kolmapäev, 25. juuni 2014

„Triinude mäng“ (5/7): digipööre 19. sajandi koolis?

Trienerys vaatab enda ees seisvat Rikkumatute armeed. Nad on treenitud kindlaid käske täitma juba maast madalast, nad on harjunud elama paljude reeglite ja piitsaga juhitud ühelaadsusele ja kordamisele toetuvas süsteemis, mis on mõeldud neilt maha lihvima igasuguse individuaalsuse.

„Kas nad järgneksid mulle ka piitsa kasutamata?“


Argipäev tavakoolis tähendab üldiselt seda, et õpilased käivad ühest tunnist teise ning õpivad igas aines elu erinevaid tahke: näiteks eesti keeles käänamist, kirjanduses Kreutzwaldi ja Faehlmanni, ajaloos Muinas-Egiptust ja Vana-Kreekat, vene keeles mõnda padježži, inglise keeles ebareeglipäraseid verbe, ühiskonnaõpetuses era- ja avaliku sektori erinevusi, muusikaõpetuses eesti rahvalaulu elemente jne.

Igas tunnis püüavad pedagoogid õpilastele meelde jätta pildiosa ühel pisikesel pusletükil: selle värve, mustreid, võib-olla ka eristatavaid lõike mõnest kehast või muust objektist... 

Kui paljud noored (ja millises vanuses) oskavad iseseisvalt nendest erinevatest tükkidest suurt elupuslet kokku panna ning seda sealjuures nii, et tekib mõistmine, et õpilased ise on samuti osa sellest killumängust? Veerand? Kolmandik? Pooled noortest? 6. klassis? 9. klassis? 12. klassis? Kui suure tõenäosusega on õpilane tervikpilti kasvõi vilksamisi näinud või selle nägemisest aru saanud, et pilti juhuslikult ja ükshaaval jagatavatest juppidest lõpuks kokku saada?

Kogen praegu oma elus õppimisviisi – omamoodi pusletamist –, mida naudin pea iga ihurakuga ja millist ma tahtnuks kogeda ka koolis. Järelkuulan Vikerraadio ajaloosaateid „Müstiline Venemaa“ ja „Eesti lugu“, kusjuures mõlemate saadete puhul olen jõudnud etappi, kus käsitletakse 20. sajandi algusaastaid, täpsemalt u. 1905.-1925. aastaid. Loen paralleelselt Johannes Aaviku „Päevaraamatut“, kus keeleuutja mõtiskleb 1916.-1929. aastatel nii era- kui ühiskondlikus elus laiemalt toimuvast. Märksõnu ja nimesid, mis nii saadetest kui raamatust kõrva ja silma torkavad, toksin interneti otsimootoreisse, jõudes nii üha uute ja põnevate seosteni. Saated, raamat ning internetist juurde leitu põimuvad omavahel, samal ajal kerkivad mälusoppidest seosed kunagi nähtud etenduste või filmidega, tekib parem mõistmine tollaste kirjandus-, kultuuri- ja poliitikategelaste (mitte)seotusest ja Aja loost, aja loo kujunemisest kui millestki hoopis laiemast. 

Mulle on viimaks võimaldatud korraga terve karp erinevaid pusletükke ja aegamööda otsides, tuhnides, tervikpilti uurides, seda keerates ja analüüsides ma saan nendest kildudest kokku terviku.

Õpin korraga eesti keelt, eesti ja väliskirjandust, keeleteadust ja -ajalugu, ühiskonnaõpetust, mh soorollide muutumist ühiskonnas, aga ka poliitilisi rühmitusi, nende kujunemist, erinevaid maailmavaateid, Eesti ja maailma (sõdade) ajalugu, prantsuse ja ladina keele aluseid, inglise ja vene keelt, kinokunsti- ja muusikaajalugu ning „lihtlabast“ seostamist, võrdlemist, allikakriitilisust, konfliktide lahendamist ja veel palju muud, mida ma hetkel loetledagi ei oska.

Koolides aga avatakse pahatihti ühes tunnis õpik leheküljelt 56, teises tunnis nokitsetakse töövihiku kallal lünki täita, kolmandas tunnis vastatakse teksti lõpus olevatele küsimustele, näpuga rasvases kirjas mõisteid taga ajades ning vastuseid vihikusse kopeerides...

Mingem veel sügavamale.

Kogu riiklik mure koolivõrgu kulukuse ja õpetajate vähesuse üle püsib eeldusel, et koolisüsteem – kastisüsteem – oma tuumalt ei muutu. Kui me muretseme, et x kooli tuleb järgmise y aasta jooksul kinni panna, sest õpilasi on liiga vähe, siis see „liiga vähe“ tähendab seda, et järele jäänud õpilased ei täida riigi rahakoti jaoks mõistlikul määral ära klassikalises suuruses klassiruumi ühes klassikaliselt kavandatud koolimajas, mis peaks pakkuma ikka veel 19. sajandi hõngulist* klassikalist (kasti)haridust. 

E-Eesti, kes tihti taob ennastunustavalt häälekalt rusikatega vastu rinda: „Vaata mind, maailm, meil on digiallkiri, meil on digiretsept, meil on digi-see ja digi-too,“ räägib muudkui ka mingisugusest hariduslikust digipöördest. Kahjuks tähendab see liigpaljude kujutlusis peamiselt seda, et vihiku (või harvem õpiku) asemel antakse õpilastele nutiseade, kuhu on paar vilede ja kelladega programmi laaditud.

Milline võiks olla tuumakas ja kandev digipööre, mis võiks korraga lahendada nii tühjenevate koolimajade, õpetajate vähesuse kui ka elu- ja üksteisekaugete ainesüsteemide probleemi?

Kui digiallkiri on fantastiline seetõttu, et inimesed ei pea enam füüsiliselt kuhugi kaugelasuvasse asutusse käsitsi allkirja andma sõitma (loe: aja ja raha kokkuhoid), siis milline võiks olla 21. sajandi digipööre nendes suletavates koolimajades? Kas on üldse mõeldav, et aastatega aina rohkem kaugtööd võimaldava tööturu kõrval on paralleelselt koolisüsteem, kus õpilane 5 päeva nädalas ja 7-8 tundi päevas füüsiliselt kohal peab olema?

Ja kui saaks veel teisendada klassikalise ainekaupa õppimise teemade süvaõppimiseks läbi erinevate valdkondade, kasutades ära nii paber- kui e-raamatuid, audio- kui videolahendusi, erinevaid virtuaalallikaid, andes õpilastele korraga kätte võimalikult palju pusletükke, juhendades ja suunates tervikpildi loomist kord füüsiliselt, kord virtuaalselt, aga võimaldades tükid neil siiski ise ritta lükkida?

Sellises koolis tahaksin mina käia küll. 

Seniks aga lugu, mille ühe eelnevalt nimetatud saate põhjal väljaguugeldamine võttis mul kunagi pisut aega, arendas mh seni olematut leedu keele oskust, aga oli igati seda väärt:



*Kooli 19. sajandi hõngust kirjutas nt 2013. aasta augustikuises Õpetajate Lehes ka Mati Heidmets: loe siin.

neljapäev, 19. juuni 2014

„Triinude mäng“ (4/7): kadunud sõbra juhtum

Trienerys mehkeldab maailma kurjade jõudude käest päästa. Üha uusi plaane luues, läbi mõeldes, täiendades, ellu viies ja analüüsides kaob aeg käest. Ühe järjekordse lahingu järel märkab Lohede Ema oma higiste ja väsinud võitluskaaslaste vahel üht hägusalt tuttavat nägu.

„Kes ta on? Miks ma teda tean? Kus me kohtunud oleme?“

Vaevalt saab Trienerys oma küsimustele vastuste leidmisesse süveneda, kui juba kõlab sõjasarv. Naine hüppab lohe selga – on too siis parasjagu Ivar, Jevgeni või Toivo – ning sööstab tagasi võitlusesse parema maailma nimel.

Eraelu pole viimase 2 aasta jooksul minu jaoks just midagi igapäevast olnud. Eelkõige on vähegi eraeluks nimetatav aeg piirdunud mingilt muult tegevuselt magamiseks või lihtsalt enese tühjaks mõtlemiseks röövitud tundidega. Avastasin, et olen võimeline end töö- ja haridusmaastikuvälisest maailmast nii konkreetselt välja lülitama, et mitmetele õpetaja-aastatele eelnenud ajast pärit sõpradele läksin kaduma justkui paralleelreaalsusesse. Aktiivsemalt olen suhelnud nendega, kes mulle ise füüsiliselt koju kätte on tulnud või kes olid lihtsalt juhtumisi seal, kus minagi.

Aitäh teile, sõbrad, kes te olete koolituste, koorilaulu, koolitöö, kogukonnaürituste, vilistlasliikumise või ka laiemalt vabakonna ja (sotsiaal)meedia kaudu minu ellu tulnud ja seda paremaks ning põnevamaks teinud.

Aitäh teile, sõbrad mu õpetajaametieelsest ajast, kes te olete minu paralleelreaalsusesse kadumisest hoolimata endiselt alles jäänud ning valmis ümbersündinud minuga (taas)kohtuma.

Aitäh, emme, issi, vend ja kassid, kelle juurde ma pole jõudnud üldse nii tihti, kui ma tegelikult tahtnuks, ja eriti suur aitäh, et olete kuulanud lõputuid tead-mis-täna-koolis-juhtus-jutte või ma-ei-tea-kas-ma-ikka-jaksan-kurtmisi ning kõigest hoolimata kõikvõimalikul viisil minu kohati lõppematuna näinud vabatahtlikku ja õpetlikku odüsseiat toetanud.

Aegamisi loodan nüüd, mil lõpuaktus(ed) selja taga, teid ükshaaval või mitmekesi näha. Kellega tantsida, kellega laulda, kellega lugeda, kellega kohvitada, kellega filosofeerida, kellega organiseerida, kellega amüseerida, kellega koostada järgmist plaani maailma parandamiseks...

Ma paneks teile Vaiko Epliku lugu „Rahu võtmed“, aga seda pole kahjuks Youtube’is ega Soundcloudis. Kui teil on võimalik leida plaat „Nõgesed“, siis ostke/laenake ja kuulake „Rahu võtmeid“. „Kas pole veider sinu elu? Minu oma küll on...

Lohutuslooks Vaiko „Nelgid“:

esmaspäev, 16. juuni 2014

„Triinude mäng“ (3/7): marsasõidu põhitõed võhikutele

Trienerys kontrollib 3 korda, kas uks sai ikka lukku ja tormab majast välja. Pika Hermanni tornist mängitakse selle auks üle kesklinna Eesti hümni ning heisatakse sinimustvalge lipp. Ameerika saatkonna esise klaaskarbi rahvast tervitab ta igal hommikul mõttes, tõstes huultele kohvitermose.

Välisministeeriumi nurgale jõudes näeb Trienerys peatuses valget lohet ja mõtleb: „Täna on Ivar!“

Juba käesoleva aasta alguses hõiskasin ühel hommikul välja (siin) mõtte kirjutada marsajuhtide välimääraja. Ma ei ole mõtte teostamiseni veel jõudnud, aga tänane postitus võiks minult, kes ma olen 2 aastat truult igal tööpäevahommikul marsasõitu harrastanud, olla esimene samm lubatud välimääraja suunas: mõned nipid nii algajale kui ka juba kogemustega marsasõitjale.
  1. Kui tahad tingimata istekohta saada, on tipptunniaegseid marsasid püüdes mõistlik jõuda peatusesse vähemalt 5 minutit enne marsa väljumist. 
  2. Arvesta, et viisakas on seista järjekorras, eriti algpeatuses. Harilikult moodustub järjekord nii, et selle pea on väljumise suunas, kulgedes seejärel oma sabani sõiduteega paralleelselt. On ka ebaharilikke järjekorralaadseid moodustisi, milles kehtib julgeimate trügijate eesõigus. 
  3. Kui otsustad, et sa pole järjekorrainimene ja trügid ette, võib tööle hakata igapäevasõitjate kollektiivkaitse, mis su ikkagi järjekorra lõppu kupatab. Minusugused kortsutavad kulmu ka. 
  4. Suitsetamine marsajärjekorras on minusuguste poolt äärmiselt taunitav. Kortsutan kulmu ja köhatan valjult ning korduvalt. Kohvijoojaid tervitan mõttes. 
  5. Kuigi lõpuks jääb marsajuhile meelde, kuhu sa igal hommikul sõidad, siis viisakas on ikkagi sihtkoht iga kord selgelt välja öelda. Soovitan seda teha näiteks nii: „Tere! Jürri, palun! [...] Aitäh!“ 
  6. Ratta kohal istuda on hüplik: ei soovita, kui plaanid sõidu ajal midagi juua, aga pideva harjutamise korral on see tegevus võimalik ka künkaid-mättaid ületades. 
  7. Kui väljud mõnes pigem varem kui hiljem saabuvas peatuses, pole sul mõtet kuhugi marsa tagumisse otsa ronida, sest tipptunnil tihedalt täituvas marsas pead pärast paljudest seisvatest kehadest mööda liibuma. Kõigile ei pruugi see meeldida. 
  8. Turvavöö kinnitamine on kirjade järgi küll kohustuslik ning ilma selleta liiklemine rahalise trahviga karistatav, ent enamik sõitjaid vööd siiski peale ei pane. Sinul on võimalus näidata aktiivselt ja pidevalt eeskuju ning see kinnitada. Kui sa oled eriti julge, võid paluda seda teha oma pinginaabril, sinu taga ja/või ees olevatel sõitjatel või siis – miks mitte? – kogu bussil. 
  9. Kui sul ikkagi on lõpuks vaja paljudest kehadest mööda liibuda, on võimalik, et hõikad marsajuhile bussi tagumisest otsast valjult, et maha soovid, ning liibud kaasreisijatest mööda siis, kui sõiduk on juba peatunud. Harilikult kasutatakse aga võtet, mille käigus liibutakse juba sõidu ajal varakult bussi ette, astudes mõnele liibutavale ihule varba vm kehaosa peale, aga jõudes lõpuks õigeks ajaks peatust küsima juhi kõrvale. Loota, et sõitjad sinu ees ka marsast väljuvad, et siis hiljem peale tagasi ronida, pole mõtet: marsasõitjaile liibumismängud vist meeldivad. 
  10. Marsast väljumisel on omamoodi viisakusnorm öelda juhile „Aitäh!“ või „Head päeva!“ või „Nägemist!“ või „Suur tänu!“ või midagigi. Nii lihtsalt on. Üks kord soovitas marsajuht mul Ansip Euroopasse valida. Ma ütlesin, et ei vali, aga sõidu eest tänasin ikkagi. 
  11. Marsat mõnes vahepeatuses püüdes tuleb selgelt (ja mõistlikust kaugusest) käega viibata, et soovid selle peatumist. Üks kord sattusime kolleegiga juteldes äärmiselt hoogu ning magasime marsa möödumise maha. Pidime järgmist ootama. 
  12. Igas (tipptunni)marsas on ilmselt mõneti omalaadne kultuur, mistõttu see teave siin ei pruugi sajaprotsendiliselt ideaalset sõitu tagada. Püüa aegamisi seltskonda sulanduda. 
  13. Seltskonda sulandumiseks võid oma marsajuhte ja sõidukaaslasi jälgida ja püüda neid (üle)analüüsida, aga see pole kohustuslik. Küll aga teades, millised inimesed sinust kaugemale sõidavad, millised väljuvad sinust varem, aitab sul teadlikumalt ja asjatundlikumalt valida mugavaimat istekohta kogu sõiduks!
Sissejuhatus ja teaser ka „Marsajuhtide välimäärajasse“:

Jevgeni on härra Tõhusus ja mitme-peegli-mees. Kui ma oleks ise ka marsajuht, oleks ma ilmselt samasugune, v.a tõhususideaalile mitte vastavate reisijate peale porisemise komme. Ideaalis peab kõik toimuma efektiivselt ning võimalikult väheste liigutustega. 

Ideaalne marsareisija a la Jevgeni: sisened sõidukisse, samal ajal kõlab selgesti su huultelt soovitud sihtkoht ning täpne summa libiseb su pihust marsajuhi pihku, paralleelselt tõmbub su selja taga kinni uks ning sa oled juba valmis marsas oma kohale liikuma ning Jevgeni, olles ulatanud ühe käega sulle pileti ning lükates teisega õigesse asendisse bussi käigukangi, sõidab sujuvalt edasi. Kui sa oled vähem tõhus reisija, siis võib Jevgeni pisut poriseda, et sa kiiremini liigutaksid või seisaksid teise kohta, et ta saaks vähemalt ise edasi sõita, samal ajal kui sa kotist raha otsida kohmitsed jne. 

Jevgenil on marsas võrreldes teiste juhtidega ka oluliselt rohkem peegleid, et ta saaks olukorda bussis paremini jälgida ega peaks selleks oma pead üleliia pöörama. Samuti meeldib talle, et reisija püsib enne sõiduki täielikku peatumist uksest eemal kollase joone taga, sest muidu ta ei näe peegleid piisavalt hästi.

Toivo on rahva- ja jutumees, aga ka viimase-minuti-mees. Tema tervitab sõitjaid omamehelikult, mõne lemmikreisijaga räägib aeg-ajalt pikemalt. Ta viskab nalja: nt kui mitu reisijat järjest teatas piletit ostes: „Jüri!“, mainis Toivo, et küll see Jüri on ikka populaarne mees. Peale naljatamise kommenteerib Toivo liikluses nähtut, mh teiste juhtide sõidustiili või reisijate pealetulemise tihedust. Miks on Toivo aga viimase-minuti-mees? Ta saabub algpeatusesse üldiselt viimasel minutil ehk siis ajal, mil marsa juba väljuma peaks. Kui sihtkohta soovib jõuda 20-25 inimest, väljume piletimüügi tõttu u. 5 minutit hiljem ning jõuame ühtlasi hiljem sihtkohta(desse). Mulle meeldib jõuda õigel ajal või lausa varem...

Ivar on mu lemmikjuht. Mäletan seda päeva, mil Ivar mu esimesel õpetaja-aastal tööd alustas – Toivo juhendas teda kõrvalistmelt. Mõtlesin endamisi, ei tea, kauaks Ivar tööle jääb. Jäi. Ivar kuulab aeg-ajalt Vikerraadiot ja see meeldib mulle. Ivar sõidab sujuvalt, ta on viisakas-rahulik ning algpeatuses alati 5-7 minutit varem. Sellest ka minu teadmine juba Välisministeeriumini jõudes, kui roolis on Ivar. Ivar on sõbralik. Kui ma ühel hommikul Jevgenit püüdsin teha – st proovisin vahepeal peatumata hoida samaaegselt vihmavarju, kohvitermost ning leida kotist õige summa raha, et siis sujuvalt marsasse sisenedes see juhile ulatada, olles vahepeal kinni tõmmanud vihmavarju – ja selle käigus vastu posti kõndisin, naeris ta (koos minuga).

Mõnikord on roolis ka Aleksandr ja Arvi, aga nendega ma sõidan juhuslikel aegadel Jürist koju. Aleksandr armastab hands-free’d kasutades telefoniga rääkida ning keskmisest valjemini bussiraadiost muusikat mängitada. Arvi on rahulikum. Ja üks Jevgeni on peale härra Tõhusa veel, aga tema on Loksutaja: sujuvast pidurdamisest ja manööverdamisest ta väga ei hooli ning lõpp-peatusesse jõudes mul üldiselt pärast temaga sõitmist süda läigib.

Marsareisijad on aga kohati nagu omamoodi kollektiiv, keda aasta(te)ga tundma õppida: 
Üks mees armastab teadlikult istuda üksinda ja eespool, sest väljub marsast ühena esimestest. Üks venekeelne vanapaar armastab teineteisega valjuhäälselt lobiseda, aga nad ei istu kunagi kõrvuti, vaid marsasse varem sisenenud mees istub üksikule toolile ning naine siis vastavalt olukorrale tema taha või ette: ja siis nad hakkavad omavahel rääkima. Üks Sossi mäel peale tulev vene naisterahvas pahandas nendega korra, et nad nii kõvasti karjuvad. See naisterahvas on alati väga hoolitsetud ja peen, mis on aeg-ajalt pannud mind juurdlema, mis kell ta ärkab, et kell 7.25 nii triksis-traksis välja näha suudab. 

Jüri Gümnaasiumisse sõitvaid õpilasi-õpetajaid on marsas 3-9 olenevalt päevast ja olukorrast. Peetris tuleb aeg-ajalt peale üks pikk noor mees, kes ilmselt elab mõnes uuselamus oma vastse perega; pisut hiljem tuleb peale üks hilises keskeas proua, kes on hästi pisike ja elav ja üldiselt istuma ei saa, sest marsa on nii täis, aga sellest pole tema meelest lugu, ta tatsab niisama energiliselt kuskil vahekäigus. Üks ilus poiss sõidab ka marsaga, aga viimastel päevadel pole teda alati enam olnud. Olen sellest järeldanud, et ta ilmselt elab kuskil linnaosas, mille transporti mõjutab trammitee remont, sest hilinema ja puuduma hakkas ta pärast Tondi tänava sulgemist.

Ja mina? Mina olen see tüdruk, kes naljalt ilma kohvitermoseta sõidukisse ei astu. Kui ma üldiselt lödistan kohvi enda peale, siis ühe korra lödistasin seda ka kaassõitja peale, aga õnneks oli tegemist päriselukolleegiga, mistõttu ta väga ei pahandanud. Paar korda on mu termoses olnud kohvi asemel tee ning paar korda pole ma termost hommikul vajalikuks pidanud. Ei tea, kas mu kaassõitjad on seda märganud?

Marsasõidulugu:

neljapäev, 12. juuni 2014

„Triinude mäng“ (2/7): muundumine öökullist aolõokeseks

Trienerys loeb voodis lohesid. Neid on kokku saanud juba omajagu, aga öö oodatuim mees (Une-Mati – toim.) ei ole ennast ikka näole andnud. Kell 3 viskab Lohede Ema hoogsa tüdimusega teki pealt, paneb kohvi küdema, pesumasina tööle ning hakkab lugemiskontrolle parandama.

Kliendi-pakkuja-suhe Une-Matiga oli mu teisel õpetaja-aastal väga kehv. Mees käis, kuidas juhtus, aga väga harva siis, kui minul vaja oli. Kui varem sain kelkida, et mul pole magamajäämisega probleeme ning seda ajast või kohast sõltumata, siis nüüd näis kodu olevat (ainus) koht, kus und ei tulnud, ning sobilikku aega magamaminekuks justkui polnudki. 

Püüdsin probleemile läheneda ümber väga mitmete nurkade – loobusin pärastlõunasest kohvijoomisest, katsetasin taimeteede ja teiste looduspreparaatidega, proovisin erinevaid füüsilisi aktiviteete, lugesin voodis surmigavat raamatut jne. Uneliiva monopolist oli mind ilmselgelt kandnud mingisugusesse musta nimekirja, sest ükski meetod ei töötanud piisavalt hästi.

Tegelikult olen ma öökull: toimin kõige paremini (hilis)õhtul ja öösel. Siis on mul pea ideid, keha energiat täis; mõte töötab, luuletusi ja muid tekste kukub varrukast alates südaööst ning üldse on minu hinnangul mõnus uinuda kell 4 hommikul, et uuel pärastlõunal uue tuhinaga jätkata. 

Õpetajana – või noh, tõdegem, ka pea igasugust muud tööd tehes – on kirjeldatud režiimi järgi keeruline, et mitte lausa võimatu elada. Kell 8 peab olema triksis-traksis ning kedagi ei huvita, et ma ideaalis sel ajal alles oma öö 2. unenägu lõpetaksin. Mis seal siis ikka: kell 22 magama ja kell 6 üles!

Kahjuks see unegraafik ei töötanud väga erinevatel põhjustel. Näiteks ei tahtnud Une-Mati vabatahtlikult enne südaööd või mõnikord ka mitu tundi pärast südaööd mulle külla tulla, mistõttu tiksusin tihti niisama lage vahtida, paremal juhul luuletada, uusi sõnu välja mõelda, sõnamänge mängida, päevaplaane kokku panna, kuni kell oli 3-4, et saaksin äratuseni paariks tunniks sõba siiski silmale. 

Probleemi tuum ehk siis põhjus, miks uni piisavalt vara tulla ei tahtnud, peitus selles, et tegin enne magamaminekut enamasti intensiivselt tööd. Kui ma koolist (harilikult) kella 18 paiku koju jõudsin, olin kui tühi nutitelefoniaku, mis paar tundi laadimist vajas, enne kui uueks päevaks tunde planeerima ja töid parandama suutsin hakata. Alustasingi päeva teise töövahetusega kella 20-21 paiku ning lõpetasin heal juhul koos hilisõhtuse vestlussaatega või sagedamini hiljemgi veel.

Minu öökulliaju ei suutnud pärast tundide planeerimist mõista, et tegelikult meil siiski ei ole plaanis koidikuni tööd vihtuda, vaid uneaeg on nüüd, kohe, siin ja praegu. Esimesel õpetaja-aastal olin oma sisemist öökulli piinanud sel määral, et tundsin kevadel tõemeeli, et ta näeb välja selline nagu all paremal:


Teisel aastal ilmselt otsustati koos Une-Matiga pikema tööstreigi kasuks. Neljanda veerandi eel, mil tundsin, et magamatuse all kannatav öökull hakkab vaikselt kustuma, katsetasin viimaks muundumist. Pärast koolitööpäeva ei liigutanud ma kodus ühtegi õpikut ega parandamata tööd, läksin koolimõtetest pooltühja peaga magama ning ärkasin kell 4 hommikul. Seejärel jäi mul 2 tundi, et valmis saada sama päeva tunnid ning – kui hästi läks – parandada 1-2 pakki töid.

See töötas.

Early bird’i ehk triinukeeli aolõokese rütmi järgi elamine õnneks toimis, kuigi mul polnud tegelikult esialgu sellesse usku. Ühtlasi välistas see minu sundmuundumise angry bird’iks, sest pikemat aega magamata Triin muutub tahes-tahtmata pahuraks. Uus probleem, mis tekkis, oli aga see, et minu muidu niigi nigel sotsiaal- ja eraelu kuivas veel rohkem kokku, sest lõokeserežiimi leplikumalt suhtunud Une-Mati lõi mind liivakotiga jalust juba enne „Aktuaalset kaamerat“. Pidin loobuma isegi oma igaõhtustest poliitikasaadetest, sest kell 4 ärkamine nõudis ka hiljemalt kell 21.30 magama minemist. Varem ma tõesti ei suutnud...

Kevadhommikud olid omamoodi mõnusad, seda enam, et päike hakkas päev-päevalt üha varem tõusma. Need 2 töötundi olid justkui paralleelaeg ning kell 6, mil end viimaks riidesse sättisin, oli minu jaoks uus ärkamine ehk siis sain endale iga päev 2 hommikut. Energia, millega 4. veerandil koduuksest välja astusin, oli oluliselt intensiivsem ja kestvam kui esimesel kolmel veerandil, mil alles kell 6 oma paaritunnisest vaevusaabunud unest ärkasin.

Kohati on mul nüüd, mil töö õpilastega on läbi, isegi keeruline koolieelsesse tavarütmi tagasi saada. Vägisi tuleb uni kell 22-23 ning linnud kipuvad mind äratama koos päiksetõusuga. Muidu poleks isegi ju lugu: võiksin ka aolõokesena elada, õppisin varahommikuid omamoodi nautima. Head mõtted ja kirglik tööelevus – need aga saabuvad ikka alles südaööl. Rääkimata sellest, et hommikuti üksinda kohvipidu pidada on küll mõnus (meeleldi loeks ajalehte, seda paberil ajalehte ka kõrvale, aga post(iljon) tuleb millegi pärast alles pärast kella 7-t), ent mõnikord tahaks õhtul ka kauem vastu pidada kui viimaste uudisteni.

Üks mu töövihtumislauludest. Mõnikord vihtusin tantsu ka.

kolmapäev, 11. juuni 2014

Veerenni asumi elanik, ajurünnakule!

Kas asumiseltside loomine on niisama popp ja noortepärane või on sellest potentsiaalse(l)t kasu ka? Ega enne väga täpselt ei tea, kui ise järele ei proovi!

Mõned Veerenni puitasumi elanikud kogunesid 5. juunil esimestele asumi mõttetalgutele kohvikusse Kuus Hernest, kus mh tegid oma toimetamistest ettekande Juhkentali asumiseltsi esindajad. Sellele järgnenud arutelu käigus tekkis mõte ka Veerenni asumiselts luua. 

Selleks, et lihtsast mõttevälgatusest tegudeni jõuda ning asumiselts kohalikele elanikele ka võimalikult kasulik saaks, tuleb veel korduvalt maha istuda, arutamaks, mismoodi neid edasisi samme seada. Hea Veerenni asumi elanik, tule neljapäeval, 19. juunil kell 18.00 ajurünnakule maakauba kohvikusse Kuus Hernest! Mõtleme, millist tulevikku oma asumi(seltsi)le tahame ja mida meie selleks teha võime. Aktiivse mõttetöö kõrvale pakub kohvikumeeskond ka meeldivalt mahedaid suupisteid.

Kui sina ise Veerenni asumis ei ela, aga tead kedagi, (kes teab kedagi,) kes naljatleb, et tema kodust on vangla, surnuaed ja sünnitusmaja kiviga visata, või kes uhkeldab, et elab huvitava ajalooga puitasumis Baltika kvartali lähedal, anna talle teave edasi, sest mida rohkem asumiaktiviste, seda (vaimu)rikkam asumielu!


Tähepanu ka, kõik Juhkentali ja Kadrioru asumite elanikud! Juhkentali Selts korraldab juba sel reedel, 13. juunil pisikese rattaretke, mille käigus testitakse kohalikke rattaliikluse võimalusi ja kavandatavaid kergliiklusteid. Üks teedest järgib Härjapea jõe kulgemist, teine aga endist kitsarööpmelist raudteed. Retk algab kell 18.00 Sossi mäelt Fahle maja eest. Põigatakse ka Veerenni asumisse ning retke lõppsiht viib välja Kadriorgu.

esmaspäev, 9. juuni 2014

„Triinude mängu“ 2. hooaeg: „Dementorite dessant“ (1/7)

Lohede Ema Trienerys jõuab kell 19 töölt koju. Kohvi ei julge ta sel kellaajal enam ammu teha, sest Une-Mati on viimasel poolaastal olnud äärmiselt hooletu teenusepakkuja. Ideaalis tahaks paar tundi puhata (loe: igasuguse mõtlemise välja lülitada), et siis tunnid homseks planeerida ning mõned töödki parandada. Õhtusöögivalikus on kiirnuudlid ketšupiga või ilma. 

Keegi koputab aknale. Dementor*... Oota, kas see pole mõnest teisest fantaasiasarjast?! Kuidas see käiski? Expecto... ee.. patronum?

Olles äsja lõpetanud George R. R. Martini „Vareste pidusöögi“ tõlke 2. raamatu kiirkugistamise, olen pisut löödud. Kas lausa puuga pähe või lihtsalt jalust, ei teagi. Tõlke 1. raamat, mida lugesin juba tükk aega tagasi, lõppes pingelisemalt, jättes jõulise janu järgmiste osade järele. Tõlke 2. raamat aga kustus vaikselt mu käes ja peas; ma ootasin ja ootasin lõppu ning seda sama vajadust lugemist jätkata, aga... seda ei tulnud. 

Elu iroonilisel kombel sobivad publiku poolt „Troonide mänguks“ lihtsustatud sarja kahe viimati loetud raamatu(osa) puhul kogetud emotsioonid ka mu koolis pedagoogina pingutatud kahe tööaasta kohta. Kui esimene aasta jättis palju õhku rippuma ning tekitas janu järgmise „raamatu“ järele (vt ka nt postitusi siin, siin või siin), siis teisel aastal ma küll enamasti nautisin n-ö lugemisprotsessi, ent õppeaasta lõppedes ei tundnud ma vajadust järgmist „osa“ ette võtta.

Esimene „Triinude mängu“ hooaeg lõppes Survivori looga „Eye of the Tiger“ (vt siia) ning vastava tegutsemisinnust ja tahtejõust pakatava taustaemotsiooniga ma uut kooliaastat ka alustasin. Kergitasin muudkui oma vasakut kulmu, et klassikalisele pedagoogipilgule pisut omapära lisada, ja ümisesin mõttes: „And I’m watching them all with the eye of the teacher...

Rühmasin, rügasin ja rassisin seda omamoodi odüsseiat läbi käia (kui te vaid näeksite mu vahetusjalanõusid, mis mind 2 aastat truult teenisid), kandes silme ees mingisugust visiooni suurest triumfist kevadel. Taustamuusikagi oli välja valitud: alates hetkest u. 20.08 kuni loo lõpuni.



Ma ei tea, kas olen suutnud selle oodatud triumfi kogemata maha magada või on triumf siiski alles ees... Trompeteid – neid õigeid trompeteid – pole justkui kõlanud. 

Ma olen meeletult uhke enda üle, et pingutasin ka 2. õpetamisaastal iga tundi ette valmistada: ma ei läinud ükski kord klassi ette teadmata, mida nende lastega pihta hakkan. Nii palju, kui minust sõltus, ei pidanud ma üheski vahetunnis kiirplaneerimist harrastama, et alles siis tunnile struktuur ja sisu anda. Igas tunnis oli olemas kord parem, kord halvem häälestusharjutus; igal tunnil olid eesmärgid. Samas vajas pidev valmisolek ja eeltöö kohati meeletut enesepiitsutamist ning mulle tundub, et sellel piitsutamisel oli oma hind. Kui kõrge täpselt, selgub ilmselt veidi hiljem. 

Õpetajaamet on väga tore, selle juures on palju, mida armastada, veel rohkem, mida õppida ja kuhu areneda. Aga 21 emakeele- või kirjandustundi nädalas anda nii, et tunnid on õpilaste järgi kohendatud, kaasahaaravad ja elulised, puudutavad aktuaalseid teemasid, ning pakkuda noortele hiljem ka sisulisemat tagasisidet kui tühipaljas punktisumma ja/või number töö allservas, olles samal ajal ka aktiivne klassijuhataja, psühholoog, reisikorraldaja, eradetektiiv kadunud asjade leidmiseks, õpilase isiklik sekretär, jurist, suhtenõustaja, motivatsioonikoolitaja ja eetikakonsultant... 

Jah, on õpetajaid, kes suudavad anda 28 tundi nädalas või lausa 48 tundi nädalas, juhatades sealjuures veel ka klassi. Mina koolijuhi või haridusministrina küsiks aga neilt, milline on sellisel juhul nii tundide kui ka õpilastele antava tagasiside kvaliteet. Tõsi, millist kvaliteeti kool/riik klassiruumis üldse näha tahab?

Ja kui õpetaja isegi suudab tagada piisava kvaliteedi kõigis tundides, milline on koolmeistri enda elu kvaliteet ja tema jätkusuutlikkus pikemas perspektiivis? 

Eelmise hooaja esimeses postituses õhku jäänud küsimused (siin) ei saanud igatahes täielikke vastuseid, kuigi mul on (väga) palju mõtteid selle kohta, mida mina (enda jaoks) õigeks (vastuseks) pean. Mina näiteks tahaksin ja naudiksin õpetamist 13-15 ainetunniga nädalas, misjärel jõuaksin olla ka aktiivne ja toetav klassijuhataja, mahajäänute järeletõmbaja ja andekate taganttõukaja, kusjuures palk peaks olema vähemalt sama suur kui praegu n-ö täiskoormusega. Teoreetiliselt see kõik ongi võimalik, aga olukorras, kus koolide rahastusmudelid toimivad teistel alustel ning kohalikud omavalitsused vabatahtlikult tavapalkadele väga juurde ei maksa ja koolijuhid diferentseeritud lepinguid ei armasta, praktika teooriaga ei klapi. 

Ööpäevi, mil õpetaja Toomesaar vähese une ja suure töökoormuse peale kohale lennanud dementoritega võitlemiseks üha uusi ja uusi patronuseid pidi loitsima, oli viimase 9 kuu jooksul märkimisväärselt rohkem kui esimesel kooliaastal. Kohati mulle tundus, et jäängi selles võitluses alla. Et akna taga hõljuvate dementorite dessant siiski läbi kukuks, pidin lõpuks langetama otsuse, et ma järgmisest septembrist enam ei õpeta. Seda enam, et mu patronused toituvad teatrietendustest, kontsertidest ja raamatutest, kusjuures loetletud kahjuks tihti kõige odavamad ei ole ning mille nautimine vajab lisaks rahale ka aega, siis patronuste kasvatamise ja vaimuterve elu nimel tegin valiku.

Usun, et ma oleksin oma kolmandal õpetaja-aastal parem õpetaja kui teisel. Kindlasti suudaksin ma mingisuguseid protsesse läbi teha senisest kiiremini ja (iseenda jaoks) valutumalt, ent kuna ööpäeva mahtuva 24 tunni õmblused möödunud aasta(te)l niigi kärisesid, siis ilmselt asendaksin ma mingisugused ajavõidud üha uute töiste ettevõtmiste ja lisategevustega, mis õppetöö kvaliteeti minu hinnangul tõsta aitaksid.

Kohati on tunne, et mind tuleks nüüd ühiskonda justkui rehabiliteerida. Kuidas suhelda sõpradega, keda pole 2 aastat korralikult näinud? Kuidas käituda, kui sa ei pea järgmisel hommikul kell 8 kindla plaani järgi särama või – veel enam – sa ei pea mitte kuhugi minema? Kuidas kirjutada üle pika aja harilikku blogipostitust ja sealjuures nii, et see ka iseendale loomulik tunduks? 

Mida üldse tegi Odüsseus pärast seda, kui ta oli koju tagasi jõudnud ja trooni uuesti endale nõutanud? Mida teevad George R. R. Martini kangelased pärast „Jää ja tule laulu“ saaga lõppu? Kui nad veel elus on, muidugi... 

Kuigi ka suremine ei pruugi midagi ilmtingimata katki jätta, nagu näitasid „Vareste pidusöögi“ raamatud.

Järgmised Triinude mängu“ postitused on - ausalt! - positiivsemas ja humoorikamas võtmes. Tahtsin lihtsalt dementorid varakult kaelast saada.

*dementor - „Harry Potteri“ fantaasiasarjast pärit armutu olend, kes äratab ellu inimeses tema kõige halvemad mälestused ning tekitab pelgalt oma kohaloluga tunde, nagu inimene ei võiks enam kunagi õnnelik olla. Dementor suudab ohvrist välja imeda kogu õnne ja rõõmu ning jätta pärast nn suudlust temast järele vaid hingetu kesta. Dementoreid saab peletada patronuseloitsuga, mõeldes võimalikult rõõmsaid mõtteid. Patronus võtab mingi lausujat iseloomustava või temaga muul moel seotud looma kuju.