laupäev, 28. september 2013

Noh, mis sa lubad siis kah?

Ajakirjanduse vahendusel tõreldakse poliitikutega, et näed, lubavad jälle portsu lasteaiakohti, ujulaid ja pargikesi, tasuta üht koma teist ja kolmandatki. Valimisprogrammid olevat täis üldsõnalisi ja/või suurustlevaid lubadusi ja sisulist arutelu justkui polegi. Mõtlesin, et ma ei hakka kandidaadina varrukast ühtegi lubadust viskama, aga ometi on just lubadused need, mida sõbrad-tuttavad on viimastel päevadel minult küsinud – kord naljatledes, kord tõsiselt: „Mida sa lubad, kui sind valin? Mis ma saan, kui sulle oma hääle annan?“ Kas me võime hurjutada poliitikuid, et nad higimull otsa ees muudkui uusi uhkeid lubadusi loobivad ja suuri sõnu täis programme kokku kirjutavad, kui tegelikkuses me valijatena ise neilt lubadusi välja nõuame ja valitsemisperioodi lõpul võrdleme, kes palju lubadusi täide viia suutis?

Jah, mul on visioon*, milline oleks ideaalne Tallinna kesklinn elamispaigana, mul on arvamus, milliste murepunktide lahendamisega tuleks kõige pealt alustada; mul on ideid, mida linnajuhtimises rakendada, et kohalik omavalitsus oleks tegelikult ka kohalikele, mul on väärtused ja tõekspidamised, millistest ühe omavalitsusüksuse juhtimisel peaks lähtuma. Ent selle kõige juures on üks suur probleem. Valija tahab kiiret ja lühidat vastust. Mida sa lubad? Valimisprogrammidega tutvuvad vähesed, kandidaatidega silmast silma kohtuvad üksikud...

Ma luban võtta oma tööd tõsiselt. Ma teisiti ei ole kunagi osanudki ja nalja pärast asju ette ei võta. Ma luban olla oma valija isiklik kontakt linnavolikogus, kellele võib vabalt kirjutada ja kellega rõõmusid-muresid jagada. Ma luban seista selle eest, et kohalikku elanikku tänasest rohkem kuulda võetakse ja tema arvamusega arvestatakse. Ma luban pöörata erilist tähelepanu ratturite ja jalakäijate vajadustele, sest olen ise üks paljudest jalakäijatest-jalgratturitest. Ma luban, et olen linnaelaniku elu paremaks muutvate lahenduste poolt. Ma luban olla sama kaalutlev ja efektiivne eelarvestaja kui ma enda isiklikku eelarvet planeerideski olen, ent tuleb mõista, et pean arvestama ka ülejäänud volinike arusaamadega. Ma luban olla humoorikas, ma luban olla avatud, ma luban olla uudishimulik ja teadmisjanune. Ma luban armastada kultuuri, elu ja loodust. Ma luban eksida ja koperdada, õppida ja areneda, õpetada ja arendada. Ma luban olla mina ise. 

Hea valija, ära nõua poliitikutelt lubadusi. Küsi, milline on tema töötahe. Küsi, milline on tema motivatsioon. Küsi, mida ta armastab. Uuri, milline ta on inimesena. Uuri, millises omavalitsuses ta ise elada tahaks, mis on tema visioon ja põhjused selle taga. Nii saame ehk pikkamööda sõnale lubadus tema tegeliku tähenduse ja väärtuse ka tagasi. Lasteaiakohad, toetused, huviringid, rattateed ja mänguväljakud, läbipaistev linnajuhtimine jm (kesklinna) elanike või läbisõitjategi heaoluks vajalik on kõik niikuinii võimalik, sest võimatus on ikka ja alati valikute ning töötahte, suhtumise ja motivatsiooni küsimus.

*Lugejasõbralikult ja lühidalt kokku pakkides: Tallinna kesklinn on turvaline, mitmekülgselt võimalusterohke, arvestav ja sõbralik võrgustik inimestest ja inimeste jaoks. Olen avatud pikemaks ja põhjalikumaks argumenteerimiseks. Küsi!

3 kommentaari:

Karoliine P. ütles ...

Jeebus, Triin... mul hakkab kohe kole kahju, et sa Tartu kesklinnas ei kandideeri!!! EDU! :)

Martin ütles ...

http://motteraamat.arengufond.ee/artiklid/mis-oleks-kui-dot-dot-dot Meenus Sten Tamkivi kirjutis Arengufondi mõtteraamatus.

ÖöHulkur ütles ...

Taaskõrd olli mul tari veenduda.
Et paika piä üts mu lemmik-kotuksit Daodejingist:

kergelt lubad
haruharva usutakse
kerge praegu
hiljem liiga raske
sellepärast õnnis
kõike arvab raskeks
nõnda pole raske