolise väärtusega või muidu põnevad pildid vms materjal, avardamaks kogukondlaste silmaringi. Täpse päevakava avalikustab selts hiljemalt 2 nädalat enne üldkoosolekut.

Vaata lisainfot seltsi kodulehelt (siin). Kui on huvi astuda seltsi liikmeks veel enne üldkoosolekut, leiad liitumisavalduse siit.


esmaspäev, 2. veebruar 2015

Mina, Lasnamäe kapsamüüja

Setud ongi kodustatud venelased. Pangu enne oma ripakil särgisaba püksi, kui küla peale kargama tulevad. Eided kola täis riputatud nagu Lasnamäe kapsamüüjad. Joovad viina ja laiavad laia lõuaga. Poluvernikud. Ajavad tõesti südame pahaks oma lällamisega.

See on anonüümne kommentaar ühest Eesti tavaportaalist. Ma mõtlesin tükk aega, kas selle tekstijupiga üldse midagi pihta hakata. Kommentaaride lugemine näib aina sagedamini olevat viga, mis siis veel kommentaari kommenteerimisest rääkida. Samas leian, et selliste kommentaaride eiramine pole lahendus, kuna antud kommentaar ei ole ainus samalaadne, vaid sarnast suhtumist peegeldavaid sõnavõtte on pea iga setoteemalise uudisnupu all näha. Seega valin naming-and-shaming-tee.

Ärge saage valesti aru: see kommentaar, kuigi mõeldud solvanguna, ei solvanud mind kuidagi, see ei teinud mulle haiget ega läinud mulle mingil viisil hinge. Selleks, et solvuda, peaksin ma end mh pidama paremaks venelastest ja Lasnamäe kapsamüüjatest, nii nagu see kommentaator peab end peab paremaks setudest (ja venelastest ja Lasnamäe kapsamüüjatest). Hvostovlikust kuraasist end kanda lastes võiksin taguda vastu rinda ja kommentaatorile vastu hüüda: „Tegelikult olen ma veel sisserändaja tütar ka!“, sest kuigi justkui kehtib Tartu rahuleping, (mille 95. aastapäeva me täna tähistame), on mu Petseris ilmale tulnud ema passis sünnikohaks märgitud Venemaa.

See kommentaar pani mind lihtsalt mõtlema, mh solva(u)misest, aga ka setuks olemisest üldisemalt.

Ma tean, kes ma olen. Ma tean, et olen kultuuriruumist, mis on kujunenud katõ ilma veere pääl, välissetona tunnen end aeg-ajalt isegi kolme ilma ääre peal seisvana. Ma tean, et meie pühad on kalendripühadest hiljem, ma tean, et meil ei joo naised teed, vaid baaba’ joova’ tsäid, ma tean, et meie kultuuriruumis on eesti- ja venepärane segunenud millekski olemuslikult omapäraseks. 

Ja ma tean, et olen meeletult uhke selle üle, mille juhus on mulle eluteele kaasa andnud.

Mul on aga kahju, et siinsamas kuskil minu lähedal elab inimesi, kes peavad end kõrgemaks, puhtamaks ja paremaks kui „need teised“. Mul on kahju, et konkreetsel kommenteerijal pole ilmselgelt ühtegi setu soost sõpra, sest ta ei tea, kui värvikas ja tore on meie kogukond. Mul on kahju, et ta ei ole süvenenud sellesse, millest, miks ja kuidas me „lällame“ ning et see „lällamine“ on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Mul on ka kahju, et kuigi mu esivanemad on kaevanud vabadussõja ajal oma kätega kaevikuid ning surnud Eesti Vabariigi iseseisvuse nimel, annab keegi oma sõnadega mõista, et me oleme võõrad, teistsugused, kehvemad. 

Ent nagu ma ütlesin, see kommentaar ei solvanud mind ega teinud mulle haiget. See kommentaar tegi mulle hoopis nalja ning pani mõtlema, kas Lasnamäe kapsamüüja amet on järgmine populaarne karjäärivalik, sest tundub, et sellega teenib päris palju, kui endale „kola“ kaela saab riputada.

Pildil Lasnamäe kapsamüüjaks riietunud sisserändaja tütar pärast järjekordset lällamist 1994/2014. Suurem kola rippus tol päeval ema kaelas.