reede, 14. veebruar 2014

Teatrisoovitus: „Kontakt“ Eesti Draamateatris

„Teatrisõber läheb sõbrapäeval mõistagi ju teatrisse!“ mõtlesin täna pärastlõunal; seda enam, et mu tung elu teatraalsuse eest teatrielu reaalsusesse põgeneda oli tohutu. Juhusliku õnne või õnneliku juhuse läbi sain kella 14 paiku endale ainsa veel müümata pileti Eesti Draamateatri etendusele „Kontakt“. Pärast kunagist etendust „Julia“ - mida käisin vaatamas lausa 4 korda, sealjuures on viimasest korrast möödas pea 7 aastat - pole ükski lavatükk mind sel moel nihutanud kui tänane. Küsin vaid, miks ma varem pole Alguse/Vihmari „Kontaktini“ jõudnud, sest laval on see juba 2012. aastast.

Soovitan etendust kõigile, kes otsivad kontakti – iseenda, ümbritsevate inimeste, universumiga laiemalt või vahet tegelikult pole, millega. Ma ei saa dramaatiliselt žestikuleerides või hüpnotiseeriva häälega kähistades öelda, et olen pärast lavastust mingi ulmelis-inspireeriva kontakti elu sügavamate mõtete või – oi-oi! – iseendaga leidnud, aga lahkusin teatrisaalist avatuma, kergema, rõõmsamana... kuidagi... teistmoodi. Siinkohal jätan teatrikunsti professionaalse analüüsi põhitõed kõrvale, sest ma lihtsalt ei pea end piisavalt pädevaks neid põhitõdesid üldse teadmagi, aga eelkõige lihtsa inimese, teatrisõbra ja kontaktiotsijana see tükk kõnetas mind.

Huumor oli lööv, kohati lausa lõikav. Sõnad, sümbolid ja surmkoomilised tegelikkused nende vahel tahtsid mind alla neelata: soovisin nii mõnigi kord võtta etenduselt reaalsuse piire kombates tempot maha, et saaksin iga enda jaoks vajalikku detaili (üle)analüüsida. 


Ühe minu jaoks olulisema nüansina peegeldusid lavalt värvid. Musta ning halli erinevad varjundid ja... oranž. Elu teatraalsel kombel tundsin endki osana etendusest, sest mu süles istus mustade kaantega märkmik oranži kummi, oranži logo ning oranžide joontega. Mida oranž täpselt sümboliseeris, sellest ma päris lõpuni aru ei saanud. Mulle näis, et mida rohkem on tegelase seljas oranži, seda paremini on inimene Endaga kontaktis, seda paremini saab inimene Endaga läbi; mida vähem oranži, mida rohkem musta, halli või muid nn ebavärve, seda tihedamasse kookonisse ta (Enda eest) pugenud on.

„Kui sa Enda sisse vaatad, mida sa näed?“

Kommentaare ei ole: