laupäev, 28. september 2013

Noh, mis sa lubad siis kah?

Ajakirjanduse vahendusel tõreldakse poliitikutega, et näed, lubavad jälle portsu lasteaiakohti, ujulaid ja pargikesi, tasuta üht koma teist ja kolmandatki. Valimisprogrammid olevat täis üldsõnalisi ja/või suurustlevaid lubadusi ja sisulist arutelu justkui polegi. Mõtlesin, et ma ei hakka kandidaadina varrukast ühtegi lubadust viskama, aga ometi on just lubadused need, mida sõbrad-tuttavad on viimastel päevadel minult küsinud – kord naljatledes, kord tõsiselt: „Mida sa lubad, kui sind valin? Mis ma saan, kui sulle oma hääle annan?“ Kas me võime hurjutada poliitikuid, et nad higimull otsa ees muudkui uusi uhkeid lubadusi loobivad ja suuri sõnu täis programme kokku kirjutavad, kui tegelikkuses me valijatena ise neilt lubadusi välja nõuame ja valitsemisperioodi lõpul võrdleme, kes palju lubadusi täide viia suutis?

Jah, mul on visioon*, milline oleks ideaalne Tallinna kesklinn elamispaigana, mul on arvamus, milliste murepunktide lahendamisega tuleks kõige pealt alustada; mul on ideid, mida linnajuhtimises rakendada, et kohalik omavalitsus oleks tegelikult ka kohalikele, mul on väärtused ja tõekspidamised, millistest ühe omavalitsusüksuse juhtimisel peaks lähtuma. Ent selle kõige juures on üks suur probleem. Valija tahab kiiret ja lühidat vastust. Mida sa lubad? Valimisprogrammidega tutvuvad vähesed, kandidaatidega silmast silma kohtuvad üksikud...

Ma luban võtta oma tööd tõsiselt. Ma teisiti ei ole kunagi osanudki ja nalja pärast asju ette ei võta. Ma luban olla oma valija isiklik kontakt linnavolikogus, kellele võib vabalt kirjutada ja kellega rõõmusid-muresid jagada. Ma luban seista selle eest, et kohalikku elanikku tänasest rohkem kuulda võetakse ja tema arvamusega arvestatakse. Ma luban pöörata erilist tähelepanu ratturite ja jalakäijate vajadustele, sest olen ise üks paljudest jalakäijatest-jalgratturitest. Ma luban, et olen linnaelaniku elu paremaks muutvate lahenduste poolt. Ma luban olla sama kaalutlev ja efektiivne eelarvestaja kui ma enda isiklikku eelarvet planeerideski olen, ent tuleb mõista, et pean arvestama ka ülejäänud volinike arusaamadega. Ma luban olla humoorikas, ma luban olla avatud, ma luban olla uudishimulik ja teadmisjanune. Ma luban armastada kultuuri, elu ja loodust. Ma luban eksida ja koperdada, õppida ja areneda, õpetada ja arendada. Ma luban olla mina ise. 

Hea valija, ära nõua poliitikutelt lubadusi. Küsi, milline on tema töötahe. Küsi, milline on tema motivatsioon. Küsi, mida ta armastab. Uuri, milline ta on inimesena. Uuri, millises omavalitsuses ta ise elada tahaks, mis on tema visioon ja põhjused selle taga. Nii saame ehk pikkamööda sõnale lubadus tema tegeliku tähenduse ja väärtuse ka tagasi. Lasteaiakohad, toetused, huviringid, rattateed ja mänguväljakud, läbipaistev linnajuhtimine jm (kesklinna) elanike või läbisõitjategi heaoluks vajalik on kõik niikuinii võimalik, sest võimatus on ikka ja alati valikute ning töötahte, suhtumise ja motivatsiooni küsimus.

*Lugejasõbralikult ja lühidalt kokku pakkides: Tallinna kesklinn on turvaline, mitmekülgselt võimalusterohke, arvestav ja sõbralik võrgustik inimestest ja inimeste jaoks. Olen avatud pikemaks ja põhjalikumaks argumenteerimiseks. Küsi!

esmaspäev, 9. september 2013

Eesti otsib naisrahandusministrit!

Tallinnas Toompeal otsib Eesti valitsus naisrahandusministrit, kellest koolitada Hillary Clintoni või Angela Merkeli sugune karismaatiline staarpoliitik. 

„Selge, et riigil on raha vähe, aga siis paneb noor naisrahandusminister pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla, ning suhtleb kodanikkonna ja kogu rahvaga laiemalt. Ta peaks olema loomulik kodanikkonna osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne lipsuga ülemakstud onu kuskil ministeeriumis, kes läheb punnis portfelliga õhtul koju,“ kommenteeris peaminister Ansip. 

Kuna naised on niikuinii riigitüüri juures vähemuses – 13 ministri kohta on ainult 1 naine – ei näe ametisolevad riigijuhid konkreetsest soost kolleegi otsimises probleemi. „See ei ole koht, kus kedagi ahistatakse,“ täiendas valitsuse seni ainus naisminister Keit Pentus-Rosimannus.*

Milline oleks ühiskonna, poliitikute ja arvamusliidrite reaktsioon sellisele uudisele?

Lubage, ma spekuleerin. Kuigi argumendid ja arvamused on aastatega muutunud tasakaalukamaks, lendub naiste ebavõrdsema positsiooni parandamispüüdluste pihta endiselt kummalisi väljaütlemisi nii põlatud kommentaariumitest kui lugupeetud arvamusliidrite suust. Kui on nt üles kerkinud probleem, et naisi on ettevõtete juhtkondades või riigitüüri juures liiga vähe, on valdav retoorika olnud selline, et king küll veidi ehk isegi pigistab, aga ei saa ju võtta naist tööle selle pärast, et ta on naine. Vaja on ikkagi mõelda konkreetse inimese töökvaliteedile ja tema oskustele, mitte kellegi reproduktiivsete organite paiknemisele. 

Üsna suure tõenäosusega läheks ka eelpool fantaseeritud uudise peale lahti sarnane möll ja (vastu)argumenteerimine. Ometi konkreetselt just meessoost koka otsimisel väidet inimese oskustest ja töökvaliteedist ei peetud järsku millekski. Miks see siis teistpidi ei kehti?

Jah, mehi on koolides meeletult vähe, naisi kordades rohkem, mh sealsetes sööklates. Töötan ise õpetajana ja näen seda kurbvalusat reaalsust iga päev. Olen igati nõus, et mehi on kooli rohkem tarvis. Siiski ei anna ühe sugupoole üleesindatus seaduse silmis õigust välistada sellest soost inimeste kandideerimine üldse! Haridusministri ning konkursi välja kuulutanud direktori hinnangul – hoolimata soolise võrdõiguslikkuse ning ebavõrdse kohtlemise seadusi hästi tundva voliniku arvamusest – on meeskoka otsimine aga õigemast õigem tegevus. Äri- või riigijuhtide sarnasel kombel otsimisel, olen veendunud, nähtaks meeste välistamist aga karjuva diskrimineerimisena. 

On kiiduväärt, et minister Aaviksoo ja direktor Agur valutavad südant koolides valitseva soolise tasakaalutuse üle, samas on nende lähenemine ebaseaduslik. Selleks, et tasakaalu ka seadusega kooskõlas leida, võiks mõelda nt positiivsete erimeetmete (ingl k affirmative action või ka samasisuline positive discrimination) rakendamise peale**, mida mh mitmetes Lääne riikides (mh naaberriigis Rootsis) kasutatakse. See tähendab näiteks seda, et kui ametikohale kandideerib 2 võrdset kandidaati, eelistatakse inimest, keda selles valdkonnas traditsiooniliselt vähem, on selleks vähem-tingimuseks siis sugu, vanus, rass, rahvus või hoopis midagi muud. See annab inimestele kandideerimisel võrdsed võimalused piirini, kus olulisemaks saab ühiskondliku tasakaalu kaart. Nimetatud lahendust võiks kasutada nt ka ettevõtete juhtkondade juures naiste toetamiseks. Hundid söönud ja lambad terved – ükski kommentaariumites levinud õudusunenägu ühele või teisele kohale põhjuseta upitatud asjatundmatutest tibidest ei saaks tõeks.

Kui aga kõnealuses juhtumis haridusminister tõesti diskrimineerimist ei näe ja nt sotsiaalminister, kelle haldusalasse kuulub mh soolise ebavõrdsuse problemaatika, sellele ka ei reageeri, siis milleks neid „ükskõikseid ja ülemakstud“ meespoliitikuid sinna riigitüüri juurde üldse vaja?

*Inspiratsioon libauudiseks pärineb Postimehe virtuaalveergudelt (siin).
**Loe
nt reedest voliniku kommentaari Õhtulehes.