esmaspäev, 8. september 2014

Meeste päralt on arvamusvabadus

Pärast Arvamusfestivali tekkis vähemalt ühel ajakirjanikul hulk olulisi küsimusi, millele näis olevat pakiline koos lugejaskonnaga vastuseid leida. Kas Yana Toomi dekoltee Arvamusfestivalil oli seksikas või liiga julge? Millist huulepulgatooni võiks valitsuse infonõunik Ave Tampere veel kanda? Ja kelle peale Margit Härma nii kuri võis olla? Viidatud küsimustega pealkirjastatud Delfi fotogalerii Arvamusfestivali „väärivaimatest klõpsudest“ vajutas meedia ühele suurimale valupunktile: naiste esindatusele ja rollile ajakirjanduses. 

Naisi on meedias meestest oluliselt vähem näha. Näiteks Põhjamaade naisliikumise suve alguses korraldatud foorumi lõppdokumendis viidatakse uuringule, mille järgi on tele- ja raadiouudistes naiste osakaal keskmiselt umbes 30%. 2010. aasta ülemaailmsest meediaseirest nähtub, et Eesti meedias – nii tele-, raadio- kui trükiajakirjanduses kokku – olid naised toona uudiste subjektiks ainult 15%, mehed 85% juhtudest. Sealjuures on see vähenegi meediatähelepanu vildakas, keskendudes liiga sageli välimusele, perekonnaseisule või jõustades muul moel soolisi stereotüüpe. 

Kuna eesti keele õpetajana olen harjunud keskmisest rohkem tähte närima ja üksikasju märkama, jäi mulle Eesti ajalehtede arvamusrubriike lugedes silma, et sookaaslasi on neil lehekülgedel kuidagi vähe. [Et mitte siiski vaid oma kõhutundele tugineda,] jälgisin alates 15. juulist süstemaatiliselt kuu aega igal äripäeval nii Eesti Päevalehe kui Postimehe trükiväljaannete arvamuskülgi, pannes kirja, kummast soost inimesed sõna saavad (või võtavad). 

Naistevabad päevad
Samasugust soovõrdlust olen minevikus teinud ETV poliitikasaadetega „Foorum“ ja „Vabariigi kodanikud“, kus 2011/12. aasta hooajal moodustasid naised saatekülalistest vastavalt 14% ja 27%. Ka 2014. aasta esimeses „Foorumi“ saates polnud ühtegi naist, „Vabariigi kodanikesse“ üks siiski jõudis. 

Kas südasuvises trükimeedias oli olukord parem? Vaadeldud aja arvamusartiklites ja -tsitaatides oli Eesti Päevalehes naistel sõnaõigust 17% juhtudest, Postimehes 15% juhtudest, kusjuures jälgisin nii repliike, (anonüümseid) juhtkirju, lühemaid tsitaate kui pikemaid arvamusi. Kui anonüümsed arvamustekstid kõrvale jätta, on naiste mõtete osakaal Eesti Päevalehes 21%, Postimehes 18%. Kuu jooksul oli Eesti Päevalehes 3 päeva, mil naistele arvamuskülgedel üldse sõna ei antud, Postimehes oli nn nullipäevi lausa 8. 

2012. aasta kevadel ERR-ile kirjutatud pöördumisele sain vastuseks, et naiste väheses osaluses on mh süüdi erakonnad, kes pakuvad harva saadetesse naissoost poliitikuid, aga ka naised ise, sest vastavad eetrikutsele tihti eitavalt.

Juba varakult meisse juurdunud stereotüüpidest tulenevalt puudutavad (või saavad puudutada) mehed sagedamini nn maskuliinseid teemasid, arutledes asjust, mis suurema tõenäosusega on meeste jaoks tähenduslikumad või millel on stereotüüpselt „mehe nägu“. Olles ühiskonnana harjunud nägema teadjate-ekspertide rollis peamiselt mehi, on naiste esindatus arvamusliidritena või mis tahes muudel positsioonidel, sealhulgas poliitikas väga visa paranema. 

Potentsiaali ju on
Eesti ühiskonnas on kõrgharitud naiste ehk potentsiaalsete oma valdkonna ekspertide osakaal suurem kui kõrgharitud meeste osakaal. Naistel ja meestel on nii oma bioloogilise kui sotsiaalse soo kaudu erinev elukogemus, mh haridus-, tervise-, töö(turu)- jms kogemus; erinev nägemus vajadustest, võimalustest ja riskidest.

Mulle näib, et soovitades oma õpilastel iga päev ajakirjandust jälgida, tegin neile karuteene: ka üldiselt kvaliteetseks peetava meedia pilt on kõver ja sooliselt omamoodi ahistavgi. Kui (virtuaal)meedia paneb naiste puhul suurt rõhku seksikusele ja vähem või rohkem ostetavale ilule, andmata samal ajal naissoost ekspertidele arvamuskülgedel trükiruumi, siis mis signaali saadab see nii poistele kui tüdrukutele, kes ideaalis peaksid ajakirjandust jälgima just vaimse silmaringi laiendamiseks?

Üks levinud mõistatus kõlab niimoodi: „Isa ja poeg teevad autoavarii. Isa sureb ja poeg toimetatakse raskete vigastustega haiglasse, kus ta vajab opereerimist. Kirurg näeb patsienti ja ütleb: „Ma ei saa teda opereerida, ta on mu poeg.“ Kuidas on see võimalik?“

Paljudel võtab vastuse välja nuputamine omajagu aega, sest mõeldes opereerivast arstist, mõtleme alateadlikult esimese variandina tihti mehest, kuigi ka naine võib olla pädev kirurg. Mõeldes arvamusliidrist, mõtleme esimese variandina ...?

---
Arvamus ilmus 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis. Originaalteksti on mulle harjumuspäratult palju toimetatud, mistõttu näib lugu endale pisut võõraski, aga trükin siin ära just toimetatud variandi (ühe lauseosalise erandiga), et oleks puhtam ja läbipaistvam tunne.

3 kommentaari:

EESTI NAISTOIMETAJAD - Estonian Women Editors ütles ...

Väga tubli, kui hakatakse mõistma, et meie maailm on meeste poole tugevas kreenis. Kuigi - teema pole uus, aga enamusel nagu silmaklapid peas.

Hundi ulg ütles ...


Ma jagan Sinu arvamust, Triin.

Üllatav oli lugeda Eesti Naistoimetajate kommentaari. Mul on jäänud mulje, et kreenikallutajateks on eelkõige naistoimetajad ja -ajakirjanikud, kelle väljaanded ja kirjutised tegelevad... arvatavasti neile endile oluliste teemadega.

Kaur Virunurm ütles ...

Tõepoolest - kui palju on Eestis naisteajakirju, mille toimetajateks või autoriteks on mehed?