reede, 3. jaanuar 2014

Numbrijanu ja aastalõpu PISArad

Kõik juba teavad, et meie põhikoolilõpetajad on PISA-testi värskeimate tulemuste põhjal nii Euroopa kui kogu maailma parimate seas oma matemaatiliste ja loodusteadmiste ning funktsionaalse lugemisoskuse poolest. Mida muud ühel väikerahval tahta on, kui saada erinevate edetabelite tippu ja näidata kõigile, et suurus ei ole see, mis loeb? Veel enam – me oleme ju Soomele ära tegemas!

Detsembri alguses PISA tulemusi tutvustaval pressikonverentsil ministri muhelev-rõõmsat nägu nähes küsisin korra karmisõnaliselt endaltki, kas olen PISA ja kogu meie haridussüsteemi suhtes seni liialt kriitiline olnud. Õpetajana tahaksin ju minagi mõelda, et teen head tööd ja olen samuti keskmisest suurema õlalepatsutuse ära teeninud.

Ometi olid paljude õpilaste-õpetajate näod klassiruumides vaheaja eel oluliselt vähem säravad kui härra Aaviksool ja meie haridusametnikel. Kas muretsemine ja silmatorkav koolirõõmutus kuulub lihtsalt n-ö ugri-mugriks olemise juurde, nagu kord humoorikalt spekuleeris meie minister, või peitub põhjuseid ka mujal?

Jõulude lähenedes oli kooli peal tunda ootusärevuse kasvamist. Ent ärevus ei kasvanud mitte ootusest pühade järele, vaid ootusest teatud numbrite järele. Sagenesid murelikud, küsivad, mõnikord kurjustavadki kirjad vanematelt, miks lapsel üks või teine hinne e-päevikus. Õpilased astusid üha tihedamini koridoris ligi, uurides, millal järeltööle tulla võib ja kas ma olen endiselt kindel, et kolmesid parandada ei saa. Siblimine erinevate tööde, õpikute, vihikute ja lehtedega oli koolipäeva ametliku lõpu järel vaata et suuremgi kui koolipäeva ajal; kontrolltöödes ja tunnikontrollides aeti näpuga järge, otsimaks, kuhu kadusid kõrgema hinde jaoks vajalikud punktid ning ega õpetaja pole neid valesti kokku arvutanud. 

Hämmastavalt palju olen kuulnud viimastel kuudel ka lugusid õhtustest ühisnutmistest tööülesannete kohal, sest harjutuste sisust ja mõttest, rääkimata oodatud tulemustest, ei saa aru ei laps ega tema ema-isa, aga heade hinnete nimel pingutatakse siiski lõpuni. Kuulen vanemate ponnistustest tuletamaks meelde alg- või põhikooliaineid, sest õhtuti õpitakse lapsega koos, valatakse pisaraid – kord ema, kord koolijüts, aeg-ajalt, ent stereotüüpiliselt harvem isagi – ning õpitakse edasi, sest lapse tunnistusele on vaja häid hindeid. 

Tee tööd ja näe vaeva!

Meil, eestlastel, mulle tundub üha enam, on kohati lausa halvav komme pingutada veri ninast välja, olla kõigist kõige paremad, sest siis keegi targem või suurem või edukam märkab ja tunnustab meid. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...,“ parafraseeritakse Tammsaaret tihti nii erinevais kanaleis kui koolitundideski ja nii me kasva(ta)me teadmises, et vaeveldes töö tegemine on see, mis igatsetud tunnete või millegi muuni viib. Pingutame nii kollektiivselt kui individuaalselt, et olla naabrist või – olgem ausad – ükskõik kellest parem, sest siis tuleb See Miski. Keegi hindab meid, kannab ehk kätelgi, jumaldab ja armastab, maksab piisavalt palka või annab ametikõrgendust, patsutab õlale ja tuleb meie õuele vaatama, mis siin nii hästi on, ja ehk ütleb meie kohta paar kiitvat kommentaari teistelegi.

Lausa kultuslik vajadus olla pidevalt kõige-kõigem antakse meile kodudest ja koolidest kaasa. Me võime seda vajadust ristida ka ilusamate nimedega – näiteks Kohusetunne, Usinus, Ugri-Mugrilik Töökultuur ja nii edasi –, ent see ei muuda meid painavat janu numbritega mõõdetava edu järele.

Õpilastel on märkimisväärne võimekus ja valmisolek anda vastuseid, mida arvatakse, et õpetaja suurepärase hinde panemiseks ootab. Arvukalt täiskasvanuid mõõdab edukust igakuiselt pangakontole tiksuva summa suuruse järgi. Kui numbrid ei ole piisavalt head, otsime kõik süüdlasi, kes meid tunnustusest ilma jätavad, või pingutame lihtsalt senisest veel rohkem, et armastus ikka (tagasi) tuleks. „Armastus“ – see paljuihaldatud tulemus – pole aga sugugi sõna, millega Tammsaare mõte tegelikult lõpeb. Kirjanik nimelt jätkab: „Sina oled [tööd] teind ja minu ema tegi teda ka [...]; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.“

Kohusetundlik ühispisarate valamine pärast niigi väsitava töö- ja koolipäeva lõppu ühe või teise numbri suurendamise nimel võib aeg-ajalt olla põhjendatud, ent kui sellest saab igaõhtune traditsioon, peaks küsima, mille või kelle nimel tööd tehakse ja vaeva nähakse. PISA suurepärased tulemused on toonud küll kaasa mõõtjate ja kaaskonkureerijate tunnustuse, ent kui see kauge verbaalne armastus tähendab lastele, õpetajatele ja vanematele ühtlasi pidevat keskmisest väiksemat armastust kooli vastu, siis kas meil on ikka põhjust rusikaga vastu rinda lüüa ja hõisata? Kui PISA näitajad ühel hetkel kehvemaks muutuvad – nagu juhtus seekord Soomel – , leiab see teiste kauge armastus endale uue ihaldusobjekti, aga meie tehtud töö, nähtud vaev ja sinna hulka valatud pisarad jäävad. Kellele ja milleks?

Kui töötegemine ja vaevanägemine kuulub tõesti ugri-mugriks olemise juurde, siis olgu nii, aga võtkem alanud aastal mõelda, kas teeme seda kõike kellegi teise (tihti vaid ajutise) armastuse nimel või enese(armastuse) pärast.

Õpilane, kas sa pingutad selleks, et tahad ise oma silmaringi laiendada, või selleks, et ema-isa nõuavad? Lapsevanem, kas pingutad koos lapsega õhtuti selle nimel, et jõululauas kiidelda, kui head hinded su poisil-tüdrukul on, või selleks, et vältepikkuste tundmine tõepoolest aitab teda kuidagi elus edasi?

Õpetaja, kas sa pingutad tundides selleks, et direktor sind keskmisest halvemate eksamitulemuste pärast ei hurjutaks, või selleks, et lastel oleks tulevikus rohkem uksi avatud? Direktor, kas sa ootad häid eksamitulemusi selleks, et riiklikus edetabelis tõusta, või selleks, et su koolist lahkuks tegelikult vajalike teadmiste ja oskustega õpilased?

Minister, kas sa pingutad reformida selle pärast, et PISA tulemused tooksid edaspidigi arvukalt kiidusõnu meie haridusele, või selleks, et need numbrijanus valatud pisarad ühel hetkel püsivaks koolirõõmuks võiksid muutuda?

***

Antud mõtiskelu ilmus esmalt 2. novembril ERR-i arvamusportaalis (siin).

1 kommentaar:

W. Hocares ütles ...

Miskipärast meenus lugedes katkend filmist "Fast Five", kus Vin Dieseli kehastatud karakter räägib oma isast.

Kuidas tema isa päevatööst väsinuna istus sellest hoolimata igal õhtul koos oma tütre Miaga ja aitas tal koolitöid teha, õppida. Ning kui väike Mia oli magama läinud, siis hakkas isa üksinda õppima järgmise päeva õppetükke, et ta ka järgmisel päeval saaks olla oma tütrele toeks.

Lihtsalt armas episood sellest filmist.