kolmapäev, 25. juuni 2014

„Triinude mäng“ (5/7): digipööre 19. sajandi koolis?

Trienerys vaatab enda ees seisvat Rikkumatute armeed. Nad on treenitud kindlaid käske täitma juba maast madalast, nad on harjunud elama paljude reeglite ja piitsaga juhitud ühelaadsusele ja kordamisele toetuvas süsteemis, mis on mõeldud neilt maha lihvima igasuguse individuaalsuse.

„Kas nad järgneksid mulle ka piitsa kasutamata?“


Argipäev tavakoolis tähendab üldiselt seda, et õpilased käivad ühest tunnist teise ning õpivad igas aines elu erinevaid tahke: näiteks eesti keeles käänamist, kirjanduses Kreutzwaldi ja Faehlmanni, ajaloos Muinas-Egiptust ja Vana-Kreekat, vene keeles mõnda padježži, inglise keeles ebareeglipäraseid verbe, ühiskonnaõpetuses era- ja avaliku sektori erinevusi, muusikaõpetuses eesti rahvalaulu elemente jne.

Igas tunnis püüavad pedagoogid õpilastele meelde jätta pildiosa ühel pisikesel pusletükil: selle värve, mustreid, võib-olla ka eristatavaid lõike mõnest kehast või muust objektist... 

Kui paljud noored (ja millises vanuses) oskavad iseseisvalt nendest erinevatest tükkidest suurt elupuslet kokku panna ning seda sealjuures nii, et tekib mõistmine, et õpilased ise on samuti osa sellest killumängust? Veerand? Kolmandik? Pooled noortest? 6. klassis? 9. klassis? 12. klassis? Kui suure tõenäosusega on õpilane tervikpilti kasvõi vilksamisi näinud või selle nägemisest aru saanud, et pilti juhuslikult ja ükshaaval jagatavatest juppidest lõpuks kokku saada?

Kogen praegu oma elus õppimisviisi – omamoodi pusletamist –, mida naudin pea iga ihurakuga ja millist ma tahtnuks kogeda ka koolis. Järelkuulan Vikerraadio ajaloosaateid „Müstiline Venemaa“ ja „Eesti lugu“, kusjuures mõlemate saadete puhul olen jõudnud etappi, kus käsitletakse 20. sajandi algusaastaid, täpsemalt u. 1905.-1925. aastaid. Loen paralleelselt Johannes Aaviku „Päevaraamatut“, kus keeleuutja mõtiskleb 1916.-1929. aastatel nii era- kui ühiskondlikus elus laiemalt toimuvast. Märksõnu ja nimesid, mis nii saadetest kui raamatust kõrva ja silma torkavad, toksin interneti otsimootoreisse, jõudes nii üha uute ja põnevate seosteni. Saated, raamat ning internetist juurde leitu põimuvad omavahel, samal ajal kerkivad mälusoppidest seosed kunagi nähtud etenduste või filmidega, tekib parem mõistmine tollaste kirjandus-, kultuuri- ja poliitikategelaste (mitte)seotusest ja Aja loost, aja loo kujunemisest kui millestki hoopis laiemast. 

Mulle on viimaks võimaldatud korraga terve karp erinevaid pusletükke ja aegamööda otsides, tuhnides, tervikpilti uurides, seda keerates ja analüüsides ma saan nendest kildudest kokku terviku.

Õpin korraga eesti keelt, eesti ja väliskirjandust, keeleteadust ja -ajalugu, ühiskonnaõpetust, mh soorollide muutumist ühiskonnas, aga ka poliitilisi rühmitusi, nende kujunemist, erinevaid maailmavaateid, Eesti ja maailma (sõdade) ajalugu, prantsuse ja ladina keele aluseid, inglise ja vene keelt, kinokunsti- ja muusikaajalugu ning „lihtlabast“ seostamist, võrdlemist, allikakriitilisust, konfliktide lahendamist ja veel palju muud, mida ma hetkel loetledagi ei oska.

Koolides aga avatakse pahatihti ühes tunnis õpik leheküljelt 56, teises tunnis nokitsetakse töövihiku kallal lünki täita, kolmandas tunnis vastatakse teksti lõpus olevatele küsimustele, näpuga rasvases kirjas mõisteid taga ajades ning vastuseid vihikusse kopeerides...

Mingem veel sügavamale.

Kogu riiklik mure koolivõrgu kulukuse ja õpetajate vähesuse üle püsib eeldusel, et koolisüsteem – kastisüsteem – oma tuumalt ei muutu. Kui me muretseme, et x kooli tuleb järgmise y aasta jooksul kinni panna, sest õpilasi on liiga vähe, siis see „liiga vähe“ tähendab seda, et järele jäänud õpilased ei täida riigi rahakoti jaoks mõistlikul määral ära klassikalises suuruses klassiruumi ühes klassikaliselt kavandatud koolimajas, mis peaks pakkuma ikka veel 19. sajandi hõngulist* klassikalist (kasti)haridust. 

E-Eesti, kes tihti taob ennastunustavalt häälekalt rusikatega vastu rinda: „Vaata mind, maailm, meil on digiallkiri, meil on digiretsept, meil on digi-see ja digi-too,“ räägib muudkui ka mingisugusest hariduslikust digipöördest. Kahjuks tähendab see liigpaljude kujutlusis peamiselt seda, et vihiku (või harvem õpiku) asemel antakse õpilastele nutiseade, kuhu on paar vilede ja kelladega programmi laaditud.

Milline võiks olla tuumakas ja kandev digipööre, mis võiks korraga lahendada nii tühjenevate koolimajade, õpetajate vähesuse kui ka elu- ja üksteisekaugete ainesüsteemide probleemi?

Kui digiallkiri on fantastiline seetõttu, et inimesed ei pea enam füüsiliselt kuhugi kaugelasuvasse asutusse käsitsi allkirja andma sõitma (loe: aja ja raha kokkuhoid), siis milline võiks olla 21. sajandi digipööre nendes suletavates koolimajades? Kas on üldse mõeldav, et aastatega aina rohkem kaugtööd võimaldava tööturu kõrval on paralleelselt koolisüsteem, kus õpilane 5 päeva nädalas ja 7-8 tundi päevas füüsiliselt kohal peab olema?

Ja kui saaks veel teisendada klassikalise ainekaupa õppimise teemade süvaõppimiseks läbi erinevate valdkondade, kasutades ära nii paber- kui e-raamatuid, audio- kui videolahendusi, erinevaid virtuaalallikaid, andes õpilastele korraga kätte võimalikult palju pusletükke, juhendades ja suunates tervikpildi loomist kord füüsiliselt, kord virtuaalselt, aga võimaldades tükid neil siiski ise ritta lükkida?

Sellises koolis tahaksin mina käia küll. 

Seniks aga lugu, mille ühe eelnevalt nimetatud saate põhjal väljaguugeldamine võttis mul kunagi pisut aega, arendas mh seni olematut leedu keele oskust, aga oli igati seda väärt:



*Kooli 19. sajandi hõngust kirjutas nt 2013. aasta augustikuises Õpetajate Lehes ka Mati Heidmets: loe siin.

Kommentaare ei ole: