pühapäev, 28. september 2014

Kehra metsast Katalooniasse: 1921 versus 2014

Loen parasjagu Kaarel Robert Pusta erinevaid memuaare, mh „Saadiku päevikut“, milles Kehra metsas üles kasvanud kunagine Eesti diplomaat ja välisminister meenutab samme ja sekeldusi Eesti iseseisvumisel ning sellele tunnustuse saamisel, oma läbikäimist väga paljude oluliste Euroopa ametnike ja võimukandjatega, nende Esimese maailmasõja järgseid ja Teise maailmasõja eelseid kõhklusi Nõukogude Venemaaga lävimisel jne. Lugedes tekib huvitavaid paralleele tänapäevaga ning hulgaliselt mis-siis-kui-mõtteid, ohoo-seoseid ja vaata-aga-järeldusi.

Šotlaste, ent eriti katalaanide (jätkuvate) iseseisvuspüüdluste valguses oli väga huvitav lugeda 1921. aastal toimunud Rahvasteliidu konverentsist Barcelonas:

Üldse lõi see konverents oma hea korralduse, katalaanide ületamatu külalislahkuse ning delegatsioonide sobiva koosseisu tõttu sõbraliku läbikäimise kõikide delegaatide vahel. Konverentsi auks korraldas Kataloonia omavalitsus isegi piduliku härjavõitluse, mis maksis mitme ilusa härja ja vaevatud hobuse elu.

Väljapaistev isik oli 1921. aastal Barcelona maavalitsuse esimees Puig de Catafalc, kes korraldas erilise vastuvõtu Balti riikide esindajatele ja esitles neid oma rahvale kui elavat tunnistust, et ka väiksemad rahvad võivad saavutada iseseisvuse. Katalaani rahvalaulude ja tantsude õhtul märkisin, et mõned viisid olid väga eestipärased ja üks tants täiesti meie kaerajaan. Kui ütlesin seda señor Catafalcile, arvas tema, et põhjus olevat lihtne: „Nii katalaanid kui ka eestlased on meresõitjad ja küllap teie mehed tantsisid siin meie tüdrukutega või ümberpöördult: katalaani poisid eesti neidudega...“

Barcelonas võis juba selgesti tunda omavalitsus-, kui veel mitte iseseisvusliikumist katalaanide seas. Rikkaim ja töökaim osa Hispaaniast Catalunya liideti Hispaania kuningriigiga küll juba 1479. aastal, kuid on säilitanud oma keele, kirjavara (nüüd küll ainult raamatukogudes), kombed ja kastiillastest erineva inimtüübi. Nõudmine oli, et kohalikud linna- ja maakondade valitsused (mancomunidad) moodustaksid autonoomse omavalitsuse (generalidad). See täideti kuningas Alfonso XIII troonilt ja maalt lahkumise järel 1932. aastal ja kadus jälle Hispaania kodusõja lõpul.

Katalaanid on meie edukalt lõppenud püüdlustest inspiratsiooni saanud ka lähiminevikus, korraldades 2013. aastal oma iseseisvustahte väljendamiseks Baltimaade eeskujul inimketi. Praegune Kataloonia president soovib veel selle aasta 9. novembril läbi viia nn mittesiduva iseseisvusreferendumi. Seni pole nende kaugemas minevikus tehtud ponnistused (püsiva) iseseisvuseni viinud. Kas nüüd läheb teisiti?



Kaarel Robert Pusta memuaarikogumiku kohta saab lisaülevaate siit, mehe seostest Kehraga rohkem viiteid siit (artikli juures oleval pildil on küll vale onu). Ajaloo- ja (välis)poliitikahuvilistele saadan siitsamast Kehra metsast igatahes soovituse kogumikku lugeda.

esmaspäev, 8. september 2014

Meeste päralt on arvamusvabadus

Pärast Arvamusfestivali tekkis vähemalt ühel ajakirjanikul hulk olulisi küsimusi, millele näis olevat pakiline koos lugejaskonnaga vastuseid leida. Kas Yana Toomi dekoltee Arvamusfestivalil oli seksikas või liiga julge? Millist huulepulgatooni võiks valitsuse infonõunik Ave Tampere veel kanda? Ja kelle peale Margit Härma nii kuri võis olla? Viidatud küsimustega pealkirjastatud Delfi fotogalerii Arvamusfestivali „väärivaimatest klõpsudest“ vajutas meedia ühele suurimale valupunktile: naiste esindatusele ja rollile ajakirjanduses. 

Naisi on meedias meestest oluliselt vähem näha. Näiteks Põhjamaade naisliikumise suve alguses korraldatud foorumi lõppdokumendis viidatakse uuringule, mille järgi on tele- ja raadiouudistes naiste osakaal keskmiselt umbes 30%. 2010. aasta ülemaailmsest meediaseirest nähtub, et Eesti meedias – nii tele-, raadio- kui trükiajakirjanduses kokku – olid naised toona uudiste subjektiks ainult 15%, mehed 85% juhtudest. Sealjuures on see vähenegi meediatähelepanu vildakas, keskendudes liiga sageli välimusele, perekonnaseisule või jõustades muul moel soolisi stereotüüpe. 

Kuna eesti keele õpetajana olen harjunud keskmisest rohkem tähte närima ja üksikasju märkama, jäi mulle Eesti ajalehtede arvamusrubriike lugedes silma, et sookaaslasi on neil lehekülgedel kuidagi vähe. [Et mitte siiski vaid oma kõhutundele tugineda,] jälgisin alates 15. juulist süstemaatiliselt kuu aega igal äripäeval nii Eesti Päevalehe kui Postimehe trükiväljaannete arvamuskülgi, pannes kirja, kummast soost inimesed sõna saavad (või võtavad). 

Naistevabad päevad
Samasugust soovõrdlust olen minevikus teinud ETV poliitikasaadetega „Foorum“ ja „Vabariigi kodanikud“, kus 2011/12. aasta hooajal moodustasid naised saatekülalistest vastavalt 14% ja 27%. Ka 2014. aasta esimeses „Foorumi“ saates polnud ühtegi naist, „Vabariigi kodanikesse“ üks siiski jõudis. 

Kas südasuvises trükimeedias oli olukord parem? Vaadeldud aja arvamusartiklites ja -tsitaatides oli Eesti Päevalehes naistel sõnaõigust 17% juhtudest, Postimehes 15% juhtudest, kusjuures jälgisin nii repliike, (anonüümseid) juhtkirju, lühemaid tsitaate kui pikemaid arvamusi. Kui anonüümsed arvamustekstid kõrvale jätta, on naiste mõtete osakaal Eesti Päevalehes 21%, Postimehes 18%. Kuu jooksul oli Eesti Päevalehes 3 päeva, mil naistele arvamuskülgedel üldse sõna ei antud, Postimehes oli nn nullipäevi lausa 8. 

2012. aasta kevadel ERR-ile kirjutatud pöördumisele sain vastuseks, et naiste väheses osaluses on mh süüdi erakonnad, kes pakuvad harva saadetesse naissoost poliitikuid, aga ka naised ise, sest vastavad eetrikutsele tihti eitavalt.

Juba varakult meisse juurdunud stereotüüpidest tulenevalt puudutavad (või saavad puudutada) mehed sagedamini nn maskuliinseid teemasid, arutledes asjust, mis suurema tõenäosusega on meeste jaoks tähenduslikumad või millel on stereotüüpselt „mehe nägu“. Olles ühiskonnana harjunud nägema teadjate-ekspertide rollis peamiselt mehi, on naiste esindatus arvamusliidritena või mis tahes muudel positsioonidel, sealhulgas poliitikas väga visa paranema. 

Potentsiaali ju on
Eesti ühiskonnas on kõrgharitud naiste ehk potentsiaalsete oma valdkonna ekspertide osakaal suurem kui kõrgharitud meeste osakaal. Naistel ja meestel on nii oma bioloogilise kui sotsiaalse soo kaudu erinev elukogemus, mh haridus-, tervise-, töö(turu)- jms kogemus; erinev nägemus vajadustest, võimalustest ja riskidest.

Mulle näib, et soovitades oma õpilastel iga päev ajakirjandust jälgida, tegin neile karuteene: ka üldiselt kvaliteetseks peetava meedia pilt on kõver ja sooliselt omamoodi ahistavgi. Kui (virtuaal)meedia paneb naiste puhul suurt rõhku seksikusele ja vähem või rohkem ostetavale ilule, andmata samal ajal naissoost ekspertidele arvamuskülgedel trükiruumi, siis mis signaali saadab see nii poistele kui tüdrukutele, kes ideaalis peaksid ajakirjandust jälgima just vaimse silmaringi laiendamiseks?

Üks levinud mõistatus kõlab niimoodi: „Isa ja poeg teevad autoavarii. Isa sureb ja poeg toimetatakse raskete vigastustega haiglasse, kus ta vajab opereerimist. Kirurg näeb patsienti ja ütleb: „Ma ei saa teda opereerida, ta on mu poeg.“ Kuidas on see võimalik?“

Paljudel võtab vastuse välja nuputamine omajagu aega, sest mõeldes opereerivast arstist, mõtleme alateadlikult esimese variandina tihti mehest, kuigi ka naine võib olla pädev kirurg. Mõeldes arvamusliidrist, mõtleme esimese variandina ...?

---
Arvamus ilmus 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis. Originaalteksti on mulle harjumuspäratult palju toimetatud, mistõttu näib lugu endale pisut võõraski, aga trükin siin ära just toimetatud variandi (ühe lauseosalise erandiga), et oleks puhtam ja läbipaistvam tunne.

3 tükki: kodulähedane kool, nipid vanematele ja riigikaitseõpe

Kuigi blogilugejale võib tunduda, et ma pole viimasel ajal väga sõnakas olnud, siis sõnu ja tegemisi on lihtsalt jätkunud rohkem mujale kui siia. Altpoolt võib leida lühikese kokkuvõtte ja edasiviited suve lõpus avaldatud tekstidele. Ükskord tuleb siia ka mõni verivärske kajamitekst niikuinii!

Mari Klein tegi Õpetajate Lehes kokkuvõtte Arvamusfestivalil toimunud haridusaruteludest, mh Noored Kooli ja Huvitava Kooli ühiselt korraldatud hariduslaval minu poolt modereeritud diskussioonist „Kas kodulähedane hea kool on võimalik?“.

„Arutelu juhtivast särasilmsest Triin Toomesaarest õhkus silmanähtavat õhinapõhist õpetamist. Ometi ütles temagi ühel hetkel otse ja ausameelselt, et kuigi talle meeldib olla õpetaja ja ta teeb oma tööd rõõmuga, ei jaksa ta seda kogu aeg teha. Eriti olukorras, kus õpetaja maine on nii madal, et õpilased küsivad temalt otse, kas ta lasti pangast lahti, et ta õpetajaks tuli,“ vahendab Mari Klein lavalt kõlanud mõtteid.

Huvitava Kooli erileht Postimehe vahel: „5+1 näpunäidet õpetajalt lapsevanemale“ (01.09.2014)
Suurem üleriigiline koolitarvikute osturalli on möödas ning uus õpitsükkel alanud nii pedagoogidel, õpilastel kui lapsevanematel. Kuigi on neid, kes usuvad last kooliuksest sisse lükates, et too seal lõpuks korralikuks inimeseks vormitakse, kasvab nende vanemate hulk, kes üha aktiivsemalt huvituvad sellest, mis lapse(ga) koolis toimub.

Teadlike vanematega lapse koolikogemus on väärtuslikum nii lapsele, tema perele kui kogu klassile, kellega koos laps õpib. Järgneb viis juhtnööri, kuidas tulevase täiskasvanu küpsemist toetada ning kooliaasta jooksul terve perega kasvada.

ERRi arvamusportaal: „Mustade jõudude vastane kaitse 21. sajandi Eestis“ (02.09.2014)
See suvi on olnud teisiti kui paljud möödunud suved. Sündmused Ukrainas on toonud kaasa ärevust, sügavat muretsemist ning üha uusi plärisevaid äratuskelli. Eesti ühiskond otsib nii sõpradelt kui ka iseendalt aina aktiivsemalt kinnitust, et me oleme tõesti kaitstud. Kuigi uuringud on näidanud, et meie rahva kaitsetahe on kõrge, on sel suvel meedia ridades ja ridade vahel ometi korduvalt esitatud küsimust: mis kindlustab, et sõjategevuse puhkemisel ei saa Läänemerest mootorpaatide Rootsi-suunaline võidusõiduareen, vaid suudame ja soovime end ühtse kogukonnana vähemalt 5. artikli täieulatusliku rakendumiseni Tead-Küll-Kelle eest kaitsta?

Ühe potentsiaalse võluvitsana kaitsetahte tõstmisel on käidud välja idee kohustuslikust riigikaitseõpetusest gümnaasiumiastmes. Õnneks on haridus- ja teadusministeerium selle mõtte esialgu kõrvale tõstnud. Miks õnneks?

Jätku lugemist! Ja järgmise korrani!