esmaspäev, 8. juuli 2013

„Triinude mäng“ (6/6): „Käbiplekk pole häbiplekk?“

Hooaja kuues, viimane ja ühtlasi olulisim õppetund „Triinude mängus“:

Rattas jookseb orav. Jookseb ja jookseb ja jookseb, pilk on naelutatud kindlalt seinale. On kuulda ratta kiiksumist ning – ausõna – kuulda on ka orava mõtteraginat: „Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan!“

Järsku ratas seiskub. Orav trummeldab rattas ringi, raputab siis pead, vaatab uimaselt ümbrust, nuusutab õhku ja on ilmselgelt segaduses.

Tööratta äkkseiskumine mõjus minu sisemisele jooksuoravale veidi šokeerivalt, olgugi et sarnaseid üleväsimisi on ka varem ette tulnud. Kui viimased 10 kuud olin toimetanud väga intensiivselt ja põhjalikult, siis hoo ootamatu pidurdumine tekitas... ebamääraseid tundeid ja tegusidki. Kui 30. mail sai selgeks, et rohkem tunde selleks aastaks planeerima ei pea, töid parandama ei pea, e-kooli täitma eriti ei pea, kadus maapind jalge alt ja ma hõljusin ringi nagu paplihelves tuule käes. Tükk aega ei osanud ma mitte kuidagi olla – tahtsin midagi aktiivselt ja intensiivselt teha, samas oleks ju võinud nautida olukorda ja puhata. 

Tekkis lühis.

Sisemine orav käis nõutult ringi, vaatas ratast, ohkas, vaatas aknast välja, ohkas, hakkas justkui välja minema, ukse peal mõtles veel ja ohkas... Korraks silitas käbikuningas justkui tema pärisosaks muutunud ratast ja sundis end lõpuks toast lahkuma. Ometi oli neid teisi tegevusi otsides ja proovides ka kõik veel väga kaua aega võõras, mistõttu ma ei tunnetanud päris hästi, mis asi on vaba aeg ning kas ja kuidas see valikuvabadus ikkagi päriselt toimib. Alles pärast jaanipäeva sai orav aru, et rattasse hüppamiseni on veel väga kaua aega. Nüüd ma siis naudingi puhkust. Vabadust.... lihtsalt olla.

Järgmiseks kooliaastaks pean välja mõtlema, kuidas jagada aega ja energiat ja iseennast mõistlikult nii, et juunis ei oleks jälle mingit äkkseiskumist, sisemist šokki ja hirmu tegevusetuse ees. Veel enam, et ei oleks 10 kuud järjest meeletut ajaga võidu jooksmist tööde parandamiste, tundide ettevalmistamiste, ürituste ja reiside planeerimiste, veerandi- ja aastakavade vormistamiste, koolituste ja isikliku elu vahel. Miks on õpetaja kooliaasta sees  reaalselt nagu orav rattas, kellel on pärast söögivahetundi kiiruga näksitud käbist plekidki rinna peal, ent sellega pole aega tegeleda enne öösel voodisse vajumist, sest alati on hoopis pakilisemaid probleeme? Aga ega käbiplekk pole häbiplekk, see on tööinimese aumärk!

Lõpetades positiivsema noodiga – kui õpetajakogemus ühel hetkel selja taha jääb, tean, et pole enam asju, millega ma hakkama ei saa. Samas kui George R. R. Martini „Troonide mängus“ ei ole positiivseid noote, kas siis „Triinude mängus“ võib olla? Jah, võib – sest suur suvehoroskoop ennustas mulle vähemalt sügiseni roosasid prille. Katsugu keegi neid septembris mu käest ära võtma tulla!

Millise plekieemaldajaga saab orav uuel hooajal käbiplekkidest viimaks lahti? Kas teflonkiht püsib? Kas õpetaja Toomesaar suudab manada näole ka mõne naeratuse? Kas vorst ilmub lõpuks leivale või kaob leibki laualt? Kuidas jääb kanade pissimisega? Vaat' meile kõigile seda juuksekarva kaljuserva otsas. Esimene hooaeg lõpeb ning teine hooaeg saab algama just allviidatud looga:


Kommentaare ei ole: