esmaspäev, 16. juuni 2014

„Triinude mäng“ (3/7): marsasõidu põhitõed võhikutele

Trienerys kontrollib 3 korda, kas uks sai ikka lukku ja tormab majast välja. Pika Hermanni tornist mängitakse selle auks üle kesklinna Eesti hümni ning heisatakse sinimustvalge lipp. Ameerika saatkonna esise klaaskarbi rahvast tervitab ta igal hommikul mõttes, tõstes huultele kohvitermose.

Välisministeeriumi nurgale jõudes näeb Trienerys peatuses valget lohet ja mõtleb: „Täna on Ivar!“

Juba käesoleva aasta alguses hõiskasin ühel hommikul välja (siin) mõtte kirjutada marsajuhtide välimääraja. Ma ei ole mõtte teostamiseni veel jõudnud, aga tänane postitus võiks minult, kes ma olen 2 aastat truult igal tööpäevahommikul marsasõitu harrastanud, olla esimene samm lubatud välimääraja suunas: mõned nipid nii algajale kui ka juba kogemustega marsasõitjale.
  1. Kui tahad tingimata istekohta saada, on tipptunniaegseid marsasid püüdes mõistlik jõuda peatusesse vähemalt 5 minutit enne marsa väljumist. 
  2. Arvesta, et viisakas on seista järjekorras, eriti algpeatuses. Harilikult moodustub järjekord nii, et selle pea on väljumise suunas, kulgedes seejärel oma sabani sõiduteega paralleelselt. On ka ebaharilikke järjekorralaadseid moodustisi, milles kehtib julgeimate trügijate eesõigus. 
  3. Kui otsustad, et sa pole järjekorrainimene ja trügid ette, võib tööle hakata igapäevasõitjate kollektiivkaitse, mis su ikkagi järjekorra lõppu kupatab. Minusugused kortsutavad kulmu ka. 
  4. Suitsetamine marsajärjekorras on minusuguste poolt äärmiselt taunitav. Kortsutan kulmu ja köhatan valjult ning korduvalt. Kohvijoojaid tervitan mõttes. 
  5. Kuigi lõpuks jääb marsajuhile meelde, kuhu sa igal hommikul sõidad, siis viisakas on ikkagi sihtkoht iga kord selgelt välja öelda. Soovitan seda teha näiteks nii: „Tere! Jürri, palun! [...] Aitäh!“ 
  6. Ratta kohal istuda on hüplik: ei soovita, kui plaanid sõidu ajal midagi juua, aga pideva harjutamise korral on see tegevus võimalik ka künkaid-mättaid ületades. 
  7. Kui väljud mõnes pigem varem kui hiljem saabuvas peatuses, pole sul mõtet kuhugi marsa tagumisse otsa ronida, sest tipptunnil tihedalt täituvas marsas pead pärast paljudest seisvatest kehadest mööda liibuma. Kõigile ei pruugi see meeldida. 
  8. Turvavöö kinnitamine on kirjade järgi küll kohustuslik ning ilma selleta liiklemine rahalise trahviga karistatav, ent enamik sõitjaid vööd siiski peale ei pane. Sinul on võimalus näidata aktiivselt ja pidevalt eeskuju ning see kinnitada. Kui sa oled eriti julge, võid paluda seda teha oma pinginaabril, sinu taga ja/või ees olevatel sõitjatel või siis – miks mitte? – kogu bussil. 
  9. Kui sul ikkagi on lõpuks vaja paljudest kehadest mööda liibuda, on võimalik, et hõikad marsajuhile bussi tagumisest otsast valjult, et maha soovid, ning liibud kaasreisijatest mööda siis, kui sõiduk on juba peatunud. Harilikult kasutatakse aga võtet, mille käigus liibutakse juba sõidu ajal varakult bussi ette, astudes mõnele liibutavale ihule varba vm kehaosa peale, aga jõudes lõpuks õigeks ajaks peatust küsima juhi kõrvale. Loota, et sõitjad sinu ees ka marsast väljuvad, et siis hiljem peale tagasi ronida, pole mõtet: marsasõitjaile liibumismängud vist meeldivad. 
  10. Marsast väljumisel on omamoodi viisakusnorm öelda juhile „Aitäh!“ või „Head päeva!“ või „Nägemist!“ või „Suur tänu!“ või midagigi. Nii lihtsalt on. Üks kord soovitas marsajuht mul Ansip Euroopasse valida. Ma ütlesin, et ei vali, aga sõidu eest tänasin ikkagi. 
  11. Marsat mõnes vahepeatuses püüdes tuleb selgelt (ja mõistlikust kaugusest) käega viibata, et soovid selle peatumist. Üks kord sattusime kolleegiga juteldes äärmiselt hoogu ning magasime marsa möödumise maha. Pidime järgmist ootama. 
  12. Igas (tipptunni)marsas on ilmselt mõneti omalaadne kultuur, mistõttu see teave siin ei pruugi sajaprotsendiliselt ideaalset sõitu tagada. Püüa aegamisi seltskonda sulanduda. 
  13. Seltskonda sulandumiseks võid oma marsajuhte ja sõidukaaslasi jälgida ja püüda neid (üle)analüüsida, aga see pole kohustuslik. Küll aga teades, millised inimesed sinust kaugemale sõidavad, millised väljuvad sinust varem, aitab sul teadlikumalt ja asjatundlikumalt valida mugavaimat istekohta kogu sõiduks!
Sissejuhatus ja teaser ka „Marsajuhtide välimäärajasse“:

Jevgeni on härra Tõhusus ja mitme-peegli-mees. Kui ma oleks ise ka marsajuht, oleks ma ilmselt samasugune, v.a tõhususideaalile mitte vastavate reisijate peale porisemise komme. Ideaalis peab kõik toimuma efektiivselt ning võimalikult väheste liigutustega. 

Ideaalne marsareisija a la Jevgeni: sisened sõidukisse, samal ajal kõlab selgesti su huultelt soovitud sihtkoht ning täpne summa libiseb su pihust marsajuhi pihku, paralleelselt tõmbub su selja taga kinni uks ning sa oled juba valmis marsas oma kohale liikuma ning Jevgeni, olles ulatanud ühe käega sulle pileti ning lükates teisega õigesse asendisse bussi käigukangi, sõidab sujuvalt edasi. Kui sa oled vähem tõhus reisija, siis võib Jevgeni pisut poriseda, et sa kiiremini liigutaksid või seisaksid teise kohta, et ta saaks vähemalt ise edasi sõita, samal ajal kui sa kotist raha otsida kohmitsed jne. 

Jevgenil on marsas võrreldes teiste juhtidega ka oluliselt rohkem peegleid, et ta saaks olukorda bussis paremini jälgida ega peaks selleks oma pead üleliia pöörama. Samuti meeldib talle, et reisija püsib enne sõiduki täielikku peatumist uksest eemal kollase joone taga, sest muidu ta ei näe peegleid piisavalt hästi.

Toivo on rahva- ja jutumees, aga ka viimase-minuti-mees. Tema tervitab sõitjaid omamehelikult, mõne lemmikreisijaga räägib aeg-ajalt pikemalt. Ta viskab nalja: nt kui mitu reisijat järjest teatas piletit ostes: „Jüri!“, mainis Toivo, et küll see Jüri on ikka populaarne mees. Peale naljatamise kommenteerib Toivo liikluses nähtut, mh teiste juhtide sõidustiili või reisijate pealetulemise tihedust. Miks on Toivo aga viimase-minuti-mees? Ta saabub algpeatusesse üldiselt viimasel minutil ehk siis ajal, mil marsa juba väljuma peaks. Kui sihtkohta soovib jõuda 20-25 inimest, väljume piletimüügi tõttu u. 5 minutit hiljem ning jõuame ühtlasi hiljem sihtkohta(desse). Mulle meeldib jõuda õigel ajal või lausa varem...

Ivar on mu lemmikjuht. Mäletan seda päeva, mil Ivar mu esimesel õpetaja-aastal tööd alustas – Toivo juhendas teda kõrvalistmelt. Mõtlesin endamisi, ei tea, kauaks Ivar tööle jääb. Jäi. Ivar kuulab aeg-ajalt Vikerraadiot ja see meeldib mulle. Ivar sõidab sujuvalt, ta on viisakas-rahulik ning algpeatuses alati 5-7 minutit varem. Sellest ka minu teadmine juba Välisministeeriumini jõudes, kui roolis on Ivar. Ivar on sõbralik. Kui ma ühel hommikul Jevgenit püüdsin teha – st proovisin vahepeal peatumata hoida samaaegselt vihmavarju, kohvitermost ning leida kotist õige summa raha, et siis sujuvalt marsasse sisenedes see juhile ulatada, olles vahepeal kinni tõmmanud vihmavarju – ja selle käigus vastu posti kõndisin, naeris ta (koos minuga).

Mõnikord on roolis ka Aleksandr ja Arvi, aga nendega ma sõidan juhuslikel aegadel Jürist koju. Aleksandr armastab hands-free’d kasutades telefoniga rääkida ning keskmisest valjemini bussiraadiost muusikat mängitada. Arvi on rahulikum. Ja üks Jevgeni on peale härra Tõhusa veel, aga tema on Loksutaja: sujuvast pidurdamisest ja manööverdamisest ta väga ei hooli ning lõpp-peatusesse jõudes mul üldiselt pärast temaga sõitmist süda läigib.

Marsareisijad on aga kohati nagu omamoodi kollektiiv, keda aasta(te)ga tundma õppida: 
Üks mees armastab teadlikult istuda üksinda ja eespool, sest väljub marsast ühena esimestest. Üks venekeelne vanapaar armastab teineteisega valjuhäälselt lobiseda, aga nad ei istu kunagi kõrvuti, vaid marsasse varem sisenenud mees istub üksikule toolile ning naine siis vastavalt olukorrale tema taha või ette: ja siis nad hakkavad omavahel rääkima. Üks Sossi mäel peale tulev vene naisterahvas pahandas nendega korra, et nad nii kõvasti karjuvad. See naisterahvas on alati väga hoolitsetud ja peen, mis on aeg-ajalt pannud mind juurdlema, mis kell ta ärkab, et kell 7.25 nii triksis-traksis välja näha suudab. 

Jüri Gümnaasiumisse sõitvaid õpilasi-õpetajaid on marsas 3-9 olenevalt päevast ja olukorrast. Peetris tuleb aeg-ajalt peale üks pikk noor mees, kes ilmselt elab mõnes uuselamus oma vastse perega; pisut hiljem tuleb peale üks hilises keskeas proua, kes on hästi pisike ja elav ja üldiselt istuma ei saa, sest marsa on nii täis, aga sellest pole tema meelest lugu, ta tatsab niisama energiliselt kuskil vahekäigus. Üks ilus poiss sõidab ka marsaga, aga viimastel päevadel pole teda alati enam olnud. Olen sellest järeldanud, et ta ilmselt elab kuskil linnaosas, mille transporti mõjutab trammitee remont, sest hilinema ja puuduma hakkas ta pärast Tondi tänava sulgemist.

Ja mina? Mina olen see tüdruk, kes naljalt ilma kohvitermoseta sõidukisse ei astu. Kui ma üldiselt lödistan kohvi enda peale, siis ühe korra lödistasin seda ka kaassõitja peale, aga õnneks oli tegemist päriselukolleegiga, mistõttu ta väga ei pahandanud. Paar korda on mu termoses olnud kohvi asemel tee ning paar korda pole ma termost hommikul vajalikuks pidanud. Ei tea, kas mu kaassõitjad on seda märganud?

Marsasõidulugu:

Kommentaare ei ole: