esmaspäev, 9. juuni 2014

„Triinude mängu“ 2. hooaeg: „Dementorite dessant“ (1/7)

Lohede Ema Trienerys jõuab kell 19 töölt koju. Kohvi ei julge ta sel kellaajal enam ammu teha, sest Une-Mati on viimasel poolaastal olnud äärmiselt hooletu teenusepakkuja. Ideaalis tahaks paar tundi puhata (loe: igasuguse mõtlemise välja lülitada), et siis tunnid homseks planeerida ning mõned töödki parandada. Õhtusöögivalikus on kiirnuudlid ketšupiga või ilma. 

Keegi koputab aknale. Dementor*... Oota, kas see pole mõnest teisest fantaasiasarjast?! Kuidas see käiski? Expecto... ee.. patronum?

Olles äsja lõpetanud George R. R. Martini „Vareste pidusöögi“ tõlke 2. raamatu kiirkugistamise, olen pisut löödud. Kas lausa puuga pähe või lihtsalt jalust, ei teagi. Tõlke 1. raamat, mida lugesin juba tükk aega tagasi, lõppes pingelisemalt, jättes jõulise janu järgmiste osade järele. Tõlke 2. raamat aga kustus vaikselt mu käes ja peas; ma ootasin ja ootasin lõppu ning seda sama vajadust lugemist jätkata, aga... seda ei tulnud. 

Elu iroonilisel kombel sobivad publiku poolt „Troonide mänguks“ lihtsustatud sarja kahe viimati loetud raamatu(osa) puhul kogetud emotsioonid ka mu koolis pedagoogina pingutatud kahe tööaasta kohta. Kui esimene aasta jättis palju õhku rippuma ning tekitas janu järgmise „raamatu“ järele (vt ka nt postitusi siin, siin või siin), siis teisel aastal ma küll enamasti nautisin n-ö lugemisprotsessi, ent õppeaasta lõppedes ei tundnud ma vajadust järgmist „osa“ ette võtta.

Esimene „Triinude mängu“ hooaeg lõppes Survivori looga „Eye of the Tiger“ (vt siia) ning vastava tegutsemisinnust ja tahtejõust pakatava taustaemotsiooniga ma uut kooliaastat ka alustasin. Kergitasin muudkui oma vasakut kulmu, et klassikalisele pedagoogipilgule pisut omapära lisada, ja ümisesin mõttes: „And I’m watching them all with the eye of the teacher...

Rühmasin, rügasin ja rassisin seda omamoodi odüsseiat läbi käia (kui te vaid näeksite mu vahetusjalanõusid, mis mind 2 aastat truult teenisid), kandes silme ees mingisugust visiooni suurest triumfist kevadel. Taustamuusikagi oli välja valitud: alates hetkest u. 20.08 kuni loo lõpuni.



Ma ei tea, kas olen suutnud selle oodatud triumfi kogemata maha magada või on triumf siiski alles ees... Trompeteid – neid õigeid trompeteid – pole justkui kõlanud. 

Ma olen meeletult uhke enda üle, et pingutasin ka 2. õpetamisaastal iga tundi ette valmistada: ma ei läinud ükski kord klassi ette teadmata, mida nende lastega pihta hakkan. Nii palju, kui minust sõltus, ei pidanud ma üheski vahetunnis kiirplaneerimist harrastama, et alles siis tunnile struktuur ja sisu anda. Igas tunnis oli olemas kord parem, kord halvem häälestusharjutus; igal tunnil olid eesmärgid. Samas vajas pidev valmisolek ja eeltöö kohati meeletut enesepiitsutamist ning mulle tundub, et sellel piitsutamisel oli oma hind. Kui kõrge täpselt, selgub ilmselt veidi hiljem. 

Õpetajaamet on väga tore, selle juures on palju, mida armastada, veel rohkem, mida õppida ja kuhu areneda. Aga 21 emakeele- või kirjandustundi nädalas anda nii, et tunnid on õpilaste järgi kohendatud, kaasahaaravad ja elulised, puudutavad aktuaalseid teemasid, ning pakkuda noortele hiljem ka sisulisemat tagasisidet kui tühipaljas punktisumma ja/või number töö allservas, olles samal ajal ka aktiivne klassijuhataja, psühholoog, reisikorraldaja, eradetektiiv kadunud asjade leidmiseks, õpilase isiklik sekretär, jurist, suhtenõustaja, motivatsioonikoolitaja ja eetikakonsultant... 

Jah, on õpetajaid, kes suudavad anda 28 tundi nädalas või lausa 48 tundi nädalas, juhatades sealjuures veel ka klassi. Mina koolijuhi või haridusministrina küsiks aga neilt, milline on sellisel juhul nii tundide kui ka õpilastele antava tagasiside kvaliteet. Tõsi, millist kvaliteeti kool/riik klassiruumis üldse näha tahab?

Ja kui õpetaja isegi suudab tagada piisava kvaliteedi kõigis tundides, milline on koolmeistri enda elu kvaliteet ja tema jätkusuutlikkus pikemas perspektiivis? 

Eelmise hooaja esimeses postituses õhku jäänud küsimused (siin) ei saanud igatahes täielikke vastuseid, kuigi mul on (väga) palju mõtteid selle kohta, mida mina (enda jaoks) õigeks (vastuseks) pean. Mina näiteks tahaksin ja naudiksin õpetamist 13-15 ainetunniga nädalas, misjärel jõuaksin olla ka aktiivne ja toetav klassijuhataja, mahajäänute järeletõmbaja ja andekate taganttõukaja, kusjuures palk peaks olema vähemalt sama suur kui praegu n-ö täiskoormusega. Teoreetiliselt see kõik ongi võimalik, aga olukorras, kus koolide rahastusmudelid toimivad teistel alustel ning kohalikud omavalitsused vabatahtlikult tavapalkadele väga juurde ei maksa ja koolijuhid diferentseeritud lepinguid ei armasta, praktika teooriaga ei klapi. 

Ööpäevi, mil õpetaja Toomesaar vähese une ja suure töökoormuse peale kohale lennanud dementoritega võitlemiseks üha uusi ja uusi patronuseid pidi loitsima, oli viimase 9 kuu jooksul märkimisväärselt rohkem kui esimesel kooliaastal. Kohati mulle tundus, et jäängi selles võitluses alla. Et akna taga hõljuvate dementorite dessant siiski läbi kukuks, pidin lõpuks langetama otsuse, et ma järgmisest septembrist enam ei õpeta. Seda enam, et mu patronused toituvad teatrietendustest, kontsertidest ja raamatutest, kusjuures loetletud kahjuks tihti kõige odavamad ei ole ning mille nautimine vajab lisaks rahale ka aega, siis patronuste kasvatamise ja vaimuterve elu nimel tegin valiku.

Usun, et ma oleksin oma kolmandal õpetaja-aastal parem õpetaja kui teisel. Kindlasti suudaksin ma mingisuguseid protsesse läbi teha senisest kiiremini ja (iseenda jaoks) valutumalt, ent kuna ööpäeva mahtuva 24 tunni õmblused möödunud aasta(te)l niigi kärisesid, siis ilmselt asendaksin ma mingisugused ajavõidud üha uute töiste ettevõtmiste ja lisategevustega, mis õppetöö kvaliteeti minu hinnangul tõsta aitaksid.

Kohati on tunne, et mind tuleks nüüd ühiskonda justkui rehabiliteerida. Kuidas suhelda sõpradega, keda pole 2 aastat korralikult näinud? Kuidas käituda, kui sa ei pea järgmisel hommikul kell 8 kindla plaani järgi särama või – veel enam – sa ei pea mitte kuhugi minema? Kuidas kirjutada üle pika aja harilikku blogipostitust ja sealjuures nii, et see ka iseendale loomulik tunduks? 

Mida üldse tegi Odüsseus pärast seda, kui ta oli koju tagasi jõudnud ja trooni uuesti endale nõutanud? Mida teevad George R. R. Martini kangelased pärast „Jää ja tule laulu“ saaga lõppu? Kui nad veel elus on, muidugi... 

Kuigi ka suremine ei pruugi midagi ilmtingimata katki jätta, nagu näitasid „Vareste pidusöögi“ raamatud.

Järgmised Triinude mängu“ postitused on - ausalt! - positiivsemas ja humoorikamas võtmes. Tahtsin lihtsalt dementorid varakult kaelast saada.

*dementor - „Harry Potteri“ fantaasiasarjast pärit armutu olend, kes äratab ellu inimeses tema kõige halvemad mälestused ning tekitab pelgalt oma kohaloluga tunde, nagu inimene ei võiks enam kunagi õnnelik olla. Dementor suudab ohvrist välja imeda kogu õnne ja rõõmu ning jätta pärast nn suudlust temast järele vaid hingetu kesta. Dementoreid saab peletada patronuseloitsuga, mõeldes võimalikult rõõmsaid mõtteid. Patronus võtab mingi lausujat iseloomustava või temaga muul moel seotud looma kuju.

1 kommentaar:

Karoliine 4. lend ütles ...

Oi, Triin! Nii tuttavad mõtted ja tunded... täpselt sellises seisus olin isegi peale 2. aasta lõppu. Ei mingeid fanfaare ja triumfi, vaid nukker väsimus ja räbalaks tõmmatud õmblused. Turgutavat puhkust sulle ja head uue tegutsemisjõu kogumist!