esmaspäev, 17. juuni 2013

"Triinude mäng" (2/6): "Kui kana pissib..."

Hooaja teine õppetund „Triinude mängus":

Tähtis lipsu ja prillidega härra kortsus kulmul: „Teie väited on absurdsed.“
Triin: „Nii? Soovite, et täpsustan midagi?“
Tähtis härra: „Enne tuleb ikka kõvasti rohkem lugeda ja siis alles sõna võtta.“
Triin kergitab vasakut kulmu, sest paremat ta kergitada ei oska.

Ilukirjanduslike liialdustega tõsieluromaanis Triinude mäng" põrkus peategelane käesoleva aasta jaanuarikuus pärast oma arvamuse ilmumist ootamatu suhtumisega mõnevõrra vähem ootamatust kanalist: ära võta sõna, kui „ei tea“. Minu e-postkasti potsatas üllatuskiri tähtsalt lipsu ja prillidega härralt, kelle sõnade toonist immitses tugevalt seisukoht, et enne lugege (rohkem) ja alles seejärel võtke sõna, aga kui ka need sõnad siiski härra seisukohaga ei ühti, tuleks veel rohkem lugeda, kuni lõpuks ka mina tema moodi arvan.

Kurvastuseks avastasin õppeaasta jooksul, et sarnane suhtumine on tugevalt juurdunud ka klassiruumis. Näen liiga tihti, et õpilased ei julge suud avada, sest nad tunnevad, et nad „ei tea“ piisavalt – et nende vastused on äkki valed ja siis saab noomida. Olen püüdnud neid meeletult julgustada mõtteid ja vastuseid andma, ka valesid. Selles ongi minu meelest arutlemise ning tegutsemise käigus eksimise võlu, et nii sünnivad uued teadmised ja hinnangud, uued seisukohad ja lahendused. Kui me kõik – noored või vanad, vahet pole – omaette nurgas loeme ja end muudkui individuaalselt harime, kuni ükskord tunneme, et võime julgelt diskussioonis osaleda, siis ei tulegi keegi iial nurgast välja, sest seisukohti ja arvamusi, millega end kurssi viia, on metsikult palju.

Julgustan ka lapsevanemaid hoiduma ütlusest: „Laps räägib siis, kui kana pissib.". Arutlege lastega võimalikult palju, vajadusel juhendage nende mõttelendu erinevate küsimustega, aga ärge sundige seda raamidesse. Kui on tõesti lobisemishimuline laps, püüdke koos temaga jõuda arusaamani, miks on ehk viisakas olla mõnikord vaiksemalt ja millal on tarvis hoopis rohkem kuulata. Kui küsimused väsitavad ning teil endal hakkab ka vastustest väheks jääma, suunake nad lugema ning sel moel vastuseid iseseisvalt leidma ning - mis väga oluline - neid vastuseid ka teistega jagama! Just uudishimulikud uurijad ning küsimuste küsijad, lahenduste otsijad ning jagajad on need (tuleviku)inimesed, kes meie ühiskonda edasi aitavad.

Küsisin ka emalt kunagi, millal see kana siis pissib. Selgus, et kanad ei pissigi. Mina ei mallanud juba tookord lõputult vaiki olla ning kõiksugu lipsudega härrad peavad nüüd ja hiljem sellega lihtsalt arvestama. Vaikus on kuldne küll, aga sellest vaikusest saab alguse muusika, sellest vaikusest sünnivad mõtted, ideede vahetamisest algab arutelu, mis toob omakorda kaasa arengu.

Järgmisena „Triinude mängus": 
Kas konfliktidel on viimaks lõpp või oli see kõik alles algus? Mis on Teresa jaoks olulisem - materiaalsed või vaimsed väärtused? Kes kurat on Carlos, Luis Miguel, Jose ja Manuel ning miks neist lubati eelmise osa lõpus rääkida? Vastused küsimustele juba järgmises osas alapealkirjaga „Amet leiba ei küsi?"

   

Kommentaare ei ole: