reede, 14. juuni 2013

"Triinude mäng" ehk õppetunnid möödunud hooajast (1/6)

Elutarkuste koge(u)mine koolis pole mul tegelikult läbi, aga aeg on küps n-ö hooaja kokkuvõtteks. Vaid viimased peatükid „Triinude mängu“ pika saaga esimesest raamatust on veel kirjutamata ning lugu kaljule juuksekarva otsa rippuma lükkamata. Edasi lugeda umbes sellise häälega nagu siin 9 sekundil ning kujutada ette klassikalise pooltõsielusarja kokkuvõtet - sest ega „Triinude mäng“ pole ilukirjandus, vaid ikka puhas tõsielugraafia, ent vähemalt sama pikalt, segaselt ja hüplikult kirja pandud kui George R. R. Martini fantaasiasari.

Selle hooaja esimene õppetund „Triinude mängus“:


    Ema: „Mis teed? Kuidas läheb?“
    Triin: „Tööd teen. Aga tead, mis täna koolis juhtus?!“
    Ema: „Nooh?“


Tööd oli varvastest lõuani, aga pead norgu ma ei lasknud, sest ühtlasi oli ka ääretult põnev. Esimesed 2 kuud ma üldse ei muretsenud, et unetunde vajalikust poole vähem kogunes – küll jõuab elu jooksul magada. Esimese veerandi lõpuks oli toss tegelikult üsna väljas, ent teise veerandi jooksul lükkas rattaorav end aktiivsele edasijooksmisrežiimile, nii et vähesed unetunnid enam otseselt ei morjendanud. Ometi sai selgeks, et seadusega ette nähtud 35 töötundi on puhas ulme. Esimesel poolaastal töötasin kindlasti vähemalt (!) 55 tundi nädalas, teiseks poolaastaks sain end ehk kuidagi 45 tunni sisse pigistatud, aga see ka olenes konkreetsest ajahetkest veerandis. Kui personaalsetest huvidest ja ambitsioonidest loobuda, saaks kindlasti sedasi
hakkama, ent mitte ainult uni, vaid ka isiklik elu - hobid, kired ja pisut huumoritki - on minu normaalseks toimimiseks väga oluline. Ometi nähtus erinevatest kanalitest liiga tihti, et ületundidest hoiduvaid õpetajaid pigem vaadatakse kortsus kulmuga ning esile tõstetakse nn imeõpetajaid, kes on valmis kõik muu - näiteks perekonna - kõrvale lükkama. Üht hiljuti ilmunud artiklit (siin) lugesin suure kadedusega, sest – ütlen ausalt – ma ei sooviks iial õpetada 1,5 kohaga. Mis on olulisem – pikka aega motiveeritud ning õnnelik ja terve inimene või kevadeks, võib-olla alles ülejärgmiseks kevadeks kurnatud, läbi põlenud ja kibestunud robot

Siit väljakutseid haridusametnikele: kuidas kujundada süsteemi selliselt, et koolinaudingut ka õpetajate silmist rohkem paistaks? Kas ainetundide arv on sobilik koormusmõõdik või tuleks läheneda koormuste arvutamisele muul moel? Kas ei oodata õpetajatelt ehk liigset paberite täitmist, mis kõige tähtsamalt - õpilaste harimiselt - veelgi enam aega ja energiat röövib?

Stseen IV veerandi lõpust:
    Ema: „Mis teed?“
    Triin: „Tööd.“
    Vaikus ja ritsikad vaheldumisi.
    Ema: „Mis koolis huvitavat juhtus?“
    Triin (raskelt ohates): „Tead, ma praegu ei viitsi eriti rääkida...“


Ühel hetkel sain kogu automaatjooksmisele ka sobivate sõnadega taustalaulu (vt postituse alla).

Järgmisena „Triinude mängus:
Kellega satub Teresa konflikti ning milliseid järeldusi on võimalik sellest teha? Mis saab edasi? Kes on Carlos? Millal astub mängu Luis Miguel? Kuhu ja miks kaovad Jose ja Manuel? Saame ka teada, kas jooksuoravatel on oma käbilimiit. Sellest kõigest aga juba järgmises osas alapealkirjaga „Kui kana pissib...“.



Kommentaare ei ole: