reede, 25. juuli 2014

„Triinude mäng“ (7/7): miks ma läksin õpetajaks?

Trienerys vähkreb unetult voodis. Valida tuleb mugava ja lihtsa olukorra säilitamise ning ebamugava ja keerulise väljakutse vastu võtmise vahel. Kas jätkata lihtsa ja (pool)kuuleka karjaliikmena või haarata ohjad ja ratsutada seitset kuningriiki pahatahtlike valitsejate käest päästma?

Enne 2011. aasta sügist, mil sain ootamatu ettepaneku Noored Kooli programmi kandideerida, polnud ma kordagi pärast algklasside lõpetamist õpetajaameti peale mõelnud. Seda otseselt isegi mitte madala palga või pedagoogitöö kehva maine pärast, vaid ma ei olnud kunagi osanud arvata, et võiksin õpetajana midagi paremaks muuta või veel vähem ise areneda. Õnneks need seosed tekkisid pärast seemne külvamist mu peas üsna kiiresti ja sealjuures väga tugevad.

Finantspõldu kündes teenisin küll märkimisväärselt mõistlikku palka, aga midagi oli selle töö juurest selgelt puudu. Väljakutse Noored Kooli programmi kandideerimiseks võtsin vastu just oma pikka aega näljas olnud maailmaparandamispisiku toitmiseks ehk teisisõnu võimaluse pärast haridusmaastikul midagi head korda saata, aga kindlasti ka enese proovile panemiseks ja arendamiseks.

Mu isiklikus elus on selle väljakutse käigus väga palju muutunud. Ma olen ajaplaneerimise, enesemotiveerimise ja eesmärgistamise maailmameister. Ma oskan Jürgen Ligistki kokkuhoidlikumalt eelarvestada. Mu väljendusoskus ja ka -võimalused on märkimisväärselt paranenud. Mu võrgustik ja sõpruskond on täitunud inspireerivate, võimekate ja hoolivate inimestega. 

Ma oskan oluliselt rohkem öelda „ei“ nii liigsetele kohustustele kui ka kaheldava väärtusega võimalustele. Mu indiaaninimi on Teflonnaine, sest võimalikult vähe õppida soovivate teismeliste ees seismine nõudis väga tihti reaktsiooni ootavate kommentaaride endalt mahalibistamist. Ma olen kirjutanud meeletus koguses luuletusi, aga samas loodan, et loomevaim ei vaja käivitumiseks ainult metsikut emotsionaalset pinget. Mu tempo 1,5 kilomeetri  läbimisel – kodust marsapeatusesse – on paranenud 2 minuti võrra. 

Nii mu perekond kui teised lähedased on erinevatest haridusprobleemidest teadlikumad, hoolimata viimase 2 aasta jooksul pidevatelt esitatud küsimustest: millal see sul läbi saab? millal sa ära tuled? kas see sul läbi pole juba? aga mis sa pärast programmi teed?

Ma armastan õppimist hoopis teisiti kui varem. Ma armastan kohvijoomist hoopis teisiti kui varem. Ma hindan aega ainult iseendale kordades kõrgemalt kui varem.

Kõige väärtuslikum nende 2 aasta jooksul on minu jaoks olnud aga – oi-oi, klišee hoiatus! – võimalus muuta midagi (haridus)maailmas paremaks. Üks väga tore tasand on olnud võimalus ERRi arvamusportaali kaudu haridusmaailma valu- ja mõnupunktidele vajutada, aga eriti väärtuslik on olnud minu võimalus panustada õpilaste igapäevase arengu, noorte inimeste heaks inimeseks kasvamise mõjutamisse.

Et teada, kas või kuidas see mul õnnestus, küsisin kevadel õpilastelt, kuidas olen neid mõjutanud. Valesid vastuseid ei olnud, oluline oli ausus ja soov oma vastusesse pisutki mõttetööd panna, seda enam, et nad said seda kõike teha anonüümselt. Toon ära mõned vastused, mis on olnud äärmiselt väärtuslik tagasiside oma viimase 2 aasta kohta ning hinnaline inspiraator ja mõtteallikas tulevikuks:

  • „Te olete teinud mind päeva alguses rõõmsaks.“
  • „Ta on mind aktiivsemaks muutnud. Ma olen end kokku võtnud ja teen asju, mida ma ei tee mitte kunagi.“
  • „Oskan paremini planeerida.“
  • „Ta on mind motiveerinud rohkem tööd tegema.“
  • Õpetaja on mind mõjutanud rohkem õppima.“
  • „Olete mind väga palju aidanud. [...] Tänu Teie seletamisele ja huvitavatele tundidele sain kiirelt järje peale.“
  • „Kuna õppisime ütet, siis nüüd jälgin kogu aeg, kas keegi oskab ütet õigesti kasutada.“
  • „Olen hakanud rohkem raamatuid lugema. Olen aru saanud, et see arendab minu keelt ja õigekirja.“
  • „Ta on mulle selgeks teinud, et enda silmaringi on vaja laiendada. Tänu sellele olen hakanud vabatahtlikult raamatuid lugema.“
  • „Kõige rohkem on ta mõjutanud minu suhtumist teistesse õpetajatesse: et nad on ka lihtsalt inimesed.“
  • „Olete palju positiivset energiat andnud. Te panete oma teemade ja ütlemistega õpilasi mõtlema ka tuleviku peale.“
  • „Te olete olnud oma intelligentsiga eeskujuks.“
  • „Meie klass polnud enne esitlusi teinud, see tundus väga võõras. Alguses olin alati närvis, kuid nüüd võin minna tahvli ette enesekindlalt.“
  • „Tänu temale olen ma julgem ja aktiivsem tundides kaasa lööja. Ta muutis ka seda, kuidas mina ellu suhtun.“
  • „[Ta] muutis minu elu ja avas mu silmad. Sain tagasi esinemisjulguse, ei usu kõike, mida mulle räägitakse, minu maailmavaade avardus. Kirjutan ise vabatahtlikult luuletusi ja oma mõtteid. Olen hakanud ka rohkem raamatuid lugema [...], samuti võtan osa nii paljudest üritustest kui võimalik, sest tunnen vajadust endale tõestada, et olen mitmekülgne. [...].“

Mõistagi oli ka teistsuguseid vastuseid: „ei tea“, „polegi mõjutanud“, „on halvasti mõjutanud“ või lausa „on h**anud kogu aeg“ ehk teisisõnu sain ka kritiseerivat ning negatiivset tagasisidet, mis on igati aktsepteeritav ja normaalne. Nende teist tüüpi vastuste puhul jään aga ilmselt pikaks ajaks mõtlema, miks ma antud õpilastele ei suutnud kuidagigi naha vahele pugeda, ent loodan, et ehk ilmutab positiivne tulemus end siiski millalgi kaugemas tulevikus.

Kas ma kahetsesin, et 2011. aasta sügis-talvel aegamööda oma sõrme(d), käe(d) ja peaaegu kogu ihu Noored Kooli programmile ning haridusele andsin? Ei, mitte kordagi. Kas ma soovitan seda väljakutset teistelegi? Absoluutselt, aga ainult siis, kui inimene seda tõesti väga, väga tahab. Mina tahtsin ja selle pärast see nii väärtuslikuks kogemuseks saigi. 

Ja nüüd? Nüüd pole enam miski võimatu.

esmaspäev, 21. juuli 2014

„Triinude mäng“ (6/7): koolide sootegelikkus

Trienerys istub aias ja vaatab, kuidas kurgid kasvavad. Kurkide imetlemise ja herneste nosimise vahel kerkib Trieneryse mõttesoost esile minevikus korduvalt kuuldud muster: 

„Mehed lihtsalt oskavadki paremini, nad on teistsugused.“

Nähtus, mille olemasolust haridusmaastikul olin teadlik juba enne õpetajakogemust (ja enne õpetajaksminemisele üldse mõtlemistki: vt siia), sai Noored Kooli programmis osalemise käigus (kahjuks) kinnituse. Nimelt on naistel ja meestel, tüdrukutel ja poistel haridussüsteemis erinev väärtus ning neile on ka selged erinevad ootused. Sealjuures puudutab see nähtus nii õpilasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid, rääkimata ühiskonnast laiemalt.

Õpilased
Poisi kolm on liiga sageli samaväärne tüdruku viiega. Mida see tähendab? Ei, mitte seda, et poiss ja tüdruk pingutavad sama palju, aga poiss saab kehvema hinde kui tüdruk. Poiss pingutabki näiteks 54% ja tüdruk 92% ning hinded on sellele vastavad. Soorituse erinev väärtus tuleneb tüdrukutele ja poistele seatud ootuste erinevusest. 

Kui poiss saab kolme, on see ootuspärane, aktsepteeritav; norm, millele vastates on poiss täitsa tubli – samuti nagu tüdruku viis on ootuspärane ning teenib ära sõnad täitsa tubli. Kui tüdruk saab kolme, vaatavad sellele viltu tihti nii vanemad, kaaslased kui õpetajad. Tüdruku kolm on samaväärne poisi ühega: mõlemal juhul hakkavad (sageli alles siis) nii õpetajad, vanemad ja eakaaslased uurima, mis toimub.

Teistpidi tähendab poiste ja tüdrukute tulemuste erinev väärtustamine seda, et kui poiss tahab olla väga tubli, on tal ruumi pingutada ja õppida neljadele või lausa viitele. Tüdrukul pole selles süsteemis väga tubli olemiseks võimalust, sest tema hinne viis on juba norm – nii üks korralik ja normaalne tüdruk peabki ja sageli pole viitele õppimine üldse eraldi kiidusõnu väärt.

Mõistagi ei puudu haridusmaastikult fraasid „tüdrukutele meeldibki töövihikut täita“, „poisid vajavad rohkem pühendumist/erilisemaid meetodeid“, „poisid on poisid“, „ega ta mul mingi tüdruk ei ole“, „poisid on huvitavamad“ jne. Kui oleksin tütre ema, oleksin väga mures, miks mu lapsele visatakse töövihik ükskõikselt lauale, sest „ta on niikuinii rahul“. Kui ma oleksin poja ema, oleksin väga mures, miks mu last pidevalt alahinnatakse ja tal lõdvalt üle mittemidagiütleva lati astuda lubatakse.

Kas keegi on üldse küsinud, mida tüdrukud tegelikult tunnis teha tahaks või julgustanud neid vähem korralikud olema? Kas keegi on mõelnud, mida tegelikult varateismelisele noormehele tähendab fraas „kolm ongi koolipoisi hinne“ ehk teisisõnu – ära mingil juhul rohkem pinguta, muidu oled imelik?

Õppematerjalid
Õpikud-töövihikud toetavad sageli tüdrukute ja poiste väärtuste erinevaks kasva(ta)mist ning stereotüüpe. Õigemini sõltub siin väga palju õpetajast, tema tahtmisest ja oskusest arutelu suunata. Kirjandusõpikust pärit lugu üksikust naissoost emakeeleõpetajast ja meessoost tööõpetuse õpetajast, kes teineteist vahetult enne jõule leidsid, oli õrn stereotüüpe sisaldav näide. Samas õpikus aga tituleeritakse Berti kommet päevikut pidada korduvalt – ning sealjuures halvustavalt – tüdrukulikuks, õpilastele esitatakse kummalise alatooniga küsimusi a la „kas sinu ema tabavad ka aeg-ajalt tervisliku toitumise hood?“ ja „kas sinu meelest on sobilik, kui tüdrukud ise poistele külge löövad?“

Enamik autoreid ja suurkujusid meie õpikuis on samuti mehed; teoste autorite poolt kirja pandud kangelaste hulgas on poisse ja mehi nende vastassugupoolest märkimisväärselt rohkem. Samas kuulutas eelmine haridusminister häälekalt, et eriti just poistel on tunnis igav; nii mõnigi haridusekspert on väljendanud, et koolides loetav kohustuslik kirjandus on just poistele hävitavalt üksluine ning poisid vajavad üldse rohkem pühendumist ja õpetajad peaksid tunde just poiste järgi sättima.

Julgen väita, et viga on ikkagi kuskil mujal.

Õpetajad
Eesti koolide femineerumisest on kirjutatud väga palju (mure)artikleid ning aeg-ajalt tundsin end isegi süüdi, et naisõpetaja olen. Niigi on naiste rohkus koolides suur probleem ja ma julgesin minna seda süvendama. Enda lohutuseks olin vähemalt vaba potentsiaalsest süüdistusest õpetajaskonna vananemise pärast, sest Euroopa Liidu normide järgi olen endiselt noor.

Täheldasin, et nais- ja meesõpetajatele on kohati erinevad ootused, seda kusjuures nii kolleegide ja juhtkonna kui ka õpilaste – kõige ausama ühiskonna peegli – poolt. Mitmed mu teismelised poissõpilased eeldasid, et ma ei oska arvutit kasutada, et ma ei suuda sporditeemadel kaasa rääkida ega tea tegelikult maailmaasjadestki suurt midagi. Fenomen, millele mina nende 2 aasta jooksul ei suutnudki lõplikult pihta saada, oli see, miks meesõpetajad põhikooliõpilaste hulgas naistest selgelt populaarsemad on. Fraas „mehed ongi paremad õpetajad“ ei ole argument, sama hästi võiks väita, et „virsikud ongi paremad kui nektariinid“. Kuidas kellelegi ning sõltub ka konkreetsest puuviljast. Minu kool oli lõpuks otsustanud lemmikõpetaja valimistel nais- ja meesõpetaja kategooriad eraldi tõsta, sest seni olid lemmikõpetaja tiitli võitnud igal aastal vaid mehed.

Õpetajaskonna hulgas torkas veel aga silma, et meespedagoogidele antakse rohkem vabadust tähtaegadele ja teatud normidele vastavuse suhtes ehk teisisõnu lubatakse naisõpetajatele (ja naisõpetajad ise lubavad endale, raputan tuhka pähe ka) vähem eksimist ja isepäisust; ka toob eksimine ja isepäisus naisõpetajale tihedamini kaasa mingit sorti tõrelemist või sellele viltu vaatamist. Mehi on haridusmaastikul niigi vähe, järelikult tuleb neid (rohkem) hoida?

Lapsevanemad
Kodu ja kooli suhted on üldiselt naiste, st emade (või vanaemade) asi: õpetajatega vahetavad kirju ja sõnumeid peamiselt emad; arenguvestlustel nägin kokku 4 isa, kes olid need samad isad, kes lastevanemate koosolekulgi käisid; õppekäikudel ja teatrikülastustel olid kaasas ainult emad. Küll aga – kui kodus oldi otsustatud, et laps või olukord on keskmisest problemaatilisem ehk teisisõnu vajas „kõvemat kätt“, võttis õpetajatega suhtlemise üldiselt üle isa.

Koduseid töid ja nende tegemist kontrollis vajadusel peamiselt ema. Kui lapse või pere hinnangul oli tegu mingi keerulisema ainega, oodati abi eelkõige isalt. Mis vanemate puhul mind aga kõige enam kukalt kratsima pani, oli nende soopõhine suhtumine oma (poiss)lapsesse: tihti öeldigi välja, et nad ei oota oma pojalt üht või teist asja, sest tegemist on poisiga. „Poisid lahendavadki asju rusikatega“, „poisid ei oskagi niisama rahulikult olla“, „poisid ei peagi õppima neljadele-viitele“.

Kui nad täiskasvanuks saavad, need fraasid lihtsalt teisenevad pisut: „mis mees sa oled, kui kakelda ei oska“, „mehed peavadki rohkem riskima“, „mehed peavadki naistest rohkem palka teenima“.

Haridusliidrid
Mis soost on aga meie haridusliidrid? Allolev pilt 2011. aasta septembrikuisest „Foorumist“ ilmestab seda väga hästi: femineerunud õpetajaskond, aga maskuleerunud liiderkond. Mida kõrgemale pulgale haridusvaldkonnas vaatame, seda vähemaks jääb seal naisi. Nn eliitkoolide direktorid on valdavalt mehed, haridusekspertideks ja -visionäärideks tituleeritakse nii meedias kui sellest eemal samuti pigem mehi. Naine haridusmaastikul on töömesilane, mitte ekspert.


Ma ei heida Ossinovskile ega ühelegi teisele meessoost haridusliidrile ega -eksperdile ette, et nad mehed on, aga tahan näha, et ka haridusvaldkonna tippudes teadlikumalt jälgitaks, ega naisi kogemata klaaslae alla ei pole unustatud või mehi ilma põhjuseta klaaseskalaatorile tõugatud.

Kokkuvõttes kirjeldatakse naiseks olemist haridussüsteemis valdavalt negatiivselt: tüdrukud tuubivad mõttetult, naispedagoogid ei saa õppetöö poistele piisavalt huvitavaks tegemisega hakkama. Samas jäävad hammasrataste vahele ka poisid, kes ei õpi pingutama, sest kolm ehk nibin-nabin sooritus - 50% teadmisi - on väga lihtsalt saavutatav ning sealjuures ühiskonna poolt aktsepteeritud. Noormeeste huvi pingutada, konkureerida ja aina rohkem saavutada kaob seetõttu ka üsna varakult.

Tüdrukute veri-ninast-välja-pingutus ei tähenda samas midagi erilist ei õpetajatele ega kaaslastele. Kõrgkoolid on noori naisi täis, kuid kõrgharitud naine on kõrgharitud mehest (endiselt) väärtusetum, sest nii nagu „load ei sõida“, nii ka „paber ei tähenda midagi“, eriti kui sa oled naine.

Direktorid eliitkoolides, kust need „mõttetult liigkorralikud tüdrukud“ valdavalt tulevad, paigutavad koos haridusekspertidega koole tuimade eksamitulemuste põhjal edetabelisse ning vangutavad ühiselt pead, mida küll naisõpetajatega pihta hakata, et nad poissõpilasi paremini õpetaksid.

Mis on kirjeldatud pildil valesti?