teisipäev, 2. juuli 2013

„Triinude mäng“ (5/6): „Teflonnaine“

Hooaja viies õppetund „Triinude mängus“:

Õpilane H on just maha saanud selge solvanguga õpetaja suunas.
Õpetaja Toomesaar kergitab jäisel pilgul kulmu ning valib ignoreerimistaktika.
Õpilane G: „See harjutus on täiesti mõttetu! Mitte ükski teine õpetaja ei tee selliseid asju.“
Järgneb arutelukatse, mida „sellistest asjadest“ ikkagi õppida saaks.

Kool on minu jaoks olnud üks paras harjutustander osalemaks tänasel poliitikamaastikul. Lisaks sellele, et harjusin kiiresti erilaadi lahmimise kuulamisega ning vihaselt ja hooletult heidetud väidete ümberlükkamisega, võib mulle pidulikult ulatada ka sertifikaadi külma kalanäo tegemises. Teisisõnu on minust saamas (või juba saanud) teflonnaine – kogu muda, põhjendamata (!) negatiivsus jms lihtsalt voolab mööda külgi maha. Mis omakorda tähendab, et ei pea tomatite ja kivide eest enam müüri taha peituma (vt neljandat õppetundi siin). Konstruktiivne kriitika on mõistagi alati oodatud, aga õpetada vara- ja muiduteismelisi oma argumente põhjendama ja näitlikustama võtab omajagu aega. Järjekindlus enda tahtmise saamises (mõistlik kord klassiruumis, õppetegevuses osalemisele veenamine jms) on küll kurnav, ent lõpuks viib peaga vastu seina jooksmine siiski sihile ning kivisse tekivadki esimesed praod.

Ülalkirjeldatud olukordi, milliseid tuli vihaste teismelistega ette üsna tihti, võib minu hinnangul võrrelda nii mitmegi päevapoliitilise diskussiooniga rahvusringhäälingu ekraanil, kui saatekülaliste hulgas on mõni kuldsuu, kes enne ütleb ja siis (võib-olla) mõtleb ehk teisisõnu puudub sisuline arutelu, vaid vastaseid rünnatakse väliste vm isiklike tunnuste alusel. See on mõistagi kriitika meie poliitmaastiku suunas, mis peaks olema põhikooliõpilastest oluliselt küpsemate rahvaesindajatega täidetud. Kohati jäävad kuldsuud küll õpilastelegi oma argumenteerimis- või kuulamisoskuselt alla. 

Seega noored, kes te tahate poliitikasse minna, tulge õpetajaks. Nii mõnigi uhkusest ülbe minister või riigikoguliige tundub pärast seda kui teismeline koolipoiss, kes mossitab ja salvama kipub, kui näeb, et oma tahtmist üldse nii lihtsalt ei saa.

Järgmisena „Triinude mängus“:
Kui päris aus olla, siis Teresa ise ka ei suuda enam kokku viia, kes on kes ja miks selles „Triinude mängus“. Tegelasi tuleb ja tegelasi läheb, kes vähem või rohkem ootamatult kui teised. Esimese hooaja lõpp on lähedal, mistõttu on mõistagi arusaadav, et kogu lugu jääb kaljuservale juuksekarva otsa rippuma. Sellest aga juba hooaja viimases osas alapealkirjaga „Käbiplekk pole häbiplekk“.

Esimese poolaasta taustalaul:


Kommentaare ei ole: