reede, 25. juuli 2014

„Triinude mäng“ (7/7): miks ma läksin õpetajaks?

Trienerys vähkreb unetult voodis. Valida tuleb mugava ja lihtsa olukorra säilitamise ning ebamugava ja keerulise väljakutse vastu võtmise vahel. Kas jätkata lihtsa ja (pool)kuuleka karjaliikmena või haarata ohjad ja ratsutada seitset kuningriiki pahatahtlike valitsejate käest päästma?

Enne 2011. aasta sügist, mil sain ootamatu ettepaneku Noored Kooli programmi kandideerida, polnud ma kordagi pärast algklasside lõpetamist õpetajaameti peale mõelnud. Seda otseselt isegi mitte madala palga või pedagoogitöö kehva maine pärast, vaid ma ei olnud kunagi osanud arvata, et võiksin õpetajana midagi paremaks muuta või veel vähem ise areneda. Õnneks need seosed tekkisid pärast seemne külvamist mu peas üsna kiiresti ja sealjuures väga tugevad.

Finantspõldu kündes teenisin küll märkimisväärselt mõistlikku palka, aga midagi oli selle töö juurest selgelt puudu. Väljakutse Noored Kooli programmi kandideerimiseks võtsin vastu just oma pikka aega näljas olnud maailmaparandamispisiku toitmiseks ehk teisisõnu võimaluse pärast haridusmaastikul midagi head korda saata, aga kindlasti ka enese proovile panemiseks ja arendamiseks.

Mu isiklikus elus on selle väljakutse käigus väga palju muutunud. Ma olen ajaplaneerimise, enesemotiveerimise ja eesmärgistamise maailmameister. Ma oskan Jürgen Ligistki kokkuhoidlikumalt eelarvestada. Mu väljendusoskus ja ka -võimalused on märkimisväärselt paranenud. Mu võrgustik ja sõpruskond on täitunud inspireerivate, võimekate ja hoolivate inimestega. 

Ma oskan oluliselt rohkem öelda „ei“ nii liigsetele kohustustele kui ka kaheldava väärtusega võimalustele. Mu indiaaninimi on Teflonnaine, sest võimalikult vähe õppida soovivate teismeliste ees seismine nõudis väga tihti reaktsiooni ootavate kommentaaride endalt mahalibistamist. Ma olen kirjutanud meeletus koguses luuletusi, aga samas loodan, et loomevaim ei vaja käivitumiseks ainult metsikut emotsionaalset pinget. Mu tempo 1,5 kilomeetri  läbimisel – kodust marsapeatusesse – on paranenud 2 minuti võrra. 

Nii mu perekond kui teised lähedased on erinevatest haridusprobleemidest teadlikumad, hoolimata viimase 2 aasta jooksul pidevatelt esitatud küsimustest: millal see sul läbi saab? millal sa ära tuled? kas see sul läbi pole juba? aga mis sa pärast programmi teed?

Ma armastan õppimist hoopis teisiti kui varem. Ma armastan kohvijoomist hoopis teisiti kui varem. Ma hindan aega ainult iseendale kordades kõrgemalt kui varem.

Kõige väärtuslikum nende 2 aasta jooksul on minu jaoks olnud aga – oi-oi, klišee hoiatus! – võimalus muuta midagi (haridus)maailmas paremaks. Üks väga tore tasand on olnud võimalus ERRi arvamusportaali kaudu haridusmaailma valu- ja mõnupunktidele vajutada, aga eriti väärtuslik on olnud minu võimalus panustada õpilaste igapäevase arengu, noorte inimeste heaks inimeseks kasvamise mõjutamisse.

Et teada, kas või kuidas see mul õnnestus, küsisin kevadel õpilastelt, kuidas olen neid mõjutanud. Valesid vastuseid ei olnud, oluline oli ausus ja soov oma vastusesse pisutki mõttetööd panna, seda enam, et nad said seda kõike teha anonüümselt. Toon ära mõned vastused, mis on olnud äärmiselt väärtuslik tagasiside oma viimase 2 aasta kohta ning hinnaline inspiraator ja mõtteallikas tulevikuks:

  • „Te olete teinud mind päeva alguses rõõmsaks.“
  • „Ta on mind aktiivsemaks muutnud. Ma olen end kokku võtnud ja teen asju, mida ma ei tee mitte kunagi.“
  • „Oskan paremini planeerida.“
  • „Ta on mind motiveerinud rohkem tööd tegema.“
  • Õpetaja on mind mõjutanud rohkem õppima.“
  • „Olete mind väga palju aidanud. [...] Tänu Teie seletamisele ja huvitavatele tundidele sain kiirelt järje peale.“
  • „Kuna õppisime ütet, siis nüüd jälgin kogu aeg, kas keegi oskab ütet õigesti kasutada.“
  • „Olen hakanud rohkem raamatuid lugema. Olen aru saanud, et see arendab minu keelt ja õigekirja.“
  • „Ta on mulle selgeks teinud, et enda silmaringi on vaja laiendada. Tänu sellele olen hakanud vabatahtlikult raamatuid lugema.“
  • „Kõige rohkem on ta mõjutanud minu suhtumist teistesse õpetajatesse: et nad on ka lihtsalt inimesed.“
  • „Olete palju positiivset energiat andnud. Te panete oma teemade ja ütlemistega õpilasi mõtlema ka tuleviku peale.“
  • „Te olete olnud oma intelligentsiga eeskujuks.“
  • „Meie klass polnud enne esitlusi teinud, see tundus väga võõras. Alguses olin alati närvis, kuid nüüd võin minna tahvli ette enesekindlalt.“
  • „Tänu temale olen ma julgem ja aktiivsem tundides kaasa lööja. Ta muutis ka seda, kuidas mina ellu suhtun.“
  • „[Ta] muutis minu elu ja avas mu silmad. Sain tagasi esinemisjulguse, ei usu kõike, mida mulle räägitakse, minu maailmavaade avardus. Kirjutan ise vabatahtlikult luuletusi ja oma mõtteid. Olen hakanud ka rohkem raamatuid lugema [...], samuti võtan osa nii paljudest üritustest kui võimalik, sest tunnen vajadust endale tõestada, et olen mitmekülgne. [...].“

Mõistagi oli ka teistsuguseid vastuseid: „ei tea“, „polegi mõjutanud“, „on halvasti mõjutanud“ või lausa „on h**anud kogu aeg“ ehk teisisõnu sain ka kritiseerivat ning negatiivset tagasisidet, mis on igati aktsepteeritav ja normaalne. Nende teist tüüpi vastuste puhul jään aga ilmselt pikaks ajaks mõtlema, miks ma antud õpilastele ei suutnud kuidagigi naha vahele pugeda, ent loodan, et ehk ilmutab positiivne tulemus end siiski millalgi kaugemas tulevikus.

Kas ma kahetsesin, et 2011. aasta sügis-talvel aegamööda oma sõrme(d), käe(d) ja peaaegu kogu ihu Noored Kooli programmile ning haridusele andsin? Ei, mitte kordagi. Kas ma soovitan seda väljakutset teistelegi? Absoluutselt, aga ainult siis, kui inimene seda tõesti väga, väga tahab. Mina tahtsin ja selle pärast see nii väärtuslikuks kogemuseks saigi. 

Ja nüüd? Nüüd pole enam miski võimatu.

Kommentaare ei ole: