esmaspäev, 9. september 2013

Eesti otsib naisrahandusministrit!

Tallinnas Toompeal otsib Eesti valitsus naisrahandusministrit, kellest koolitada Hillary Clintoni või Angela Merkeli sugune karismaatiline staarpoliitik. 

„Selge, et riigil on raha vähe, aga siis paneb noor naisrahandusminister pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla, ning suhtleb kodanikkonna ja kogu rahvaga laiemalt. Ta peaks olema loomulik kodanikkonna osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne lipsuga ülemakstud onu kuskil ministeeriumis, kes läheb punnis portfelliga õhtul koju,“ kommenteeris peaminister Ansip. 

Kuna naised on niikuinii riigitüüri juures vähemuses – 13 ministri kohta on ainult 1 naine – ei näe ametisolevad riigijuhid konkreetsest soost kolleegi otsimises probleemi. „See ei ole koht, kus kedagi ahistatakse,“ täiendas valitsuse seni ainus naisminister Keit Pentus-Rosimannus.*

Milline oleks ühiskonna, poliitikute ja arvamusliidrite reaktsioon sellisele uudisele?

Lubage, ma spekuleerin. Kuigi argumendid ja arvamused on aastatega muutunud tasakaalukamaks, lendub naiste ebavõrdsema positsiooni parandamispüüdluste pihta endiselt kummalisi väljaütlemisi nii põlatud kommentaariumitest kui lugupeetud arvamusliidrite suust. Kui on nt üles kerkinud probleem, et naisi on ettevõtete juhtkondades või riigitüüri juures liiga vähe, on valdav retoorika olnud selline, et king küll veidi ehk isegi pigistab, aga ei saa ju võtta naist tööle selle pärast, et ta on naine. Vaja on ikkagi mõelda konkreetse inimese töökvaliteedile ja tema oskustele, mitte kellegi reproduktiivsete organite paiknemisele. 

Üsna suure tõenäosusega läheks ka eelpool fantaseeritud uudise peale lahti sarnane möll ja (vastu)argumenteerimine. Ometi konkreetselt just meessoost koka otsimisel väidet inimese oskustest ja töökvaliteedist ei peetud järsku millekski. Miks see siis teistpidi ei kehti?

Jah, mehi on koolides meeletult vähe, naisi kordades rohkem, mh sealsetes sööklates. Töötan ise õpetajana ja näen seda kurbvalusat reaalsust iga päev. Olen igati nõus, et mehi on kooli rohkem tarvis. Siiski ei anna ühe sugupoole üleesindatus seaduse silmis õigust välistada sellest soost inimeste kandideerimine üldse! Haridusministri ning konkursi välja kuulutanud direktori hinnangul – hoolimata soolise võrdõiguslikkuse ning ebavõrdse kohtlemise seadusi hästi tundva voliniku arvamusest – on meeskoka otsimine aga õigemast õigem tegevus. Äri- või riigijuhtide sarnasel kombel otsimisel, olen veendunud, nähtaks meeste välistamist aga karjuva diskrimineerimisena. 

On kiiduväärt, et minister Aaviksoo ja direktor Agur valutavad südant koolides valitseva soolise tasakaalutuse üle, samas on nende lähenemine ebaseaduslik. Selleks, et tasakaalu ka seadusega kooskõlas leida, võiks mõelda nt positiivsete erimeetmete (ingl k affirmative action või ka samasisuline positive discrimination) rakendamise peale**, mida mh mitmetes Lääne riikides (mh naaberriigis Rootsis) kasutatakse. See tähendab näiteks seda, et kui ametikohale kandideerib 2 võrdset kandidaati, eelistatakse inimest, keda selles valdkonnas traditsiooniliselt vähem, on selleks vähem-tingimuseks siis sugu, vanus, rass, rahvus või hoopis midagi muud. See annab inimestele kandideerimisel võrdsed võimalused piirini, kus olulisemaks saab ühiskondliku tasakaalu kaart. Nimetatud lahendust võiks kasutada nt ka ettevõtete juhtkondade juures naiste toetamiseks. Hundid söönud ja lambad terved – ükski kommentaariumites levinud õudusunenägu ühele või teisele kohale põhjuseta upitatud asjatundmatutest tibidest ei saaks tõeks.

Kui aga kõnealuses juhtumis haridusminister tõesti diskrimineerimist ei näe ja nt sotsiaalminister, kelle haldusalasse kuulub mh soolise ebavõrdsuse problemaatika, sellele ka ei reageeri, siis milleks neid „ükskõikseid ja ülemakstud“ meespoliitikuid sinna riigitüüri juurde üldse vaja?

*Inspiratsioon libauudiseks pärineb Postimehe virtuaalveergudelt (siin).
**Loe
nt reedest voliniku kommentaari Õhtulehes.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hmm..

Triin, oled valimisnimekirjas üsna kõrgel kohal, sotsid on suhteliselt populaarsed. Kõik eespoololijad kindlasti volikokku ei lähe - kas sina kavatsed seda teha, kui asjad peaks niikaugele minema?

Triin Toomesaar ütles ...

Tervist! Kandideerin ikka ja ainult seetõttu, et läheksin võimalusel volikokku. Positsioon piirkondade nimekirjas küll aga ei ole sellisel juhul määrav, kui nimekirja eesotsas olijad volikokku mitte minna otsustavad. Siin mängib rolli erakonna ülelinnaline nimekiri.