laupäev, 9. november 2013

Kool huvitavamaks - usuõpetus algklassidesse!

Jah, et kool oleks huvitavam, tuleb usuõpetusega alustada vara. Iial ei ole küll lootusetult hilja, ent aine võimaliku sisu kinnistamine ning meelelahutusmaailmaga konkureerimine aasta-aastalt üha keerulisem. Teismeeaks on noorel inimesel välja kujunenud juba üsna selged harjumused, arusaamad ühiskondlikest ootustest või nende puudumisest ning teadmised sotsiaalselt aktsepteeritud vabadustest ja piiridest. Vaid sõrmepuudutuse kaugusel olev virtuaalmeedia kinnistab seda kõike jõuliselt. Lihtne moraalilugemine, jutlused usu vajalikkusest või isegi isiklik eeskuju ei ole siis enam tihti piisavad. Ususeeme tuleks kasvama panna ajal, mil mõistusemuld on veel piisavalt sõmer ja niiske seemne idanemiseks.

Oota, mis usuõpetus?! Kuidas see peaks kooli huvitavamaks tegema?! Hingakem.

Usuõpetuse all ei pea ma silmas ühegi konkreetse religiooni õpetust, vaid eneseusu õpetust. Täpsemalt positiivse eneseusu õpetust, sest ei saa väita, et meie noored eneseusuleiged oleksid. Usutakse palju, aga usupilt on negatiivne. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline lugema mõneleheküljelist katkendit, paksemast raamatust rääkimata. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline poole tunni jooksul kirjalikult arutlema. Liiga palju õpilasi usub, et nad ei ole võimelised tunnis üldse millestki aru saama. Tõend, et minu õpetajakogemus pole ainulaadne, on haridusmaastiku kihama löönud „Üheksandikud“, kus saade-saatelt kumab läbi sarnane usuprobleem.

Negatiivse uskumine on jõudnud ka eluvaldkondadesse koolist väljaspool. Gümnaasiumi- või põhikooli lõpuklassides olen pikalt vestelnud õpilastega, kes on veendunud, et noorel inimesel puudub võimekus midagi riigis või maailmas paremaks muuta. Oktoobri alguses arutlesid abituriendid, miks nad usuvad, et nende sedel valimistulemustes mingit rolli ei mängi. Kirjalikud või suulised mõtiskelud märksõnal Eesti kulmineeruvad tihti uskumustega, et kodumaal lähevad asjad ainult halvemaks ja niikuinii lahkutakse esimesel võimalusel välismaale. Sellest tulenevalt ollakse omakorda veendunud, et nii mõnegi aine, mh eesti keele õppimisel pole mingit mõtet.

Usuõpetus kui huvitekitaja

See, mis teeb konkreetse aine või koolikogemuse huvitavaks, on meie kõigi, mh õpilaste endi usu küsimus. Haridusministri idee ainete mahu poolitamisest ja järelejäänud materjali praktilisemast õpetamisest on teretulnud mõtisklus, ent näen ettepaneku juures ohtu lähtuda eeldusest, et õpilastes pole seni huvi piisavalt tekitatud. Paneme õpetajad teistmoodi võimlema ja – voilà!Angry Birds lohistatakse ekraanilt maha ja õpilase huvimootor käivitub?

Lühiajaline huvi on tõesti väliste teguritega tekitatav. Püsihuvi millegi suhtes aga peaks iga inimese sees tekkima. Alguse saab see tekkimine just usust, et kuuldu-nähtu on olulisem kui mistahes teine või kolmas konkureeriv tähelepanuröövel; usust, et õpitav annab meie igapäevale midagigi tähenduslikku juurde.

Minu jaoks oli kool huvitav ja see ei olnud üldse nii ammu, mil mina põhikoolipinki nühkisin: arvutid, mängukonsoolid ja mobiiltelefonid olid olemas ning vähemalt sama põnevad kui praegu. Samuti ei olnud koolis mulle sugugi kõik ained sisuliselt köitvad. Ma leidsin naudingu protsessist – sellest, et ma süvenen, mõistan, saan kogemuse või oskuse. Huvitav oli see, kui sain oma teadmiste maakaardil avatuks järgmise ruudu, mis oli omakorda vihjeks uute seni avastamata territooriumide kohta.

See huvi – endale ja kaaslastele täna tagasi vaadates – ei oleks saanud tekkida usuta. Ma uskusin enda võimetesse, eneseületamise vajalikkusesse. Ma uskusin, et tahtmise korral ma mõistan isegi keemiat, misjärel sai paljude praeguste noortegi poolt vihatud ainest minu suur lemmik. Ma uskusin, et paaritunnise telesaate jälgimise asemel homseks koolipäevaks valmistumine on kasulikum kui teadmine järjekordsete tõsielustaaride seiklustest. Ma uskusin, et olgugi, et minust ei saa geograafi või matemaatikut, siis oskus süsteeme mõista või „lihtlabane“ töövõimegi kulub elus marjaks ära ja ma õppisin. Rohkem kui oodati ja rõõmuga!

Suhtumine kooli ja õppimisse muutub minu õpetajakogemuse põhjal negatiivse(ma)ks umbes 6.-7. klassis. Seni on õpitud pisut vanemate pärast, natuke seepärast, et nii on õpetaja õnnelikum, seepärast, et tundides on olnud mänguline ja põnev ning enamik materjalist lihtsasti mõistetav. Ühest hetkest jääb mängulisust vähemaks, vanemate nõudmistest enam ei peeta, sest eakaaslaste arvamus muutub olulisemaks. Mis aga kõige määravam – õppematerjal vajab senisest enam keskendumist ja iseseisvat tööd, ent plinkiv ja pinisev meelelahutus, millele on väga lihtne anduda, pressib aknast ja uksest ööpäevaringselt sisse. Kergesti murtav enesekontroll jätab teadmistesse auke, tunnid ja harjutused muutuvad seetõttu segasemaks ning uute teadmiste võlu on aina raskem hinnata. Usk enda võimetesse lööb üha enam kõikuma. Järele jõudmiseks on tarvis veel rohkem keskendumist ja tugevat veendumust, et järele jõuda on üldse võimalik. Kas õpilane teab, kust sellistes olukordades leida vajalikku tuge ja abivahendeid või kas ta julgeb neid üldse otsida?

Alustagem usuõpetusega algklassides ning tehkem (kooli)elu huvitavaks noorte endi sees. Viigem õpilasteni edulugusid endasse uskujatest ja nende pisematestki saavutustest. Kutsugem kasvõi igasse „usutundi“ esinema erinevaid õnnelikke ja enesekindlaid inimesi. Toogem näiteid, kus ühe või teise oskuse tekkimiseks, (teadmiste) tipu vallutamiseks on tarvis järjepidevust, keskendumist ja eneseusku. Õpetagem lapsi aega ja ressursse planeerima. Andkem neile nippe, kuidas iseseisvalt ka kõige tüütumast ainest üles leida see piskugi huvitav.

Nii saaksime ehk juba mõne aasta pärast anda küpsemates klassides ka usuõpetust edasijõudnutele: „Usu, ent kontrolli? Reklaam ja poliitika“.

***

Antud mõtiskelu ilmus esmalt 5. novembril ERR-i arvamusportaalis (siin).