teisipäev, 30. juuli 2013

Kae näkki reklaamplakatil ehk „Olen metsik gepard!“

Kuna ühele ei meeldi sõna peenis ja teisele tundub p***i liiga ropp juba nende tärnikeste pärast, siis jääb mingi osa reklaame pidevalt erinevatele gruppidele hambusse. Ma tahan ka üht reklaami nüüd veidi järada!


Esiteks suured plusspunktid Kaubamajale hüperoriginaalse lahenduse eest müüa oma teenust poolpalja piitspeenikese modelliga, sest – kae näkki! – selliseid naiskehasid pole ju üldse üheski reklaamis näinud sada aastat. Sõna peenis kasutamine reklaamtekstides on meie ühiskonna jaoks probleem, aga kujutlusvõimele väga vähe ruumi andev kehakatteta ihu ühes kesklinna käidavamas asupaigas mitte.

Teiseks suured kiidusõnad ja kestvad ovatsioonid lühendite OMG ja WOW kasutamise eest neiu strateegilistel kehaosadel. See kaval käik pani mind kõvasti nuputama. Teadupoolest kehtib meil selline tore asi nagu keeleseadus. Minevikus on päris vihane poleemika keerelnud selle ümber, kas ettevõtte ukse kohal võib ikka rippuda märge lounge või café. Kas tuleks kirjutada korrektselt välja pank Swedbank ja kohvik Reval Café või saame kõik aru, et bank on pank ja café on kohvik?

Keeleseaduse §14 lõige 1 ütleb: „Avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam, ning juriidilise isiku teadaanded peavad olema eestikeelsed.“ 

Kuna Kaubamaja on kindlasti seaduskuulekas ettevõte ning LAH! tähendab enam-vähem selgelt lisaallahindlust, siis eeldan, et hüüatuslühendid OMG! ja WOW! tähendavad samuti midagi sisulist. Peidavad ehk suisa mingit varjatud sõnumit? Olen metsik gepard! Oskarile meeldivad gerberad?! Oota mind Genfis! Selle teisega – WOW-iga – jäin pisut hätta. Walter on Wabaduses? Wagner on wõrukael? Wiru on wägev?

Kui „Mine p***i!“ sai ETK poolt lahti seletatud ja viltuse-peenise-kampaania samuti avalikkuses üsna läbi nämmutatud, siis äkki Kaubamajagi räägib täpsemalt, mida nende OMG-de ja WOW-idega silmas peab. Mm - ja kui järgmisel reklaamplakatil oleks mõni ilus poolpaljas meesterahvas, siis ma võib-olla astuks poodi sisse ka.

esmaspäev, 15. juuli 2013

Tüüp just sinule - see kõige õigem ja ideaalsem!

Kui sina ei ole endale veel Seda Õiget leidnud, siis nüüd on sul viimaks ideaalne võimalus. Tüüp on noor ja isepäine. Tüüp teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Tüüp julgeb seda vajadusel ja võimalusel ka võtta – ta lükkab jõuliselt käpa ukse vahele, tõmbab selle lahti, lipsab tuppa ja sööb teiste kasside kausid nahaalselt tühjaks. Jah, meie Kehra hoovi on jõudnud tõeliselt maskuliinne hurmur – Tüüp!

Tüüp on umbes 1-aastane isane kaunishing, kellele inimene pole sugugi võõras. Kõiki ta siiski otsemaid ei usalda – toidupakiga Tüüpi tegelikult nii lihtsalt ära ei osta. Ta tahab näha sinu lahkeid silmi, sinu avatud kehakeelt. Ta tahab kuulda sinu häälest, et sa mõtled head. Tüüp on (veel) pisike, aga jõuline. Tüüp on näljane! Tüüp on tõeline isane, kes on väliselt pisut nurklik ja karm, aga tegelikult tahab meeletult kaissu. Minu viimane unetult möödunud öö on selle kinnituseks - Tüüp nurus ja nurus aktiivselt tuppa, aga jäise südamega pidin ta siiski õue jätma.

Meist keegi ei saa teda kahjuks kaissu võtta. Peremees Aadu nimelt ei taha teist isakassi enda kõrvale ja teeb igal võimalusel Tüübile ikkagi tuule saba alla. Aadu on suurem, turskem ja kogenum ka nii selles majavalvamise kui ka kaissupugemise asjas.

Kui tunned, et just sinu elust on puudu see õige Tüüp, või tead kedagi, kes vajab üht nurruvat triibulist eluka(a)slast, võta ühendust triin.toomesaar(at)gmail.com, helista 56203920 või jaga lihtsalt postitust Tüübi uue parima sõbraga.



esmaspäev, 8. juuli 2013

„Triinude mäng“ (6/6): „Käbiplekk pole häbiplekk?“

Hooaja kuues, viimane ja ühtlasi olulisim õppetund „Triinude mängus“:

Rattas jookseb orav. Jookseb ja jookseb ja jookseb, pilk on naelutatud kindlalt seinale. On kuulda ratta kiiksumist ning – ausõna – kuulda on ka orava mõtteraginat: „Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan!“

Järsku ratas seiskub. Orav trummeldab rattas ringi, raputab siis pead, vaatab uimaselt ümbrust, nuusutab õhku ja on ilmselgelt segaduses.

Tööratta äkkseiskumine mõjus minu sisemisele jooksuoravale veidi šokeerivalt, olgugi et sarnaseid üleväsimisi on ka varem ette tulnud. Kui viimased 10 kuud olin toimetanud väga intensiivselt ja põhjalikult, siis hoo ootamatu pidurdumine tekitas... ebamääraseid tundeid ja tegusidki. Kui 30. mail sai selgeks, et rohkem tunde selleks aastaks planeerima ei pea, töid parandama ei pea, e-kooli täitma eriti ei pea, kadus maapind jalge alt ja ma hõljusin ringi nagu paplihelves tuule käes. Tükk aega ei osanud ma mitte kuidagi olla – tahtsin midagi aktiivselt ja intensiivselt teha, samas oleks ju võinud nautida olukorda ja puhata. 

Tekkis lühis.

Sisemine orav käis nõutult ringi, vaatas ratast, ohkas, vaatas aknast välja, ohkas, hakkas justkui välja minema, ukse peal mõtles veel ja ohkas... Korraks silitas käbikuningas justkui tema pärisosaks muutunud ratast ja sundis end lõpuks toast lahkuma. Ometi oli neid teisi tegevusi otsides ja proovides ka kõik veel väga kaua aega võõras, mistõttu ma ei tunnetanud päris hästi, mis asi on vaba aeg ning kas ja kuidas see valikuvabadus ikkagi päriselt toimib. Alles pärast jaanipäeva sai orav aru, et rattasse hüppamiseni on veel väga kaua aega. Nüüd ma siis naudingi puhkust. Vabadust.... lihtsalt olla.

Järgmiseks kooliaastaks pean välja mõtlema, kuidas jagada aega ja energiat ja iseennast mõistlikult nii, et juunis ei oleks jälle mingit äkkseiskumist, sisemist šokki ja hirmu tegevusetuse ees. Veel enam, et ei oleks 10 kuud järjest meeletut ajaga võidu jooksmist tööde parandamiste, tundide ettevalmistamiste, ürituste ja reiside planeerimiste, veerandi- ja aastakavade vormistamiste, koolituste ja isikliku elu vahel. Miks on õpetaja kooliaasta sees  reaalselt nagu orav rattas, kellel on pärast söögivahetundi kiiruga näksitud käbist plekidki rinna peal, ent sellega pole aega tegeleda enne öösel voodisse vajumist, sest alati on hoopis pakilisemaid probleeme? Aga ega käbiplekk pole häbiplekk, see on tööinimese aumärk!

Lõpetades positiivsema noodiga – kui õpetajakogemus ühel hetkel selja taha jääb, tean, et pole enam asju, millega ma hakkama ei saa. Samas kui George R. R. Martini „Troonide mängus“ ei ole positiivseid noote, kas siis „Triinude mängus“ võib olla? Jah, võib – sest suur suvehoroskoop ennustas mulle vähemalt sügiseni roosasid prille. Katsugu keegi neid septembris mu käest ära võtma tulla!

Millise plekieemaldajaga saab orav uuel hooajal käbiplekkidest viimaks lahti? Kas teflonkiht püsib? Kas õpetaja Toomesaar suudab manada näole ka mõne naeratuse? Kas vorst ilmub lõpuks leivale või kaob leibki laualt? Kuidas jääb kanade pissimisega? Vaat' meile kõigile seda juuksekarva kaljuserva otsas. Esimene hooaeg lõpeb ning teine hooaeg saab algama just allviidatud looga:


teisipäev, 2. juuli 2013

„Triinude mäng“ (5/6): „Teflonnaine“

Hooaja viies õppetund „Triinude mängus“:

Õpilane H on just maha saanud selge solvanguga õpetaja suunas.
Õpetaja Toomesaar kergitab jäisel pilgul kulmu ning valib ignoreerimistaktika.
Õpilane G: „See harjutus on täiesti mõttetu! Mitte ükski teine õpetaja ei tee selliseid asju.“
Järgneb arutelukatse, mida „sellistest asjadest“ ikkagi õppida saaks.

Kool on minu jaoks olnud üks paras harjutustander osalemaks tänasel poliitikamaastikul. Lisaks sellele, et harjusin kiiresti erilaadi lahmimise kuulamisega ning vihaselt ja hooletult heidetud väidete ümberlükkamisega, võib mulle pidulikult ulatada ka sertifikaadi külma kalanäo tegemises. Teisisõnu on minust saamas (või juba saanud) teflonnaine – kogu muda, põhjendamata (!) negatiivsus jms lihtsalt voolab mööda külgi maha. Mis omakorda tähendab, et ei pea tomatite ja kivide eest enam müüri taha peituma (vt neljandat õppetundi siin). Konstruktiivne kriitika on mõistagi alati oodatud, aga õpetada vara- ja muiduteismelisi oma argumente põhjendama ja näitlikustama võtab omajagu aega. Järjekindlus enda tahtmise saamises (mõistlik kord klassiruumis, õppetegevuses osalemisele veenamine jms) on küll kurnav, ent lõpuks viib peaga vastu seina jooksmine siiski sihile ning kivisse tekivadki esimesed praod.

Ülalkirjeldatud olukordi, milliseid tuli vihaste teismelistega ette üsna tihti, võib minu hinnangul võrrelda nii mitmegi päevapoliitilise diskussiooniga rahvusringhäälingu ekraanil, kui saatekülaliste hulgas on mõni kuldsuu, kes enne ütleb ja siis (võib-olla) mõtleb ehk teisisõnu puudub sisuline arutelu, vaid vastaseid rünnatakse väliste vm isiklike tunnuste alusel. See on mõistagi kriitika meie poliitmaastiku suunas, mis peaks olema põhikooliõpilastest oluliselt küpsemate rahvaesindajatega täidetud. Kohati jäävad kuldsuud küll õpilastelegi oma argumenteerimis- või kuulamisoskuselt alla. 

Seega noored, kes te tahate poliitikasse minna, tulge õpetajaks. Nii mõnigi uhkusest ülbe minister või riigikoguliige tundub pärast seda kui teismeline koolipoiss, kes mossitab ja salvama kipub, kui näeb, et oma tahtmist üldse nii lihtsalt ei saa.

Järgmisena „Triinude mängus“:
Kui päris aus olla, siis Teresa ise ka ei suuda enam kokku viia, kes on kes ja miks selles „Triinude mängus“. Tegelasi tuleb ja tegelasi läheb, kes vähem või rohkem ootamatult kui teised. Esimese hooaja lõpp on lähedal, mistõttu on mõistagi arusaadav, et kogu lugu jääb kaljuservale juuksekarva otsa rippuma. Sellest aga juba hooaja viimases osas alapealkirjaga „Käbiplekk pole häbiplekk“.

Esimese poolaasta taustalaul: