neljapäev, 10. aprill 2014

Kui nutikad on me nutiharjumused tegelikult?

Kuuskümmend "kuuendikku" sõidab Harjumaalt Tartumaale muuseumisse. Juurdlen, ärevus hinges, kuidas bussis korda tagada. Kas saatjaskond on ikka kõikvõimalikeks olukordadeks valmis? Kuidagi liiga vaikne ja rahulik on - kuulda võib vaid tasast pininat, mille sekka eksib üksikuid lühikesi vestlusi. Kiire ringkäik bussis näitab, et pea igal õpilasel on nina ees suurem või väiksem helendav ekraan. Vestlused piirduvad peamiselt otsustamisega, kes teeb järgmisena hotspot'i ehk jagab oma mobiilset internetti ülejäänud kaaslastega. Reisi kulgedes vahetatakse ka saavutatud rekordeid või nippe keerulisemate mänguväljakutsete ületamiseks.

Kümme "kaheksandikku" istub klassiruumis ning "ootab" tundi alustavat märguannet. Üheksal neist on nina telefonis, omavahel ei räägita - vähemalt suusõnaliselt mitte. Toon hoogsalt positiivse eeskuju: "Näete, Liis on telefoni juba ära pannud! Tehke teie sama, saame kiiremini alustada." Selgub aga, et Liis pole telefonita vabatahtlikult. "Mul on aku lihtsalt tühi," saab olukord anekdootliku lõpu ning ülejäänud nutifonid rändavad kottidesse-taskutesse väga aeglaselt ja vastukarva, jäädes nurkapidi kogu tunniks õppuri tähelepanu edasi köitma.

Kakskümmend "kaheteistkümnendikku" õpib sülearvutite abil internetist vajaliku info leidmist. Klassiruumis ringi jalutades märkan silmanurgast, kuidas Facebooki ja muid ebavajalikke lehekülgi välkkiirete liigutustega peidetakse. Google’i kasutamise näidete juures naeravad abituriendid, miks ma nii igapäevast asja üldse seletama vaevun. Ehk nad tõesti teavad seda juba? Küsin kontrollimiseks, millal otsingus jutumärke kasutame, misjärel ise salaja kihistada saan, sest kõlab vastus: "No kui pealkirja kirjutame."

"Enne kui küsid, guugelda?"

Tehnoloogia on saanud 21. sajandi elu lahutamatuks osaks, nutividinad meie käe- ja ajupikenduseks. Olen endki alati digipõlvkonna liikmeks lugenud. Mind on ilma sülearvutita näha harva ning õpetajate toas võib peamiselt kuulda minu nutifoni karjatust järjekordse e-kirja või meeldetuletuse kohta.

Uhkustame, et enam ei pea keegi midagi pähe õppima, vaid lihtsalt teadma, kust ja kuidas vajalikku infot leida. Haridusmaastikult leiab arvukalt koolitusi argiõppe digitaliseerimiseks ning koolmeistrinagi püüan tunde kavandades silmas pidada kättesaadava tehnika potentsiaali.

Ometi pole digiõpe kõige hõlpsamate ülesannete killast ning seda meie halbade nutiharjumuste tõttu. Digivahend on õpilastele ning täiskasvanuilegi tihti pigem mänguasi või uks meelelahutusmaailma, mitte töövahend. Kui luban noortel tunnis isiklike telefonidega infot otsida, tähendab see ka "ainult korraks kiiresti" Facebookis käimist. Sealt on aga nii "kuuendike" kui gümnasistide välja rebimine väga osavaid kulmukortsutusi nõudev ajakulukas väljakutse. Arvutitega tund möödub paljudel tihti teemaväliseid naljapilte ja -videoid otsides.

Probleem on laiemgi veel - ka ülikool on samasuguste nutilaste kasvulava. TTÜ avaliku halduse instituudi kunagine otsus keelata loengus arvutite kasutamine on vägagi asjakohane, kuigi esmapilgul tagurlik. Julgustan lektoreid aeg-ajalt kõnepuldist või ekraani eest lahkuma ning loengusaalis ringi jalutama. Facebook, uudisteportaalid, Skype, arvutimängud, "päristöö"-ülesanded, e-kirjad, pildid möödunud nädalavahetusest, kassidest ja koertest... need on materjalid, mis slaidide või konspekti asemel tudengeil tihti lahti on.

Ega minagi saa seda esimest kivi visata. Kuigi konspekteerin keskmisest usinamalt, leian end siiski uudistele "kiirelt pilku peale heitmas", üksikutele e-kirjadele vastamas, blogipostitust lihvimas või Twitteris "säutsumas", avastades peagi, et viimase poole tunni jooksul räägitu lendas kõrvust täiesti mööda.

YOLO*! See pole ju nii hull?!

Õpetaja ja lapsevanemana on lihtne mõelda, et las nad istuvad siis telefoni või arvuti taga, vähemalt ei sega tundi, ei tee pahandusi, õpivad iseseisvalt uusi asju. Mängud ju ka arendavad, eks?

Kuhu aga jääb silmast silma suhtlemine, füüsiline koormus või tiigrihüppe pikendamiseks hädavajalik oskus kirjutada lihtsamaidki koodijuppe?

VAT teatri etendus "Netis sündinud" ei olegi üle vindi keeratud liialdus: noored julgevad erinevaid lühendeid ja emotikone kasutades Facebookis suhelda vabamalt kui tegelikus elus. Võimekus ekraanil olevat muna (vt mängu TAMAGO) pöidlaga miljon korda toksida arendab tervislike eluviiside vaatepunktist üsna väheolulisi lihaseid. Ma pole kindel, kui võimsaks kasvab meie digitiiger, kui noorte paljukiidetud IT-oskused piirduvadki vaid mängude ja sotsiaalmeediaga, seda enam, et täiskasvanutena astume tihti vaid väga pisikese sammu edasi e-posti ja kultuursemate kodulehekülgedeni, nokitsedes veidi ehk ka Wordi või Exceli kallal.

Kas teate, mitu korda ma selle tüki kirjutamise ajal Facebooki vaatasin, Twitteris hulkusin või "inspiratsiooni otsides" uudiseid kammisin? Mina täpselt ei tea, aga seda oli piinlikult palju.

Kuidas tutvustada lastelegi arvuteid ning telefone peamiselt töövahendeina, millel sees vaid meelelahutuslik lisavõimalus, kui kampaania korras tikutulega otsitavad noored õpetajadki sarnast tõbe põevad? Kuidas arendada tervislikke ja produktiivseid nutiharjumusi, et tulevased insenerid loengus ennastunustavalt peopilte ei sirviks, kui lektor kandekonstruktsioonidest räägib?

Õppereisi lõpus palusin "kuuendikel" oma nutimängud peatada ning telefonidega hoopis istmete ümbrust valgustada - pimedas leiti nii kiiresti praht üles ja buss sai jälle viisakama ilme. Kuigi koju kõmbiti ikka nina telefonis, muuseumis klõpsitud pilte vaadates, loodan, et nii mõnelegi rüblikule jäi praktilise näite kaudu külge esmapilgul ehk kiviaegne idee nutivahendeid ka muuks kui mängimiseks kasutada.

* veebisuhtluses kasutatav akronüüm ingliskeelsetest sõnadest you only live once ehk "inimene elab vaid ühe korra"

***
Antud mõtiskelu ilmus esmalt 29. novembril ERR-i arvamusportaalis (siin). Kuna mu märtsikuine kajamiskvoot jäi täitmata ning ma pole kaua ühtegi postitust sõrmist ekraanidele võlunud, toon aegamisi blogisse ka tükke, mis seni mujal avaldatud.