teisipäev, 14. oktoober 2014

Kiusav kool saab alguse kiusavast ühiskonnast

3. oktoobril kirjutasin ERRi arvamusportaalis (kooli)kiusamisest nii:

Klassi tuleb uus tüdruk. Kõik tundub sujuvat tavapäraselt: neiu tegeleb oma asjadega, suhtleb vabalt, aeg-ajalt ehk pisut edevalt, juhtub ka möödarääkimisi. Tüdrukul on teatud võimalusi, mida teistel ei ole. Ühel hetkel jäävad aga grupile ette tema kehaehitus ja hambad, riided ja soeng, tema kombed, teod ja kokkuvõttes isik tervikuna.

Tüdrukut hakatakse avalikult arvustama, tema tegevustele näpuga näitama, küsimata, kuidas ta end tunneb, andmata tüdrukule võimalust end kaitsta. Kui neiu püüab end grupile vastuvõetavamaks teha, leitakse tema juures üha uusi külgi, mida arvustada – ning kiusamine ei ole tänasekski päriselt lõppenud.

See tüdruk ei ole väljamõeldis, see tüdruk on päriselt olemas. Ja väga paljud selles suures klassis on mingil moel aidanud teda kiusata. Mõni kuulujutte kuulates, mõni neid teistega jagades, keegi kolmas kiusajaid õigustades või hirmust tülli minna lihtsalt kaasa noogutades. Mina ise vaikides, arvates, et olukorrale tähelepanu tõmbamine teeb asja hullemaks.

Suur osa – eriti just kaasanoogutajad ja vaikijad – isegi ei teadvusta, et on olnud kaudsed või otsesed kiusajad ning andnud sellega halba eeskuju nendele, kellel on veel lootust kiusamismustritest välja murda.

Kes see tüdruk on? Miks ma temast kirjutan? Sellest võite edasi lugeda ERRi arvamusportaalist (siin), sest mu eesmärk ei olnud artiklit kajamisse lihtsalt ümber postitada.

Tahtsin hoopis jagada oma head meelt selle üle, kui paar päeva pärast artikli ilmumist leidsin meediast nuppe, tekste, mis puudutasid samuti kiusamist ning teistsugusele või „lihtsalt imelikule“ näpuga näitamist – ning seda täiskasvanute poolt. 

Esmaspäeval, 6. oktoobril kirjutas Sven Mikser kooseluseaduse pärast ja ümber toimunud agressiivset vastandumist silmas pidades (siin): „Koolikiusajad, kellelt nende tegude motiivide kohta aru päritakse, oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada. Pigem kehitatakse õlgu ja küsitakse vastu: „Aga mis ta siis on sihuke… muna!?“ Just nii saab enamuse võimetus mõista „teistsuguste“ teistsugususe põhjusi, piisavaks õigustuseks, et neid diskrimineerida.

Samal esmaspäeval ilmus Eesti Päevalehe paberväljaande meelelahutusrubriigis Mart Niineste tähelepanek surnute austamisest ja elavate pidevast retsimisest: „Igatahes tundub, et meie kultuuritegelaste elu ja loometee on halvemal juhul üks lõputu rebaste retsimine ning paremal juhul lihtsalt leebe, kuid stabiilne koolikiusamine. See ulatub mürgistest remarkidest kuni selleni, et nii õpetajad (loe: kriitikud) kui ka neist eeskuju võtvad klassikaaslased (loe: publik) ignoreerivad neid. Kes selle kõik üle elab, on tegija.

Mida enam täiskasvanuid teadvustab, et ka meie, hoolimata vanusest, sageli lastele oma sõnade ja tegudega halba eeskuju anname (mõnitades avalikult kedagi tema välimuse, apsude või lihtsalt-teistsugune-olemise pärast); mida enam meie, küpsed ja targad täiskasvanud jälgime oma käitumist, oma kommentaare meist erinevate kaaskodanike suhtes, seda suurem on tõenäosus, et laste omavahelist kiusamist jääb pikas perspektiivis vähemaks, seda enam kindlustame, et lapsed võivad lasteaedades, koolides ja igapäevases virtuaalsfääriski aina turvalisemas ja sallivamas keskkonnas vaimselt ja füüsiliselt terveks kasvada.

Seega mõelgem oma igapäevastele valikutele. Nagu kirjutasin ka artiklis: „Haarates perioodikaletilt järjekordse skandaalihõngulise väljaande, toetame oma ostuga kuulujuttude levitamist kui normi. Vastates portaalide üleskutsetele kellegi välimuse või isiklike valikute kohta anonüümselt arvamust avaldada, saates väljaannetele vihjeid tuntud inimeste poekäru sisust või öistest jalutuskäikudest – eriti olukorras, kus keegi on püsivalt meedia hammaste vahele järada võetud –, anname oma tegudega heakskiidu sellele, et kiusamine on sobilik ja vastuvõetav. Ka skandaaliootusega vürtsitatud pealkirjaga üllitisi lihtsalt huvi pärast avades teeme samal ajal lastele karuteene.

Milliseid valikuid teed sina?

5 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Kool peaks olema koht, mis silub ja parandab peres tehtud vigu ja tegematajätmisi. Paraku ja suuremalt jaolt ta seda ammu pole. Ja ma ei teagi, millal ja kuidas kadus pedagoogitööst kasvatuspool ja jäi vaid aineõpetamine. Tundub, et meid peab raputama mingi traagiline, fataalne sündmus, et ühiskonnas avaneks vajalik diskussioon pedagooge kammitsevatest õigustest ja kohustustest. Mõistagi peaks kooliperes olema nulltolerants kiusamise osas. Kuna kooli eesmärgid on aga ajas muutunud ja ühiskond on seadnud kasvatus- ja mõjutusvahenditele piirangud, teisisõnu, õpetajat ei usaldata enam, siis kergem on ka kiusamist koolis "mitte märgata". Kiusamise taastootmisele on avatud roheline tee.

Triin Toomesaar ütles ...

Koolides siiski tehakse aina rohkem tööd, et kiusamist vähem oleks: on erinevad programmid (vt nt Kiusamisvaba Kool ehk KiVa), sellest räägitakse aina rohkem, sellele pööratakse tähelepanu. Küll aga on keeruline öelda veenvalt lapsele, et kommentaar kellegi riietuse kohta, kellegi pidev norimine selle pärast, et too on teistsugune, on halb, kui täiskasvanute maailm, millega lapsed internetis ja televisioonis kokku puutuvad, on samasugune - kiusav.

Hundi ulg ütles ...

Sinu mõttekäik on loogiline ja õige. Lisades sellele aga ka minu kommentaari saame muna-kana olukorra.

Ma loodan väga, et soomlaste KiVa maaletoomine jõuab siin Eestis voldikute "etapist" kaugemale. Olen soomlaste oma jälginud ja nad ise väidavad, et tulemus on nelja aastaga ilmne tänu just ennetustegevusele. Samas on ka tagasilööke ja kriitikat - kasvõi kevadine Tampere kooli juhtum.

Triin Toomesaar ütles ...

KiVa on Eestis tegelikult juba praegu nn voldikute etapist kaugemal. Möödunud õppeaastal katsetas KiVa programmi 20 kooli, millistes viidi läbi ka uurimused, samuti oli 19 kontrollkooli, mis KiVa programmi ei kasutanud, et kõrvutada nende tulemusi KiVa programmi kasutanud koolidega. Mina ise töötasin nt samuti ühes KiVa programmi pilootaastal rakendanud koolis ja pidin siis KiVa meetodeid klassijuhatajana oma lastega kasutama, meil olid KiVa tunnid jne. Nii et ainult voldikutest on asi kõvasti kaugemal. :)

Võid vaadata ka http://www.kivaprogram.net/estonia ja https://www.facebook.com/Kivaeesti.

Kristjan ütles ...

Tänan, Triin, et selle Evelin Ilvese paralleeli välja tõid. Kui kogu see jant pihta hakkas, siis minule kangastus samuti kõige esmalt koolikiusamine. Kusjuures kõige kurvem on see, et kui koolis toimub see laste seas, kes ehk veel ei taju tervikuna oma tegude tagajärgi, siis siin olid kiusajateks täiskasvanud, arukad inimesed, kes kõik pidasid vajalikuks oma sõna sekka öelda, kuni selleni välja, justkui Evelin Ilves ei hoolikski oma riigist (Üks Kersnatest oli autor)
Jätkumõte, mis tekkis, oli, et mis saanuks, kui Evelin Ilves nüüd kõige selle tulemusena oleks otsustanud ühe tuntud näitleja kombel ukselingi ja püksirihmaga sinatutvust sobitada. Millised tuurid see silmakirjalikkuse paraad siis üles võtnuks? Ma pole vist ühtegi teemat nii teadlikult klikkimast vältinud, kui seda. Oli tõesti jälk.