reede, 21. juuni 2013

„Triinude mäng“ (3/6): „Amet leiba ei küsi?“

Üks stseen kahjuks üsna paljudest ning hooaja kolmas õppetund „Triinude mängus“:

Õpetaja Toomesaar: „Nii - teeme lahti õpikud leheküljelt 134.“
Liikumatu vaikus klassiruumis.
Õpetaja Toomesaar: „Palun võtame kõik kotist välja oma õpikud ja teeme need lahti.“
Vaikus, muiged ja pilkude vahetamine.
Õpilane X õpilasele Y: „Kuule, sa müüsid oma motika maha vä?“

Kirjutasin kolmandast õppetunnist tegelikult alles üsna hiljuti (siin) ning sellest postitusest sai mullegi üllatuseks väga kiiresti kulutuli. Õpetajate maine(tus), nende madal sotsiaalne positsioon on jõudnud jõuliselt klassiruumi. Tekkinud on märkimisväärne hulk õpilasi, kelle suhtumine õpetajatesse kipub olema intensiivselt negatiivne, isegi alavääristav – mitte konkreetsel isiklikul tasandil, vaid laiemal ühiskondlikul tasandil. Kui jutustasin õpilastele sellest, kus töötasin enne tänast pedagoogiametit, väljendasid nii mõnedki lapsed juba kooliaasta alguses valjuhäälselt oma veendumust, et mind lasti lihtsalt möödunud tööandja poolt lahti ning sama suhtumine ei olnud kevadeks kadunud. Miks peaks keegi olema vabatahtlikult nõus töötama kooliõpetajana senisest poole väiksema palga eest? 

Eelnev on muidugi vaid jäämäe tipp, mida hooaja lühikokkuvõttesse ära mahutada ei proovigi. Viidatud ebakoht on minu jaoks aga väga selge põhjus, miks nii paljudel õpilastel on probleeme õpimotivatsiooniga. Kes viitsib päevast päeva kuulata inimest, kes kuulaja hinnangul on läbi kukkunud käkerdis? Ma võin ju tuua näiteid sellest, mida või kuidas elus on vaja (läinud), aga ma võin ka niisama pea peal seista ja klouni mängida - kui õpetajate positsioon ühiskonnas laiemalt või siis seadusandjate ja täidesaatjate suhtumine õpetajatesse (vihje alles hiljutisele palaganile koalitsiooni (!) poolt PGS-i vastuvõtmisel) ei parane, leiab üha enam noori, et kooliskäimine on tarbetu kohustus, millest saadavaid teadmisi või oskusi iial  reaalselt vaja ei lähe. Milleks siis üldse koole pidadagi? Igaühele vabatahtlikus mahus koduõpe!

Kokkuvõttes amet ise küll leiba ei küsi, aga ametipidaja tahaks küll leiba süüa, ideaalis sellele leivale ka vorsti panna. Kui ühiskonnale on selgelt näha, et leivasöömine on õpetajatele probleem, langeb nii ameti väärtus kui ka nende segaste inimeste väärtus, kes ikkagi otsustavad hoolimata madalast palgast õpetajaks minna. Õpetajate usaldusväärsus on seetõttu aga õpilaste silmis madal. Mida teab elust ja elamisest või oskab sellest rääkida inimene, kes ei suuda endale isegi piisavalt leiba teenida?

Järgmisena „Triinude mängus“:
Ootamatult ilmuvad mängu Antonio Rodriguez ja Augusto Mendez, ülejäänud tegelased kaovad  järgemööda ekraanilt režissööri abiga: kes röövitakse, kes saadetakse asumisele, kes pannakse hullumajja. Peategelane ise ei saa ka enam ööd ega mütsigi aru, heal juhul mõhku siiski taipab, ent see pole päris kindel. Järgmine osa alapealkirjaga „Soojad käed, aga külm süda“ eetris juba varsti.


Kommentaare ei ole: