neljapäev, 19. juuni 2014

„Triinude mäng“ (4/7): kadunud sõbra juhtum

Trienerys mehkeldab maailma kurjade jõudude käest päästa. Üha uusi plaane luues, läbi mõeldes, täiendades, ellu viies ja analüüsides kaob aeg käest. Ühe järjekordse lahingu järel märkab Lohede Ema oma higiste ja väsinud võitluskaaslaste vahel üht hägusalt tuttavat nägu.

„Kes ta on? Miks ma teda tean? Kus me kohtunud oleme?“

Vaevalt saab Trienerys oma küsimustele vastuste leidmisesse süveneda, kui juba kõlab sõjasarv. Naine hüppab lohe selga – on too siis parasjagu Ivar, Jevgeni või Toivo – ning sööstab tagasi võitlusesse parema maailma nimel.

Eraelu pole viimase 2 aasta jooksul minu jaoks just midagi igapäevast olnud. Eelkõige on vähegi eraeluks nimetatav aeg piirdunud mingilt muult tegevuselt magamiseks või lihtsalt enese tühjaks mõtlemiseks röövitud tundidega. Avastasin, et olen võimeline end töö- ja haridusmaastikuvälisest maailmast nii konkreetselt välja lülitama, et mitmetele õpetaja-aastatele eelnenud ajast pärit sõpradele läksin kaduma justkui paralleelreaalsusesse. Aktiivsemalt olen suhelnud nendega, kes mulle ise füüsiliselt koju kätte on tulnud või kes olid lihtsalt juhtumisi seal, kus minagi.

Aitäh teile, sõbrad, kes te olete koolituste, koorilaulu, koolitöö, kogukonnaürituste, vilistlasliikumise või ka laiemalt vabakonna ja (sotsiaal)meedia kaudu minu ellu tulnud ja seda paremaks ning põnevamaks teinud.

Aitäh teile, sõbrad mu õpetajaametieelsest ajast, kes te olete minu paralleelreaalsusesse kadumisest hoolimata endiselt alles jäänud ning valmis ümbersündinud minuga (taas)kohtuma.

Aitäh, emme, issi, vend ja kassid, kelle juurde ma pole jõudnud üldse nii tihti, kui ma tegelikult tahtnuks, ja eriti suur aitäh, et olete kuulanud lõputuid tead-mis-täna-koolis-juhtus-jutte või ma-ei-tea-kas-ma-ikka-jaksan-kurtmisi ning kõigest hoolimata kõikvõimalikul viisil minu kohati lõppematuna näinud vabatahtlikku ja õpetlikku odüsseiat toetanud.

Aegamisi loodan nüüd, mil lõpuaktus(ed) selja taga, teid ükshaaval või mitmekesi näha. Kellega tantsida, kellega laulda, kellega lugeda, kellega kohvitada, kellega filosofeerida, kellega organiseerida, kellega amüseerida, kellega koostada järgmist plaani maailma parandamiseks...

Ma paneks teile Vaiko Epliku lugu „Rahu võtmed“, aga seda pole kahjuks Youtube’is ega Soundcloudis. Kui teil on võimalik leida plaat „Nõgesed“, siis ostke/laenake ja kuulake „Rahu võtmeid“. „Kas pole veider sinu elu? Minu oma küll on...

Lohutuslooks Vaiko „Nelgid“:

Kommentaare ei ole: