kolmapäev, 19. november 2014

MEESTEPÄEVA ERI: 3 arusaama meestest

Tänase rahvusvahelise meestepäeva (vt siia või siia) puhul järan pisut ja poolhumoorikalt just viimasel ajal sageli mu kõrva kriipima juhtunud 3 (väär)arvamust meeste kohta. Stereotüüpilisi või lihtsalt kummalisi tõekspidamisi mõlema sugupoole suunas on mõistagi rohkem, kui üks hommikupoolik aega kirja panna annab, nii et võite loetelu ise kommentaariumis jätkata. Viisakalt.

ARUSAAM NR 1. Meestele ei kingita lilli.

Miks?

Mida mehed kurja teinud on, et neile lille pihku pista ei tohi? Lähevad pehmoks kätte, kui õrnemat õiekest näevad? Ah et mehed ei söö lilli? Ega naised ka lilli ei söö, kergitan saladuselt pisut katet. Aga kui ma võtan juba vaevaks inimesele lilli kinkida, siis ma väärtustan seda inimest – on ta siis parajasti mees või naine. Võtke lihtsalt lilled vastu! Võib seda tehes ka naeratada. Aga ei pea.

ARUSAAM NR 2. Meestele ei sobi pikad juuksed.

Ah?

Nii nagu naistele ei sobi lühikesed juuksed? Sest pikkade juustega mehed lähevad pehmoks kätte, kui pusade lahtikammimist lihtsustavat palsamit kasutavad? Enamik mu sõpru teab, et mul on nõrkus pikkade juustega meeste vastu, nii et kui teile endale pikad juuksed vähegi meeldivad, kasvatage terviseks, mehed. Võib juukseid hooldades kasutada ka palsamit, hoolimata nende pikkusest. Aga ei pea.

ARUSAAM NR 3. Meestele ei meeldi värvilised sokid.

Möh?

Eile läksin poodi sokke ostma. Oli tarvis. Vaatasin leti ääres naistesokke ja meestesokke. Meestele mõeldud sokid olid (nagu ikka) valdavalt musta värvi, heal juhul kahe või kolme neutraalsemat värvi triibu või ruuduga säärel. Kui ma kunagi ammu leidsin ühele noormehele kingiks beežid punaseruudulise mustriga sokid, oli seltskond tema kaunitest kapukatest vaimustunud. Mees väärib natuke rohkem värvi oma jalgade otsa, ma arvan. Võib muidugi kanda ka musti sokke. Aga ei pea!

Mina ostsin eile endale siiski mustad meestesokid, sest need olid naistesokkidest lihtsalt poole odavamad. Natuke suuremad ka, kui mul tarvis olnuks, aga rohkem sokki väiksema raha eest – kes sellise tehingu küll tegemata oleks jätnud?! 

Head meestepäeva, mehed! Nii need mehed, kes poolde selga ulatuvate juuste lehvides, lilled habemesse põimitult kapist hommikuti värvilisi sokke valivad; need mehed, kes oma igasuguste juusteta pead silitades musti sokke eelistavad ning tänavad oma rängale õietolmuallergiale mõeldes õnne, et talvel lilli ei kasva; kui need mehed, kes nende 2 näite vahele kuhugi mahuvad! Olge muhedad!


Tähelepanu! Tegemist on arusaamadega, millega olen isiklikult lähiminevikus kokku puutunud. Kirjutis ei pretendeeri absoluutsele ega lõplikule tõele.

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Veerenni Selts ütleb: "Hurraa!"

Mul on hea meel teatada, et eile, 28. oktoobril kohvikusse Kuus Hernest kogunenud seltskond lõi käed ning asutas ametlikult Veerenni Seltsi. Pildil pole küll kõiki koosolekul olnud inimesi, aga suur osa neist siiski, mh viieliikmeline juhatus, millesse ka minul on au kuuluda, ning kaheliikmeline revisjonikomisjon. 


Kõik Veerenni asumis elavad, siin kinnisvara omavad või piirkonnas juriidiliselt tegevad inimesed on oodatud seltsi liikmeks astuma ning meie kogukonna ettevõtmistes kaasa lööma! Jagan tulevikus kindlasti infot nii oma blogi kui Twitteri säutsuvoo kaudu, kes, kus, mis, miks ja millal.

Seniks - hurraa!

pühapäev, 26. oktoober 2014

Veerenni asumiseltsile õlg alla!

Hea Veerenni asumi elanik, teisipäeval, 28. oktoobril kell 18.00 toimub kohvikus Kuus Hernest (aadress Herne 6, eks ole) järjekordne kogukonna koosolek*. Esmalt arutatakse, kuidas Magasini 31 ja 31B kinnistutele planeeritav hoonestus võib mõjutada asumi tulevikku ja siinsete elanike igapäevaelu, misjärel astutakse suur samm lähemale Veerenni asumiseltsi loomisele. Mh vaadatakse otsa põhikirja mustandile, kohendatakse seda meie kõigi jaoks sobivamaks ja loodetavasti jõutakse otsuseni selts luua.

Mõttevahetuste kõrvale saab kohvikust head ja paremat mahesöögipoolist osta. 

Kui sind huvitab, kellega kõrvuti elad, või tahad teada, kas tulevik toob meie piirkonnas kaasa kinnisvarahindade tõusu või languse, tule, ütle ka sõna sekka!



*Varasemaist koosolekuist võid lugeda siit.

teisipäev, 14. oktoober 2014

Kiusav kool saab alguse kiusavast ühiskonnast

3. oktoobril kirjutasin ERRi arvamusportaalis (kooli)kiusamisest nii:

Klassi tuleb uus tüdruk. Kõik tundub sujuvat tavapäraselt: neiu tegeleb oma asjadega, suhtleb vabalt, aeg-ajalt ehk pisut edevalt, juhtub ka möödarääkimisi. Tüdrukul on teatud võimalusi, mida teistel ei ole. Ühel hetkel jäävad aga grupile ette tema kehaehitus ja hambad, riided ja soeng, tema kombed, teod ja kokkuvõttes isik tervikuna.

Tüdrukut hakatakse avalikult arvustama, tema tegevustele näpuga näitama, küsimata, kuidas ta end tunneb, andmata tüdrukule võimalust end kaitsta. Kui neiu püüab end grupile vastuvõetavamaks teha, leitakse tema juures üha uusi külgi, mida arvustada – ning kiusamine ei ole tänasekski päriselt lõppenud.

See tüdruk ei ole väljamõeldis, see tüdruk on päriselt olemas. Ja väga paljud selles suures klassis on mingil moel aidanud teda kiusata. Mõni kuulujutte kuulates, mõni neid teistega jagades, keegi kolmas kiusajaid õigustades või hirmust tülli minna lihtsalt kaasa noogutades. Mina ise vaikides, arvates, et olukorrale tähelepanu tõmbamine teeb asja hullemaks.

Suur osa – eriti just kaasanoogutajad ja vaikijad – isegi ei teadvusta, et on olnud kaudsed või otsesed kiusajad ning andnud sellega halba eeskuju nendele, kellel on veel lootust kiusamismustritest välja murda.

Kes see tüdruk on? Miks ma temast kirjutan? Sellest võite edasi lugeda ERRi arvamusportaalist (siin), sest mu eesmärk ei olnud artiklit kajamisse lihtsalt ümber postitada.

Tahtsin hoopis jagada oma head meelt selle üle, kui paar päeva pärast artikli ilmumist leidsin meediast nuppe, tekste, mis puudutasid samuti kiusamist ning teistsugusele või „lihtsalt imelikule“ näpuga näitamist – ning seda täiskasvanute poolt. 

Esmaspäeval, 6. oktoobril kirjutas Sven Mikser kooseluseaduse pärast ja ümber toimunud agressiivset vastandumist silmas pidades (siin): „Koolikiusajad, kellelt nende tegude motiivide kohta aru päritakse, oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada. Pigem kehitatakse õlgu ja küsitakse vastu: „Aga mis ta siis on sihuke… muna!?“ Just nii saab enamuse võimetus mõista „teistsuguste“ teistsugususe põhjusi, piisavaks õigustuseks, et neid diskrimineerida.

Samal esmaspäeval ilmus Eesti Päevalehe paberväljaande meelelahutusrubriigis Mart Niineste tähelepanek surnute austamisest ja elavate pidevast retsimisest: „Igatahes tundub, et meie kultuuritegelaste elu ja loometee on halvemal juhul üks lõputu rebaste retsimine ning paremal juhul lihtsalt leebe, kuid stabiilne koolikiusamine. See ulatub mürgistest remarkidest kuni selleni, et nii õpetajad (loe: kriitikud) kui ka neist eeskuju võtvad klassikaaslased (loe: publik) ignoreerivad neid. Kes selle kõik üle elab, on tegija.

Mida enam täiskasvanuid teadvustab, et ka meie, hoolimata vanusest, sageli lastele oma sõnade ja tegudega halba eeskuju anname (mõnitades avalikult kedagi tema välimuse, apsude või lihtsalt-teistsugune-olemise pärast); mida enam meie, küpsed ja targad täiskasvanud jälgime oma käitumist, oma kommentaare meist erinevate kaaskodanike suhtes, seda suurem on tõenäosus, et laste omavahelist kiusamist jääb pikas perspektiivis vähemaks, seda enam kindlustame, et lapsed võivad lasteaedades, koolides ja igapäevases virtuaalsfääriski aina turvalisemas ja sallivamas keskkonnas vaimselt ja füüsiliselt terveks kasvada.

Seega mõelgem oma igapäevastele valikutele. Nagu kirjutasin ka artiklis: „Haarates perioodikaletilt järjekordse skandaalihõngulise väljaande, toetame oma ostuga kuulujuttude levitamist kui normi. Vastates portaalide üleskutsetele kellegi välimuse või isiklike valikute kohta anonüümselt arvamust avaldada, saates väljaannetele vihjeid tuntud inimeste poekäru sisust või öistest jalutuskäikudest – eriti olukorras, kus keegi on püsivalt meedia hammaste vahele järada võetud –, anname oma tegudega heakskiidu sellele, et kiusamine on sobilik ja vastuvõetav. Ka skandaaliootusega vürtsitatud pealkirjaga üllitisi lihtsalt huvi pärast avades teeme samal ajal lastele karuteene.

Milliseid valikuid teed sina?

pühapäev, 28. september 2014

Kehra metsast Katalooniasse: 1921 versus 2014

Loen parasjagu Kaarel Robert Pusta erinevaid memuaare, mh „Saadiku päevikut“, milles Kehra metsas üles kasvanud kunagine Eesti diplomaat ja välisminister meenutab samme ja sekeldusi Eesti iseseisvumisel ning sellele tunnustuse saamisel, oma läbikäimist väga paljude oluliste Euroopa ametnike ja võimukandjatega, nende Esimese maailmasõja järgseid ja Teise maailmasõja eelseid kõhklusi Nõukogude Venemaaga lävimisel jne. Lugedes tekib huvitavaid paralleele tänapäevaga ning hulgaliselt mis-siis-kui-mõtteid, ohoo-seoseid ja vaata-aga-järeldusi.

Šotlaste, ent eriti katalaanide (jätkuvate) iseseisvuspüüdluste valguses oli väga huvitav lugeda 1921. aastal toimunud Rahvasteliidu konverentsist Barcelonas:

Üldse lõi see konverents oma hea korralduse, katalaanide ületamatu külalislahkuse ning delegatsioonide sobiva koosseisu tõttu sõbraliku läbikäimise kõikide delegaatide vahel. Konverentsi auks korraldas Kataloonia omavalitsus isegi piduliku härjavõitluse, mis maksis mitme ilusa härja ja vaevatud hobuse elu.

Väljapaistev isik oli 1921. aastal Barcelona maavalitsuse esimees Puig de Catafalc, kes korraldas erilise vastuvõtu Balti riikide esindajatele ja esitles neid oma rahvale kui elavat tunnistust, et ka väiksemad rahvad võivad saavutada iseseisvuse. Katalaani rahvalaulude ja tantsude õhtul märkisin, et mõned viisid olid väga eestipärased ja üks tants täiesti meie kaerajaan. Kui ütlesin seda señor Catafalcile, arvas tema, et põhjus olevat lihtne: „Nii katalaanid kui ka eestlased on meresõitjad ja küllap teie mehed tantsisid siin meie tüdrukutega või ümberpöördult: katalaani poisid eesti neidudega...“

Barcelonas võis juba selgesti tunda omavalitsus-, kui veel mitte iseseisvusliikumist katalaanide seas. Rikkaim ja töökaim osa Hispaaniast Catalunya liideti Hispaania kuningriigiga küll juba 1479. aastal, kuid on säilitanud oma keele, kirjavara (nüüd küll ainult raamatukogudes), kombed ja kastiillastest erineva inimtüübi. Nõudmine oli, et kohalikud linna- ja maakondade valitsused (mancomunidad) moodustaksid autonoomse omavalitsuse (generalidad). See täideti kuningas Alfonso XIII troonilt ja maalt lahkumise järel 1932. aastal ja kadus jälle Hispaania kodusõja lõpul.

Katalaanid on meie edukalt lõppenud püüdlustest inspiratsiooni saanud ka lähiminevikus, korraldades 2013. aastal oma iseseisvustahte väljendamiseks Baltimaade eeskujul inimketi. Praegune Kataloonia president soovib veel selle aasta 9. novembril läbi viia nn mittesiduva iseseisvusreferendumi. Seni pole nende kaugemas minevikus tehtud ponnistused (püsiva) iseseisvuseni viinud. Kas nüüd läheb teisiti?



Kaarel Robert Pusta memuaarikogumiku kohta saab lisaülevaate siit, mehe seostest Kehraga rohkem viiteid siit (artikli juures oleval pildil on küll vale onu). Ajaloo- ja (välis)poliitikahuvilistele saadan siitsamast Kehra metsast igatahes soovituse kogumikku lugeda.

esmaspäev, 8. september 2014

Meeste päralt on arvamusvabadus

Pärast Arvamusfestivali tekkis vähemalt ühel ajakirjanikul hulk olulisi küsimusi, millele näis olevat pakiline koos lugejaskonnaga vastuseid leida. Kas Yana Toomi dekoltee Arvamusfestivalil oli seksikas või liiga julge? Millist huulepulgatooni võiks valitsuse infonõunik Ave Tampere veel kanda? Ja kelle peale Margit Härma nii kuri võis olla? Viidatud küsimustega pealkirjastatud Delfi fotogalerii Arvamusfestivali „väärivaimatest klõpsudest“ vajutas meedia ühele suurimale valupunktile: naiste esindatusele ja rollile ajakirjanduses. 

Naisi on meedias meestest oluliselt vähem näha. Näiteks Põhjamaade naisliikumise suve alguses korraldatud foorumi lõppdokumendis viidatakse uuringule, mille järgi on tele- ja raadiouudistes naiste osakaal keskmiselt umbes 30%. 2010. aasta ülemaailmsest meediaseirest nähtub, et Eesti meedias – nii tele-, raadio- kui trükiajakirjanduses kokku – olid naised toona uudiste subjektiks ainult 15%, mehed 85% juhtudest. Sealjuures on see vähenegi meediatähelepanu vildakas, keskendudes liiga sageli välimusele, perekonnaseisule või jõustades muul moel soolisi stereotüüpe. 

Kuna eesti keele õpetajana olen harjunud keskmisest rohkem tähte närima ja üksikasju märkama, jäi mulle Eesti ajalehtede arvamusrubriike lugedes silma, et sookaaslasi on neil lehekülgedel kuidagi vähe. [Et mitte siiski vaid oma kõhutundele tugineda,] jälgisin alates 15. juulist süstemaatiliselt kuu aega igal äripäeval nii Eesti Päevalehe kui Postimehe trükiväljaannete arvamuskülgi, pannes kirja, kummast soost inimesed sõna saavad (või võtavad). 

Naistevabad päevad
Samasugust soovõrdlust olen minevikus teinud ETV poliitikasaadetega „Foorum“ ja „Vabariigi kodanikud“, kus 2011/12. aasta hooajal moodustasid naised saatekülalistest vastavalt 14% ja 27%. Ka 2014. aasta esimeses „Foorumi“ saates polnud ühtegi naist, „Vabariigi kodanikesse“ üks siiski jõudis. 

Kas südasuvises trükimeedias oli olukord parem? Vaadeldud aja arvamusartiklites ja -tsitaatides oli Eesti Päevalehes naistel sõnaõigust 17% juhtudest, Postimehes 15% juhtudest, kusjuures jälgisin nii repliike, (anonüümseid) juhtkirju, lühemaid tsitaate kui pikemaid arvamusi. Kui anonüümsed arvamustekstid kõrvale jätta, on naiste mõtete osakaal Eesti Päevalehes 21%, Postimehes 18%. Kuu jooksul oli Eesti Päevalehes 3 päeva, mil naistele arvamuskülgedel üldse sõna ei antud, Postimehes oli nn nullipäevi lausa 8. 

2012. aasta kevadel ERR-ile kirjutatud pöördumisele sain vastuseks, et naiste väheses osaluses on mh süüdi erakonnad, kes pakuvad harva saadetesse naissoost poliitikuid, aga ka naised ise, sest vastavad eetrikutsele tihti eitavalt.

Juba varakult meisse juurdunud stereotüüpidest tulenevalt puudutavad (või saavad puudutada) mehed sagedamini nn maskuliinseid teemasid, arutledes asjust, mis suurema tõenäosusega on meeste jaoks tähenduslikumad või millel on stereotüüpselt „mehe nägu“. Olles ühiskonnana harjunud nägema teadjate-ekspertide rollis peamiselt mehi, on naiste esindatus arvamusliidritena või mis tahes muudel positsioonidel, sealhulgas poliitikas väga visa paranema. 

Potentsiaali ju on
Eesti ühiskonnas on kõrgharitud naiste ehk potentsiaalsete oma valdkonna ekspertide osakaal suurem kui kõrgharitud meeste osakaal. Naistel ja meestel on nii oma bioloogilise kui sotsiaalse soo kaudu erinev elukogemus, mh haridus-, tervise-, töö(turu)- jms kogemus; erinev nägemus vajadustest, võimalustest ja riskidest.

Mulle näib, et soovitades oma õpilastel iga päev ajakirjandust jälgida, tegin neile karuteene: ka üldiselt kvaliteetseks peetava meedia pilt on kõver ja sooliselt omamoodi ahistavgi. Kui (virtuaal)meedia paneb naiste puhul suurt rõhku seksikusele ja vähem või rohkem ostetavale ilule, andmata samal ajal naissoost ekspertidele arvamuskülgedel trükiruumi, siis mis signaali saadab see nii poistele kui tüdrukutele, kes ideaalis peaksid ajakirjandust jälgima just vaimse silmaringi laiendamiseks?

Üks levinud mõistatus kõlab niimoodi: „Isa ja poeg teevad autoavarii. Isa sureb ja poeg toimetatakse raskete vigastustega haiglasse, kus ta vajab opereerimist. Kirurg näeb patsienti ja ütleb: „Ma ei saa teda opereerida, ta on mu poeg.“ Kuidas on see võimalik?“

Paljudel võtab vastuse välja nuputamine omajagu aega, sest mõeldes opereerivast arstist, mõtleme alateadlikult esimese variandina tihti mehest, kuigi ka naine võib olla pädev kirurg. Mõeldes arvamusliidrist, mõtleme esimese variandina ...?

---
Arvamus ilmus 8. septembri Eesti Päevalehe arvamusrubriigis. Originaalteksti on mulle harjumuspäratult palju toimetatud, mistõttu näib lugu endale pisut võõraski, aga trükin siin ära just toimetatud variandi (ühe lauseosalise erandiga), et oleks puhtam ja läbipaistvam tunne.

3 tükki: kodulähedane kool, nipid vanematele ja riigikaitseõpe

Kuigi blogilugejale võib tunduda, et ma pole viimasel ajal väga sõnakas olnud, siis sõnu ja tegemisi on lihtsalt jätkunud rohkem mujale kui siia. Altpoolt võib leida lühikese kokkuvõtte ja edasiviited suve lõpus avaldatud tekstidele. Ükskord tuleb siia ka mõni verivärske kajamitekst niikuinii!

Mari Klein tegi Õpetajate Lehes kokkuvõtte Arvamusfestivalil toimunud haridusaruteludest, mh Noored Kooli ja Huvitava Kooli ühiselt korraldatud hariduslaval minu poolt modereeritud diskussioonist „Kas kodulähedane hea kool on võimalik?“.

„Arutelu juhtivast särasilmsest Triin Toomesaarest õhkus silmanähtavat õhinapõhist õpetamist. Ometi ütles temagi ühel hetkel otse ja ausameelselt, et kuigi talle meeldib olla õpetaja ja ta teeb oma tööd rõõmuga, ei jaksa ta seda kogu aeg teha. Eriti olukorras, kus õpetaja maine on nii madal, et õpilased küsivad temalt otse, kas ta lasti pangast lahti, et ta õpetajaks tuli,“ vahendab Mari Klein lavalt kõlanud mõtteid.

Huvitava Kooli erileht Postimehe vahel: „5+1 näpunäidet õpetajalt lapsevanemale“ (01.09.2014)
Suurem üleriigiline koolitarvikute osturalli on möödas ning uus õpitsükkel alanud nii pedagoogidel, õpilastel kui lapsevanematel. Kuigi on neid, kes usuvad last kooliuksest sisse lükates, et too seal lõpuks korralikuks inimeseks vormitakse, kasvab nende vanemate hulk, kes üha aktiivsemalt huvituvad sellest, mis lapse(ga) koolis toimub.

Teadlike vanematega lapse koolikogemus on väärtuslikum nii lapsele, tema perele kui kogu klassile, kellega koos laps õpib. Järgneb viis juhtnööri, kuidas tulevase täiskasvanu küpsemist toetada ning kooliaasta jooksul terve perega kasvada.

ERRi arvamusportaal: „Mustade jõudude vastane kaitse 21. sajandi Eestis“ (02.09.2014)
See suvi on olnud teisiti kui paljud möödunud suved. Sündmused Ukrainas on toonud kaasa ärevust, sügavat muretsemist ning üha uusi plärisevaid äratuskelli. Eesti ühiskond otsib nii sõpradelt kui ka iseendalt aina aktiivsemalt kinnitust, et me oleme tõesti kaitstud. Kuigi uuringud on näidanud, et meie rahva kaitsetahe on kõrge, on sel suvel meedia ridades ja ridade vahel ometi korduvalt esitatud küsimust: mis kindlustab, et sõjategevuse puhkemisel ei saa Läänemerest mootorpaatide Rootsi-suunaline võidusõiduareen, vaid suudame ja soovime end ühtse kogukonnana vähemalt 5. artikli täieulatusliku rakendumiseni Tead-Küll-Kelle eest kaitsta?

Ühe potentsiaalse võluvitsana kaitsetahte tõstmisel on käidud välja idee kohustuslikust riigikaitseõpetusest gümnaasiumiastmes. Õnneks on haridus- ja teadusministeerium selle mõtte esialgu kõrvale tõstnud. Miks õnneks?

Jätku lugemist! Ja järgmise korrani!

reede, 25. juuli 2014

„Triinude mäng“ (7/7): miks ma läksin õpetajaks?

Trienerys vähkreb unetult voodis. Valida tuleb mugava ja lihtsa olukorra säilitamise ning ebamugava ja keerulise väljakutse vastu võtmise vahel. Kas jätkata lihtsa ja (pool)kuuleka karjaliikmena või haarata ohjad ja ratsutada seitset kuningriiki pahatahtlike valitsejate käest päästma?

Enne 2011. aasta sügist, mil sain ootamatu ettepaneku Noored Kooli programmi kandideerida, polnud ma kordagi pärast algklasside lõpetamist õpetajaameti peale mõelnud. Seda otseselt isegi mitte madala palga või pedagoogitöö kehva maine pärast, vaid ma ei olnud kunagi osanud arvata, et võiksin õpetajana midagi paremaks muuta või veel vähem ise areneda. Õnneks need seosed tekkisid pärast seemne külvamist mu peas üsna kiiresti ja sealjuures väga tugevad.

Finantspõldu kündes teenisin küll märkimisväärselt mõistlikku palka, aga midagi oli selle töö juurest selgelt puudu. Väljakutse Noored Kooli programmi kandideerimiseks võtsin vastu just oma pikka aega näljas olnud maailmaparandamispisiku toitmiseks ehk teisisõnu võimaluse pärast haridusmaastikul midagi head korda saata, aga kindlasti ka enese proovile panemiseks ja arendamiseks.

Mu isiklikus elus on selle väljakutse käigus väga palju muutunud. Ma olen ajaplaneerimise, enesemotiveerimise ja eesmärgistamise maailmameister. Ma oskan Jürgen Ligistki kokkuhoidlikumalt eelarvestada. Mu väljendusoskus ja ka -võimalused on märkimisväärselt paranenud. Mu võrgustik ja sõpruskond on täitunud inspireerivate, võimekate ja hoolivate inimestega. 

Ma oskan oluliselt rohkem öelda „ei“ nii liigsetele kohustustele kui ka kaheldava väärtusega võimalustele. Mu indiaaninimi on Teflonnaine, sest võimalikult vähe õppida soovivate teismeliste ees seismine nõudis väga tihti reaktsiooni ootavate kommentaaride endalt mahalibistamist. Ma olen kirjutanud meeletus koguses luuletusi, aga samas loodan, et loomevaim ei vaja käivitumiseks ainult metsikut emotsionaalset pinget. Mu tempo 1,5 kilomeetri  läbimisel – kodust marsapeatusesse – on paranenud 2 minuti võrra. 

Nii mu perekond kui teised lähedased on erinevatest haridusprobleemidest teadlikumad, hoolimata viimase 2 aasta jooksul pidevatelt esitatud küsimustest: millal see sul läbi saab? millal sa ära tuled? kas see sul läbi pole juba? aga mis sa pärast programmi teed?

Ma armastan õppimist hoopis teisiti kui varem. Ma armastan kohvijoomist hoopis teisiti kui varem. Ma hindan aega ainult iseendale kordades kõrgemalt kui varem.

Kõige väärtuslikum nende 2 aasta jooksul on minu jaoks olnud aga – oi-oi, klišee hoiatus! – võimalus muuta midagi (haridus)maailmas paremaks. Üks väga tore tasand on olnud võimalus ERRi arvamusportaali kaudu haridusmaailma valu- ja mõnupunktidele vajutada, aga eriti väärtuslik on olnud minu võimalus panustada õpilaste igapäevase arengu, noorte inimeste heaks inimeseks kasvamise mõjutamisse.

Et teada, kas või kuidas see mul õnnestus, küsisin kevadel õpilastelt, kuidas olen neid mõjutanud. Valesid vastuseid ei olnud, oluline oli ausus ja soov oma vastusesse pisutki mõttetööd panna, seda enam, et nad said seda kõike teha anonüümselt. Toon ära mõned vastused, mis on olnud äärmiselt väärtuslik tagasiside oma viimase 2 aasta kohta ning hinnaline inspiraator ja mõtteallikas tulevikuks:

  • „Te olete teinud mind päeva alguses rõõmsaks.“
  • „Ta on mind aktiivsemaks muutnud. Ma olen end kokku võtnud ja teen asju, mida ma ei tee mitte kunagi.“
  • „Oskan paremini planeerida.“
  • „Ta on mind motiveerinud rohkem tööd tegema.“
  • Õpetaja on mind mõjutanud rohkem õppima.“
  • „Olete mind väga palju aidanud. [...] Tänu Teie seletamisele ja huvitavatele tundidele sain kiirelt järje peale.“
  • „Kuna õppisime ütet, siis nüüd jälgin kogu aeg, kas keegi oskab ütet õigesti kasutada.“
  • „Olen hakanud rohkem raamatuid lugema. Olen aru saanud, et see arendab minu keelt ja õigekirja.“
  • „Ta on mulle selgeks teinud, et enda silmaringi on vaja laiendada. Tänu sellele olen hakanud vabatahtlikult raamatuid lugema.“
  • „Kõige rohkem on ta mõjutanud minu suhtumist teistesse õpetajatesse: et nad on ka lihtsalt inimesed.“
  • „Olete palju positiivset energiat andnud. Te panete oma teemade ja ütlemistega õpilasi mõtlema ka tuleviku peale.“
  • „Te olete olnud oma intelligentsiga eeskujuks.“
  • „Meie klass polnud enne esitlusi teinud, see tundus väga võõras. Alguses olin alati närvis, kuid nüüd võin minna tahvli ette enesekindlalt.“
  • „Tänu temale olen ma julgem ja aktiivsem tundides kaasa lööja. Ta muutis ka seda, kuidas mina ellu suhtun.“
  • „[Ta] muutis minu elu ja avas mu silmad. Sain tagasi esinemisjulguse, ei usu kõike, mida mulle räägitakse, minu maailmavaade avardus. Kirjutan ise vabatahtlikult luuletusi ja oma mõtteid. Olen hakanud ka rohkem raamatuid lugema [...], samuti võtan osa nii paljudest üritustest kui võimalik, sest tunnen vajadust endale tõestada, et olen mitmekülgne. [...].“

Mõistagi oli ka teistsuguseid vastuseid: „ei tea“, „polegi mõjutanud“, „on halvasti mõjutanud“ või lausa „on h**anud kogu aeg“ ehk teisisõnu sain ka kritiseerivat ning negatiivset tagasisidet, mis on igati aktsepteeritav ja normaalne. Nende teist tüüpi vastuste puhul jään aga ilmselt pikaks ajaks mõtlema, miks ma antud õpilastele ei suutnud kuidagigi naha vahele pugeda, ent loodan, et ehk ilmutab positiivne tulemus end siiski millalgi kaugemas tulevikus.

Kas ma kahetsesin, et 2011. aasta sügis-talvel aegamööda oma sõrme(d), käe(d) ja peaaegu kogu ihu Noored Kooli programmile ning haridusele andsin? Ei, mitte kordagi. Kas ma soovitan seda väljakutset teistelegi? Absoluutselt, aga ainult siis, kui inimene seda tõesti väga, väga tahab. Mina tahtsin ja selle pärast see nii väärtuslikuks kogemuseks saigi. 

Ja nüüd? Nüüd pole enam miski võimatu.

esmaspäev, 21. juuli 2014

„Triinude mäng“ (6/7): koolide sootegelikkus

Trienerys istub aias ja vaatab, kuidas kurgid kasvavad. Kurkide imetlemise ja herneste nosimise vahel kerkib Trieneryse mõttesoost esile minevikus korduvalt kuuldud muster: 

„Mehed lihtsalt oskavadki paremini, nad on teistsugused.“

Nähtus, mille olemasolust haridusmaastikul olin teadlik juba enne õpetajakogemust (ja enne õpetajaksminemisele üldse mõtlemistki: vt siia), sai Noored Kooli programmis osalemise käigus (kahjuks) kinnituse. Nimelt on naistel ja meestel, tüdrukutel ja poistel haridussüsteemis erinev väärtus ning neile on ka selged erinevad ootused. Sealjuures puudutab see nähtus nii õpilasi, õpetajaid kui ka lapsevanemaid, rääkimata ühiskonnast laiemalt.

Õpilased
Poisi kolm on liiga sageli samaväärne tüdruku viiega. Mida see tähendab? Ei, mitte seda, et poiss ja tüdruk pingutavad sama palju, aga poiss saab kehvema hinde kui tüdruk. Poiss pingutabki näiteks 54% ja tüdruk 92% ning hinded on sellele vastavad. Soorituse erinev väärtus tuleneb tüdrukutele ja poistele seatud ootuste erinevusest. 

Kui poiss saab kolme, on see ootuspärane, aktsepteeritav; norm, millele vastates on poiss täitsa tubli – samuti nagu tüdruku viis on ootuspärane ning teenib ära sõnad täitsa tubli. Kui tüdruk saab kolme, vaatavad sellele viltu tihti nii vanemad, kaaslased kui õpetajad. Tüdruku kolm on samaväärne poisi ühega: mõlemal juhul hakkavad (sageli alles siis) nii õpetajad, vanemad ja eakaaslased uurima, mis toimub.

Teistpidi tähendab poiste ja tüdrukute tulemuste erinev väärtustamine seda, et kui poiss tahab olla väga tubli, on tal ruumi pingutada ja õppida neljadele või lausa viitele. Tüdrukul pole selles süsteemis väga tubli olemiseks võimalust, sest tema hinne viis on juba norm – nii üks korralik ja normaalne tüdruk peabki ja sageli pole viitele õppimine üldse eraldi kiidusõnu väärt.

Mõistagi ei puudu haridusmaastikult fraasid „tüdrukutele meeldibki töövihikut täita“, „poisid vajavad rohkem pühendumist/erilisemaid meetodeid“, „poisid on poisid“, „ega ta mul mingi tüdruk ei ole“, „poisid on huvitavamad“ jne. Kui oleksin tütre ema, oleksin väga mures, miks mu lapsele visatakse töövihik ükskõikselt lauale, sest „ta on niikuinii rahul“. Kui ma oleksin poja ema, oleksin väga mures, miks mu last pidevalt alahinnatakse ja tal lõdvalt üle mittemidagiütleva lati astuda lubatakse.

Kas keegi on üldse küsinud, mida tüdrukud tegelikult tunnis teha tahaks või julgustanud neid vähem korralikud olema? Kas keegi on mõelnud, mida tegelikult varateismelisele noormehele tähendab fraas „kolm ongi koolipoisi hinne“ ehk teisisõnu – ära mingil juhul rohkem pinguta, muidu oled imelik?

Õppematerjalid
Õpikud-töövihikud toetavad sageli tüdrukute ja poiste väärtuste erinevaks kasva(ta)mist ning stereotüüpe. Õigemini sõltub siin väga palju õpetajast, tema tahtmisest ja oskusest arutelu suunata. Kirjandusõpikust pärit lugu üksikust naissoost emakeeleõpetajast ja meessoost tööõpetuse õpetajast, kes teineteist vahetult enne jõule leidsid, oli õrn stereotüüpe sisaldav näide. Samas õpikus aga tituleeritakse Berti kommet päevikut pidada korduvalt – ning sealjuures halvustavalt – tüdrukulikuks, õpilastele esitatakse kummalise alatooniga küsimusi a la „kas sinu ema tabavad ka aeg-ajalt tervisliku toitumise hood?“ ja „kas sinu meelest on sobilik, kui tüdrukud ise poistele külge löövad?“

Enamik autoreid ja suurkujusid meie õpikuis on samuti mehed; teoste autorite poolt kirja pandud kangelaste hulgas on poisse ja mehi nende vastassugupoolest märkimisväärselt rohkem. Samas kuulutas eelmine haridusminister häälekalt, et eriti just poistel on tunnis igav; nii mõnigi haridusekspert on väljendanud, et koolides loetav kohustuslik kirjandus on just poistele hävitavalt üksluine ning poisid vajavad üldse rohkem pühendumist ja õpetajad peaksid tunde just poiste järgi sättima.

Julgen väita, et viga on ikkagi kuskil mujal.

Õpetajad
Eesti koolide femineerumisest on kirjutatud väga palju (mure)artikleid ning aeg-ajalt tundsin end isegi süüdi, et naisõpetaja olen. Niigi on naiste rohkus koolides suur probleem ja ma julgesin minna seda süvendama. Enda lohutuseks olin vähemalt vaba potentsiaalsest süüdistusest õpetajaskonna vananemise pärast, sest Euroopa Liidu normide järgi olen endiselt noor.

Täheldasin, et nais- ja meesõpetajatele on kohati erinevad ootused, seda kusjuures nii kolleegide ja juhtkonna kui ka õpilaste – kõige ausama ühiskonna peegli – poolt. Mitmed mu teismelised poissõpilased eeldasid, et ma ei oska arvutit kasutada, et ma ei suuda sporditeemadel kaasa rääkida ega tea tegelikult maailmaasjadestki suurt midagi. Fenomen, millele mina nende 2 aasta jooksul ei suutnudki lõplikult pihta saada, oli see, miks meesõpetajad põhikooliõpilaste hulgas naistest selgelt populaarsemad on. Fraas „mehed ongi paremad õpetajad“ ei ole argument, sama hästi võiks väita, et „virsikud ongi paremad kui nektariinid“. Kuidas kellelegi ning sõltub ka konkreetsest puuviljast. Minu kool oli lõpuks otsustanud lemmikõpetaja valimistel nais- ja meesõpetaja kategooriad eraldi tõsta, sest seni olid lemmikõpetaja tiitli võitnud igal aastal vaid mehed.

Õpetajaskonna hulgas torkas veel aga silma, et meespedagoogidele antakse rohkem vabadust tähtaegadele ja teatud normidele vastavuse suhtes ehk teisisõnu lubatakse naisõpetajatele (ja naisõpetajad ise lubavad endale, raputan tuhka pähe ka) vähem eksimist ja isepäisust; ka toob eksimine ja isepäisus naisõpetajale tihedamini kaasa mingit sorti tõrelemist või sellele viltu vaatamist. Mehi on haridusmaastikul niigi vähe, järelikult tuleb neid (rohkem) hoida?

Lapsevanemad
Kodu ja kooli suhted on üldiselt naiste, st emade (või vanaemade) asi: õpetajatega vahetavad kirju ja sõnumeid peamiselt emad; arenguvestlustel nägin kokku 4 isa, kes olid need samad isad, kes lastevanemate koosolekulgi käisid; õppekäikudel ja teatrikülastustel olid kaasas ainult emad. Küll aga – kui kodus oldi otsustatud, et laps või olukord on keskmisest problemaatilisem ehk teisisõnu vajas „kõvemat kätt“, võttis õpetajatega suhtlemise üldiselt üle isa.

Koduseid töid ja nende tegemist kontrollis vajadusel peamiselt ema. Kui lapse või pere hinnangul oli tegu mingi keerulisema ainega, oodati abi eelkõige isalt. Mis vanemate puhul mind aga kõige enam kukalt kratsima pani, oli nende soopõhine suhtumine oma (poiss)lapsesse: tihti öeldigi välja, et nad ei oota oma pojalt üht või teist asja, sest tegemist on poisiga. „Poisid lahendavadki asju rusikatega“, „poisid ei oskagi niisama rahulikult olla“, „poisid ei peagi õppima neljadele-viitele“.

Kui nad täiskasvanuks saavad, need fraasid lihtsalt teisenevad pisut: „mis mees sa oled, kui kakelda ei oska“, „mehed peavadki rohkem riskima“, „mehed peavadki naistest rohkem palka teenima“.

Haridusliidrid
Mis soost on aga meie haridusliidrid? Allolev pilt 2011. aasta septembrikuisest „Foorumist“ ilmestab seda väga hästi: femineerunud õpetajaskond, aga maskuleerunud liiderkond. Mida kõrgemale pulgale haridusvaldkonnas vaatame, seda vähemaks jääb seal naisi. Nn eliitkoolide direktorid on valdavalt mehed, haridusekspertideks ja -visionäärideks tituleeritakse nii meedias kui sellest eemal samuti pigem mehi. Naine haridusmaastikul on töömesilane, mitte ekspert.


Ma ei heida Ossinovskile ega ühelegi teisele meessoost haridusliidrile ega -eksperdile ette, et nad mehed on, aga tahan näha, et ka haridusvaldkonna tippudes teadlikumalt jälgitaks, ega naisi kogemata klaaslae alla ei pole unustatud või mehi ilma põhjuseta klaaseskalaatorile tõugatud.

Kokkuvõttes kirjeldatakse naiseks olemist haridussüsteemis valdavalt negatiivselt: tüdrukud tuubivad mõttetult, naispedagoogid ei saa õppetöö poistele piisavalt huvitavaks tegemisega hakkama. Samas jäävad hammasrataste vahele ka poisid, kes ei õpi pingutama, sest kolm ehk nibin-nabin sooritus - 50% teadmisi - on väga lihtsalt saavutatav ning sealjuures ühiskonna poolt aktsepteeritud. Noormeeste huvi pingutada, konkureerida ja aina rohkem saavutada kaob seetõttu ka üsna varakult.

Tüdrukute veri-ninast-välja-pingutus ei tähenda samas midagi erilist ei õpetajatele ega kaaslastele. Kõrgkoolid on noori naisi täis, kuid kõrgharitud naine on kõrgharitud mehest (endiselt) väärtusetum, sest nii nagu „load ei sõida“, nii ka „paber ei tähenda midagi“, eriti kui sa oled naine.

Direktorid eliitkoolides, kust need „mõttetult liigkorralikud tüdrukud“ valdavalt tulevad, paigutavad koos haridusekspertidega koole tuimade eksamitulemuste põhjal edetabelisse ning vangutavad ühiselt pead, mida küll naisõpetajatega pihta hakata, et nad poissõpilasi paremini õpetaksid.

Mis on kirjeldatud pildil valesti?

kolmapäev, 25. juuni 2014

„Triinude mäng“ (5/7): digipööre 19. sajandi koolis?

Trienerys vaatab enda ees seisvat Rikkumatute armeed. Nad on treenitud kindlaid käske täitma juba maast madalast, nad on harjunud elama paljude reeglite ja piitsaga juhitud ühelaadsusele ja kordamisele toetuvas süsteemis, mis on mõeldud neilt maha lihvima igasuguse individuaalsuse.

„Kas nad järgneksid mulle ka piitsa kasutamata?“


Argipäev tavakoolis tähendab üldiselt seda, et õpilased käivad ühest tunnist teise ning õpivad igas aines elu erinevaid tahke: näiteks eesti keeles käänamist, kirjanduses Kreutzwaldi ja Faehlmanni, ajaloos Muinas-Egiptust ja Vana-Kreekat, vene keeles mõnda padježži, inglise keeles ebareeglipäraseid verbe, ühiskonnaõpetuses era- ja avaliku sektori erinevusi, muusikaõpetuses eesti rahvalaulu elemente jne.

Igas tunnis püüavad pedagoogid õpilastele meelde jätta pildiosa ühel pisikesel pusletükil: selle värve, mustreid, võib-olla ka eristatavaid lõike mõnest kehast või muust objektist... 

Kui paljud noored (ja millises vanuses) oskavad iseseisvalt nendest erinevatest tükkidest suurt elupuslet kokku panna ning seda sealjuures nii, et tekib mõistmine, et õpilased ise on samuti osa sellest killumängust? Veerand? Kolmandik? Pooled noortest? 6. klassis? 9. klassis? 12. klassis? Kui suure tõenäosusega on õpilane tervikpilti kasvõi vilksamisi näinud või selle nägemisest aru saanud, et pilti juhuslikult ja ükshaaval jagatavatest juppidest lõpuks kokku saada?

Kogen praegu oma elus õppimisviisi – omamoodi pusletamist –, mida naudin pea iga ihurakuga ja millist ma tahtnuks kogeda ka koolis. Järelkuulan Vikerraadio ajaloosaateid „Müstiline Venemaa“ ja „Eesti lugu“, kusjuures mõlemate saadete puhul olen jõudnud etappi, kus käsitletakse 20. sajandi algusaastaid, täpsemalt u. 1905.-1925. aastaid. Loen paralleelselt Johannes Aaviku „Päevaraamatut“, kus keeleuutja mõtiskleb 1916.-1929. aastatel nii era- kui ühiskondlikus elus laiemalt toimuvast. Märksõnu ja nimesid, mis nii saadetest kui raamatust kõrva ja silma torkavad, toksin interneti otsimootoreisse, jõudes nii üha uute ja põnevate seosteni. Saated, raamat ning internetist juurde leitu põimuvad omavahel, samal ajal kerkivad mälusoppidest seosed kunagi nähtud etenduste või filmidega, tekib parem mõistmine tollaste kirjandus-, kultuuri- ja poliitikategelaste (mitte)seotusest ja Aja loost, aja loo kujunemisest kui millestki hoopis laiemast. 

Mulle on viimaks võimaldatud korraga terve karp erinevaid pusletükke ja aegamööda otsides, tuhnides, tervikpilti uurides, seda keerates ja analüüsides ma saan nendest kildudest kokku terviku.

Õpin korraga eesti keelt, eesti ja väliskirjandust, keeleteadust ja -ajalugu, ühiskonnaõpetust, mh soorollide muutumist ühiskonnas, aga ka poliitilisi rühmitusi, nende kujunemist, erinevaid maailmavaateid, Eesti ja maailma (sõdade) ajalugu, prantsuse ja ladina keele aluseid, inglise ja vene keelt, kinokunsti- ja muusikaajalugu ning „lihtlabast“ seostamist, võrdlemist, allikakriitilisust, konfliktide lahendamist ja veel palju muud, mida ma hetkel loetledagi ei oska.

Koolides aga avatakse pahatihti ühes tunnis õpik leheküljelt 56, teises tunnis nokitsetakse töövihiku kallal lünki täita, kolmandas tunnis vastatakse teksti lõpus olevatele küsimustele, näpuga rasvases kirjas mõisteid taga ajades ning vastuseid vihikusse kopeerides...

Mingem veel sügavamale.

Kogu riiklik mure koolivõrgu kulukuse ja õpetajate vähesuse üle püsib eeldusel, et koolisüsteem – kastisüsteem – oma tuumalt ei muutu. Kui me muretseme, et x kooli tuleb järgmise y aasta jooksul kinni panna, sest õpilasi on liiga vähe, siis see „liiga vähe“ tähendab seda, et järele jäänud õpilased ei täida riigi rahakoti jaoks mõistlikul määral ära klassikalises suuruses klassiruumi ühes klassikaliselt kavandatud koolimajas, mis peaks pakkuma ikka veel 19. sajandi hõngulist* klassikalist (kasti)haridust. 

E-Eesti, kes tihti taob ennastunustavalt häälekalt rusikatega vastu rinda: „Vaata mind, maailm, meil on digiallkiri, meil on digiretsept, meil on digi-see ja digi-too,“ räägib muudkui ka mingisugusest hariduslikust digipöördest. Kahjuks tähendab see liigpaljude kujutlusis peamiselt seda, et vihiku (või harvem õpiku) asemel antakse õpilastele nutiseade, kuhu on paar vilede ja kelladega programmi laaditud.

Milline võiks olla tuumakas ja kandev digipööre, mis võiks korraga lahendada nii tühjenevate koolimajade, õpetajate vähesuse kui ka elu- ja üksteisekaugete ainesüsteemide probleemi?

Kui digiallkiri on fantastiline seetõttu, et inimesed ei pea enam füüsiliselt kuhugi kaugelasuvasse asutusse käsitsi allkirja andma sõitma (loe: aja ja raha kokkuhoid), siis milline võiks olla 21. sajandi digipööre nendes suletavates koolimajades? Kas on üldse mõeldav, et aastatega aina rohkem kaugtööd võimaldava tööturu kõrval on paralleelselt koolisüsteem, kus õpilane 5 päeva nädalas ja 7-8 tundi päevas füüsiliselt kohal peab olema?

Ja kui saaks veel teisendada klassikalise ainekaupa õppimise teemade süvaõppimiseks läbi erinevate valdkondade, kasutades ära nii paber- kui e-raamatuid, audio- kui videolahendusi, erinevaid virtuaalallikaid, andes õpilastele korraga kätte võimalikult palju pusletükke, juhendades ja suunates tervikpildi loomist kord füüsiliselt, kord virtuaalselt, aga võimaldades tükid neil siiski ise ritta lükkida?

Sellises koolis tahaksin mina käia küll. 

Seniks aga lugu, mille ühe eelnevalt nimetatud saate põhjal väljaguugeldamine võttis mul kunagi pisut aega, arendas mh seni olematut leedu keele oskust, aga oli igati seda väärt:



*Kooli 19. sajandi hõngust kirjutas nt 2013. aasta augustikuises Õpetajate Lehes ka Mati Heidmets: loe siin.

neljapäev, 19. juuni 2014

„Triinude mäng“ (4/7): kadunud sõbra juhtum

Trienerys mehkeldab maailma kurjade jõudude käest päästa. Üha uusi plaane luues, läbi mõeldes, täiendades, ellu viies ja analüüsides kaob aeg käest. Ühe järjekordse lahingu järel märkab Lohede Ema oma higiste ja väsinud võitluskaaslaste vahel üht hägusalt tuttavat nägu.

„Kes ta on? Miks ma teda tean? Kus me kohtunud oleme?“

Vaevalt saab Trienerys oma küsimustele vastuste leidmisesse süveneda, kui juba kõlab sõjasarv. Naine hüppab lohe selga – on too siis parasjagu Ivar, Jevgeni või Toivo – ning sööstab tagasi võitlusesse parema maailma nimel.

Eraelu pole viimase 2 aasta jooksul minu jaoks just midagi igapäevast olnud. Eelkõige on vähegi eraeluks nimetatav aeg piirdunud mingilt muult tegevuselt magamiseks või lihtsalt enese tühjaks mõtlemiseks röövitud tundidega. Avastasin, et olen võimeline end töö- ja haridusmaastikuvälisest maailmast nii konkreetselt välja lülitama, et mitmetele õpetaja-aastatele eelnenud ajast pärit sõpradele läksin kaduma justkui paralleelreaalsusesse. Aktiivsemalt olen suhelnud nendega, kes mulle ise füüsiliselt koju kätte on tulnud või kes olid lihtsalt juhtumisi seal, kus minagi.

Aitäh teile, sõbrad, kes te olete koolituste, koorilaulu, koolitöö, kogukonnaürituste, vilistlasliikumise või ka laiemalt vabakonna ja (sotsiaal)meedia kaudu minu ellu tulnud ja seda paremaks ning põnevamaks teinud.

Aitäh teile, sõbrad mu õpetajaametieelsest ajast, kes te olete minu paralleelreaalsusesse kadumisest hoolimata endiselt alles jäänud ning valmis ümbersündinud minuga (taas)kohtuma.

Aitäh, emme, issi, vend ja kassid, kelle juurde ma pole jõudnud üldse nii tihti, kui ma tegelikult tahtnuks, ja eriti suur aitäh, et olete kuulanud lõputuid tead-mis-täna-koolis-juhtus-jutte või ma-ei-tea-kas-ma-ikka-jaksan-kurtmisi ning kõigest hoolimata kõikvõimalikul viisil minu kohati lõppematuna näinud vabatahtlikku ja õpetlikku odüsseiat toetanud.

Aegamisi loodan nüüd, mil lõpuaktus(ed) selja taga, teid ükshaaval või mitmekesi näha. Kellega tantsida, kellega laulda, kellega lugeda, kellega kohvitada, kellega filosofeerida, kellega organiseerida, kellega amüseerida, kellega koostada järgmist plaani maailma parandamiseks...

Ma paneks teile Vaiko Epliku lugu „Rahu võtmed“, aga seda pole kahjuks Youtube’is ega Soundcloudis. Kui teil on võimalik leida plaat „Nõgesed“, siis ostke/laenake ja kuulake „Rahu võtmeid“. „Kas pole veider sinu elu? Minu oma küll on...

Lohutuslooks Vaiko „Nelgid“:

esmaspäev, 16. juuni 2014

„Triinude mäng“ (3/7): marsasõidu põhitõed võhikutele

Trienerys kontrollib 3 korda, kas uks sai ikka lukku ja tormab majast välja. Pika Hermanni tornist mängitakse selle auks üle kesklinna Eesti hümni ning heisatakse sinimustvalge lipp. Ameerika saatkonna esise klaaskarbi rahvast tervitab ta igal hommikul mõttes, tõstes huultele kohvitermose.

Välisministeeriumi nurgale jõudes näeb Trienerys peatuses valget lohet ja mõtleb: „Täna on Ivar!“

Juba käesoleva aasta alguses hõiskasin ühel hommikul välja (siin) mõtte kirjutada marsajuhtide välimääraja. Ma ei ole mõtte teostamiseni veel jõudnud, aga tänane postitus võiks minult, kes ma olen 2 aastat truult igal tööpäevahommikul marsasõitu harrastanud, olla esimene samm lubatud välimääraja suunas: mõned nipid nii algajale kui ka juba kogemustega marsasõitjale.
  1. Kui tahad tingimata istekohta saada, on tipptunniaegseid marsasid püüdes mõistlik jõuda peatusesse vähemalt 5 minutit enne marsa väljumist. 
  2. Arvesta, et viisakas on seista järjekorras, eriti algpeatuses. Harilikult moodustub järjekord nii, et selle pea on väljumise suunas, kulgedes seejärel oma sabani sõiduteega paralleelselt. On ka ebaharilikke järjekorralaadseid moodustisi, milles kehtib julgeimate trügijate eesõigus. 
  3. Kui otsustad, et sa pole järjekorrainimene ja trügid ette, võib tööle hakata igapäevasõitjate kollektiivkaitse, mis su ikkagi järjekorra lõppu kupatab. Minusugused kortsutavad kulmu ka. 
  4. Suitsetamine marsajärjekorras on minusuguste poolt äärmiselt taunitav. Kortsutan kulmu ja köhatan valjult ning korduvalt. Kohvijoojaid tervitan mõttes. 
  5. Kuigi lõpuks jääb marsajuhile meelde, kuhu sa igal hommikul sõidad, siis viisakas on ikkagi sihtkoht iga kord selgelt välja öelda. Soovitan seda teha näiteks nii: „Tere! Jürri, palun! [...] Aitäh!“ 
  6. Ratta kohal istuda on hüplik: ei soovita, kui plaanid sõidu ajal midagi juua, aga pideva harjutamise korral on see tegevus võimalik ka künkaid-mättaid ületades. 
  7. Kui väljud mõnes pigem varem kui hiljem saabuvas peatuses, pole sul mõtet kuhugi marsa tagumisse otsa ronida, sest tipptunnil tihedalt täituvas marsas pead pärast paljudest seisvatest kehadest mööda liibuma. Kõigile ei pruugi see meeldida. 
  8. Turvavöö kinnitamine on kirjade järgi küll kohustuslik ning ilma selleta liiklemine rahalise trahviga karistatav, ent enamik sõitjaid vööd siiski peale ei pane. Sinul on võimalus näidata aktiivselt ja pidevalt eeskuju ning see kinnitada. Kui sa oled eriti julge, võid paluda seda teha oma pinginaabril, sinu taga ja/või ees olevatel sõitjatel või siis – miks mitte? – kogu bussil. 
  9. Kui sul ikkagi on lõpuks vaja paljudest kehadest mööda liibuda, on võimalik, et hõikad marsajuhile bussi tagumisest otsast valjult, et maha soovid, ning liibud kaasreisijatest mööda siis, kui sõiduk on juba peatunud. Harilikult kasutatakse aga võtet, mille käigus liibutakse juba sõidu ajal varakult bussi ette, astudes mõnele liibutavale ihule varba vm kehaosa peale, aga jõudes lõpuks õigeks ajaks peatust küsima juhi kõrvale. Loota, et sõitjad sinu ees ka marsast väljuvad, et siis hiljem peale tagasi ronida, pole mõtet: marsasõitjaile liibumismängud vist meeldivad. 
  10. Marsast väljumisel on omamoodi viisakusnorm öelda juhile „Aitäh!“ või „Head päeva!“ või „Nägemist!“ või „Suur tänu!“ või midagigi. Nii lihtsalt on. Üks kord soovitas marsajuht mul Ansip Euroopasse valida. Ma ütlesin, et ei vali, aga sõidu eest tänasin ikkagi. 
  11. Marsat mõnes vahepeatuses püüdes tuleb selgelt (ja mõistlikust kaugusest) käega viibata, et soovid selle peatumist. Üks kord sattusime kolleegiga juteldes äärmiselt hoogu ning magasime marsa möödumise maha. Pidime järgmist ootama. 
  12. Igas (tipptunni)marsas on ilmselt mõneti omalaadne kultuur, mistõttu see teave siin ei pruugi sajaprotsendiliselt ideaalset sõitu tagada. Püüa aegamisi seltskonda sulanduda. 
  13. Seltskonda sulandumiseks võid oma marsajuhte ja sõidukaaslasi jälgida ja püüda neid (üle)analüüsida, aga see pole kohustuslik. Küll aga teades, millised inimesed sinust kaugemale sõidavad, millised väljuvad sinust varem, aitab sul teadlikumalt ja asjatundlikumalt valida mugavaimat istekohta kogu sõiduks!
Sissejuhatus ja teaser ka „Marsajuhtide välimäärajasse“:

Jevgeni on härra Tõhusus ja mitme-peegli-mees. Kui ma oleks ise ka marsajuht, oleks ma ilmselt samasugune, v.a tõhususideaalile mitte vastavate reisijate peale porisemise komme. Ideaalis peab kõik toimuma efektiivselt ning võimalikult väheste liigutustega. 

Ideaalne marsareisija a la Jevgeni: sisened sõidukisse, samal ajal kõlab selgesti su huultelt soovitud sihtkoht ning täpne summa libiseb su pihust marsajuhi pihku, paralleelselt tõmbub su selja taga kinni uks ning sa oled juba valmis marsas oma kohale liikuma ning Jevgeni, olles ulatanud ühe käega sulle pileti ning lükates teisega õigesse asendisse bussi käigukangi, sõidab sujuvalt edasi. Kui sa oled vähem tõhus reisija, siis võib Jevgeni pisut poriseda, et sa kiiremini liigutaksid või seisaksid teise kohta, et ta saaks vähemalt ise edasi sõita, samal ajal kui sa kotist raha otsida kohmitsed jne. 

Jevgenil on marsas võrreldes teiste juhtidega ka oluliselt rohkem peegleid, et ta saaks olukorda bussis paremini jälgida ega peaks selleks oma pead üleliia pöörama. Samuti meeldib talle, et reisija püsib enne sõiduki täielikku peatumist uksest eemal kollase joone taga, sest muidu ta ei näe peegleid piisavalt hästi.

Toivo on rahva- ja jutumees, aga ka viimase-minuti-mees. Tema tervitab sõitjaid omamehelikult, mõne lemmikreisijaga räägib aeg-ajalt pikemalt. Ta viskab nalja: nt kui mitu reisijat järjest teatas piletit ostes: „Jüri!“, mainis Toivo, et küll see Jüri on ikka populaarne mees. Peale naljatamise kommenteerib Toivo liikluses nähtut, mh teiste juhtide sõidustiili või reisijate pealetulemise tihedust. Miks on Toivo aga viimase-minuti-mees? Ta saabub algpeatusesse üldiselt viimasel minutil ehk siis ajal, mil marsa juba väljuma peaks. Kui sihtkohta soovib jõuda 20-25 inimest, väljume piletimüügi tõttu u. 5 minutit hiljem ning jõuame ühtlasi hiljem sihtkohta(desse). Mulle meeldib jõuda õigel ajal või lausa varem...

Ivar on mu lemmikjuht. Mäletan seda päeva, mil Ivar mu esimesel õpetaja-aastal tööd alustas – Toivo juhendas teda kõrvalistmelt. Mõtlesin endamisi, ei tea, kauaks Ivar tööle jääb. Jäi. Ivar kuulab aeg-ajalt Vikerraadiot ja see meeldib mulle. Ivar sõidab sujuvalt, ta on viisakas-rahulik ning algpeatuses alati 5-7 minutit varem. Sellest ka minu teadmine juba Välisministeeriumini jõudes, kui roolis on Ivar. Ivar on sõbralik. Kui ma ühel hommikul Jevgenit püüdsin teha – st proovisin vahepeal peatumata hoida samaaegselt vihmavarju, kohvitermost ning leida kotist õige summa raha, et siis sujuvalt marsasse sisenedes see juhile ulatada, olles vahepeal kinni tõmmanud vihmavarju – ja selle käigus vastu posti kõndisin, naeris ta (koos minuga).

Mõnikord on roolis ka Aleksandr ja Arvi, aga nendega ma sõidan juhuslikel aegadel Jürist koju. Aleksandr armastab hands-free’d kasutades telefoniga rääkida ning keskmisest valjemini bussiraadiost muusikat mängitada. Arvi on rahulikum. Ja üks Jevgeni on peale härra Tõhusa veel, aga tema on Loksutaja: sujuvast pidurdamisest ja manööverdamisest ta väga ei hooli ning lõpp-peatusesse jõudes mul üldiselt pärast temaga sõitmist süda läigib.

Marsareisijad on aga kohati nagu omamoodi kollektiiv, keda aasta(te)ga tundma õppida: 
Üks mees armastab teadlikult istuda üksinda ja eespool, sest väljub marsast ühena esimestest. Üks venekeelne vanapaar armastab teineteisega valjuhäälselt lobiseda, aga nad ei istu kunagi kõrvuti, vaid marsasse varem sisenenud mees istub üksikule toolile ning naine siis vastavalt olukorrale tema taha või ette: ja siis nad hakkavad omavahel rääkima. Üks Sossi mäel peale tulev vene naisterahvas pahandas nendega korra, et nad nii kõvasti karjuvad. See naisterahvas on alati väga hoolitsetud ja peen, mis on aeg-ajalt pannud mind juurdlema, mis kell ta ärkab, et kell 7.25 nii triksis-traksis välja näha suudab. 

Jüri Gümnaasiumisse sõitvaid õpilasi-õpetajaid on marsas 3-9 olenevalt päevast ja olukorrast. Peetris tuleb aeg-ajalt peale üks pikk noor mees, kes ilmselt elab mõnes uuselamus oma vastse perega; pisut hiljem tuleb peale üks hilises keskeas proua, kes on hästi pisike ja elav ja üldiselt istuma ei saa, sest marsa on nii täis, aga sellest pole tema meelest lugu, ta tatsab niisama energiliselt kuskil vahekäigus. Üks ilus poiss sõidab ka marsaga, aga viimastel päevadel pole teda alati enam olnud. Olen sellest järeldanud, et ta ilmselt elab kuskil linnaosas, mille transporti mõjutab trammitee remont, sest hilinema ja puuduma hakkas ta pärast Tondi tänava sulgemist.

Ja mina? Mina olen see tüdruk, kes naljalt ilma kohvitermoseta sõidukisse ei astu. Kui ma üldiselt lödistan kohvi enda peale, siis ühe korra lödistasin seda ka kaassõitja peale, aga õnneks oli tegemist päriselukolleegiga, mistõttu ta väga ei pahandanud. Paar korda on mu termoses olnud kohvi asemel tee ning paar korda pole ma termost hommikul vajalikuks pidanud. Ei tea, kas mu kaassõitjad on seda märganud?

Marsasõidulugu:

neljapäev, 12. juuni 2014

„Triinude mäng“ (2/7): muundumine öökullist aolõokeseks

Trienerys loeb voodis lohesid. Neid on kokku saanud juba omajagu, aga öö oodatuim mees (Une-Mati – toim.) ei ole ennast ikka näole andnud. Kell 3 viskab Lohede Ema hoogsa tüdimusega teki pealt, paneb kohvi küdema, pesumasina tööle ning hakkab lugemiskontrolle parandama.

Kliendi-pakkuja-suhe Une-Matiga oli mu teisel õpetaja-aastal väga kehv. Mees käis, kuidas juhtus, aga väga harva siis, kui minul vaja oli. Kui varem sain kelkida, et mul pole magamajäämisega probleeme ning seda ajast või kohast sõltumata, siis nüüd näis kodu olevat (ainus) koht, kus und ei tulnud, ning sobilikku aega magamaminekuks justkui polnudki. 

Püüdsin probleemile läheneda ümber väga mitmete nurkade – loobusin pärastlõunasest kohvijoomisest, katsetasin taimeteede ja teiste looduspreparaatidega, proovisin erinevaid füüsilisi aktiviteete, lugesin voodis surmigavat raamatut jne. Uneliiva monopolist oli mind ilmselgelt kandnud mingisugusesse musta nimekirja, sest ükski meetod ei töötanud piisavalt hästi.

Tegelikult olen ma öökull: toimin kõige paremini (hilis)õhtul ja öösel. Siis on mul pea ideid, keha energiat täis; mõte töötab, luuletusi ja muid tekste kukub varrukast alates südaööst ning üldse on minu hinnangul mõnus uinuda kell 4 hommikul, et uuel pärastlõunal uue tuhinaga jätkata. 

Õpetajana – või noh, tõdegem, ka pea igasugust muud tööd tehes – on kirjeldatud režiimi järgi keeruline, et mitte lausa võimatu elada. Kell 8 peab olema triksis-traksis ning kedagi ei huvita, et ma ideaalis sel ajal alles oma öö 2. unenägu lõpetaksin. Mis seal siis ikka: kell 22 magama ja kell 6 üles!

Kahjuks see unegraafik ei töötanud väga erinevatel põhjustel. Näiteks ei tahtnud Une-Mati vabatahtlikult enne südaööd või mõnikord ka mitu tundi pärast südaööd mulle külla tulla, mistõttu tiksusin tihti niisama lage vahtida, paremal juhul luuletada, uusi sõnu välja mõelda, sõnamänge mängida, päevaplaane kokku panna, kuni kell oli 3-4, et saaksin äratuseni paariks tunniks sõba siiski silmale. 

Probleemi tuum ehk siis põhjus, miks uni piisavalt vara tulla ei tahtnud, peitus selles, et tegin enne magamaminekut enamasti intensiivselt tööd. Kui ma koolist (harilikult) kella 18 paiku koju jõudsin, olin kui tühi nutitelefoniaku, mis paar tundi laadimist vajas, enne kui uueks päevaks tunde planeerima ja töid parandama suutsin hakata. Alustasingi päeva teise töövahetusega kella 20-21 paiku ning lõpetasin heal juhul koos hilisõhtuse vestlussaatega või sagedamini hiljemgi veel.

Minu öökulliaju ei suutnud pärast tundide planeerimist mõista, et tegelikult meil siiski ei ole plaanis koidikuni tööd vihtuda, vaid uneaeg on nüüd, kohe, siin ja praegu. Esimesel õpetaja-aastal olin oma sisemist öökulli piinanud sel määral, et tundsin kevadel tõemeeli, et ta näeb välja selline nagu all paremal:


Teisel aastal ilmselt otsustati koos Une-Matiga pikema tööstreigi kasuks. Neljanda veerandi eel, mil tundsin, et magamatuse all kannatav öökull hakkab vaikselt kustuma, katsetasin viimaks muundumist. Pärast koolitööpäeva ei liigutanud ma kodus ühtegi õpikut ega parandamata tööd, läksin koolimõtetest pooltühja peaga magama ning ärkasin kell 4 hommikul. Seejärel jäi mul 2 tundi, et valmis saada sama päeva tunnid ning – kui hästi läks – parandada 1-2 pakki töid.

See töötas.

Early bird’i ehk triinukeeli aolõokese rütmi järgi elamine õnneks toimis, kuigi mul polnud tegelikult esialgu sellesse usku. Ühtlasi välistas see minu sundmuundumise angry bird’iks, sest pikemat aega magamata Triin muutub tahes-tahtmata pahuraks. Uus probleem, mis tekkis, oli aga see, et minu muidu niigi nigel sotsiaal- ja eraelu kuivas veel rohkem kokku, sest lõokeserežiimi leplikumalt suhtunud Une-Mati lõi mind liivakotiga jalust juba enne „Aktuaalset kaamerat“. Pidin loobuma isegi oma igaõhtustest poliitikasaadetest, sest kell 4 ärkamine nõudis ka hiljemalt kell 21.30 magama minemist. Varem ma tõesti ei suutnud...

Kevadhommikud olid omamoodi mõnusad, seda enam, et päike hakkas päev-päevalt üha varem tõusma. Need 2 töötundi olid justkui paralleelaeg ning kell 6, mil end viimaks riidesse sättisin, oli minu jaoks uus ärkamine ehk siis sain endale iga päev 2 hommikut. Energia, millega 4. veerandil koduuksest välja astusin, oli oluliselt intensiivsem ja kestvam kui esimesel kolmel veerandil, mil alles kell 6 oma paaritunnisest vaevusaabunud unest ärkasin.

Kohati on mul nüüd, mil töö õpilastega on läbi, isegi keeruline koolieelsesse tavarütmi tagasi saada. Vägisi tuleb uni kell 22-23 ning linnud kipuvad mind äratama koos päiksetõusuga. Muidu poleks isegi ju lugu: võiksin ka aolõokesena elada, õppisin varahommikuid omamoodi nautima. Head mõtted ja kirglik tööelevus – need aga saabuvad ikka alles südaööl. Rääkimata sellest, et hommikuti üksinda kohvipidu pidada on küll mõnus (meeleldi loeks ajalehte, seda paberil ajalehte ka kõrvale, aga post(iljon) tuleb millegi pärast alles pärast kella 7-t), ent mõnikord tahaks õhtul ka kauem vastu pidada kui viimaste uudisteni.

Üks mu töövihtumislauludest. Mõnikord vihtusin tantsu ka.

kolmapäev, 11. juuni 2014

Veerenni asumi elanik, ajurünnakule!

Kas asumiseltside loomine on niisama popp ja noortepärane või on sellest potentsiaalse(l)t kasu ka? Ega enne väga täpselt ei tea, kui ise järele ei proovi!

Mõned Veerenni puitasumi elanikud kogunesid 5. juunil esimestele asumi mõttetalgutele kohvikusse Kuus Hernest, kus mh tegid oma toimetamistest ettekande Juhkentali asumiseltsi esindajad. Sellele järgnenud arutelu käigus tekkis mõte ka Veerenni asumiselts luua. 

Selleks, et lihtsast mõttevälgatusest tegudeni jõuda ning asumiselts kohalikele elanikele ka võimalikult kasulik saaks, tuleb veel korduvalt maha istuda, arutamaks, mismoodi neid edasisi samme seada. Hea Veerenni asumi elanik, tule neljapäeval, 19. juunil kell 18.00 ajurünnakule maakauba kohvikusse Kuus Hernest! Mõtleme, millist tulevikku oma asumi(seltsi)le tahame ja mida meie selleks teha võime. Aktiivse mõttetöö kõrvale pakub kohvikumeeskond ka meeldivalt mahedaid suupisteid.

Kui sina ise Veerenni asumis ei ela, aga tead kedagi, (kes teab kedagi,) kes naljatleb, et tema kodust on vangla, surnuaed ja sünnitusmaja kiviga visata, või kes uhkeldab, et elab huvitava ajalooga puitasumis Baltika kvartali lähedal, anna talle teave edasi, sest mida rohkem asumiaktiviste, seda (vaimu)rikkam asumielu!


Tähepanu ka, kõik Juhkentali ja Kadrioru asumite elanikud! Juhkentali Selts korraldab juba sel reedel, 13. juunil pisikese rattaretke, mille käigus testitakse kohalikke rattaliikluse võimalusi ja kavandatavaid kergliiklusteid. Üks teedest järgib Härjapea jõe kulgemist, teine aga endist kitsarööpmelist raudteed. Retk algab kell 18.00 Sossi mäelt Fahle maja eest. Põigatakse ka Veerenni asumisse ning retke lõppsiht viib välja Kadriorgu.