neljapäev, 15. august 2013

Vuih, poliitika! Ehk plastmass- versus mahekandidaadid

Viimastel kuumadel suvenädalatel on olnud kuulda ja lugeda mitmeid arvamusi, et kedagi pole sügisel valida ja vähesed inimesed, keda võib-olla isegi tahaks valida, on ka kuhugi erakonda mökerdama läinud ning rokase templi endale otsaette komistanud. Ilm on hukas ja poliitiline arutelu masendavalt tüütu. Kivirähk – see Andrus, mitte Juhan – lausa õhkab, et tahaks midagi värsket, tahaks midagi, millel on parteituse silt kui kvaliteedimärk küljes. 

Avalikku mõtiskelu jälgides tekkis mul pähe eluline paralleel köögiviljadega. Jah, köögiviljadega. Tahaks maitsvat tomatit, aga poest pole midagi võtta. Tomeito-tomaato  ei kehti kahjuks, kui leti pealt vahivad vastu ainult plastmassimaitselised petulõhnalised Hispaania tomatid, millest viilu lõikamiseks peab korralikku nüsimistööd tegema, tõdemaks seejärel ohates, et köögiviljal puudub igasugune maitse. Hing ihkab ikka seda päris tomatit – punast ja pehmet, sellist, mis maitseb vanavanema hoolitsevate ja töökate näppude järgi; sellist, mis on ikka tomeito, mitte mingi võltspunase tallanahaga kosmosetomaato.

Kui klient tahab päristomatit, n-ö ökotomatit, siis täna ta mõistab, et tavamarketist seda naljalt (kahjuks) ei saa. Ta uurib poes pingsalt päritolusilte, nuusutab ja patsutab õrnalt kõiki pakutavaid tomateid, enne kui sobivad punapõsed kilekotti laob – kui üldse laob. Meil on vabaturg – pakkumine vastab nõudlusele ehk teisisõnu poed müütavad seda, mida kliendid peamiselt ostavad. Kui kliendi jaoks on tähtis odav hind, siis saabki pakkuda peamiselt plastmasstomatit, mis mh letil kauem värske püsib. Kui kliendid on viimastel aastatel hakanud valjuhäälsemalt nõudma nn päristomateid, on paremini varustatud poodidesse aegamööda ka neid ilmunud.

Poliitilisel vabaturul kehtivad sarnased reeglid. On tarvis, et ostja – valija – ise erinevate tingimustega tutvudes otsustab, millist kaupa ta tahab, millist poliitikut on ta nõus milliste lubaduste eest valima. Nii nagu päriskaupmehed jälgivad, mida ostab suurem osa kliente, nii jälgivad turuolukorda ka poliitkaupmehed. Kui tundub, et valijale läheb kaubaks tehistoodang, siis seda ka pakutakse. Kui valijale paistab oluline poliitiku pealiskiht, mis Eestis tähendab eelkõige seda, et tomat ei oleks ühest või teisest erakonnast, soost või rahvusest, siis ta langetabki valiku selle järgi, mis letile järele jääb – ühetaolised paksu nahaga, ent väliselt läikivad ja ligimeelitava paljulubava lõhnaga plastmasspoliitikud. Vähemalt ei ole nad need teised poliitikud. Nüsime endale esimese viilu, hammustame lootusrikkalt – ja pettume. Sisus pettume. Lubame, et rohkem neid tomateid ei osta; kuni järgmise korrani, sest poes polegi midagi muud saada. 

Kaupmehelt ehk erakonnalt tuleb nõuda ökopoliitikut. Teisisõnu jõuame selleni, et ma ei ole nõus, et parteisilditus on ilmtingimata kvaliteedi tunnus, parteisse kuulumine automaatselt viide rüvetumisele ning et konkreetse tomati pakkumine supermarketi või ökoturu letil muudab vilja vastavalt kehvemaks või paremaks. Jah, otse talunikult tomatit osta on tihti see kõige mahedam ja mõnusam, aga nii mõnigi talunik tõmbab raskesti kontrollitaval turul teadmatut ostjat julmalt tillist. Samuti ei tähenda supermarketi ehk erakonna silt uksel või valimisplatvormil, et sealt ei võiks head tomatit saada. 

Erakond on nagu supermarket – ta ei tooda tomateid ise, vaid on kättesaadava kauba vahendaja, pakendaja, edasimüüja. Kui klient on seni leppinud ilusas pakendis odava tehistomatiga, milleks siis hankida letile mädanema kümmet erinevat sorti ökotomatit, mida keegi ei osta. Ökofriigid niikuinii oma jalga supermarketisse ei tõsta, nii et võib plastmasstomateid lõdva randmega edasi müüa ehk teisisõnu maheintelligents niikuinii meie erakonnast kedagi ei vali – pakume plastmasspoliitikuid aga julgelt edasi. 

Supermarketite ja parteide põlastades kõrvale lükkamine ja ökopoodides või vabaühendustes siidsokkides ringi tippimine ei paranda olukorda, mis, jah, täna pisut nutune. Supermarketid ja erakonnad ei kao – vähemalt mitte lähima paari kümnendi jooksul. Ent ka supermarketist on võimalik saada mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega tomatit – jätkem üheskoos plastmass letile ja marketi juhtkond teeb lõpuks omad järeldused. Sama kehtib erakondade kohta – jätkem plastmasspoliitikud valimata ning leidkem erakonna poolt pakutavast üles need mahedad kandidaadid. Teadliku kodanikkonna ülesanne ongi suunata kaupmehi pakkuma kvaliteetsemat toodet, mitte peenutsedes nina kirtsutada ja öelda: „Vuih, mina küll tavamarketis ei ostle.“

Ma ei saa 16.-17. augustil Paides toimuvale Arvamusfestivalile kaasa mõtlema minna, mistõttu arutlen virtuaalselt siin. Tahaks tomatit nüüd.