laupäev, 22. veebruar 2014

Suitsuhaisune mokakofeiin

Kuna parandamatu kofeinistina (vt siia) on üks mu kirgi osta poest kokku erinevaid kohvile viitavaid tooteid (p 18), siis pärast jaanuarikuus meedias lahvatanud Kickupi elevust (vt nt siia, siia või siia) ootasin kannatamatult, millal R-kioskisse või mõnda muusse mokakofeiini müütavasse poodi satun. 14. veebruaril see päev viimaks koitis ja Solarise toidupoest ma ühe karbi endale ka koju vedasin  selleks, et ise proovida, ning selleks, et mõista, kumma osapoole argumendid toote alaealistele (mitte)müümisest on õigustatu(ma)d.

Üks argumente, miks alaealistele ei tohiks energiapadjakesi müüa, oli see, et toode meenutab liiga selgelt mokatubakat. Vastuargument sellele oli, et tegemist pole tubakatooteid meenutava kaubaga, kuna Eestis mokatubakat ei müüda. 

Mina ei suitseta ja ma pole kunagi isegi proovinud ühtegi tubakatoodet. Osalt just seetõttu ootasin, kas ja millist mõju Kickup mulle avaldab – kas mul tekib mingi seos mokatubaka tarbimisega või võtan seda tõesti kui tahket energiajooki, milleks edasimüüjad Kickupi kutsunud on. Kui karbi lahti tegin, sain aru, et ma olen sattunud esimest korda elus sellise kofeiinitoote otsa, mida ma tegelikult ei taha siiski proovida.


See lõhn... Ma ei saanud algul aru, mis lõhn see on. Guaraanalõhna oli ka tunda, seda mõistsin kohe, aga seal kõrval oli veel mingi muu lõhn. Koostisosades näpuga järge ajades sain lõhnale jälile: suitsu lõhna- ja maitseaine. Teisisõnu on tegemist suitsuhaisu ja -maitsega tahke energiajoogiga, mille sihtrühm on ikkagi selgelt suitsetamisega sina peal olev inimene. Kui seda tohib alaealistele müüa, siis kas tohiks neile pakkuda näiteks ka viinamaitselist ja -lõhnalist limonaadi?

Õpetajana sattusin mõtlema veel ühele potentsiaalsele olukorrale: õpilane istub klassis, padi moka all. Kes kontrollib, on tegu päris mokatubakaga, mis – tuleb ausalt ja kurbusega tõdeda – levib juba põhikooli vanemate astmete noormeeste käes päris lihtsasti, või on tegu mokakofeiiniga?

Mul on igatahes kodus nüüd üle üks avatud, aga täiesti rakendamata karp mokakofeiini. Kes tahab, võin ära anda, sest ma ei kujuta ette, et endale suitsumaitselise padjakese huule alla torkaksin. Jään ikka oma tavapärase piimavahuse kohvi juurde.

reede, 14. veebruar 2014

Teatrisoovitus: „Kontakt“ Eesti Draamateatris

„Teatrisõber läheb sõbrapäeval mõistagi ju teatrisse!“ mõtlesin täna pärastlõunal; seda enam, et mu tung elu teatraalsuse eest teatrielu reaalsusesse põgeneda oli tohutu. Juhusliku õnne või õnneliku juhuse läbi sain kella 14 paiku endale ainsa veel müümata pileti Eesti Draamateatri etendusele „Kontakt“. Pärast kunagist etendust „Julia“ - mida käisin vaatamas lausa 4 korda, sealjuures on viimasest korrast möödas pea 7 aastat - pole ükski lavatükk mind sel moel nihutanud kui tänane. Küsin vaid, miks ma varem pole Alguse/Vihmari „Kontaktini“ jõudnud, sest laval on see juba 2012. aastast.

Soovitan etendust kõigile, kes otsivad kontakti – iseenda, ümbritsevate inimeste, universumiga laiemalt või vahet tegelikult pole, millega. Ma ei saa dramaatiliselt žestikuleerides või hüpnotiseeriva häälega kähistades öelda, et olen pärast lavastust mingi ulmelis-inspireeriva kontakti elu sügavamate mõtete või – oi-oi! – iseendaga leidnud, aga lahkusin teatrisaalist avatuma, kergema, rõõmsamana... kuidagi... teistmoodi. Siinkohal jätan teatrikunsti professionaalse analüüsi põhitõed kõrvale, sest ma lihtsalt ei pea end piisavalt pädevaks neid põhitõdesid üldse teadmagi, aga eelkõige lihtsa inimese, teatrisõbra ja kontaktiotsijana see tükk kõnetas mind.

Huumor oli lööv, kohati lausa lõikav. Sõnad, sümbolid ja surmkoomilised tegelikkused nende vahel tahtsid mind alla neelata: soovisin nii mõnigi kord võtta etenduselt reaalsuse piire kombates tempot maha, et saaksin iga enda jaoks vajalikku detaili (üle)analüüsida. 


Ühe minu jaoks olulisema nüansina peegeldusid lavalt värvid. Musta ning halli erinevad varjundid ja... oranž. Elu teatraalsel kombel tundsin endki osana etendusest, sest mu süles istus mustade kaantega märkmik oranži kummi, oranži logo ning oranžide joontega. Mida oranž täpselt sümboliseeris, sellest ma päris lõpuni aru ei saanud. Mulle näis, et mida rohkem on tegelase seljas oranži, seda paremini on inimene Endaga kontaktis, seda paremini saab inimene Endaga läbi; mida vähem oranži, mida rohkem musta, halli või muid nn ebavärve, seda tihedamasse kookonisse ta (Enda eest) pugenud on.

„Kui sa Enda sisse vaatad, mida sa näed?“

reede, 7. veebruar 2014

Selfie ehk isetis?

Kui mul öösiti ei tule und, tulevad mul hoopis sõnad. Viimasel unetul ööl juurdlesin näiteks, mis võiks olla emakeelne vaste võõrkeelsele selfie’le. Selfie, selfi ja enekas on sõnad, mida mu värskelt Johannes Aaviku töist ja tegemisist taasinnustunud keel ei paindu välja ütlema. Üks variantidest, mis mu öisele sõnasõelale jäi, on isetis, s.o iseendast tehtud kujutis ehk iseenda kujutamise tulemus. Iseenda pildistamine võiks omakorda olla isetamine, peegelisetis aga näiteks selline isetis, mis on võetud enda peegelpildist.

Variante, millega ka pisut mängisin: endakas, endik, isedik, isesk ja iserd. Need pudenesid aga sõnasõelast läbi – mõni valjema, mõni tasasema kolksatusega. Kellelgi veel mõtteid?

Tähelepanu! Tegemist on asjaarmastaja arvamusega. Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimisel konsulteerige mõne filoloogi või morfoloogiga.